Sunday, June 27, 2010

Jaanijooks

Sellel aastal ametlikest jooksudest on joostud:
1. mai Viljandi järve jooks (12 km), aeg 1.25,17, km aeg 7.06
22. mai Maijooks (7 km), aeg 45.54, km aeg 6.33
5. juuni Olümpiajooks (7,2km), aeg 44.58, km aeg 6.15
20. juuni Pärnu ranna rahvajooks (4km), aeg 24.00, km aeg 6.00
Karksi-Nuia jaanijooks oli esimene jooks, kust mul oli varasem aeg olemas aastast 2008 ja see oli vaja üle joosta. Jooksu pikkus on 4,4 km ja eelmine aeg oli 28.41, mis oleks pidanud olema täitsa löödav. Ma ise arvestasin, et umbes minutiga peaks kiirem olema. Stardis igal aastal samad näod ja oli teada, kelle tempos peaks jooksma, et asi ära teha. Raske oli millegipärast esimesest meetrist peale ja kilomeetri peal oli selge, et paremaks ei lähegi. Nendest, kellega koos joosta plaanisin, jäin maha. Seal on selline rada, et esimene kilomeeter on sirge maa, siis 30 meetrit allapoole kiiresti, edasi hakkab rada vaikselt koguaeg tõusma ja lõpuks tuleb 500 meetrit järsem tõus. Ja küpsetas nii läbi, et viimasest tõusust pidin ikka üles kõndima. Aeg oli lõpus 29.32, mis tähendab, et kaotasin 51 sekundit endale. Oli väike pettumus ikka. Samas kui ma selle eelmise aja jooksin, olin ma 8 kg kergem ja eks tõusudel on see ülekaal tunduvalt häirivam kui siledal maal. Võimalik, et rannajooks oli ka veel ikkagi mingil määral jalgades.
Aga noh, kui positiivsest küljest vaadata, siis oma nooremat (ja 10 kilo kergemat) õde võitsin ikkagi 3 minutiga. Oma kaalukategoorias ilmselt ka konkurentsitult parim:)
Ja alles on juuni, paremad jooksud on veel ees.

Tagasi alguses

Trenni hakkasin tasapisi tegema kui laps oli 2 kuune. Muidugi pingutasin sellega kohe üle. Tasapisi keha harjus jälle liikumisega ja Alutaguse maratoniks ostsin uued suusad. Alutaguse oli jälle täiesti tappev. Uus suusk ei libisenud nagu üldse, trenni jälle teinud ei olnud ja noh, kaal oli kah kuskil 80 kandis. Tahtejõu pealt kulgesin kuidagi lõpuni. Buraanimees muudkui ergutas kõrval ja inimesed toitlustuspunktis olid super lahedad, muidu oleks vist pooleli jäänud. Aga ma olin seal juba korra katkestanud ja pidin saama lõpuni iga hinna eest. No sain kah läbi suure häda viimasena finishisse.
Nädal hiljem oli Tartu ja suht kindel olin, et tiksun selle ära ilusti. Aga ei. Kui varem olen Tartusse eelmisel päeval kohale sõitnud ja sealt siis hommikul Otepääle, siis seekord tegin ma saatusliku vea ja plaanisin hommikul 5.30 Pärnust bussiga startida. Buss läks katki ja kui lõpuks asendusbuss tuli, oli kell umbes 7.30. Lühidalt, stardipauku kuulsime raadiost, riided vahetasime bussis ja kui lõpuks oma suuskadega õigesse stardikordidori jõudsin, oli stardist möödunud umbes 30 minutit. Suusk ei libisenud absoluutselt, tuju oli läinud ja tulin rajalt maha kuskil 25. kilomeetril. Kestvussport on mu arust ikka puhas psühholoogia. Lihtsalt võtad eesmärgi ja liigud tasapisi sinna poole. Kõige tähtsam on keskendumine, füüsiline vorm ja kehv suusk on tegelikult teisejärguline. Need hakkavad siis segama, kui psüühhika juba lagunenud on. No vähemalt sellel tasemel, kui käid lihtsalt lund nautimas ja eriti suuri võistluslikke eesmärke ei ole.
Pärast Tartut käisin nädalavahetustel suuska sisse sõitmas ja mulle tundus, et lõpuks läks nagu paremaks. Aga siis sai talv otsa ja eks siis uuel talvel näha ole, kuidas olukord on.
Kui lumi ära sulas, tegin paari kuuse pausi ja mõtlesin uut generaalplaani välja kuidas kõhnaks saada. Ma ei mäleta, mis asjaoludel või kust see jooksumaratoni mõte üldse tekkis. Ju vist ikka halvad sõbrad:)
Tasapisi hakkasin jooksma ja praeguseks olen jõudnud graafikuni 4 jooksu ja 1 muu trenn nädalas. Päris kindlalt mingi plaani järgi trenni ma ei tee, sest elukorraldus kolme lapsega teeb tihti väikseid korrektiive sisse. Aga üldjoontes jälgin, et saaks erineva pikkusega ja erinevate tempodega jookse igasse nädalasse. Kilomeetri aeg on tasapisi koguaeg paranenud ja kaal hakkas ka lõpuks kukkuma. Vahepeal tegin nädalase pausi seoses ületreenimisega ja pärast seda kaks kiiremat jooksu kahe päevase vahega, mõlemad umbes 4 km. Esimene tuli väga hea ja teine üllatavalt kehv.
Siin ma siis nüüd hetkel olen.

Friday, June 25, 2010

Traumakuninganna

Nädal pärast maratoni läksin lapsele lasteaeda järgi, libisesin ja kukkusin. Tõusin püsti ja kukkusin uuesti. Ja nii mitu korda. Lõpuks üks möödakäija kutsus kiirabi (mul on ikka vedanud nende möödakäijatega). Jälle Keskhaigla EMO. Kuna rasedus oli ohtlikus staadumis, siis röntgenit teha ei saanud, aga diagnoosiks sain mõra selgroos ja järjekordse lamamisreziimi.
Seekordne lamamine oli tunduvalt hullem, sest selg tegi põrguvalu. Tablette ka võtta ei tohtinud. No lubati, kui väga hull asi on, aga ma ei julgenud võtta.
Ma ei mäleta kui kaua selg valutas. Minu arust terve igaviku vähkresin unetult voodis ja otsisin õiget asendit. Mingil ajal läks siiski paremaks. Aga siis olin ma juba väga rase ja liikumine jäigi väga vaevaliseks.
Lõpuks sündis poeg, kellel juba 150 km suuska enne sündi sõidetud oli :)
Võtsin 9 kuuga juurde 32 kilo ja kõik hakkas jälle otsast peale.

Samal öösel, kui sündis poeg, varastati keldrist kogu mu suusavarustus.

Aga elu teeb vinksti ja vonksti

Sain oma vabadust nautida täpselt kuus päeva. Siis avastasin ootamatult, et mind on rohkem kui üks. Mitte et laps poleks olnud oodatud, aga ma ei kujutanud ette, et see nii kohe juhtub:) Aga juhtus. Kuu enne maratoni. Absoluutselt kõige ebasobivamal hetkel.
Esimese ehmatusega oli suur ahastus, et jälle, jälle, jälle, kõik mu pingutused jooksevad liiva. Aga siis sattusin lapsega perearsti juurde ja tuli jutuks, et kõik mu suured suusaplaanid lendavad vastu taevast, mispeale arst ütles maru rahulikult, et "aga ega sa ju haige ei ole". See lause rahustas mind maha ja sealt uksest välja astudes ma teadsin, et lähen maratonile ikkagi.
Sõbrad olid plaani võtnud sel aastal ka Alutaguse maratoni ja üritasid mind ka ära rääkida. No et nädal enne Tartut hea test ja nii. Ja kergesti mõjutatav nagu ma olen, lasingi ennast jälle ära rääkida.
Alutagusel ei olnud minu päev. Sisemiselt olin ikka kahtlev ja natuke kartsin, et äkki teen endale liiga. Suusk ei olnud hea, pikka trenni polnud teinud ja alguses pingutasin kohe üle kah muidugi. Mingil hetkel läks raskeks ja 7 kilomeetrit enne lõppu astusin rajal maha. Ma ei oska siiani täpselt öelda, miks ma seda tegin. Lihtsalt midagi murdus sees. Uskumatu, et nii natuke enne lõppu lihtsalt andsin alla. Aga nii oli. Võibolla see eelnevate kuude võitlus iseendaga oli nii kurnav, et sel hetkel enam ei suutnud või oli see mingi alateadvus, mis pingutada ei lasknud. Ei tea. Igatahes olin ma endas pettunud. Väga pettunud. Tartu maratonini oli ainult nädal ja terve see nädal oli üks suur võitlus, et mite loobuda sellest, mille nimel pingutatud sai.
Tartu Maratoni starti läksin väga ebakindlana. Hommikul oli tuisk ja suht külm ja nädala tagune läbikukkumine oli liiga värskelt meeles. Aga kui stardipauk käis, oli kõik unustatud. Suusk oli super, tunne oli super, ilm läks paremaks ja kõik sujus. Väga raskeid momente ei olnudki. Lõpus ikka väsimus tuli, aga see oli selline teistmoodi. Sõitsin muidugi ka suht suures grupis terve tee. Laskumistel inimesed kukkusid mu ees ja kõrval, aga igalt poolt õnnestus kaotusteta mööda saada. Stardis esimesel laskumisel ainult sõitsin kohe hunnikusse ja kuskil 40. kilomeetril kurviga laskumisel läks jalg alt ära, aga mõlemad olid kerged kukkumised.
Aeg oli 6.43, mis tähendab, et iseenda eelmise maratoni aega lõin pooleteise tunniga. Seda sõpra, kellele eelmisel korral kaotasin 9 minutit, võitsin ka pooleteist tunniga. Teisele kaotasin 3 minutit vist (ja krt see on mul siiani hinge peal veits, sest 3 km enne lõppu olime kõrvuti ) ja kolmandale kaotasin 1 tund ja 16 minutit (eelmisel korral siis 2 ja pool tundi umbes).
Ei ole vist vaja öelda, et olin jälle üliõnnelik seal maratoni finishis. Isegi pisar tuli silma.

Hakkab looma..

Esimesed jooksusammud tegin enne jõule ehk 3 kuud ja paar päeva pärast avariid. Jooksin vast sada meetrit umbes. Tunne oli habras, jalad olid pehmed, taarusin ühelt küljelt teisele, aga põlved pidasid, pea käis ainult natuke ringi ja pisikese tüki enesekindlust olin tagasi võitnud.
Järgmisel päeval kaevasin välja wii fiti ja hakkasin järjekindlalt tegema tasakaalu- ja lihasharjutusi. Ja tuli tasapisi tagasi tasakaal. Üsna varsti suutsin seista kõikumata, suhteliselt võrdselt mõlemale jalale toetudes.
Protsess käis läbi suurte sisemiste heitluste ja oli kehvemaid päevi, kui ei tahtnud ega suutnud, aga iga pisike edusamm innustas. Kui vahepeal matsin Tartu Maratoni mõtte juba praktiliselt maha, siis jaanuari algul tegin paar vähekse pikemat jooksuotsa ja avastasin, et vorm ei olegi oluliselt kehvem kui enne avariid.
Pika lamamise ajal jõudsin muuhulgas ka selgusele, et tööstressist ja ületöötamisest tuleb võimalikult suure mahus vabaneda. Seega andsin lahkumisavalduse ja hakkasin freelanceriks, et oleks aega keskenduda olulistele asjadele.
14. jaanuar 2009 oli mu viimane tööpäev. Järgmisel päeval käisin suuska proovimas ja tasakaal oligi tagasi. Laskumisel jäin püsti ja hing hõiskas sees. Ajus valmisid kohe grandioossed plaanid, kuidas ma kuu aega teen veel trenni ja siis suusatan umbes nagu Veerpalu :) Või noh, kõigepealt oli mul vaja jõuda finishisse ja teiseks võita sõpra, kellele ma kaotasin eelmisel korral 9 minutit.

Ja siis enam ei olnud ilus aasta

Ja siis ühel hommikul tööle minnes jäin ma ülekäigurajal rohelise tulega auto alla. Kui pauk ära käis, vedelesin asfaldil maas ja olin sellises shokis, et ma polnud isegi kindel, et olen elus. Hiljem selgus, et siiski olen.
Haiglast kirjutati mind mõned tunnid hiljem välja juba. Üldiselt mul vedas muidugi jubedalt. Kuna auto sõitis jalgadesse sisse, siis jalad olid natuke katki, üks külg oli lõhki ja kuklas oli hiigelsuur verevalum. Haiglas öeldi kohe, et vähemalt kuu tuleb lamada. Heal juhul. Igatahes haiglast kakerdasin ma omal jalal koju ka veel, suures shokis ei adunud ma üldse oma olukorda. Kõrvus vilistas ja kohises, aga koju ma igatahes jõudsin.
Paari tunni pärast ei jaksanud ma muidugi liigutada enam ei kätt ega jalga, rääkimata üliraskest peast. Järgmisel hommikul oli selge, et arstid ei eksinud - püsti seista ma lihtsalt ei jaksanud. Terve kere valutas ja päris hull oli olla. Paari nädala pärast hakkas suurem füüsiline valu järgi andma ja siis jõudis psühholoogiline pauk kohale. Kogu mu poole aasta töö ja vaev jäi sekundiga sinna asfaldile. Tasapisi hakkasin ennast püsti ajama ja selgus, et mul on kerged nägemishäired, tähelepanuhäired, tasakaaluhäired, jalad valutasid, selg valutas. Paar korda käisin veel erakorralises mingit sodi veeni tilgutamas, kui pilt ees imelikuks läks. Kõik see oli päris hirmutav.
Lamasin vahelduva eduga praktiliselt 3 kuud. Selle kolme kuu jooksul jõudsin ma mõelda igasugu mõtteid. Need ei olnud ilusad mõtted ja las nad jäävadki sinna, kus oli nende aeg ja koht.
Igatahes tasapisi ma kosusin ja lõpuks ajasin ennast püsti, kloppisin põlved puhtaks ja otsisin tossud välja.

Oli ilus aasta

Haanjast tulles otsustasin ma selle kaaluteema tõsisemalt ette võtta. Lugesin kilomeetrite kaupa foorumeid, artikleid ja kommentaare; analüüsisin, süstematiseerisin, katsetasin, muutsin, katsetasin uut versiooni jne kuni lõpuks leidsin selle menüü, mis mu kaalunumbri suhteliselt kiiresti allapoole lennutas.
Lisaks otsisin trenni, millega suusavorm järgmiseks aastaks paraneks. Kõik jutud viisid ikka selleni, et kõige parem ettevalmistus suusatamiseks on kepikõnd ja jooks. Pärast pikka mediteerimist sai siis lõpuks kirja pandud Hansapanga tervisejooksule. Algne plaan oli, et kui hooaja viimsel jooksul jaksan ühe jutiga 4 km läbida, on väga hea. Aga tegelikult, nagu ma juba kirjutasin, jooksin selle juba teisel korral läbi. Kaal muudkui kukkus, jooksuajad paranesid iga nädalaga ja hasart muudkui kasvas. Suve teisel poolel katsetasin juba pikemaid jookse ja enda suureks üllatuseks olid need täiesti läbitavad.
Viimaseks jooksuks jäi SEB Sügisjooksu 10 km trügimist.
Plaanid olid suured, suusahooaeg ukse ees ja mina elu parimas vormis. Lahe!

Thursday, June 17, 2010

Andsin sõrme- võttis käe

Medali panin muidugi kaela, kui järgmisel päeval tööle läksin. Siuke olümpiavõitja tunne oli :)
Paar nädalat hiljem astusin esimest korda elus sisse spordiklubi uksest ja lasin teha koormustesti. Tulemused olid suhteliselt shokeerivad. Esiteks istusin endiselt ülekaalu ja rasvumise piiril, teiseks selgus, et mul koormustaluvus on väga madal. Tädi kirjutas mulle terve treeningkava, mis ma teha võiksin. Suuremas osas olid seal kirjas aeroobika trennid, erinevate peente nimetustega. No ei suutnud mina minna kuskile rühmatreeningusse, see ei tundunud mulle üldse mingi tõsiselt võetava trennina, rohkem siuke noorte mimmude teema. Käisin korra nädalas ujumas ja kord- kaks nädalas tallasin kodus crosstreinerit.
Kaal püsis ikka seal kus ta oli. Lisaks majandus kasvas, firma, kus ma töötasin, laienes, töökoormus kasvas, siis jäi laps pikemalt haigeks. Lühidalt- mõned kuud hiljem maksin spordiklubi kuumaksu nagu surnud hobust.
Aga varsti tuli ikkagi talv. Ostsin endale ilusad sinised Madshused. Ja mida ei tulnud, oli lumi. Olin väga nördinud, kui tuli teade, et Tartu Maraton jääb ära. Lõpuks, vastu kevadet sadas siiski mingi kirme maha ja läksin Haanja maratonile, sest uut suuska oli vaja ju proovida. See oli kõige ekstreemsem suusaüritus mu elus siiani. Kohale sain sinna nii, et eelmisel päeval sõitsin bussiga Tartusse ja Tartust hommikul vara Võrru. Bussi astudes polnud mul veel aimugi, kuidas Võrust starti saada. Aga bussis oli veel kaks suuskadega tädi ja tegin nendega tutvust. Need olid täpselt samasugused ogarad, teisest Eesti otsast kohale tulnud. Seisime nõutult pühapäeva hommikul kell seitse Võru bussijaamas, linnuke laulis, vihma sadas ja väljas oli 6 kraadi sooja. Lund ei paistnud kuskil millimeetritki. Klappisime taksoraha kokku ja oligi probleem lahendatud. Pärast finishist jooksin otse kohalikule bussile, istusin Võru bussijaamas tunnikese ja siis sain otse pealinna bussiga.
Rada oli selline, et teisel ringil lainetas vesi üle ja lõpus sulas sekunditega jala all. Õnneks suusk ei libisenud, muidu ma oleks seal rajal oma kaela murdnud vist. Mitte et ma ei teaks, et Lõuna-Eestis on kuppelmaastik, aga ma kujutasin ette, et suusarada vonkleb kuidagi laugelt nende vahelt :)
Pärast kodus mõtlesin ise ka, et päris normaalne ma vist enam ei ole.

Wednesday, June 16, 2010

Kõigepealt tulid suusad.

Ühel aastal jõulude paiku sai mu ämm suusavabrikust võileivahinnaga mitu paari nn praak suuski. Noh, tegelikult polnud neil muud häda, kui trükipraak, üks sinine triip oli viltu või muud taolist. Ühed suusad sain ma endale. Mulle meenus, et lapsena meeldis mulle hirmsasti suusatada . Niisiis said suuskadele ka klambrid peale ja ka muu hädavajalik soetatud.
Esimest korda läksime mehega koos Nõmmele suusatama. Suusatasime umbes 300 meetrit, kui tuli väike laskumine, kust ma keeldusin alla sõitmast. Nii jube oli. Seal mäe otsas mu esimene comeback lõppeski. See võis olla aastal 2005.
Veebruaris 2006, nädal enne Tartu maratoni, sündis mu tütar ja sõbrad maratoonarid naersid, et näed, saad ka suusatama tulla. Suusoojaks sai öeldud, et järgmisel aastal tulen. Sügise saabudes kaevati mu kommentaar netisügavustest välja ja tuletati mu lubadust meelde. Ja läksingi sõitma. Mees muidugi naeris ja tuletas meelde mu viimast kuulsusrikast suusareisi Nõmmel, aga ma tahtsin ikkagi minna. Treeninud ma polnud muidugi tuhkagi. Mees arvas, et katkestan umbes 20. kilomeetril, sõbrad, kes mu sinna meelitasid rääkisid, et ohh, vaikselt tuled, sööd vahepeal ja sõidad ilusti lõpuni. Millegipärast ma uskusin neid. Ja nii oligi. Esimesed laskumised olid jubedad, jalad värisesid ja hirm oli suur. Tõusud võtsid muidugi täiesti läbi. Aga söögipunktides sai puhatud ja katkestamise mõtet ei tulnud kordagi. Ja nii ma siis kulgesin metsade vahel, suure osa viimastest kilomeetritest ei näinud ma kedagi ei enda ees ega taga. Finishisse jõudsin ajaga 8.16.28, aga üliõnnelikuna. Täitsa uskumatu oli, et ma tegingi selle ära. Liialdamata võin öelda, et see tunne, kui sain kaela oma elu esimese medali finishijoonel, on peale laste sünni üks ilusamaid hetki mu elus. Selle maratoni sõitsin läbi 76 kilosena, universaalsuusaga, mis maksid 100 krooni ja olid mõeldud umbes 65 kilosele inimesele :)
Finishis kinkisin oma suusad õele ja lubasin, et ostan järgmiseks maratoniks korralikud suusad. Ostsingi.

Monday, June 14, 2010

Ettevaatust sport on nakkav!

Nii. Siin ma nüüd olen. Oleks mulle keegi öelnud paar aastat tagasi, et aastal 2010 pean ma oma blogi ja alustan seda sissekandega, et plaanin joosta paari kuu pärast maratoni, oleksin vist algatuseks naernud. Kohe kõva häälega. Ometi täpselt nii see on.
Viimasel ajal tundub suht tavaline nähtus, et keskeale lähenevad inimesed hakkavad tegelema spordiga. Lambist, ilma et neil mingi spordiajalugu noorusest ette näidata oleks. Ei tea, kas see on mingi põgenemine vanuse eest või on see lihtsalt järsku avastatud vorm pingete maandamiseks, aga selliseid juhtumeid on silma hakanud ridamisi. Mina siis ka üks samast seeriast.
Ma pole mitte kunagi armastanud joosta. Pärast keskkooli kehalise kasvatuse tunde (kust ma ka enamasti vabastatud olin) ei tulnud mulle kordagi pähegi, et võiks tossud jalga panna ja minna jooksma. Nii 14 aastat. Ja siis see päev saabus. Ma ütlen ausalt, et kui ma poleks lugenud, et jooksmine kukutab kõige paremini kaalu, poleks ma ühtegi meetrit jooksnud. Aga kuna ma oma kaalunumbriga sugugi rahul ei olnud, otsustasin proovida. Protsess iseenesest ei olnudki nii piinarikas, kui ma seda varasest noorusest mäletasin. Esimese soojaga jooksin kohe peaaegu kaks kilomeetrit ja olin väga üllatunud, et sellega hakkama sain. Järgmisel nädalal jõudsin veel rohkem ja ülejärgmisel veel rohkem.. ja nii ta läks. Paar kuud hiljem olin kümme kilo kergem ja jooksin ümber Ülemiste järve nagu naksti (tõe huvides tuleb mainida, et lõpp oli suhteliselt piinarikas muidugi).
See oli siis aastal 2008. Edasi tuli pikk paus seoses trauma, ei, mitme trauma ja pesamuna sünniga. Nüüd siis uuesti tossudelt tolm pühitud ja plaanid suured.
Maratonile! Sihiks võetud SEB maraton 12. septembril. Põhieesmärgiks on finishisse jõuda ja kasvõi kukkuda üle finishijoone. Ja numbrilisem unistus oleks aeg 4.44, mis hetkel tundub veel ulme, aga aega ju on..
Kuna ma olen juba üle treeninud, siis esialgu alustan puhkamisega ja kirjutan niisama siia ilusaid kirjandeid sissejuhatuseks:)

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...