Thursday, September 30, 2010

Suusahooaeg avatud.

Täna sain esimest korda elus alla rullsuusad. Issver kui äge. No peaaegu nagu päris. Algul kulus umbes tund, et tasakaalu ja tehnikat õppida ja ega seda ühekorraga selgeks ei saagi. Aga jube lahe oli, kui juba samm välja tulema hakkas ja kahelepoole ei kõikunud enam. Naeratuse võttis näole ikka. Jalalihased on valusad, selle eest hoiatati kah enne.Ja pärast trenni oli nii naljakas kõndida. Samm oli kuidagi pikk ja oleks tahtnud libistada :)
Ühesõnaga nüüd mõnda aega tegelen suusatehnika lihvimisega.
Ei, suusatamine on ikka lahe. See on ikka täitsa minu ala, noh. Olgu siis päälegi lumeta säästusuusatamine, ikkagi on lahe.

Tuesday, September 28, 2010

Tasapisi suusavormi

Nonii. Puhatud sai nüüd ilusti.
5 päeva pärast maratoni tegin väikse sörgi (40 minutit, tempo umbes 8 mintsa km). Jalgadel oleks nagu sangpommid küljes olnud ja maa külgetõmbejõud oli kuidagi eriti selgelt hoomatav. Rohkem pole jooksmas käinud veel.
Nädalavahetusel tallasin natuke ämma juures trenat, mille ta oli ilusti teleka ette seadnud ja pühapäeval kimasime ratastega umbes tunnikese. Rattaga sai ikka vändatud päris kiiresti omaarust, aga pulss üle 130 ei läinudki.
Eile ja täna uuendasin tutvust wiiga ning tegin tasakaalu- ja lihasharjutusi. Rulamäng võttis ikka higi tilkuma.
Tasapisi hakkan koormust suurendama ja suusavormi lihvima. Põhimõtteliselt peaks olema ju suvest korralik põhi all ja oma suusarekside ülesõitmine ei tohiks küll mingi kaelamurdev ülesanne olla.
Kaal tiksub 70-71 kandis ja suusahooajaks võiks kuskil 65 kanti saada küll.
No vaatame.

Sunday, September 19, 2010

Sünnipäev nr 2.

Täna möödub 2 aastat päevast, kui see õnnetu Opel mu alla ajas.
Ega seda vist ei unusta päriselt kunagi. Ja vahest ongi hea, kui kuskil ajus tiksub teadmine, et elu on pagana haprake ja elada tuleb kohe, mitte lükata asju kuskile tundmatusse tulevikku, mida ei pruugigi kunagi tulla.
Igatahes on ülimalt meeldiv, et seal kuskil üleval leiti, et vara veel.
Ma alles hakkasin elama.

Proosit!

Friday, September 17, 2010

Mõttepaus. Mis edasi?

Eile sõitsin autoga Piritale ja mõtlesin, et see on ikka jube pikk maa. Täitsa arusaamatu, kuidas ma selle maa kaks korda ära joosta jõudsin. Aga fakt on, et tehtud ta sai. Esimesest jooksukilomeetrist maratonini läks 2,5 aastat. Tegelikult ikka pööraselt kiiresti, eriti kui arvestada, et selles vahes suutsin ma jääda auto alla, murda selgroo ja saada lapse :D
Noh. Selline imelik tühjus on hinges veits. Mõned aastad tagasi sain ma teada, et suudan 8 tundi suusatada. Nüüd tean ka, et suudan 6 tundi joosta. Mida ma endast veel ei tea? Kui palju seda kasutamata ressurssi siis õigupoolest on? Et kas hakata pushima paremaid jooksuaegu või võtta üldse uus ala ette. Triatlon näiteks oleks lahe? Või peaks jääma jooksu juurde ja taguma rauda kuni see veel kuum on? Kunagi ei tea ju, millal traumad lõplikult joone alla tõmbavad ja edasi jääb niikuinii ainult pokker ja male. Selline segaduses olek siis veidike.
Eks ma puhkan ja vaatan, mis mõtted mu ajuolluses lõpuks määravaks saavad. Igatahes kindel on see, et tahaks kõigepealt teha ühe vinge suusahooaja. Plaani teen jälle suure. Plaanid on mul alati sellised utoopilised ja grandioossed, seetõttu ma reeglina neid kunagi ei täida. Aga ühtlasi on ka pool plaanist täiesti korralik tulemus :).
Talvel tahaks sõita läbi kõik Estoloppeti kuus maratoni. Aga suusatamises on see määramatuse osa mõnevõrra suurem. Esiteks peab lumi maha tulema. Teiseks on suur osa tulemusest ilmas ja suusas kinni ja mingeid numbrilisi eesmärke panna pole eriti mõtet. Kui ikka suusk ei pea, siis ulmelisi aegu ei sõida. Pole mitut paari suuski ka, et katsetada ja valida, mis rajale alla panna.
Aga alla 4 tunni võiks Alutaguse ära sõita ja alla 6 tunni Tartu. Tartu isiklik reks on mul 6.43, nii et selle saavutamiseks tuleb päris oluline parandus teha. Hetke vorm (või siis ikka veel emotsioon) lubab küll mida iganes.

Wednesday, September 15, 2010

Taastun.


Olemine on päris hää. Kui maratoni õhtul valutasid liigesed ja järgmisel päeval olid jalalihased tuimad, siis täna tunnen kergelt seljalihaseid ja millegipärast ka käelihaseid. Kaubanduslik välimus sai ka veits kannatada, aga see on pisiasi. Nägu on ka veits paistes veel. Üldiselt taastun ma igast koormustest ja paukudest jube hästi. Üks põhjus on kindlasti see, et suitsetajana on mul alati eesmärk kuhu vaja minna on:D Kuna ma suitsetan väljas, siis sinna on vaja minna 16 trepiastet alla ja pärast siis üles tagasi ka. Esimesel õhtul sõitsin alla siiski liftiga.

Statistiliselt siis maratoni kiireim kilomeeter oli 12. kilomeeter, aeg 6.34, kõige kehvem kilomeeter oli 32. km, aeg 12.54. Kella järgi 14 mintsa on seisuaeg olnud, ehk siis see on aeg, mis ma oma kangeid ja valutavaid lihaseid venitasin rajal. Keskmine pulss 156 (mitte 154 nagu ma Heik:i blogis ekslikult mainisin), max pulss ainult 177. Ses suhtes targalt joostud, et kuskil pole ennast päris rihmaks tõmmanud. Lihtsalt üldisest vastupidavusest jäi puudu. Jäin vist ka esimese geeliga hiljaks rajal. Kindlasti jäi veits ka kehvasti magatud öö taha. Põhiliselt aga ikka puhas trenniküsimus.

Kindlasti lähen üritan järgmisel aastal alistada 5 tunni piiri. Teoreetiliselt ei tohiks see olla ülejõu käiv, kui ennast käest ei lase.


Väike stiilinäide kah siis 38. kilomeetrilt, kui kepikõndijad mööda kihutama hakkavad.


Monday, September 13, 2010

Finishis! 5.56.56

Uhh. Saigi tehtud.
Öösel enne maratoni ei tulnud kuidagi uni peale ja magama jäin vist poole kolme paiku. Sellele vaatamata oli ärgates kuidagi imelikult kerge tunne. Võimalik, et sellest magneesiumist, mida ma õhtul sisse kaanisin endale.
Stardis võtsin 5 tunni meestele sappa ja läks lahti. Esimene 10 km oli super hea joosta, samm oli kerge, poisid jooksid ilusti 7 mintsa km ja sobis ideaalselt. Kuskil 12. km hakkasid jänesed veits kiiremini jooksma ja km ajad tulid 6.40 kanti. Vaatasin, et ikka vist pean vähe vaiksemalt võtma ja lasin neil minna. Joosta oli ikka veel mõnus ja kõik oli superlux. Poole maa peal läks lukku aeg 2.32.03, mis sobis ilusti mu algsete plaanidega.
Aga nii kui algas teine ring, tuli järsku täitsa ootamatu haamer. Tammsaare pargi juures korra mõtlesin, et vist oleks õige koht katkestamiseks. Aga see oli selline hetkeline mõte. Tundus tobe kohe esimese raske sammu järel katkestada ja eks lootsin, et läheb jälle paremaks. No ega ei läinud küll. Russalka juures hakkasid jalad ja selg niimoodi valutama, et oigasin. Jooksin koos ühe tüdrukuga, kellel sõber sõitis rattaga kõrval ja ütles, et ära kõnni, jalad hakkavad veel hullemini valutama ja soovitas venitada. Ja täpselt nii oli ka. Venitamine tegi tunduvalt paremaks. Kõige hullem oligi 23-29 km. Üle 30. km joone läks jälle veits kergemaks. Lõpus saime kokku 10 km omadega ja isegi oli veits parem joosta, lihtsalt kulgesin vooluga kaasa. Mõned kepikõndijad kihutasid mööda küll, aga mis siis. Pärast 40. km oli täitsa hea joosta jälle. Vaatasin, et viimased 2 km olen 2 mintsa kiiremini jooksnud kui enne seda :)
Seda tüdrukut, kellega teise ringi ajal koos jooksime, ei näinud lõpus enam. Pärast vaatasin, et olin kuskil temast ikka mööda kimanud ja 2,5 mintsa varem lõpetanud.

Noh. Esimese maratoni kohta pole paha. Finishisse ma jõudsin ja märk on maas. Seega olen ikka rahul küll. Eks järgmisel aastal tuleb aeg üle joosta :)

Saturday, September 11, 2010

Homme, juba homme!

Käimas viimased ettevalmistused. Vaja veel laadida gps ja mp3, välja nuputada, kuhu panna geelid ja magama minna. Ja sealjuures ka magada.
5 päeva pole meetritki jooksnud, eks siis näha ole, kas tuli kasuks või vastupidi. Kõndinud olen üsna palju ja täna sai veidi venitusharjutusi ka tehtud. Süsikaid olen otsast otsani täis laotud, vitamiine, magneesiumit ja glükosamiini kah. Jalg veidi valutab, aga närvidest vast ikka.
Tunne on.. ee.. veits ärev. Selline pea ees tundmatusse hüppamine ja veits hirm, et tahan üle oma varju hüpata. Aga hullude päraslt on maailm ja kui ei proovi, siis ei saagi teada.
Mp3 laen Epliku, Velikje Luki ja The Belka. J.M.K.E siis ikka muidugi ka. Raskel hetkel vilistan laulujuppi ja vahin pilvi. Viimases hädas saab ju raja veeres vähe tukastada ka, kuni 10 km omad järgi jõuavad:)

Igatahes ma lähen ja annan endast parima.

Wednesday, September 8, 2010

Keskendun. Keskendun.

Nüüdseks siis aeg sealmaal, et vormi on nagu teda on, midagi enam juurde kuskilt ei pigista ja lõpuks läheb ikka tahtejõu testimiseks. Mulgi jonn peaks vedama lõpuni küll, kui midagi ekstreemset ei juhtu.
Nohu on läinud, aga selle eest valutab mul veits põlv nüüd:) Ju ta ikka ärevusest ja hirmust tundmatu ees. Mingit loogilist põhjust valutamiseks pole. Lasen praegu väga lõdvalt, puhkan, keskendun ja katsun õhtuti varem magama saada. No ei õnnestu. Ikka jälle pool kaks.
Esmaspäeval tegin 20 mintsa kerge sörgi, homme proovin hommikul teha kerge jooksu. Hommik on suht võõras aeg jooksmiseks mu jaoks.
Kaalule 6 ette ei saa enam ilmselt, sest nüüd läheb juba süsikate laadimiseks ja vaevalt mingit langust enam tuleb. Täna hommikuse seisuga 70,9 ees ja eks ta sinna kuskile jääb. Praktiliselt kümnekast sain ikkagi lahti. Asi seegi:)
Põhimõtteliselt on vaim valmis ja tossud viksitud.

Saturday, September 4, 2010

nohune jooks

Täna oli veits parem tunne ja tegin väikse ringi ära ikka. Jalgade mõttes oli hea kerge joosta, aga hingama pidin läbi suu, sest pasun oli moosi täis. Pulss läks ka kõrgeks, nii et päris okei pole, aga ei tahtnud liiga pikka vahet ka jätta. Ilm oli ka super mõnus, täpselt minu ilm. 13-14 kraadi ja suhteliselt tuulevaikne. Kokku 6.06 km ja 40 minutit. Kilomeetrid siis: 6.58; 6.50; 6.37; 6.34; 6.31;6,05. Mõnusalt tõusvas joones on süüdi kõrvaklappides karjuv J.M.K.E. Villu Tamme on geenius mu arust. Millised suurepärased tekstid. Pole anarhist ja vabadusvõitleja minus surnud veel.
Laksan nüüd softima osa Mendelejevi tabelist sisse ja lähen Uue-Maailma tänavafestivalile Pehki kuulama ja malet mängima.

Thursday, September 2, 2010

appi, nohu!

see veits kehva olek on nüüdseks kulmineerunud täitsa arvestatava nohuga. Teisipäeval vedasin korra välja ennast ja tegin 25 mintsa vaikset jooksu. Olemine läks veel kahtlasemaks ja edasi pole julgenud teha, et mitte otsa külmetada. Kurk on väga kergelt ka valus. Nädala pärast on maraton.
Njaa.
Seda oleks võinud ju ette näha, et raudselt mingi jama tuleb.
Aga noh, aega on.
Eks saab siis näha, kas ja kuidas see viimased nädalad lohetamist kätte maksab maratonil. Mõtlesin, et tallaks trenat vahelduseks täna. Vähemalt toas ja soe ja natuke liigutamist.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...