Thursday, December 30, 2010

Saabki aasta otsa.

Jõulud siis üle elatud. See Scarlet (või mis selle tibi nimi oligi) rikkus mu suured pühadeplaanid. Pakkisin suusakola kaasa ja arvutasin täpselt välja, mis kell ja mitu km mul erinevates Eesti punktides aega sõita on. Tegelikkuses jõudsin 24.dets korra Raekülas 5km suusatada ja kogu lugu. See toimus õhtuhämaruses, kui lund sadas nagu kotist ja klassikajälg oli pigem aimatav. Sai kiire ring tehtud, et päris pimedas metsa ära ei eksiks. Pärast pooletunnist suusatamist puhastasin higisena pool tundi autot (paksu jope unustasin maha suure kiiruga) ja noh, muidugi kergelt sain külma. Kurk oli õrnalt valus paar päeva. Õnneks sadas pool meetrit lund samal ajal alla ja tehniliselt polnud eriti võimalik suusatada. Muidu oleks kindlasti läinud ja vist päris haigeks jäänud.
Noh, eile oleks pidanud ventti olema, aga päevaplaan läks käest ära jälle ja läksin hoopis suusatama õhtul hilja. Eile ka lund sadas, aga rohkem nö pildi ilu mõttes, sõitmist ei seganud ja suured teed olid ka puhtad. Seekord ma ei hakanud üldse katsetamagi, kas mahub sinna velodroomi juurde parklasse ja jätsin ettenägelikult auto selveri juurde. No ja siis muidugi selgus, et eile oleks saanud kasvõi risti oma käru parkida otse raja ette, parkla oli täitsa tühi :D Tegin rahulikud 10,1 km, keskmine pulss 157, max 167 ja kulus 437 kcal. Aega läks 1.05. Väga mõnus oli nagu ikka.

Jõuludega võtsin juurde umbes kilo, aga tunne oli nagu oleks 5 kilo võtnud. Selline lõdev tunne. Noh nagu ikka kui trennid vahele jäävad ja ühe laua äärest teise äärde istud ja piparkooke ja kartulit pugid. Igatahes aasta viimasel päeval kaalun 68,5 kg. Aasta esimesel päeval kaalusin 80,4 nii et kaalu mõttes igati vinks-vonks aasta. 2010 oli üldse igati sheff aasta. Ei olnud kordagi asja traumapunkti ja trenni sai tehtud rohkem kui kogu varasemas elus kokku:) Tõsijutt.
Algselt pidi olema selle aasta põhiline spordisündmus Tartu Maraton, millest sai täielik katastroof ja ebaõnnestumine. Reaalis sai hoopis läbi joostud (läbi kannatatud) maraton aasta kõvemaks spordiürituseks.
Ja see, et ma suusatrennile sõrme andsin, on kindlasti märkimist vääriv sündmus. On väga mõnus proffide käe all treenida. Eks uuel aastal selgub, kui palju trennidest kasu on olnud ja mis selle süveneva suusahullusega saama hakkab.
Kokkuvõttes sai umbes selline aasta:
jooks 420 km
ujumine 3 km
rullsuusk 4,5 tundi
suusaimitatsioon 15 tundi
trena (ellips) u 10 tundi
ventti (lihastrenn oma keharaskusega) 8 tundi
suusatamine 153 kevadel+ 79,9 aasta lõpus

Vot.
Hääd nädalavahetust! :)

Sunday, December 19, 2010

Käed on nõrgad.

Nii. Neljapäeval käisin venttis. Soojenduseks jäin hiljaks tervelt 10 mintsa. Muidu oli suht hea kerge teha, aga kätekõverdustega harjutused olid seekord rasked ja vahepeal pidin ikka põlved maha panema. Kuidagi käed olid väsinud. Aga mingeid erilisi jääknähte jälle ei olnud. Kõige lihtsam on teha kõhulihaseharjutusi. Alguses olid need väga rasked, aga väga kiiresti tulevad kõhulihased. Nüüd ei valmista need harjutused mulle mingeid raskusi. Kui saaks selle peki ka lihaste pealt maha söödud kuidagi, oleks tore. Aga läheb aega veel.
Eile siis käisin suusatamas hommikul ja alguses oli päris jahe. Temperatuur oli -11 ja hetkeks hommikul kahtlesin, kas ikka lähen. No ikka läksin. Hommikul oli nii kiire, et ei olnud aega pulsivööd otsida, aga kell oli käe peal ja kokku sai suusatatud 19,1 km klassikat ja aega läks selleks täpselt 2 tundi. Tasapisi hakkab juba välja tulema. Treener ütles, et jalgade töö on hea, aga käte tõuge on puudu. Tõuge lõpeb liiga vara ja mingit jõudu sinna ei pane. Eks ma siis harjutasin ja vahepeal tuli täitsa välja natuke. Njah. On ikka vahe küll liikumises. Nüüd pole muud kui agu anda, kuulata, kontrollida, jälgida, kinnistada, treenida, treenida, treenida ja varsti suusatan umbes nagu Šmigun :) Lahe.
Pärast autosse istudes korraks põlved valutasid natuke. Järelikult külmema ilmaga nii pikalt ei maksa sõita.

Suusa kohta küsisn ka, et miks ei libise. Arvati, et see suusk ei ole maratonisuusk (rohkem rahvasuusk) ja ilmselt ei hakkagi libisema (aga tehnika õppimiseks ideaalne). Aga, et laseks põhja töödelda veel, et mine tea- ehk läheb paremaks. No igatahes tundub, et varsti on jälle meeldiv võimalus suusapoodi külastada. Et võibolla jätabki siis need trennisuuskadeks ja ostab mingid edevad maratonisuusad. Mõtlen veel. Ootan jõulukingid ära enne :D

Õhtul käisin bowlingus töökaaslastega ja veeretasin kaks tundi kuule. Ja ongi käed nõrgad. On olnud helgemaid hetki bowlingusaalis :)

Monday, December 13, 2010

Ei libise

Idee järgi pidi mul täna Nõmmel trenn olema. Aga reaalsus oli see, et jõudsin koju alles siis, kui juba oleks pidand trennis olema. Lisaks muidugi ma täpselt ei teadnud ka, kuhu minema oleks pidanud. Põlistallinlastel on nimelt komme määrata kohtumispaik "seal kus vanasti oli see mingi x asutuse tootmishoone". No ja kust peaks lihtinimene siukest asja teadma. Teine orientiir oli suusatunnel. Eeemm.. kas meil on Tallinnas suusatunnel? No ühesõnaga ma ei viitsind sinna seiklema minna pimedas ja läksin hoopis Piritale. No eks sinna minek on ka paras seiklus praegu, eriti värskete lubadega. Aga Piritale saab ikkagi sutsuke kiiremini.
Muidu oli suusatada mõnus nagu ikka, aga suusk endiselt ei libise. Kui laskumisel saab rahulikult telefoniga rääkida, siis pole libisemine just märkimisväärselt hea, see on kindel. Ma ei saagi aru, mis värk mul selle suusaga on. Polegi seda libisema saanud õieti. Eelmine suusk libises ikka tunduvalt paremini. Vaatab, peab siin poistega nõu, äkki oskavad aidata või soovitada midagi. Pidas küll muidu ilusti. Aga pool funi läheb ikka kaotsi, kui laskumisel peab hoogu juurde lükkama, et päris seisma ei jääks.
Kuna ma pole ikka suutnud oma vabatehnika keppe parajaks lasta lõigata, siis tegin jälle klassikat. 9,7 km siis ja aega kulus selleks 58.55. Keskmine pulss 165 ja max pulss 176. Kalorit läks närused 469 ainult.

Saturday, December 11, 2010

Teist korda suusad all

Täna hommikul olid neljapäevasest trennist lihased jälle valusad. Eks seda oli ette arvata kah, sest sai ikka punnitatud elu eest ja lisaks jäi venitus ka pärast tegemata.
Aga suusatamist see eriti ei seganud. Käelihased olid ainult valusad ja väsisid ära vahepeal, muidu oli jälle üüberlahe. Isegi veel lahedam kui eelmine kord. Rada oli nii värske, et kui me rajale astusime, siis buraan just lõpetas raja sisseajamise. Lisaks sadas peale värsket lund. Ehk libisemist polnud ollagi. Pidamine selle eest oli täitsa okei. Pärast enam ei olnud okei, aga siis tõmmati ühel tõusul kiht peale ja läks jälle.
Täna sai kohendatud veidi tehnikat siit ja sealt. Eks siis hiljem näha ole, kui palju õpitust külge jäi ja palju seda rakendada oskan. Esimese hooga ütleks, et vist sain pihta küll.
Ja teist korda järjest oli nii, et kui kaks tundi täis saama hakkas, olin ma juba enamvähem rütmi kätte saanud ja käed-jala liikusid enamvähem koordineeritult. Just läks heaks noh, kui trenn jälle läbi sai. Aga küll jõuab siin suusatada veel nõrkemiseni. Peaasi on mitte vinti üle keerata.
Lahendamata on mu jaoks veel küsimus, kuidas joogivesi jäässe ei läheks. Täna oli ilm veit soojem ja veidi enne lõpu alles jäätus pudel ära. Eelmisel korral tuli juba poole trenni pealt jääkuubikuid lutsutada :D
Ühesõnaga siis 16,91 km klassikat, aeg 1.51, kaloreid 910, keskmine pulss 167, max pulss 183. Üllatavalt kõrge pulss jälle, tunne oli küll selline hea ja kerge. A ühe pügala võrra ikka juba madalam kui eelmine kord.

Friday, December 10, 2010

Ventti on üks lahe trenn

Nii. Esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval ma jälle imelikel põhjustel trenni ei jõudnud. Osad nendest põhjustest on sellised libapõhjused ka. Teisipäeval oleks jubedalt tahtnud suusatada, aga kui lõpuks kl 22 oleks saanud mina, siis enam ei viitsinud ja nii ta jälle läks.
Eile siis ventti jälle. Nagu ikka jooksupealt minek ja esimene minut õnnestus viilida tänu sellele. Muidu oli selline mõnus hoog sees. Panin jälle päris viimase vindini. Vahepeal oli selline tunne, et üks hüpe veel ja siis kukun, aga siis tuli jälle 30 sekki puhkust ja jõudis jälle edasi. Väga mõnus. Harjutusi jõuan juba oluliselt rohkem teha kui alguses. Ainult üks harjutus on, mis on mu jaoks siiani ületamatult raske. Tavaliselt on see trenni lõpus ka muidugi. Aga küll ma ükskord seda ka jõuan.
Äge on käia nii trennis, kui iga korraga läheb nii palju paremaks. Lahe!
Ja väljas on nii palju lund ja sajab järjest juurde. Ühesõnaga väike vein, vara magama ja hommikul suusalund nautima.

Saturday, December 4, 2010

Lumi on muinasjutt

Nonii. Nädal aega sai lohetatud. Võib öelda, et Euroopa sassi löödud lennuliiklus rikkus mu trenniplaane oluliselt. Aga ettevalmistusi sai tehtud, suusad ära toodud, hooldatud, uisusuusad ostetud ja määritud. Vahepeal oli juba tunne nagu seal laulus, et "pole mingit etendust vaid koguaeg käib proov" ja et kui ma lõpuks uksest välja saan, on lumi juba sulanud. Suht nukker oli lugeda, kuidas kõik järjest suuski proovivad ja mina toas nina nokin.
Aga ei-ei. Lõpuks ikka sain ennast rajale aetud. Hommikul oli 10 kraadi külma ja kergelt kõhedust tekitas, et äkki ikka liiga külm ja nii. Aga läksin ikkagi. Ja suusatada oli nii üüberlahe. Pulss muidugi esimesel korral kõrge, aga mul ei olnud raske ennast liigutada. Mida kilomeeter edasi, seda lõbusamalt läks. No ma ei tea, suusatada on ikka tunduvalt lihtsam kui joosta või isegi imiteerida suusatamist. No on minu ala lihtsalt vist. Treenerid ka ütlesid, et täitsa suusataja samm on mul, et ei ole selline suuskadega jalutaja.
Kui tavaliselt on esimene suusaproov selline tasakaalu harjutamine ja jõle raske, siis seekord oli ikka täitsa teistmoodi. Suusad ei seganud. Ilmselt ikka see rulli trenn andis tasakaalule ja tehnikale väga palju juurde. Ja paaristõuge tuli lumel ka välja, nii äge noh :)
Ühesõnaga suusatasin 16,77 km klassikat. Aega läks 1.43, keskmine pulss 168, max pulss 185, kalorit läks 856 ja keskmine km aeg 6.11

Sunday, November 28, 2010

Ühe trenniga nädal

Aiai. Saigi siuke nädal siis vahelduseks. Esmaspäeval oli kiire, teisipäev-kolmapäev oli ilm kehv (jaa, on muidugi nõrkade vabandus). Ja neljapäeval siis vedasin ennast trenni
Neljapäevasesse trenni läksin mõõduka hambavaluga. Väga ei seganud, aga tunda ikka andis. Seekord oli vahelduseks teine treener ja trenn ka selline kergem veidi.Üldiselt oli hää teha, jõudu oli millegipärast jälle ja igast jõu- ja ilunumbrid tulid jälle natuke paremini välja.
Seekord ükski lihas järgmistel päevadel tunda ei andnudki enam. Päris lahe.
Noh, aga selle eest hakkas hammas tegema põrguvalu ja reede õhtuks läks põsk paiste. Pärast seda, kui paiste läks, polnud valu enam eriti hull selle eest. Ja selle kuradi hamba nahka läks terve nädalavahetus. Väljas pool meetrit lund ja imeline suusailm, buraan tegi reede öösel rajapõhja juba.. ja kõik raisus.
Aga õnneks jääb see lumi nüüd märtsi lõpuni maha ilusti ja kohe-kohe, varsti-varsti läheb rajuks andmiseks.

Saturday, November 20, 2010

Metsas vol 6

Hommikune võitlus, kui akna taga sabistas vaikset vihma ja kogu ülejäänud perekond magas laupäevahommikust mõnusat und, sai edukalt võidetud ja jälle kenasti ennast trenni kohale veetud.
Vihm jäi kohe järele ja terve trenni püsiski kuiv. Alles viimasel kilomeetril hakkas tasapisi tibutama.
Trenn oli suht rahulik täna. Kui eelmisel korral Marius küttis üles igast võimalikust ja võimatust tõusust (ja enamusest kaks korda järjest), siis täna oli selline soft variant. Hää kerge ja poole vähem tõuse kui eelmisel korral. Kokku siis 2.35, kalorit kulus 1190 ja keskmine pulss oli 154. Max pulss selle eest ainult 177, eelmisel korral oli max pulss 192:)
Taastumine läheb järjest kiiremaks, järelikult miskit minuga toimub. Seekord neljapäevasest trennist mingeid erilisi tervisehäireid ei tekkinud enam. Kergel olid kõhulihased reedel valusad ja veidi annavad ka täna veel tunda, kui näiteks istesse tõusta, aga see on selline mikrovalu. Ja pärast laupäevast trenni olid varem jalad ikka pärastlõunal kanged- täna ei saa aru midagi, et oleks trampinud mitu tundi väljas.

Thursday, November 18, 2010

Vorm paraneb.

Täna käisin viiendat korda venttis. Minuti jäin hiljaks. Kodunt väljudes oli mul kohe tunne, et jätsin midagi olulist maha. Hendriksoni küürul ummikus seistes plahvatas järsku- tossud! No ikka ots ümber ja koju tuhvlite järgi, mis muud. Seega sooja täna jälle teha ei jõudnud ja läks jälle jooksupealt trenniks.
Aga täna oli kuidagi hoopis teistmoodi kui siiani. Harjutused polnud enam nii rasked, tegin neid tihedamalt ega väsinud üldse nii ära kui varem. Paar harjutust, mida ma siiani polnud korralikult teha suutnud, hakkasid ka tasapisi (küll värisevate jäsemetega) välja tulema. Rütmis hüpata jaksasin ka rohkem, kõrgemale ja kiiremini, kuigi pärast oli keel vestil ikka. Ühesõnaga hoopis teine tase. Väga lahe. Naised saunas rääkisid ka, et viiendal korral hakkad enamvähem pihta saama, et mis ja kuidas. Jutt jumala õige.
Peaks vahepeal vaatama oma menüüd ka vist kriitilise pilguga. Üldjoontes on kõik okei, aga kuna selgus, et selle neljapäevase trenniga ei kuluta ma mitte 600 kcal kanti vaid siiski 1000 kanti, siis trennipäevadel võib defka liiga suurgi tulla. A kesse viitsib arvutada? Mina mitte.

Tuesday, November 16, 2010

Väike jooks ka vahele

Eile oli plaanis rullsuusk ja tegelikult see toimus ka, aga kuna oli märg ja palju lehti (pime niikuinii), siis mingi sisemine tunne käskis mul selle vahele jätta.
Käisin hoopis jooksmas. Polegi kaks kuud jooksnud. Mõtlesin, et tuleb selline vaevalise jooks, nagu ikka, kui pole üle nädala käinud. Aga ülla-ülla, joosta oli kuidagi imelikult kerge. Jalad nagu tõusid kõrgemale kui kunagi varem ja mõnus kerge oli. Kokkuvõttes sai algsest plaanist läbi sörkida 4-5 km, pea 9 km. Pulss oli jube kõrge, aga selles süüdi kehvasti magatud öö ja veits väsinud lihased. Tunde järgi ei usuks küll, et nii kõrge pulsiga jooksin. Km aeg läks järjest kiiremaks, aga pulss on stabiilne olnud terve jooksu.
Kokku siis 1.03,11, läbitud 8,85 km, km aeg 7.08, keskmine pulss 163.
No mina ei viitsi seal aeroobses tsoonis uimerdada. Kui juba, siis juba.

Saturday, November 13, 2010

Metsas vol 5

Täna oli kuidagi raske ennast kodust välja vedada. Laupäeva hommik, öösel veits vähe maganud ja üksi kodus. Oleks võinud mõnuga lõunani põõnata. Aga siiski läksin.
Hommik üllatas mind sellega, et lihased polnudki märkimisväärselt valusad. Kergelt andsid tunda kõhulihased ja vaevumärgatavalt jalad, aga see oli ka kõik. Väga cool. Aga selle eest oli tänane trenn Mariusega ja kui ta meid neljapäeviti ei hellita, siis ei olnud alust arvata, et laupäeval peaks kuidagi teisiti olema. Ja ega ei olnudki. Täna oli selline tõsine mägironimistrenn. Kõige hullem oli Vanaka kõige järsem nõlv, kus on selline mõnus liivane ja pehme pinnas. Sealt kütsime kaks korda järjest üles. See liiv on ikka täitsa tappev. Kõval maal pole pooltki nii raske mäest üles saada. Tõuse sai tunduvalt rohkem kui varasemates trennides ja vahepeal läks ikka päris keeruliseks asi kätte. Viimaseks (tegelikult vist päris viimane siiski ei olnud, aga järgmised olid selle kõrval titekad) tõusuks sai ronitud üles hüppemäe nõlvast, mis alt vaadates tundus ikka täielik sein, aga polnudki nii hull kui see Vanaka nõlv.
Väga väsitav oli.
Trenn kokku siis 2.40, keskmine pulss 154 ja kalorit kulus veits üle 1200.

Friday, November 12, 2010

Mõni lihas ikka kuskil on

Nii.
Esmaspäeval jäi rullsuusk ära, sest jää oli. Asemele pandi spin, aga ma ei viitsi ratast sõtkuda ei sees ega väljas. Tegemist on suures osas muidugi eelarvamusega, sest ma pole kunagi üheski spini trennis käinud. Lisaks oleks pidanud 17.30 kohale jõudma, aga see ei sobinud kuidagi. Ühesõnaga istusin kodus ja sõin teleka ees shokolaadi. Teisipäev ja kolmapäev molutasin ka niisama maha. Tunne oli, et peaks trenni minema, aga hääled mu peas sosistasid, et "tegelt sa ei viitsi". Noh, ei viitsind jah.
Eile läks motoorne rahutus juba suureks ja oli vaja minna. Kuna eile juhtus olema selline päev, et lapsi polnud kuhugi jätta, siis võtsin kaks väiksemat junsut kaasa ja paigutasin spordiklubi lastetuppa. Lapsed olid väga rahul ja lapsehoidja sõnul olevat tublid olnud. Ühesõnaga täitsa arvestatav variant. Kui teinekord häda käes, siis läheb jälle käiku.
Aga trenn siis ikka ventti. Nagu poisid ütlevad, on see trenn, kus peab pass koguaeg avatuna kõrval olema ja enne igat harjutust tuleb pilk visata sünniaastale. No mul peaks seal kaalunumber ka olema suurelt kõrvale kirjutatud. Muidugi juhtus jälle see, et algul sai vähekse liiga hoogsalt hüpatud ja lihtsalt ei jõudnud vahepeal. Samas kosub ruttu välja nendest nõrkadest momentidest ja punnitab jälle edasi. Lisaks oleks seal trennis hea mitte omada rütmitunnet. Kui hüpata on vaja, siis paratamatult hakkad rütmis hüppama ja rütm on muidugi kiirem kui füüsiline vorm lubaks :) Vahepeal läks ikka jõle raskeks jälle. Aga mõnda harjutust on juba lihtsam teha. Eile sobisid eriti hästi hantlitega harjutused. Samas jälle vehid veits liiga palju nendega, siis järgmine harjutus on kätekõverdustega ja ongi jälle toss väljas.Kokkuvõttes ikka nõrk alles. Aga läheb paremaks.
Muidu mulle reede hommikud meeldivad. Lihased veel ei valuta ja selline mõnus toonus on.
Kaal tiksub vahemikus 69,1-69,8. Seitsmega algavaid numbreid pole enam tükk aega näinud.

Saturday, November 6, 2010

Jälle metsas

Laupäevahommikune trenn on tõepoolest tahtejõutrenn. Sest all on neljapäevane ventti, mis kõige hullemini annab tunda justnimelt laupäeva hommikul. Ja reedesel õlled. No ja tegelikult on ju laupäevahommik nädala esimene hommik, kui saaks süüdimatult magada. Novat ja siis paned ikka kella ilusti helisema, teed oma pudrukese ja oled kell 10 trennis. Kui juba kohale vead ennast, on raskeim osa läbi. Tavaliselt.
Noh. Täna hommikul tagurdasin trenni minnes soojenduseks vastu aeda. No teate küll, siuke tavaline roheline traadist aed. Lihtsalt jalg libises veits ja vahtisin naabri autot ja samal ajal tirisin istet ettepoole, sest jalg väga ei ulatunud sinna kuhu vaja ja nii ta läks. Arusaamatu lugu. Maastikujalats jalas, mis tegelt ei libise eriti kuskile. Pärast trenni tirisin aia enamvähem normaalsesse asendisse tagasi. Suht koomiline, kuidas mul viimasel ajal on igas päevas mingi ebameeldiv nüanss. Mul on juba traditsiooniks saanud, et keeran selliste asjade peale Belka plaadi karjuma ja lõugan kaasa laulda, et "oh mind ja minu asju- neid juhtub, juhtub, juhtub.."
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid et trennis otsustati soojenduseks alguses väike sörk teha. Oma kangete jalgade ja veits väsinud olekuga polnud ma just oma parimas jooksuvormis. Lisaks kukkus mul iga 100 meetri tagant korra veepudel maha ja tuli tossupael lahti, mis omakorda lõi rütmi segi ja pidin jälle kiirendama, et järgi jõuda. Õnneks pikalt ei joostud, miski 2 km ja veits peale. Edasi matkasime siis tavapärases liikumisstiilis. Kui 40. minutil hakkasid pihta tõusud, olin ma juba üsna küpse. Higi voolas ja pulss läks kõrgeks . No ja siis, kui tunne oli päris väsinud, (siis kui üle tunni oli juba liigutatud) tulid kiiruslõigud. Sellised lühikesed, aga nii kiiresti siis kui torust tuli. Pärast kiiruslõike tuli kohe kolm pikka tõusu ja sellest kolmandast ma küll enamvähem roomasin üles kuidagi keppide najal. Millegipärast läks siis järsku tunduvalt paremaks. Tuli vahelduseks veits siledat maad ja kosusin ära ilusti. Pärast jaksasin trenni lõpus veel kiireid lõike ja muid trikke ka teha.
Kokkuvõttes oli raske täna. Üksi ma poleks elusees sellise tunde pealt sellist trenni viitsinud teha. Aga kui pundis teed, siis on kuidagi ikka lihtsam. Ei lähe ju poole trenni pealt koju, et ahh, ma ei viitsi ikka täna nii hullult pressida. Ja sealt see areng just tulema peakski. Lisaks muidugi see klassikaline element, kus lolli kiites loll rabab rohkem.
Trenn siis kokku 2.17, kulus 1203 kcal, keskmine pulss 159 ja max pulss 182. Max pulss on üllatavalt madal. Ma arvasin, et lükkasin ikka kahesajani ära. Aga võibolla mul siis pulss ei lähegi enam nii kõrgeks.

Thursday, November 4, 2010

Super Mario vol 3

Eile siis käisin ikkagi Intervallventtis ära.
Väga kergelt teatud liigutustega oli lihas enne trenni veel valus, aga läksin ikkagi. Ja kannatasin ära ilusti. Alguses võtsin rahuliku tempo ja väga ei sahminud. Mõned harjutused tegin vähe lõdvemalt kui jõudnud oleks ja lõpus paar viimast killerit pidin ikka ära jätma. Aga üldiselt oli tunne tunduvalt parem kui eelmistel kordadel. Arenen. Higi muidugi lahmas liitrite viisi.
Täna on lihased veits valusad, aga midagi hullu pole.
Eriti meeldib mulle see peegelsein saalis. Esiteks on hea vahepeal pilk visata ja vaadata, kas asend on enamvähem okei. Ja teiseks muidugi saab seal peegli ees aru küll, kustohast 10 kilo alla peaks võtma. Taustsüsteem on täitsa vale noh, kui seisad parajasti mingi kribala 52 kilose sportlase kõrval.
Trenni lõpus jäi pilk peatuma kõrvalseisva neiu käel ja selle kell näitas kalorikulu nats üle 700. No ega ei imesta kah. See võiski umbes nii olla.

Monday, November 1, 2010

Rullsuusk, neljas katse

Niih. Nädal läind nagu niuhti. Erilist trenni ei teinudki, nats vehkisin iga õhtu hantlitega ja kõhulihast ka servast natuke katsetasin. Põlve hoidsin.
Trenni minnes mul põlv veits isegi valutas. Aga trennis nüüd aega midagi valutada.
Trenn oli väga- väga mõnus. Tunne oli kindlam jälle natuke ja lõpuks uhasin paaristõukeid pikalt. Nii vägev tunne on, kui asjad välja tulema hakkavad. Tõeliselt fun oli. Trenni lõpus hakkas vigastatud kõhulihas ikkagi veits tunda andma. Eks vaatab, kuidas järgmised päevad on. Võibolla tuleb see neljapäev ka veel see hull trenn vahele jätta ja kodus vaikselt nina nokkida.
Vaatasin, et mõned on ikka päris hulluks keeranud trennigraafiku. A noh. Tark ei torma. Tõlge on, et ma nii palju trenni ei viitsi teha ja lisaks on mul ka esimesed väiksed vitsad ületreeningust kogetud. Eks siis pärast rajal näha ole, kelle taktika paremini töötab. Päris põnev. Praegu pakuks küll, et näen mõlema H-i kandu stardijoonel ja kui finishisse jõuan, on neil juba supp söödud ja lõunauinak ka tehtud. Aga sport on sport ja seal võib igatmoodi olla. Alla ei anna igatahes võitluseta. Alati jääb veel variant, et poistel keeratakse määrdega suusad peesse ja minul on siuksed, mis ise sõidavad :) Noh, eks see võistlusmoment on rohkem niisama mäng muidugi, tegelikult käib võitlus ikka iseendaga.

Monday, October 25, 2010

Lähem tutvus asfaldiga

Täna siis rullsuusatrenn. Kaks nädalat ei olnud suuska alla saanud ja kohe oli tunne selline kahtlane jälle. Lisaks oli pime, tee oli märg ja lehti täis.
Kui ma lõikasin päeval kaks korda noaga sõrme siis ma juba teadsin, et täna ma trennis kukun. Kui viimasele ringile läksin, siis veel imestasin, et kas tõesti sisetunne pani mööda. No ega ei pannud küll. Tuli ikka ära viimasel ringil. Kukkusin suht tühja koha pealt, hoog ei olnud suur ega midagi. Mingid uisutajad tulid seljatagant, vahtisin üleõla neid ja oligi korras. Kukkusin põlve peale, nii et väga hea maandumine arvestades alternatiive :D Nuh, trenni ajal on siuke adrenaliinilaks sees, et ega eriti ei saagi aru, kas on valus või väga valus. Pärast oli küll veits valus ja paistes ja väike verevalum kah, aga praegu tundub, et midagi hullu pole.
Hakkab juba otsast kõlama sportlase moodi- vigastus vigastuse otsa :D
Trenn siis 1h ja 30 mintsa. Kella pole julgenud esmaspäevases trennis siiani käele panna ja nagu tänane päev tõestas, on see väga arukas otsus olnud.

Saturday, October 23, 2010

Metsas vol 3

Täna siis jälle imikas metsas, seekord Jaanusega.
Väga peen trenn oli ses mõttes, et lumi oli maas ja mõned kohad olid väga libedad. Lisaks olid pärast seda kõike, mis eile taevast alla sadas, mõned tõusud nii pehmed, et vahepeal oli tunne nagu käiks kuskil soos.
Täna sai rohkem pööratud tähelepanu tehnikale ja tasapisi hakkan ikka pihta ka saama. Ja muidugi oli tehnikat korrigeerides ikka hoopis teine tera ja tempo kohe parem. Õudselt hea trenn oli täna, kuidagi lõbusalt ja kiirelt läks. Lõpus jaksasin veel väikstest tõusudest üleski joosta.
Kellal sai aku tühjaks 45 mintsa enne lõppu ja täpseid andmeid pole. Küll aga oli keskmine pulss 148, nii et tasapisi mingi areng toimub vist. Kalorikulu kuskil 1000 kanti. Trenn kokku 2h ja 33 minutit.
Kõhulihas ei seganud kuskilt otsast trenni ja muud lihased olid ka enamvähem okei. Säärelihased olid vähe kanged ainult. Kõhulihas annab veits tunda, kui pikali asendist püsti tõusta, aga tunduvalt parem on. Eks näis. Neljapäevani veel palju aega.

Friday, October 22, 2010

Nõrk.

Nonii. Esmaspäevane trenn jäi jälle segastel asjaoludel vahele, millest oli pagana kahju.
Aga eile siis jälle Intervallventli. Seekord ei jäänud hiljaks. Jõudsin isegi paar korda venitada ennast enne trenni. Aga sellest jäi paraku väheks. Kohe teise või kolmanda harjutusega õnnestus ära venitada kõhus mingi lihas. Väga terava valu lõi ja esimese hooga ei saanud üldse ennast liigutada eriti. Aga paari minuti pärast kannatas käsi ja jalgu uuesti liigutada ja veits hiljem ka mõndasid muid lihased. Põhimõtteliselt sai viga siis istessetõusu lihas, ma arvan, et anatoomiliselt võib see olla mingi kõhu ristlihas või midagi sarnast. Edasi sai lihtsalt tasapisi katsetatud, mida kannatab teha ja mida mitte. Enamus harjutusi viilisin ja tegin ainult osaliselt, mõned suutsin ka enamvähem normaalselt teha ja lõpuks tuli mõned siis täitsa tegemata jätta, sest polnud lihtsalt võimalik. No läbi suure valu vast oleks veits rohkem punnitanud, aga hirm veel suurema vigastuse eest hoidis tagasi. Treener ka muidugi käis korduvalt ütlemas, et ei maksa liiga teha endale.
Novot. Selles mõttes pole hullu, et igapäevaelu see lihas kuidagi ei sega. Teatud liigutuste ajal annab tunda. Näiteks voodist püsti tõusmiseks tuleb kasutada hoopis teist tehnikat, kui harjunud olen. Aga kuidas see edaspidiseid treeningplaane segama hakkab, seda veel ei tea. Hetkel tundub, et laupäevast trenni see küll olulisel määral ei sega. Esmaspäevast vast ka mitte. Aga kas mul järgmisel neljapäeval ka sinna intervallventtisse asja on, eks seda aeg näitab.
No ei ole lihaseid. A kuidas neid siis saab, kui isegi trenni teha ei oska? Mõtlemiskoht. Kuidagi tuleb leida aeg ja normaalsem soojendus teha enne trenni vist.
Positiivne on see, et täna on lihased ainult natuke valusad. Ja kõige rohkem käed-jalad, mis on koormusega harjunud ja see on homseks läinud. Eelmise nädala trennist olid mul kõhu- ja külgmised lihased terve nädal valusad :D

Monday, October 18, 2010

Laupäeval jälle meestega metsas

Neljapäevase trenni tulemusena olid mul laupäeva hommikuks lihased mõnevõrra kanged veel, eriti need lihased siis, mida ei ole. Reede õhtul tegin mõned promillid ka ja laupäeva hommikul kl 10 ei olnud ma just oma elu tippvormis. Aga trenn oli kokku lepitud ja tuli ära teha. Trenn siis suusaimitatsioon. Väljas oli mõnusalt karge, 2 kraadi sooja ja alla sadas igasugu imelikke asju (vihma, lund, rahet). Minu ilm noh.
Esimese kilomeetri lõpuks kadus jalgadest kangus, teise kilomeetri lõpuks kadus alkohol verest ja edasi oli päris lõbus. Kuni kuskil 8. km lõpuni. Siis sai trambitud Nõmmel kõikidest nõlvadest üles ja alla ja see mu tappis peaaegu. Tõusudel ei jäänudki algul maha, aga iga laskumisega jäin kümmekond meetrit (kanged jalad ei võimaldanud mäest alla kiiremini minna), mis ma siis pärast jälle järgi sörkisin. Pärastpoole jäi juba tõusul ka samm vähe lühikeseks ja suurema osa siledast maast sörkisin järgi. Joosta oli tunduvalt lihtsam :D Viimasteks kilomeetriteks oli kõik korras ja püsisin ilusti seltskonnaga (tagumise osaga sellest) samas tempos.
Laupäeva õhtul olid mul kõik lihased valusad. Aga pühapäeval oli juba enamvähem okei. Ainult kõhulihased on siiani valusad ja see on ilmselt neljapäevasest trennist.
Trenn ise siis siin http://connect.garmin.com/player/53460384.
Päris äge turnimine oli.

Thursday, October 14, 2010

Misasjad need lihased veel on?

Täna ma käisin Intervallventti trennis. Dziisas. No oligi nii hull nagu poisid rääkisid. Kõigepealt ma jäin muidugi hiljaks trenni 10 mintsa ja jooksupealt läks täie rauaga lahti ilma pikema sissejuhatuseta. Pulssi ei mõõtnud, aga ma arvan, et 5 minutiga lendas kahesajani. Iseenesest midagi keerulist ei olnud, muudkui püsti, pikali, sellili, kõhuli, ühel käel ja teisel jalal, teisel käel ja esimesel jalal, vahele mõned hüpped õhus vasakule-paremale. Öäää.
Poisid enne soovitasid seal veidi viilida ja seda ma tegin ka, sest vahepeal ma lihtsalt ei jõudnud hüpata. Aga nii kui vähe kosusin, üritasin ikka kõigest väest. No eks näha ole, mis mu lihased homme sellest trennist arvavad. Ja ülehomme. Laupäevahommikul jälle pikem trenn plaanis, loodetavasti ikka kannatab minna.
Järeldused siis sellised, et osad lihased mul täielikult puuduvad. Eriti kõhu-, selja- ja külgmised lihased. Kõige lihtsamad olid minu jaoks need harjutused, mida 5 kg hantliga tehti (meestel oli raskem ketas) ehk mingid käelihased isegi natuke on. Jalalihased on ka olemas.

Esmaspäevane trenn jäi mul ära, sest ma ei leidnud autovõtit, mistõttu ma ei saanud mehele lennujaama vastu minna, mistõttu mees pidi taksoga tulema, mistõttu ta jõudis liiga hilja. Pärast mõtlesin, et läheks niisama sörkima, aga ei viitsinud. Nõrk ühesõnaga.

Saturday, October 9, 2010

Meestega metsas.

Täna sai tehtud esimene imitatsioonitrenn. Hakkasime Pärnu maanteelt riburada minema ja tagasi keerasime kuskil Harku külje all. Tempomeistriks oli Raul Olle. Tempo oli selline mõnus rahulik, nii et kannatas ilusti järel püsida. Kuni Nõmmeni oli väga mõnus, siis hakkasid tõusud ja sai seal mütatud ikka nii, et otsaesine märg. Vahepeal tiirutasime paar ringi tõusust üles ja alla, nö tehnika kontoll. Päris mitmeid nüansse sai parandatud.
Väga mõnus trenn oli, sai suusajuttu aetud ja kuulatud. Selline mõnus fanaatikute punt, päike paistis, linnuke laulis- muhe.
Pärast trenni venitasime ja läks keskmise pulsi võrdluseks. Kui minu keskmine pulss oli 151, siis Ollel oli 80 :D Vat selline tasemevahe siis. Ülejäänud jäid sinna vahepeale kõik.
Trenn siis kokku 2.32, läbi trambitud 14,1 km, kalorit kulus 1132 ja keskmine pulss 151.

Aga kaal oli hommikul 69,7.

Wednesday, October 6, 2010

Manuaalterapeut

Vat siukse mehe juures käisin täna. Arst ütles mulle soojenduseks kohe, et üks õlg on kõrgemal. Siis teatas, et mu vasak jalg on pool cm lühem kui parem, et kas ma teadsin. Ei teadnud. No kokkuvõttes väänas ta mind pool tundi nii et kondid (või luud..? kas keegi oskab öelda, mis vahe on luul ja kondil?) ragisesid. Vahepeal tuli kergelt hirm peale, et nüüd kohe käib krõks ja korras, aga ei käinud. Vaikne ragin ainult.
Lõpuks teatas, et sai mu selgroo sirgu ilusti. Kaasa andis soovitusi vitamiinide, harjutuste ja jalatsite osas. Ja imede ime, mu risti olev selgroolüli ei ole tõepoolest risti vaid on ilusti seal kus ta olema peab. Ja kaelas pole ka enam jõnksu. Poleks uskunud, et see nii lihtsalt käib.
Veits imelik on kõndida. Nagu viltu hoiaks ennast ja ühe jala samm nagu oleks pikem :) Eks selle sirge seljaga harjub kindlasti kiiresti. Oleks teadnud, et nii piece of cake on, poleks seda käiku nii kaua edasi lükanud.

Monday, October 4, 2010

Rullsuusk vol 2.

Täna sai jälle rullitatud ja no mulle tõesti meeldib noh. Täna sai suurem osa trennist pühendatud paaristõukele ja lõpuks hakkas midagi sinnapoole isegi juba vist välja tulema. Eks näis, mis homme säärelihased selle varvastel tantsimise peale ütlevad. Ettenägelikult tegin väikse sörgi pärast trenni, nii et vast pole väga hull.
Aga väga suur vahe oli küll võrreldes esimese korraga. Jalad enam ei tudisenud ja tasakaal oli tunduvalt parem. Korra oleks siiski peaaegu külje maha pannud. Tasakaal kadus ära ja keerasin ühe jala muru peale, mis suusa hopsti kinni tõmbas ja inertsist tippisin veel neli-viis sammu edasi. Parasjagu tegin just ilma suusakeppideta ringi kah. Päris koomiline pilt võis kõrvalt vaadates olla, aga põhiline, et ei kukkunud.
Treener muidugi kiidab, aga eks see on vist sellest sarjast rohkem, et kiida lolli ja loll rabab rohkem:)

Thursday, September 30, 2010

Suusahooaeg avatud.

Täna sain esimest korda elus alla rullsuusad. Issver kui äge. No peaaegu nagu päris. Algul kulus umbes tund, et tasakaalu ja tehnikat õppida ja ega seda ühekorraga selgeks ei saagi. Aga jube lahe oli, kui juba samm välja tulema hakkas ja kahelepoole ei kõikunud enam. Naeratuse võttis näole ikka. Jalalihased on valusad, selle eest hoiatati kah enne.Ja pärast trenni oli nii naljakas kõndida. Samm oli kuidagi pikk ja oleks tahtnud libistada :)
Ühesõnaga nüüd mõnda aega tegelen suusatehnika lihvimisega.
Ei, suusatamine on ikka lahe. See on ikka täitsa minu ala, noh. Olgu siis päälegi lumeta säästusuusatamine, ikkagi on lahe.

Tuesday, September 28, 2010

Tasapisi suusavormi

Nonii. Puhatud sai nüüd ilusti.
5 päeva pärast maratoni tegin väikse sörgi (40 minutit, tempo umbes 8 mintsa km). Jalgadel oleks nagu sangpommid küljes olnud ja maa külgetõmbejõud oli kuidagi eriti selgelt hoomatav. Rohkem pole jooksmas käinud veel.
Nädalavahetusel tallasin natuke ämma juures trenat, mille ta oli ilusti teleka ette seadnud ja pühapäeval kimasime ratastega umbes tunnikese. Rattaga sai ikka vändatud päris kiiresti omaarust, aga pulss üle 130 ei läinudki.
Eile ja täna uuendasin tutvust wiiga ning tegin tasakaalu- ja lihasharjutusi. Rulamäng võttis ikka higi tilkuma.
Tasapisi hakkan koormust suurendama ja suusavormi lihvima. Põhimõtteliselt peaks olema ju suvest korralik põhi all ja oma suusarekside ülesõitmine ei tohiks küll mingi kaelamurdev ülesanne olla.
Kaal tiksub 70-71 kandis ja suusahooajaks võiks kuskil 65 kanti saada küll.
No vaatame.

Sunday, September 19, 2010

Sünnipäev nr 2.

Täna möödub 2 aastat päevast, kui see õnnetu Opel mu alla ajas.
Ega seda vist ei unusta päriselt kunagi. Ja vahest ongi hea, kui kuskil ajus tiksub teadmine, et elu on pagana haprake ja elada tuleb kohe, mitte lükata asju kuskile tundmatusse tulevikku, mida ei pruugigi kunagi tulla.
Igatahes on ülimalt meeldiv, et seal kuskil üleval leiti, et vara veel.
Ma alles hakkasin elama.

Proosit!

Friday, September 17, 2010

Mõttepaus. Mis edasi?

Eile sõitsin autoga Piritale ja mõtlesin, et see on ikka jube pikk maa. Täitsa arusaamatu, kuidas ma selle maa kaks korda ära joosta jõudsin. Aga fakt on, et tehtud ta sai. Esimesest jooksukilomeetrist maratonini läks 2,5 aastat. Tegelikult ikka pööraselt kiiresti, eriti kui arvestada, et selles vahes suutsin ma jääda auto alla, murda selgroo ja saada lapse :D
Noh. Selline imelik tühjus on hinges veits. Mõned aastad tagasi sain ma teada, et suudan 8 tundi suusatada. Nüüd tean ka, et suudan 6 tundi joosta. Mida ma endast veel ei tea? Kui palju seda kasutamata ressurssi siis õigupoolest on? Et kas hakata pushima paremaid jooksuaegu või võtta üldse uus ala ette. Triatlon näiteks oleks lahe? Või peaks jääma jooksu juurde ja taguma rauda kuni see veel kuum on? Kunagi ei tea ju, millal traumad lõplikult joone alla tõmbavad ja edasi jääb niikuinii ainult pokker ja male. Selline segaduses olek siis veidike.
Eks ma puhkan ja vaatan, mis mõtted mu ajuolluses lõpuks määravaks saavad. Igatahes kindel on see, et tahaks kõigepealt teha ühe vinge suusahooaja. Plaani teen jälle suure. Plaanid on mul alati sellised utoopilised ja grandioossed, seetõttu ma reeglina neid kunagi ei täida. Aga ühtlasi on ka pool plaanist täiesti korralik tulemus :).
Talvel tahaks sõita läbi kõik Estoloppeti kuus maratoni. Aga suusatamises on see määramatuse osa mõnevõrra suurem. Esiteks peab lumi maha tulema. Teiseks on suur osa tulemusest ilmas ja suusas kinni ja mingeid numbrilisi eesmärke panna pole eriti mõtet. Kui ikka suusk ei pea, siis ulmelisi aegu ei sõida. Pole mitut paari suuski ka, et katsetada ja valida, mis rajale alla panna.
Aga alla 4 tunni võiks Alutaguse ära sõita ja alla 6 tunni Tartu. Tartu isiklik reks on mul 6.43, nii et selle saavutamiseks tuleb päris oluline parandus teha. Hetke vorm (või siis ikka veel emotsioon) lubab küll mida iganes.

Wednesday, September 15, 2010

Taastun.


Olemine on päris hää. Kui maratoni õhtul valutasid liigesed ja järgmisel päeval olid jalalihased tuimad, siis täna tunnen kergelt seljalihaseid ja millegipärast ka käelihaseid. Kaubanduslik välimus sai ka veits kannatada, aga see on pisiasi. Nägu on ka veits paistes veel. Üldiselt taastun ma igast koormustest ja paukudest jube hästi. Üks põhjus on kindlasti see, et suitsetajana on mul alati eesmärk kuhu vaja minna on:D Kuna ma suitsetan väljas, siis sinna on vaja minna 16 trepiastet alla ja pärast siis üles tagasi ka. Esimesel õhtul sõitsin alla siiski liftiga.

Statistiliselt siis maratoni kiireim kilomeeter oli 12. kilomeeter, aeg 6.34, kõige kehvem kilomeeter oli 32. km, aeg 12.54. Kella järgi 14 mintsa on seisuaeg olnud, ehk siis see on aeg, mis ma oma kangeid ja valutavaid lihaseid venitasin rajal. Keskmine pulss 156 (mitte 154 nagu ma Heik:i blogis ekslikult mainisin), max pulss ainult 177. Ses suhtes targalt joostud, et kuskil pole ennast päris rihmaks tõmmanud. Lihtsalt üldisest vastupidavusest jäi puudu. Jäin vist ka esimese geeliga hiljaks rajal. Kindlasti jäi veits ka kehvasti magatud öö taha. Põhiliselt aga ikka puhas trenniküsimus.

Kindlasti lähen üritan järgmisel aastal alistada 5 tunni piiri. Teoreetiliselt ei tohiks see olla ülejõu käiv, kui ennast käest ei lase.


Väike stiilinäide kah siis 38. kilomeetrilt, kui kepikõndijad mööda kihutama hakkavad.


Monday, September 13, 2010

Finishis! 5.56.56

Uhh. Saigi tehtud.
Öösel enne maratoni ei tulnud kuidagi uni peale ja magama jäin vist poole kolme paiku. Sellele vaatamata oli ärgates kuidagi imelikult kerge tunne. Võimalik, et sellest magneesiumist, mida ma õhtul sisse kaanisin endale.
Stardis võtsin 5 tunni meestele sappa ja läks lahti. Esimene 10 km oli super hea joosta, samm oli kerge, poisid jooksid ilusti 7 mintsa km ja sobis ideaalselt. Kuskil 12. km hakkasid jänesed veits kiiremini jooksma ja km ajad tulid 6.40 kanti. Vaatasin, et ikka vist pean vähe vaiksemalt võtma ja lasin neil minna. Joosta oli ikka veel mõnus ja kõik oli superlux. Poole maa peal läks lukku aeg 2.32.03, mis sobis ilusti mu algsete plaanidega.
Aga nii kui algas teine ring, tuli järsku täitsa ootamatu haamer. Tammsaare pargi juures korra mõtlesin, et vist oleks õige koht katkestamiseks. Aga see oli selline hetkeline mõte. Tundus tobe kohe esimese raske sammu järel katkestada ja eks lootsin, et läheb jälle paremaks. No ega ei läinud küll. Russalka juures hakkasid jalad ja selg niimoodi valutama, et oigasin. Jooksin koos ühe tüdrukuga, kellel sõber sõitis rattaga kõrval ja ütles, et ära kõnni, jalad hakkavad veel hullemini valutama ja soovitas venitada. Ja täpselt nii oli ka. Venitamine tegi tunduvalt paremaks. Kõige hullem oligi 23-29 km. Üle 30. km joone läks jälle veits kergemaks. Lõpus saime kokku 10 km omadega ja isegi oli veits parem joosta, lihtsalt kulgesin vooluga kaasa. Mõned kepikõndijad kihutasid mööda küll, aga mis siis. Pärast 40. km oli täitsa hea joosta jälle. Vaatasin, et viimased 2 km olen 2 mintsa kiiremini jooksnud kui enne seda :)
Seda tüdrukut, kellega teise ringi ajal koos jooksime, ei näinud lõpus enam. Pärast vaatasin, et olin kuskil temast ikka mööda kimanud ja 2,5 mintsa varem lõpetanud.

Noh. Esimese maratoni kohta pole paha. Finishisse ma jõudsin ja märk on maas. Seega olen ikka rahul küll. Eks järgmisel aastal tuleb aeg üle joosta :)

Saturday, September 11, 2010

Homme, juba homme!

Käimas viimased ettevalmistused. Vaja veel laadida gps ja mp3, välja nuputada, kuhu panna geelid ja magama minna. Ja sealjuures ka magada.
5 päeva pole meetritki jooksnud, eks siis näha ole, kas tuli kasuks või vastupidi. Kõndinud olen üsna palju ja täna sai veidi venitusharjutusi ka tehtud. Süsikaid olen otsast otsani täis laotud, vitamiine, magneesiumit ja glükosamiini kah. Jalg veidi valutab, aga närvidest vast ikka.
Tunne on.. ee.. veits ärev. Selline pea ees tundmatusse hüppamine ja veits hirm, et tahan üle oma varju hüpata. Aga hullude päraslt on maailm ja kui ei proovi, siis ei saagi teada.
Mp3 laen Epliku, Velikje Luki ja The Belka. J.M.K.E siis ikka muidugi ka. Raskel hetkel vilistan laulujuppi ja vahin pilvi. Viimases hädas saab ju raja veeres vähe tukastada ka, kuni 10 km omad järgi jõuavad:)

Igatahes ma lähen ja annan endast parima.

Wednesday, September 8, 2010

Keskendun. Keskendun.

Nüüdseks siis aeg sealmaal, et vormi on nagu teda on, midagi enam juurde kuskilt ei pigista ja lõpuks läheb ikka tahtejõu testimiseks. Mulgi jonn peaks vedama lõpuni küll, kui midagi ekstreemset ei juhtu.
Nohu on läinud, aga selle eest valutab mul veits põlv nüüd:) Ju ta ikka ärevusest ja hirmust tundmatu ees. Mingit loogilist põhjust valutamiseks pole. Lasen praegu väga lõdvalt, puhkan, keskendun ja katsun õhtuti varem magama saada. No ei õnnestu. Ikka jälle pool kaks.
Esmaspäeval tegin 20 mintsa kerge sörgi, homme proovin hommikul teha kerge jooksu. Hommik on suht võõras aeg jooksmiseks mu jaoks.
Kaalule 6 ette ei saa enam ilmselt, sest nüüd läheb juba süsikate laadimiseks ja vaevalt mingit langust enam tuleb. Täna hommikuse seisuga 70,9 ees ja eks ta sinna kuskile jääb. Praktiliselt kümnekast sain ikkagi lahti. Asi seegi:)
Põhimõtteliselt on vaim valmis ja tossud viksitud.

Saturday, September 4, 2010

nohune jooks

Täna oli veits parem tunne ja tegin väikse ringi ära ikka. Jalgade mõttes oli hea kerge joosta, aga hingama pidin läbi suu, sest pasun oli moosi täis. Pulss läks ka kõrgeks, nii et päris okei pole, aga ei tahtnud liiga pikka vahet ka jätta. Ilm oli ka super mõnus, täpselt minu ilm. 13-14 kraadi ja suhteliselt tuulevaikne. Kokku 6.06 km ja 40 minutit. Kilomeetrid siis: 6.58; 6.50; 6.37; 6.34; 6.31;6,05. Mõnusalt tõusvas joones on süüdi kõrvaklappides karjuv J.M.K.E. Villu Tamme on geenius mu arust. Millised suurepärased tekstid. Pole anarhist ja vabadusvõitleja minus surnud veel.
Laksan nüüd softima osa Mendelejevi tabelist sisse ja lähen Uue-Maailma tänavafestivalile Pehki kuulama ja malet mängima.

Thursday, September 2, 2010

appi, nohu!

see veits kehva olek on nüüdseks kulmineerunud täitsa arvestatava nohuga. Teisipäeval vedasin korra välja ennast ja tegin 25 mintsa vaikset jooksu. Olemine läks veel kahtlasemaks ja edasi pole julgenud teha, et mitte otsa külmetada. Kurk on väga kergelt ka valus. Nädala pärast on maraton.
Njaa.
Seda oleks võinud ju ette näha, et raudselt mingi jama tuleb.
Aga noh, aega on.
Eks saab siis näha, kas ja kuidas see viimased nädalad lohetamist kätte maksab maratonil. Mõtlesin, et tallaks trenat vahelduseks täna. Vähemalt toas ja soe ja natuke liigutamist.

Monday, August 30, 2010

looderdamine jätkub

Laupäevane plaan Ülemistet joosta läks untsu. Kõigepealt olin ma täitsa kindel, et regada saab kuni 11.30. Millegipärast ma vaatasin üle ja avastasin, et 11 hoopis lõppeb. Kell oli siis 10.40. Oma naiivsuses mõtlesin, et lähen regan ruttu ära, siis tulen koju, vahetan riided ja starti. Reaalis oli Järvevana teel selline ummik, et selge oli see, et kui regatud saan, siis välja ma sealt autoga enam ei saa. No ja tulingi koju tagasi. Tegelikult oleks võinud rahulikult veits hiljem minna ja seal ummikus istuda, küll nad rajale lasknud oleks. Või siis taksoga regama minna. Aga noh. Läks nagu läks. Võiks nüüd sellest õppida, et ei maksa jätta oma regamisi viimasele sekundile.
Kokkuvõttes läksin õhtul hoopis sünnipäevale, sõin igast rasvast nõretavaid suupisteid ja jõin mõned õlled.
Pühapäeval ei viitsinud kohe üldse ennast välja vedada, aga lõpuks võtsin ennast kokku ja tegin 7,88 km. Jälle juhtus see, et esimeste meetritega lõi reielihasesse jubeda valu ja võttis lonkama. Venitasin lihast veidi ja pärast polnud enam probleemi.
Kilomeetrid siis ajaga 8,05; 7,31; 7,32; 7,56; 7,02; 6,49; 6,58 ja 6,25
Noh, kokkuvõttes polnud paha. Aga algul oli küll minek raske. Ma ise arvan, et eelkõige selle eelmise õhtu menüü pärast.

Friday, August 27, 2010

vahel ikka ei viitsi kah

Nonii. Üleeile siis mõtlesin, et teen selle 3 x 1600 intervalli. Tegelikult tegin 2 x 1600, sest rohkem ei jaksanud. Lidusin oma arust elueest. Esimest jooksu jälle gepsuga ei õnnestunud fikseerida, sest jäi vist ikka üks nupuvajutus tegemata. Teise jooksu sain fikseeritud ja see oli 9.20 ,km aeg siis 5.42. Nuh, igatahes võhm oli väljas ja kolmandat ei teinud.
Eile käisin tśikkidega väljas ehk trenni ei jõudnud, täna on kerge vibra sees ja ei tea, kas viitsin õhtul tossud jala lükata.
Homne Ülemiste on plaanis. Ülemistel on mul märk maas aastast 2008 ja aeg oli siis 1.33.34. Võiks üle joosta, aga ei julgegi lubada enam. Eelmisest korrast mäletan, et algul püüdsin Heik:i sabas püsida, aga tempo käis üle jõu ja suht kiiresti jäin maha ja sain hakata rahulikult oma jooksu jooksma. 12. km-st selle metsavahelise jupi suuremas osas kõndisin, sest ei jõudnud enam joosta. Ma polnud siis varem kunagi nii pikka maad jooksnud ka. Aga aeg on täitsa kobe tulnud.

Wednesday, August 25, 2010

lapsega jooksmas

Plaani järgi siis eile pidi 20 minutit rahulikult tegema. Aga neljane pressis kaasa ja seisis juba koridoris, ketsid jalas- no kus sa siis enam pääsed, ikkagi kvaliteetaeg ja pereväärtused ja lapsele spordiharjumuse tekitamine ja nii. No venitasin siis 30 minutini aja, aga noh, see oli selline rohkem jalutamine mõningate jooksuliigutustega. Vähemalt käisin ma väljas. Midagigi. Neljane on muidugi tubli ja see teeb rõõmu, et ta viitsib vahel tulla.

Täna üritan "satelliitidest" pääseda ja vaikselt minema hiilida. Vaja paar kiiremat sammu ka proovida.

GPS-le hakkan ka nüüd lõpuks pihta saama. On ikka kift asi küll. Eilne jooks siis siin http://connect.garmin.com/activity/46008585

Sunday, August 22, 2010

nädalavahetuse lood ja laulud

Reedene päev sai algusest otsani veedetud staadionil. Väga mõnus oli. Mehed tegid kümnevõistlust ja mul oli algselt plaanis seitset teha, aga teised naised kõik loobusid ja ma ei hakanud ka ainult enda pärast tõkkeid ja muud naistele vajaminevat atribuutikat tuua laskma.
Meeste kuuliga tegin ühe proovikatse, see maandus vast 5,5 meetri kanti, kõrgushüppes tegin ka ühe katse, mille kohta täpsematesse detailidesse laskumata ütleks tagasihoidlikult, et "ei ületanud algkõrgust".
Aga kuna oli olemas elektrooniline ajavõtt, siis poistega koos jooksin 400 meetrit ja 1500 meetrit. 400 meetri uus isiklik on mul nüüd isegi tsipa kõvem, kui 800 meetri värske maailmareks ehk siis 1.35,7. Ja jäi väike varu ka veel, viimases kurvis olid poisid pikalt ees juba ja polnud erilist motivatsiooni pressida, oleks keegi mul ikka päris otse ees olnud, oleks paar kiiremat sammu teinud kah vast.
1500 pole ma vist varem ka kunagi aja peale jooksnud ja sealt siis värske isiklik reks. 7.53,17.
Mõlemad ajad olid üllatavalt head. Järelikult ikka tuleb veits kiirust juurde, mitte et ma endale seda ainult ette kujutan.

Laupäeval oli plaan 10 kilti sörkida, aga algul oli kohe tunne jube hea ja jooksin esimesed kilomeetrid 6.40-ga. Viiendal kilomeetril hakkas jalg järsku niimoodi valutama, et edasi vaheldumisi lonkasin, sörkisin ja vahepeal tegin paar kiiremat sammu, siis jälle otsast peale- lonkisin, sörkisin jne. Kokku tuli 8km kopkatega.

Kokkuvõttes jäigi pikk jooks jälle tegemata. Nüüd vist jääbki tegemata, aega enam väga ei ole. Ei teagi, kuidas nüüd üldse trenniplaan teha. Milline oleks hea strateegia, et ära kestaks maratoni? Ideid?

Tuesday, August 17, 2010

mul on kaa uus mänguasi


see on mu uus sõber. Garmin forerunner 405. Nii uus, et pakend alles avamata. Õhtul lähme tutvust sobitama. Kindlasti jooksen ma nüüd tunduvalt kiiremini kui enne. Ja kui ma veel mp3-le uued kõrvaklapid ka ostan, siis jooksen peaaegu nagu Loskutov :)

9,5

Nädalavahetuse jälle logelesin, sest nii tore ilm oli jälle ju. Reedel tallasin ämma iron-bobyt pool tunnikest, aga see oli ka kõik.
Eile tegin 9,5 kilti, aeg 1.04.
Muidu oli mõnus jooks, välja arvatud see, et kohe esimeste sammudega tõmbasin reielihase veits ära ja natuke pidin lonkama, enne kui jooksma sain hakata. Aga pärast oli kõik okei.
Pärast viimaseid jookse on mul selg veits valus olnud. Täna jälle. Ei saagi aru, tundub selline lihasvalu moodi olevat. Peaks vist hakkama võimlema, aga ei viitsi ju niisama tühja vehkida.
Eile lugesin netist mõningaid Helsingi maratoni kirjeldusi ja võttis mõtlema küll. Vaatasin, et mõned minust tunduvalt kõvemad jooksukärbsed on ka maratoni üle 5 tunni jooksnud. Helsingi oma peaks ju kah suht sileda maa peal olema, ses suhtes üllatav. Juba veits löön endas kahtlema, kas ma ikka jõuan ära joosta. Lisaks selgus, et mul on vaja ka lapsehoidjat, sest mees on just siis Hispaanias.

Tuesday, August 10, 2010

12,8

täna siis jälle pulsikellavaba jooks. Minek oli hea ja jooksin veits pikema ringi, kui kodust väljudes plaanis oli. Juua kaasa ei võtnud ja kestsin ilusti ära kah. Viimasel 500 meetril tuli esimest korda pähe, et nüüd võiks juba veits juua. Kokku siis 12,87 km ja aeg 1.29. Vaatasin, et 1. mail jooksin ümber Viljandi järve 1.25 (see vist oli 12 km täpselt umbes), siis nüüd jooksen suvalises trennis ilma joomata suht samasse auku. Viljandis oli hing paelaga kaelas lõpus ikke. Nii et mingi pisike areng ikka on toimunud. Siuke mõnus tempo oli, sellega võiks joosta pikemalt küll, aga 40 kilti küll sellega ei kesta. Muidu selle tempoga sinna 4.44 kanti tulekski. Nii et tuleb jah maapeale hakata tagasi tulema.

Monday, August 9, 2010

staadionipäev

täna sai selline päev:
kõigepealt jooksin
400 m sörk
800 m, aeg 4.03
800 m sörk
400 m, aeg 1.52
800 m sörki
pärast hüppasime kaugust ja loopisime oda. Kaugus on mul endiselt täitsa lootusetu. Tagumikku maast lahti ei saa ja mõõta ei olnud mõtet. Silma järgi ikka alla 3 meetri :D Oda loopisin lõdva randmega stabiilselt 17 meetri kanti, a nii kui jõu ka taha proovisin panna, läks oda risti ja katse pekkis. Järgmine kord peaks linti võtma, saaks vaadata, mis ma nii valesti teen. Jõudu võiks olla ikka tunduvalt paremaks tulemuseks.
Järgmine kord peaks tõkkeid ja kuuli ka proovima. Tõketest võibolla ei jõua ka tagumikku üle tõsta. Augusti lõpus naljapärast teen ühe ühepäevase seitsmevõistluse kah trenni mõttes. See on rohkem selline seltskonna mõttes vahva üritus, sport on kõrvaltegevus.
Muidu oli päris mõnus trenn. Kokku möllasime statal 1h ja 20 mintsa. Ja 800 meetris tegin isikliku reksi kah. Ühe korra varem olen 800 meetrit jooksnud ja siis oli aeg 4.28. 400 meetrit ma pole varem kunagi aja peale jooksnudki, nii et ikka ka isiklik reks :)

Friday, August 6, 2010

neljapäev vähekse kiirem jooks

Eile jooksin 8,82 km ja aega läks 1.05.
Järjekordselt siis pulsikellavaba jooks, sest ma pole endiselt jõudnud minna patareid vahetama.
Muidu oli päris hää. Tempo muudkui kiirenes ja nats enne kodu kiskus päris kiireks kätte. Aga jah, omaarust jooksin jälle kiiremini kui kell näitas. Samas oleks jõudnud veits kiiremini ka kui väga vaja oleks olnud.
Nädalavahetusel oli plaanis joosta maalt Pärnu, mis on 24,8 km, aga see kuradi kuumalaine jälle tuleb ju. Ma ei viitsi nii palavaga joosta nii pikka maad. No vaatab, äkki jään pikemalt Pärnu ja teen nädala algul selle jooksu ära.

Thursday, August 5, 2010

Kaalujuttu ka

Kaal on mul läbi elu kõikunud nagu kevadine ilm. Igasugu numbreid on nähtud. Esimest korda nägin kaalul numbrit 74 pärast 11. klassi, kust see siis aastaga suht lambist kukkus 54 peale.
Aga raseduse aegne kaalutõus on mul täiesti meisterklassist ja nii olen ma juurde võtnud esimese lapsega 26, teisega 28 ja kolmandaga 32 kilo.
Seekord siis lõppkaal oli 96 kilo, millest üsna suur osa kadus kohe. Siis jäi kaal sinna 80 kanti pidama ja selles kaalus sai suusatatud talvised maratonid ja Viljandi järve jooksul oli vist 79 kaal. Umbes sellest ajast hakkasin korralikult 5 korda nädalas trenni tegema, kohendasin menüüd ja nüüdseks siis 72 kopkatega käes. Kui muidu öeldakse, et 90 % oleneb kaal toitumisest ja 10% trennist, siis minu puhul on küll fifty-sixty. Kui üks komponentidest on paigast ära, ei toimu mitte midagi. Selleks et kaal langeks, pean ma ikka üsna ilusti menüüst ja trennist kinni hoidma.
Praegu tundub olevat siis täitsa tibens tobens paigas.
Nii et ma võin teile menüüsid koostada vasaku käega, kasvõi aastaks. Ainult et kõige keerulisem on neist kinni pidada. Eriti neil, kes armastavad kartulit ja õlut :) Ja veel see pisiasi ka ,et kohe kui muudad treeningkoormust, tuleb veits ka menüüd muuta.

Muidu ma käisin täna perearsti juures ja muuhulgas küsisin ka, et ei tea, kas peaks minema tervisekontrolli enne maratoni. Ta arvas, et minu puhul see küll vajalik pole. Et nõrk koht on selg, ülejäänu suhtes ei ole tal mingeid kahtlusi, et ma ära joosta suudan. Mul on tark perearst ja kui ta nii arvab, siis on tal ilmselt õigus kah.

Wednesday, August 4, 2010

Kolmapäevane sörk

Eile tegin siukse aeglase jooksu. Pulsikella polnud, sest ei olnud aega patakat katsetada, aga tempot hoidsin päris ilusti.
Kokku siis 59 minutit ja 7,2 km. Tegelt ma arvasin, et see ring on vähemalt 8 km, aga säh sulle. No hea küll. Olgu siis peale 7,2. Lihased olid ikka veidi väsinud ja sellist väge kerget jooksu ei tulnudki.

Üldiselt ma vaatasin vahepeal kalendrisse ja avastasin, et ootamatult on juba saabunud august, mis tähendab, et oma 4.44 graafikust olen küll juba maas. Viimase kuuga vist enam mingit peadpööritavat edasiminekut ei tule ka. Aga proovima ikka peab. Kui ei proovi, ei saagi teada. Ja noh, viimases hädas ma olen ajaga 5.30 ka rahul. Peaasi, et ei pea katkestama.

Monday, August 2, 2010

Puhkasin

Puhkasin terve eelmise nädala. Kuidagi oli tunne, et on vaja puhata. Ja eks see poolmaratoni keskmine pulss 173 ka nõudis puhkust.
Niisiis kärutasin mööda sõpru ja sugulasi, võtsin vabalt ja lihtsalt olin niisama. Tossus olid autos küll igaks juhuks, aga ei puutunud neid.
Eile tegin esimese jooksu. Jooksiń oma 40 minutilist ringi, aga täpsemaid andmeid ei oskagi öelda, kuna pulsikellal kadus kohe algul pilt eest. Üritasin teda torkida kõigist võimalikest kohtadest, aga ei reageerinud üldse. Loodetavasti läks lihtsalt patakas tühjaks.
Jooksust nii palju, et algul plaanisin aeglase sörgi teha (päeval sai mitu tundi käruga ringi ka trambitud), aga kuna distsiplineerivat pulsikella polnud, siis mõtlesin ümber ja vajutasin nii nagu torust tuli. Endla mäest jooksin kiirendades üle ja see läks ikka väga lõbusalt.
Peaks hakkama vaikselt kellegi pealt maha viksima programmi. Ja GPS-i tahaks.

Sunday, July 25, 2010

Mulgi maraton

Niih. Sai tehtud.
Stardis oli pilvine, aga kraadiklaas oli juba vaikselt 24 kraadini kerinud. Stardist läksin rahulikult ilusti oma tempos minema ja poolel maal olin ilusas 2.20 graafikus. Aga siis tuli päike välja, õhk läks kiiresti 5 kraadi soojemaks ja läks raskeks. 12. kilomeetril läksid jäsemed paiste, vasak toss hakkas kergelt varba peale käima ja võtsin tempot maha. Krampe ei tulnud ja lihas oli ka täitsa okei, aga kuumus lihtsalt küpsetas läbi. Vahetasin muudkui teeäärt, et mõni puuvarigi korraks natuke varjaks.
Joogipunkte oli rajal kokku 4 ja eilse ilma jaoks jäi minu jaoks selgelt väheks teisel poolel. 3,5 km enne finishit sõitis ergutav perekond autoga kõrvale ja sain juua. Selleks ajaks olid käed nii paistes, et pudeli hoidmiseks tuli juba veits vaeva näha, käsi lihtsalt ei paindunud. Siis oli juba suht ükspuha, mis ajaga finishisse kulgen. Lasin jala sirgu ja kõndisin vahepeal.Pulss ei tulnud enam kõndides ka alla 170. Viimase kilomeetri sõitis mees autoga kõrval ja lapsed karjusid, et jookse kiiremini. No ma ei viitsinud ka enam väga pingutada.
Muidu oli kift rada, maastik vaheldus, palju tõuse ja laskumisi, sirget teed oli vähe, vaheldumisi asfalt, kruus ja paar kilti oli päris metsavahel. Korraldus ka tipsen-topsen. Igati vahva jooks.
Aeg tuli ka vastav 2.45.05. Oma distantsil konkurentsitult viimane, aga naistest 8. koht lausa :). Vaatasin, et suurem enamus oli ikka sellised alla 2 tunni kõvad jooksjad ja arukad "turistid" lihtsalt ei startinud sellise ilmaga nii pikale maale. Aga noh, nüüd on märk maas ja ses suhtes olen rahul, et ma tean, et jõuan selle maa läbi joosta isegi 30 kraadise kuumuse ja mõningase ülekaaluga. Edasi tuleb ainult järjekindlalt trenni teha ja veits alla võtta. Sügisene maraton tuleb siledal maal, põhiliselt asfaldil ja kindlasti normaalsema ilmaga. Ja kaalunumber hakkab mul siis kindlasti juba kuuega.

Monday, July 12, 2010

Appi, kuumalaine!

No nüüd on ta siis jälle kohal. Higi jookseb ojadena, kuskil pole hea olla, uimane ja väsinud. Vöää. Roni või peadpidi külmkappi. Ei ole ma soojamaaloom. Tahaks ikka siukest normaalset mõõdukat ilma vahemikus -20 kuni +20. No et kannataks ikka sporti teha ja vaim virge püsiks.
Trennid olen siiski ära teinud, aga lühemad, kui plaanis.
Niisiis:
L jooks 40 minutit, keskmine pulss 145
P tund ujumist
E jooks 39 minutit, keskmine pulss 149.

Eile õhtul hakkas põlv valutama. Huvitav, et ujumine ei sobi üldse jalale. Joosta kannatas jälle ilusti, aga nüüd vastu ööd hakkab tasapisi tunda andma jälle. No näis, mis teeb.
Avastasin, et ainult kaks nädalat on mu elu esimese poolmaratonini. Ei tea, kuhu see aeg kadus. Loodetavasti keeratakse selleks päevaks päike kinni ja sajab mõõdukat vihma.

Thursday, July 8, 2010

Räigelt palav on.

Õudne, kui palav! Tulin just Pärnust. Hommikul käisin oma suuski silitamas ja mõtlesin kui mõnus asi on lumi.
Eile sain ma lõpuks tehtud ARK-i sõidueksami, mis on selles mõttes minu jaoks oluline, et esimest korda pärast pauku suutsin ma 45 minutit tähele panna, mis tee ääres toimub. Eelmised katsed tegin sügisel ja kõik läksid sama stsenaariumi järgi- 38 minutit vigadeta sõitu ja siis a la tellise alt sisse, sest ma lihtsalt ei näinud märki. Ehk siis tähelepanuhäire võib varsti ka ajalukku jätta. Aga pingutus oli nii suur (tegin enne eksamit 2 tundi õppesõitu kah), et pärast jooksin vastu uksepiita, sest ma lihtsalt ei näinud seda :D Novot. Eks tuleb jätkuvalt aju treenida ja mitte laisaks minna.
Teoreetiliselt saaks nüüd isegi Pühajärvele minna, aga lubatakse 30 kraadi kuuma ja ma sellises kuumuses väga ei viitsi katsetada vist.
Või viitsin?

Eile hilisõhtul tegin 43 minuti pikkuse jooksu ka. Oleks tahtnud kiiremini joosta, aga hoidsin pulsi igaks juhuks 144 peal keskmiselt.

Tuesday, July 6, 2010

Suvine tshill

Puhkan Pärnus. Väga mõnus on, ainult et nii jube palav. Jooksmise aeg on sujuvalt nihkunud kl 23-ni, sest varem lihtsalt pole paksule sobiv. Jooksmine läheb nagu järjest lihtsamaks, aga samas pikki otsi pole julgenud veel joosta. Pühajärvele tahaks minna vormi testima, aga logistiliselt on see väga ebamugava koha peal ja hetkel suure küsimärgiga.

Vaheraport:
R jooksin 35 minutit, keskmine pulss 156
L tund ujumist
P pool tundi ujumist, jooksin 31 minutit, keskmine pulss 131
E jooksin 45 minutit, keskmine pulss 144.
Pühapäeval oli jalg jälle veits valus sääreluu juurest ja jooks oli selline väga-väga aeglane. Esmaspäeval oli tunduvalt parem juba. Aga esmaspäeval näitas mu pulsikell max pulsiks 224 ja vahepeal jo0ksu ajal 78, mis on mõlemad suht ebareaalsed numbrid. Tunne oli väga mõnus.

Thursday, July 1, 2010

Juuli juba algas.

Vahepealsed trennid kirja.
P 27.06 jooks 34 minutit, keskmine pulss 154
T 29.06 jooks 34 minutit, keskmine pulss 141
N 1.07 jooks 37 mintsa, intervall, max pulss ronis 197-ni.
Pühapäevane jooks lõi pulsi kohe üles, muudkui võtsin tempot aeglasemaks.
Teisipäevane oli super luks. Nii mõnus oli joosta, hoidsin päris tagasi, et mitte trenni liiga pikaks lasta.
Tänane trenn väärib sellepoolest äramärkimist, et jooksin koos kahe suurema lapsega. Neljane kimas ennast muidugi esimese 200 meetriga hingetuks. Aga siis jalutas ja vahepeal jälle jooksis ja kulges ilusti oma tempos. Pubekas (12) õnnestus mul kaasa meelitada tingimusel, et võib homme tund kauem arvutis olla. Ja väga hea jooksukaaslane oli. Jooksime elektripostivahe täiest jõust, siis sörgiga tagasi eelmise postini (ja väiksema lapseni) ja siis kaks kuni neli postivahet kõndisime. Esimese sprindi võitsin napilt ja pidin ikka kõigest jõust pingutama. Edasi hakkas vahe tasapisi järjest venima, aga nii pikaks ka ei läinud, et ta enam viitsinud ei oleks. Ja pingutama pidin iga kord. Õudselt mõnus. Üksi ma poleks nii kiiresti kindlasti viitsinud sprintida. Pulss ka muidugi 197 vahepeal :)
Ühesõnaga trenn tehtud ja lastele ka natuke spordipisikut juurde süstitud.

Pärast trenni avastasin, et see kiire sprint andis seljas veidi tunda. Palju rohkem põrutab kui siuke aeglane lonkimine või normaalses tempos jooks. Tegin veits harjutusi ja määrisin fastumit peale, vast ei lähe hulluks.

Sunday, June 27, 2010

Jaanijooks

Sellel aastal ametlikest jooksudest on joostud:
1. mai Viljandi järve jooks (12 km), aeg 1.25,17, km aeg 7.06
22. mai Maijooks (7 km), aeg 45.54, km aeg 6.33
5. juuni Olümpiajooks (7,2km), aeg 44.58, km aeg 6.15
20. juuni Pärnu ranna rahvajooks (4km), aeg 24.00, km aeg 6.00
Karksi-Nuia jaanijooks oli esimene jooks, kust mul oli varasem aeg olemas aastast 2008 ja see oli vaja üle joosta. Jooksu pikkus on 4,4 km ja eelmine aeg oli 28.41, mis oleks pidanud olema täitsa löödav. Ma ise arvestasin, et umbes minutiga peaks kiirem olema. Stardis igal aastal samad näod ja oli teada, kelle tempos peaks jooksma, et asi ära teha. Raske oli millegipärast esimesest meetrist peale ja kilomeetri peal oli selge, et paremaks ei lähegi. Nendest, kellega koos joosta plaanisin, jäin maha. Seal on selline rada, et esimene kilomeeter on sirge maa, siis 30 meetrit allapoole kiiresti, edasi hakkab rada vaikselt koguaeg tõusma ja lõpuks tuleb 500 meetrit järsem tõus. Ja küpsetas nii läbi, et viimasest tõusust pidin ikka üles kõndima. Aeg oli lõpus 29.32, mis tähendab, et kaotasin 51 sekundit endale. Oli väike pettumus ikka. Samas kui ma selle eelmise aja jooksin, olin ma 8 kg kergem ja eks tõusudel on see ülekaal tunduvalt häirivam kui siledal maal. Võimalik, et rannajooks oli ka veel ikkagi mingil määral jalgades.
Aga noh, kui positiivsest küljest vaadata, siis oma nooremat (ja 10 kilo kergemat) õde võitsin ikkagi 3 minutiga. Oma kaalukategoorias ilmselt ka konkurentsitult parim:)
Ja alles on juuni, paremad jooksud on veel ees.

Tagasi alguses

Trenni hakkasin tasapisi tegema kui laps oli 2 kuune. Muidugi pingutasin sellega kohe üle. Tasapisi keha harjus jälle liikumisega ja Alutaguse maratoniks ostsin uued suusad. Alutaguse oli jälle täiesti tappev. Uus suusk ei libisenud nagu üldse, trenni jälle teinud ei olnud ja noh, kaal oli kah kuskil 80 kandis. Tahtejõu pealt kulgesin kuidagi lõpuni. Buraanimees muudkui ergutas kõrval ja inimesed toitlustuspunktis olid super lahedad, muidu oleks vist pooleli jäänud. Aga ma olin seal juba korra katkestanud ja pidin saama lõpuni iga hinna eest. No sain kah läbi suure häda viimasena finishisse.
Nädal hiljem oli Tartu ja suht kindel olin, et tiksun selle ära ilusti. Aga ei. Kui varem olen Tartusse eelmisel päeval kohale sõitnud ja sealt siis hommikul Otepääle, siis seekord tegin ma saatusliku vea ja plaanisin hommikul 5.30 Pärnust bussiga startida. Buss läks katki ja kui lõpuks asendusbuss tuli, oli kell umbes 7.30. Lühidalt, stardipauku kuulsime raadiost, riided vahetasime bussis ja kui lõpuks oma suuskadega õigesse stardikordidori jõudsin, oli stardist möödunud umbes 30 minutit. Suusk ei libisenud absoluutselt, tuju oli läinud ja tulin rajalt maha kuskil 25. kilomeetril. Kestvussport on mu arust ikka puhas psühholoogia. Lihtsalt võtad eesmärgi ja liigud tasapisi sinna poole. Kõige tähtsam on keskendumine, füüsiline vorm ja kehv suusk on tegelikult teisejärguline. Need hakkavad siis segama, kui psüühhika juba lagunenud on. No vähemalt sellel tasemel, kui käid lihtsalt lund nautimas ja eriti suuri võistluslikke eesmärke ei ole.
Pärast Tartut käisin nädalavahetustel suuska sisse sõitmas ja mulle tundus, et lõpuks läks nagu paremaks. Aga siis sai talv otsa ja eks siis uuel talvel näha ole, kuidas olukord on.
Kui lumi ära sulas, tegin paari kuuse pausi ja mõtlesin uut generaalplaani välja kuidas kõhnaks saada. Ma ei mäleta, mis asjaoludel või kust see jooksumaratoni mõte üldse tekkis. Ju vist ikka halvad sõbrad:)
Tasapisi hakkasin jooksma ja praeguseks olen jõudnud graafikuni 4 jooksu ja 1 muu trenn nädalas. Päris kindlalt mingi plaani järgi trenni ma ei tee, sest elukorraldus kolme lapsega teeb tihti väikseid korrektiive sisse. Aga üldjoontes jälgin, et saaks erineva pikkusega ja erinevate tempodega jookse igasse nädalasse. Kilomeetri aeg on tasapisi koguaeg paranenud ja kaal hakkas ka lõpuks kukkuma. Vahepeal tegin nädalase pausi seoses ületreenimisega ja pärast seda kaks kiiremat jooksu kahe päevase vahega, mõlemad umbes 4 km. Esimene tuli väga hea ja teine üllatavalt kehv.
Siin ma siis nüüd hetkel olen.

Friday, June 25, 2010

Traumakuninganna

Nädal pärast maratoni läksin lapsele lasteaeda järgi, libisesin ja kukkusin. Tõusin püsti ja kukkusin uuesti. Ja nii mitu korda. Lõpuks üks möödakäija kutsus kiirabi (mul on ikka vedanud nende möödakäijatega). Jälle Keskhaigla EMO. Kuna rasedus oli ohtlikus staadumis, siis röntgenit teha ei saanud, aga diagnoosiks sain mõra selgroos ja järjekordse lamamisreziimi.
Seekordne lamamine oli tunduvalt hullem, sest selg tegi põrguvalu. Tablette ka võtta ei tohtinud. No lubati, kui väga hull asi on, aga ma ei julgenud võtta.
Ma ei mäleta kui kaua selg valutas. Minu arust terve igaviku vähkresin unetult voodis ja otsisin õiget asendit. Mingil ajal läks siiski paremaks. Aga siis olin ma juba väga rase ja liikumine jäigi väga vaevaliseks.
Lõpuks sündis poeg, kellel juba 150 km suuska enne sündi sõidetud oli :)
Võtsin 9 kuuga juurde 32 kilo ja kõik hakkas jälle otsast peale.

Samal öösel, kui sündis poeg, varastati keldrist kogu mu suusavarustus.

Aga elu teeb vinksti ja vonksti

Sain oma vabadust nautida täpselt kuus päeva. Siis avastasin ootamatult, et mind on rohkem kui üks. Mitte et laps poleks olnud oodatud, aga ma ei kujutanud ette, et see nii kohe juhtub:) Aga juhtus. Kuu enne maratoni. Absoluutselt kõige ebasobivamal hetkel.
Esimese ehmatusega oli suur ahastus, et jälle, jälle, jälle, kõik mu pingutused jooksevad liiva. Aga siis sattusin lapsega perearsti juurde ja tuli jutuks, et kõik mu suured suusaplaanid lendavad vastu taevast, mispeale arst ütles maru rahulikult, et "aga ega sa ju haige ei ole". See lause rahustas mind maha ja sealt uksest välja astudes ma teadsin, et lähen maratonile ikkagi.
Sõbrad olid plaani võtnud sel aastal ka Alutaguse maratoni ja üritasid mind ka ära rääkida. No et nädal enne Tartut hea test ja nii. Ja kergesti mõjutatav nagu ma olen, lasingi ennast jälle ära rääkida.
Alutagusel ei olnud minu päev. Sisemiselt olin ikka kahtlev ja natuke kartsin, et äkki teen endale liiga. Suusk ei olnud hea, pikka trenni polnud teinud ja alguses pingutasin kohe üle kah muidugi. Mingil hetkel läks raskeks ja 7 kilomeetrit enne lõppu astusin rajal maha. Ma ei oska siiani täpselt öelda, miks ma seda tegin. Lihtsalt midagi murdus sees. Uskumatu, et nii natuke enne lõppu lihtsalt andsin alla. Aga nii oli. Võibolla see eelnevate kuude võitlus iseendaga oli nii kurnav, et sel hetkel enam ei suutnud või oli see mingi alateadvus, mis pingutada ei lasknud. Ei tea. Igatahes olin ma endas pettunud. Väga pettunud. Tartu maratonini oli ainult nädal ja terve see nädal oli üks suur võitlus, et mite loobuda sellest, mille nimel pingutatud sai.
Tartu Maratoni starti läksin väga ebakindlana. Hommikul oli tuisk ja suht külm ja nädala tagune läbikukkumine oli liiga värskelt meeles. Aga kui stardipauk käis, oli kõik unustatud. Suusk oli super, tunne oli super, ilm läks paremaks ja kõik sujus. Väga raskeid momente ei olnudki. Lõpus ikka väsimus tuli, aga see oli selline teistmoodi. Sõitsin muidugi ka suht suures grupis terve tee. Laskumistel inimesed kukkusid mu ees ja kõrval, aga igalt poolt õnnestus kaotusteta mööda saada. Stardis esimesel laskumisel ainult sõitsin kohe hunnikusse ja kuskil 40. kilomeetril kurviga laskumisel läks jalg alt ära, aga mõlemad olid kerged kukkumised.
Aeg oli 6.43, mis tähendab, et iseenda eelmise maratoni aega lõin pooleteise tunniga. Seda sõpra, kellele eelmisel korral kaotasin 9 minutit, võitsin ka pooleteist tunniga. Teisele kaotasin 3 minutit vist (ja krt see on mul siiani hinge peal veits, sest 3 km enne lõppu olime kõrvuti ) ja kolmandale kaotasin 1 tund ja 16 minutit (eelmisel korral siis 2 ja pool tundi umbes).
Ei ole vist vaja öelda, et olin jälle üliõnnelik seal maratoni finishis. Isegi pisar tuli silma.

Hakkab looma..

Esimesed jooksusammud tegin enne jõule ehk 3 kuud ja paar päeva pärast avariid. Jooksin vast sada meetrit umbes. Tunne oli habras, jalad olid pehmed, taarusin ühelt küljelt teisele, aga põlved pidasid, pea käis ainult natuke ringi ja pisikese tüki enesekindlust olin tagasi võitnud.
Järgmisel päeval kaevasin välja wii fiti ja hakkasin järjekindlalt tegema tasakaalu- ja lihasharjutusi. Ja tuli tasapisi tagasi tasakaal. Üsna varsti suutsin seista kõikumata, suhteliselt võrdselt mõlemale jalale toetudes.
Protsess käis läbi suurte sisemiste heitluste ja oli kehvemaid päevi, kui ei tahtnud ega suutnud, aga iga pisike edusamm innustas. Kui vahepeal matsin Tartu Maratoni mõtte juba praktiliselt maha, siis jaanuari algul tegin paar vähekse pikemat jooksuotsa ja avastasin, et vorm ei olegi oluliselt kehvem kui enne avariid.
Pika lamamise ajal jõudsin muuhulgas ka selgusele, et tööstressist ja ületöötamisest tuleb võimalikult suure mahus vabaneda. Seega andsin lahkumisavalduse ja hakkasin freelanceriks, et oleks aega keskenduda olulistele asjadele.
14. jaanuar 2009 oli mu viimane tööpäev. Järgmisel päeval käisin suuska proovimas ja tasakaal oligi tagasi. Laskumisel jäin püsti ja hing hõiskas sees. Ajus valmisid kohe grandioossed plaanid, kuidas ma kuu aega teen veel trenni ja siis suusatan umbes nagu Veerpalu :) Või noh, kõigepealt oli mul vaja jõuda finishisse ja teiseks võita sõpra, kellele ma kaotasin eelmisel korral 9 minutit.

Ja siis enam ei olnud ilus aasta

Ja siis ühel hommikul tööle minnes jäin ma ülekäigurajal rohelise tulega auto alla. Kui pauk ära käis, vedelesin asfaldil maas ja olin sellises shokis, et ma polnud isegi kindel, et olen elus. Hiljem selgus, et siiski olen.
Haiglast kirjutati mind mõned tunnid hiljem välja juba. Üldiselt mul vedas muidugi jubedalt. Kuna auto sõitis jalgadesse sisse, siis jalad olid natuke katki, üks külg oli lõhki ja kuklas oli hiigelsuur verevalum. Haiglas öeldi kohe, et vähemalt kuu tuleb lamada. Heal juhul. Igatahes haiglast kakerdasin ma omal jalal koju ka veel, suures shokis ei adunud ma üldse oma olukorda. Kõrvus vilistas ja kohises, aga koju ma igatahes jõudsin.
Paari tunni pärast ei jaksanud ma muidugi liigutada enam ei kätt ega jalga, rääkimata üliraskest peast. Järgmisel hommikul oli selge, et arstid ei eksinud - püsti seista ma lihtsalt ei jaksanud. Terve kere valutas ja päris hull oli olla. Paari nädala pärast hakkas suurem füüsiline valu järgi andma ja siis jõudis psühholoogiline pauk kohale. Kogu mu poole aasta töö ja vaev jäi sekundiga sinna asfaldile. Tasapisi hakkasin ennast püsti ajama ja selgus, et mul on kerged nägemishäired, tähelepanuhäired, tasakaaluhäired, jalad valutasid, selg valutas. Paar korda käisin veel erakorralises mingit sodi veeni tilgutamas, kui pilt ees imelikuks läks. Kõik see oli päris hirmutav.
Lamasin vahelduva eduga praktiliselt 3 kuud. Selle kolme kuu jooksul jõudsin ma mõelda igasugu mõtteid. Need ei olnud ilusad mõtted ja las nad jäävadki sinna, kus oli nende aeg ja koht.
Igatahes tasapisi ma kosusin ja lõpuks ajasin ennast püsti, kloppisin põlved puhtaks ja otsisin tossud välja.

Oli ilus aasta

Haanjast tulles otsustasin ma selle kaaluteema tõsisemalt ette võtta. Lugesin kilomeetrite kaupa foorumeid, artikleid ja kommentaare; analüüsisin, süstematiseerisin, katsetasin, muutsin, katsetasin uut versiooni jne kuni lõpuks leidsin selle menüü, mis mu kaalunumbri suhteliselt kiiresti allapoole lennutas.
Lisaks otsisin trenni, millega suusavorm järgmiseks aastaks paraneks. Kõik jutud viisid ikka selleni, et kõige parem ettevalmistus suusatamiseks on kepikõnd ja jooks. Pärast pikka mediteerimist sai siis lõpuks kirja pandud Hansapanga tervisejooksule. Algne plaan oli, et kui hooaja viimsel jooksul jaksan ühe jutiga 4 km läbida, on väga hea. Aga tegelikult, nagu ma juba kirjutasin, jooksin selle juba teisel korral läbi. Kaal muudkui kukkus, jooksuajad paranesid iga nädalaga ja hasart muudkui kasvas. Suve teisel poolel katsetasin juba pikemaid jookse ja enda suureks üllatuseks olid need täiesti läbitavad.
Viimaseks jooksuks jäi SEB Sügisjooksu 10 km trügimist.
Plaanid olid suured, suusahooaeg ukse ees ja mina elu parimas vormis. Lahe!

Thursday, June 17, 2010

Andsin sõrme- võttis käe

Medali panin muidugi kaela, kui järgmisel päeval tööle läksin. Siuke olümpiavõitja tunne oli :)
Paar nädalat hiljem astusin esimest korda elus sisse spordiklubi uksest ja lasin teha koormustesti. Tulemused olid suhteliselt shokeerivad. Esiteks istusin endiselt ülekaalu ja rasvumise piiril, teiseks selgus, et mul koormustaluvus on väga madal. Tädi kirjutas mulle terve treeningkava, mis ma teha võiksin. Suuremas osas olid seal kirjas aeroobika trennid, erinevate peente nimetustega. No ei suutnud mina minna kuskile rühmatreeningusse, see ei tundunud mulle üldse mingi tõsiselt võetava trennina, rohkem siuke noorte mimmude teema. Käisin korra nädalas ujumas ja kord- kaks nädalas tallasin kodus crosstreinerit.
Kaal püsis ikka seal kus ta oli. Lisaks majandus kasvas, firma, kus ma töötasin, laienes, töökoormus kasvas, siis jäi laps pikemalt haigeks. Lühidalt- mõned kuud hiljem maksin spordiklubi kuumaksu nagu surnud hobust.
Aga varsti tuli ikkagi talv. Ostsin endale ilusad sinised Madshused. Ja mida ei tulnud, oli lumi. Olin väga nördinud, kui tuli teade, et Tartu Maraton jääb ära. Lõpuks, vastu kevadet sadas siiski mingi kirme maha ja läksin Haanja maratonile, sest uut suuska oli vaja ju proovida. See oli kõige ekstreemsem suusaüritus mu elus siiani. Kohale sain sinna nii, et eelmisel päeval sõitsin bussiga Tartusse ja Tartust hommikul vara Võrru. Bussi astudes polnud mul veel aimugi, kuidas Võrust starti saada. Aga bussis oli veel kaks suuskadega tädi ja tegin nendega tutvust. Need olid täpselt samasugused ogarad, teisest Eesti otsast kohale tulnud. Seisime nõutult pühapäeva hommikul kell seitse Võru bussijaamas, linnuke laulis, vihma sadas ja väljas oli 6 kraadi sooja. Lund ei paistnud kuskil millimeetritki. Klappisime taksoraha kokku ja oligi probleem lahendatud. Pärast finishist jooksin otse kohalikule bussile, istusin Võru bussijaamas tunnikese ja siis sain otse pealinna bussiga.
Rada oli selline, et teisel ringil lainetas vesi üle ja lõpus sulas sekunditega jala all. Õnneks suusk ei libisenud, muidu ma oleks seal rajal oma kaela murdnud vist. Mitte et ma ei teaks, et Lõuna-Eestis on kuppelmaastik, aga ma kujutasin ette, et suusarada vonkleb kuidagi laugelt nende vahelt :)
Pärast kodus mõtlesin ise ka, et päris normaalne ma vist enam ei ole.

Wednesday, June 16, 2010

Kõigepealt tulid suusad.

Ühel aastal jõulude paiku sai mu ämm suusavabrikust võileivahinnaga mitu paari nn praak suuski. Noh, tegelikult polnud neil muud häda, kui trükipraak, üks sinine triip oli viltu või muud taolist. Ühed suusad sain ma endale. Mulle meenus, et lapsena meeldis mulle hirmsasti suusatada . Niisiis said suuskadele ka klambrid peale ja ka muu hädavajalik soetatud.
Esimest korda läksime mehega koos Nõmmele suusatama. Suusatasime umbes 300 meetrit, kui tuli väike laskumine, kust ma keeldusin alla sõitmast. Nii jube oli. Seal mäe otsas mu esimene comeback lõppeski. See võis olla aastal 2005.
Veebruaris 2006, nädal enne Tartu maratoni, sündis mu tütar ja sõbrad maratoonarid naersid, et näed, saad ka suusatama tulla. Suusoojaks sai öeldud, et järgmisel aastal tulen. Sügise saabudes kaevati mu kommentaar netisügavustest välja ja tuletati mu lubadust meelde. Ja läksingi sõitma. Mees muidugi naeris ja tuletas meelde mu viimast kuulsusrikast suusareisi Nõmmel, aga ma tahtsin ikkagi minna. Treeninud ma polnud muidugi tuhkagi. Mees arvas, et katkestan umbes 20. kilomeetril, sõbrad, kes mu sinna meelitasid rääkisid, et ohh, vaikselt tuled, sööd vahepeal ja sõidad ilusti lõpuni. Millegipärast ma uskusin neid. Ja nii oligi. Esimesed laskumised olid jubedad, jalad värisesid ja hirm oli suur. Tõusud võtsid muidugi täiesti läbi. Aga söögipunktides sai puhatud ja katkestamise mõtet ei tulnud kordagi. Ja nii ma siis kulgesin metsade vahel, suure osa viimastest kilomeetritest ei näinud ma kedagi ei enda ees ega taga. Finishisse jõudsin ajaga 8.16.28, aga üliõnnelikuna. Täitsa uskumatu oli, et ma tegingi selle ära. Liialdamata võin öelda, et see tunne, kui sain kaela oma elu esimese medali finishijoonel, on peale laste sünni üks ilusamaid hetki mu elus. Selle maratoni sõitsin läbi 76 kilosena, universaalsuusaga, mis maksid 100 krooni ja olid mõeldud umbes 65 kilosele inimesele :)
Finishis kinkisin oma suusad õele ja lubasin, et ostan järgmiseks maratoniks korralikud suusad. Ostsingi.

Monday, June 14, 2010

Ettevaatust sport on nakkav!

Nii. Siin ma nüüd olen. Oleks mulle keegi öelnud paar aastat tagasi, et aastal 2010 pean ma oma blogi ja alustan seda sissekandega, et plaanin joosta paari kuu pärast maratoni, oleksin vist algatuseks naernud. Kohe kõva häälega. Ometi täpselt nii see on.
Viimasel ajal tundub suht tavaline nähtus, et keskeale lähenevad inimesed hakkavad tegelema spordiga. Lambist, ilma et neil mingi spordiajalugu noorusest ette näidata oleks. Ei tea, kas see on mingi põgenemine vanuse eest või on see lihtsalt järsku avastatud vorm pingete maandamiseks, aga selliseid juhtumeid on silma hakanud ridamisi. Mina siis ka üks samast seeriast.
Ma pole mitte kunagi armastanud joosta. Pärast keskkooli kehalise kasvatuse tunde (kust ma ka enamasti vabastatud olin) ei tulnud mulle kordagi pähegi, et võiks tossud jalga panna ja minna jooksma. Nii 14 aastat. Ja siis see päev saabus. Ma ütlen ausalt, et kui ma poleks lugenud, et jooksmine kukutab kõige paremini kaalu, poleks ma ühtegi meetrit jooksnud. Aga kuna ma oma kaalunumbriga sugugi rahul ei olnud, otsustasin proovida. Protsess iseenesest ei olnudki nii piinarikas, kui ma seda varasest noorusest mäletasin. Esimese soojaga jooksin kohe peaaegu kaks kilomeetrit ja olin väga üllatunud, et sellega hakkama sain. Järgmisel nädalal jõudsin veel rohkem ja ülejärgmisel veel rohkem.. ja nii ta läks. Paar kuud hiljem olin kümme kilo kergem ja jooksin ümber Ülemiste järve nagu naksti (tõe huvides tuleb mainida, et lõpp oli suhteliselt piinarikas muidugi).
See oli siis aastal 2008. Edasi tuli pikk paus seoses trauma, ei, mitme trauma ja pesamuna sünniga. Nüüd siis uuesti tossudelt tolm pühitud ja plaanid suured.
Maratonile! Sihiks võetud SEB maraton 12. septembril. Põhieesmärgiks on finishisse jõuda ja kasvõi kukkuda üle finishijoone. Ja numbrilisem unistus oleks aeg 4.44, mis hetkel tundub veel ulme, aga aega ju on..
Kuna ma olen juba üle treeninud, siis esialgu alustan puhkamisega ja kirjutan niisama siia ilusaid kirjandeid sissejuhatuseks:)

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...