Mulgi maraton

Niih. Sai tehtud.
Stardis oli pilvine, aga kraadiklaas oli juba vaikselt 24 kraadini kerinud. Stardist läksin rahulikult ilusti oma tempos minema ja poolel maal olin ilusas 2.20 graafikus. Aga siis tuli päike välja, õhk läks kiiresti 5 kraadi soojemaks ja läks raskeks. 12. kilomeetril läksid jäsemed paiste, vasak toss hakkas kergelt varba peale käima ja võtsin tempot maha. Krampe ei tulnud ja lihas oli ka täitsa okei, aga kuumus lihtsalt küpsetas läbi. Vahetasin muudkui teeäärt, et mõni puuvarigi korraks natuke varjaks.
Joogipunkte oli rajal kokku 4 ja eilse ilma jaoks jäi minu jaoks selgelt väheks teisel poolel. 3,5 km enne finishit sõitis ergutav perekond autoga kõrvale ja sain juua. Selleks ajaks olid käed nii paistes, et pudeli hoidmiseks tuli juba veits vaeva näha, käsi lihtsalt ei paindunud. Siis oli juba suht ükspuha, mis ajaga finishisse kulgen. Lasin jala sirgu ja kõndisin vahepeal.Pulss ei tulnud enam kõndides ka alla 170. Viimase kilomeetri sõitis mees autoga kõrval ja lapsed karjusid, et jookse kiiremini. No ma ei viitsinud ka enam väga pingutada.
Muidu oli kift rada, maastik vaheldus, palju tõuse ja laskumisi, sirget teed oli vähe, vaheldumisi asfalt, kruus ja paar kilti oli päris metsavahel. Korraldus ka tipsen-topsen. Igati vahva jooks.
Aeg tuli ka vastav 2.45.05. Oma distantsil konkurentsitult viimane, aga naistest 8. koht lausa :). Vaatasin, et suurem enamus oli ikka sellised alla 2 tunni kõvad jooksjad ja arukad "turistid" lihtsalt ei startinud sellise ilmaga nii pikale maale. Aga noh, nüüd on märk maas ja ses suhtes olen rahul, et ma tean, et jõuan selle maa läbi joosta isegi 30 kraadise kuumuse ja mõningase ülekaaluga. Edasi tuleb ainult järjekindlalt trenni teha ja veits alla võtta. Sügisene maraton tuleb siledal maal, põhiliselt asfaldil ja kindlasti normaalsema ilmaga. Ja kaalunumber hakkab mul siis kindlasti juba kuuega.

Appi, kuumalaine!

No nüüd on ta siis jälle kohal. Higi jookseb ojadena, kuskil pole hea olla, uimane ja väsinud. Vöää. Roni või peadpidi külmkappi. Ei ole ma soojamaaloom. Tahaks ikka siukest normaalset mõõdukat ilma vahemikus -20 kuni +20. No et kannataks ikka sporti teha ja vaim virge püsiks.
Trennid olen siiski ära teinud, aga lühemad, kui plaanis.
Niisiis:
L jooks 40 minutit, keskmine pulss 145
P tund ujumist
E jooks 39 minutit, keskmine pulss 149.

Eile õhtul hakkas põlv valutama. Huvitav, et ujumine ei sobi üldse jalale. Joosta kannatas jälle ilusti, aga nüüd vastu ööd hakkab tasapisi tunda andma jälle. No näis, mis teeb.
Avastasin, et ainult kaks nädalat on mu elu esimese poolmaratonini. Ei tea, kuhu see aeg kadus. Loodetavasti keeratakse selleks päevaks päike kinni ja sajab mõõdukat vihma.

Räigelt palav on.

Õudne, kui palav! Tulin just Pärnust. Hommikul käisin oma suuski silitamas ja mõtlesin kui mõnus asi on lumi.
Eile sain ma lõpuks tehtud ARK-i sõidueksami, mis on selles mõttes minu jaoks oluline, et esimest korda pärast pauku suutsin ma 45 minutit tähele panna, mis tee ääres toimub. Eelmised katsed tegin sügisel ja kõik läksid sama stsenaariumi järgi- 38 minutit vigadeta sõitu ja siis a la tellise alt sisse, sest ma lihtsalt ei näinud märki. Ehk siis tähelepanuhäire võib varsti ka ajalukku jätta. Aga pingutus oli nii suur (tegin enne eksamit 2 tundi õppesõitu kah), et pärast jooksin vastu uksepiita, sest ma lihtsalt ei näinud seda :D Novot. Eks tuleb jätkuvalt aju treenida ja mitte laisaks minna.
Teoreetiliselt saaks nüüd isegi Pühajärvele minna, aga lubatakse 30 kraadi kuuma ja ma sellises kuumuses väga ei viitsi katsetada vist.
Või viitsin?

Eile hilisõhtul tegin 43 minuti pikkuse jooksu ka. Oleks tahtnud kiiremini joosta, aga hoidsin pulsi igaks juhuks 144 peal keskmiselt.

Suvine tshill

Puhkan Pärnus. Väga mõnus on, ainult et nii jube palav. Jooksmise aeg on sujuvalt nihkunud kl 23-ni, sest varem lihtsalt pole paksule sobiv. Jooksmine läheb nagu järjest lihtsamaks, aga samas pikki otsi pole julgenud veel joosta. Pühajärvele tahaks minna vormi testima, aga logistiliselt on see väga ebamugava koha peal ja hetkel suure küsimärgiga.

Vaheraport:
R jooksin 35 minutit, keskmine pulss 156
L tund ujumist
P pool tundi ujumist, jooksin 31 minutit, keskmine pulss 131
E jooksin 45 minutit, keskmine pulss 144.
Pühapäeval oli jalg jälle veits valus sääreluu juurest ja jooks oli selline väga-väga aeglane. Esmaspäeval oli tunduvalt parem juba. Aga esmaspäeval näitas mu pulsikell max pulsiks 224 ja vahepeal jo0ksu ajal 78, mis on mõlemad suht ebareaalsed numbrid. Tunne oli väga mõnus.

Juuli juba algas.

Vahepealsed trennid kirja.
P 27.06 jooks 34 minutit, keskmine pulss 154
T 29.06 jooks 34 minutit, keskmine pulss 141
N 1.07 jooks 37 mintsa, intervall, max pulss ronis 197-ni.
Pühapäevane jooks lõi pulsi kohe üles, muudkui võtsin tempot aeglasemaks.
Teisipäevane oli super luks. Nii mõnus oli joosta, hoidsin päris tagasi, et mitte trenni liiga pikaks lasta.
Tänane trenn väärib sellepoolest äramärkimist, et jooksin koos kahe suurema lapsega. Neljane kimas ennast muidugi esimese 200 meetriga hingetuks. Aga siis jalutas ja vahepeal jälle jooksis ja kulges ilusti oma tempos. Pubekas (12) õnnestus mul kaasa meelitada tingimusel, et võib homme tund kauem arvutis olla. Ja väga hea jooksukaaslane oli. Jooksime elektripostivahe täiest jõust, siis sörgiga tagasi eelmise postini (ja väiksema lapseni) ja siis kaks kuni neli postivahet kõndisime. Esimese sprindi võitsin napilt ja pidin ikka kõigest jõust pingutama. Edasi hakkas vahe tasapisi järjest venima, aga nii pikaks ka ei läinud, et ta enam viitsinud ei oleks. Ja pingutama pidin iga kord. Õudselt mõnus. Üksi ma poleks nii kiiresti kindlasti viitsinud sprintida. Pulss ka muidugi 197 vahepeal :)
Ühesõnaga trenn tehtud ja lastele ka natuke spordipisikut juurde süstitud.

Pärast trenni avastasin, et see kiire sprint andis seljas veidi tunda. Palju rohkem põrutab kui siuke aeglane lonkimine või normaalses tempos jooks. Tegin veits harjutusi ja määrisin fastumit peale, vast ei lähe hulluks.