Friday, December 30, 2011

Joon alla aastale

Ongi ta kohe läbi.
Ei oskagi kohe kokku võtta seda aastat niimoodi lühidalt, et hea või halb.
Ühest küljest ei saa öelda, et aasta, kus nii palju kui oli starte, oli ka isiklikke rekordeid, oleks nüüd kehv kuidagi olnud.
Teisest küljest jäid kaks suurt põhieesmärki just saavutamata. Ehk siis Tartu jäi alla 6 tunni suusatamata ja jooksumaratoni aega alla 5 tunni ka veel ei tulnud. Nii et ülearu põhjust rahuloluks ka ei ole. Vaeva sai just nende nimel nähtud, aga mis teha, veits ebaõnne käib spordi juurde.
Aga positiivse poole pealt veel- hirmus lahe suusagrupp on meil Spartas. Nii talvine suusalaager kui suvine rullsuusalaager olid väga mõnusad ja andsid palju infot ja lihvisid oskusi. Lahe on treenida koos fanaatikutega. Ja lahe on treenida kui on head treenerid.

Selle aasta uus armastus ongi rullsuusk. Tõsiselt kift asi. Ja kusjuures nendele kõigile, kes mulle terve aasta on saatnud pilte kukkuvatest rullsuusatajatest, infoks, et sel aastal ei kukkunud ma kordagi rullidega. Kuigi jah, trennis meil kukuti küll mõned korrad ja lõhkiseid põlvi ja murtud luid ikka tuli ette.
Ratast ma ikka veel armastama pole hakanud ja hetkel ei ole mingit rattaplaani ka uuel aastal. Või kui, siis kuskilt triatlonil võiks teha ratast, kus ei ole grupisõitu ja saaab pidur põhjas laskuda :)

Üldine seis on praegu selline, et eluisu hakkab tagasi tulema :) Väsimust enam ei ole, värv on näkku tagasi tulnud, söögiisu on tagasi ja silm särab jälle. Eile tegime Ruthiga imika Järve metsas, eeskujulikult aeroobses tsoonis pulsiga ja puha. Algne plaan oli sörk teha, aga lõpuks ikka mõtlesime, et pärast suuri jõulupidustusi ei maksa kohe jooksma minna vaid võtame rahulikult.
Kokku 7,5 km, keskmine pulss 125, aega läks 1.12.

Nüüd siis tuleb vana aasta väärikalt ära saata ja oodata, et uue aasta algusega sajab maha ka kauaoodatud lumi ja saab lõpuks ometi suusatada. Õudselt mage küll, kui sellise ettevalmistuse peale nüüd talv ära peaks jääma. Tahaks ju näha, kas rullitrennist reaalset kasu ka on olnud või hakkab päris suuskadel jälle kõik nullist peale.

Mis siis veel?
Loodetavasti õnnestub sel aastal tehtud vigadest õppida ja uuel aastal enam ennast infarkti äärele ei treeni.

Thursday, December 22, 2011

Kus siis lumi on?

Niisiis on kuuke kadunud nagu vilksti ja veidi juba pealegi.
Esimene katsetus august välja tulla algas sellega, et paar korda käisin jõusaalis mitme päevaste vahedega. Kõik tundus nagu tipsen- topsen olevat. Pulss oli normaalne, enesetunne hea. Kuna väga hea oli, siis läksin korra venttisse ja punnitasin muidugi silmamunad pealaele, mistõtte pärast trenni kadus pilt eest ja oli selge, et korras pole ikka veel midagi. Ilmselt pani põhilaksu siiski karm saun, kus ma pärast trenni ultrasportlastega liiga kauaks istuma jäin.
Noh ja edasi siis sundpuhkus. Mõned korrad tasapisi olen käinud sörkimas ja imikat tegemas. Sellise eeskujuliku pulsiga. Seda siis umbes korra nädalas. Jõulueelne möll on ise juba arvestatav koormus ja rohkem pole julgenud esialgu. Pool päeva möödub niikuinii vedades lapsi ürituselt üritusele ja kammides kaubandusvõrku. Aga eks jälgib mängu ja tasapisi keerab juurde.
Lund ka pole õnneks, nii et väga hull ei ole see puhkus praegu. Enamasti sajab vihma ja väga ei kisu niikuinii välja aeroobset trenni tegema.

Erilisi plaane ja lootusi algavaks suusahooajaks polegi (tegelikult muidugi on ja päris suured, aga kõik on küsimärgi all hetkel). Selline pessimistlik olek on. Lund ka niikuinii pole, misasja sa siin ikka suure suuga maha lubad. Millegipärast on mul selline tunne, et sel aastal see tali taeva jääbki ja tulebki kuskil eelmise aasta lumel 1 km ringi uhada kevadeni.

Menüü on mul täitsa käest läinud. Ei tule meelde süüa ja kui söön, siis suht ükskõik mida- ühesõnaga vähe, aga ebatervislikult. Kaalu pole juurde tulnud. Kõigub seal 63,5-64,5 vahel.

Nüüd plaanis mõned päevad seapraadi vitsutada ja siis katsetaks uuesti trenniga. Et kas juba kannatab teha.

Vot.

Wednesday, November 16, 2011

Rahulikult. Rahulikult.

Niisiis sai jälle selgeks, kui lihtne on ületreenida. Pulss, vererõhk ja kehatemperatuur olid 4 päeva kaugel allapoole igasugust normaalsust. Tööl käisin, ülejäänud aja vedelesin diivanil, kätt ega jalga liigutada ei jõudnud. Kõige madalam pulss, mis mul pärast tööpäeva näha õnnestus, oli 48 ja kõige madalam vererõhk, mis õnnestus mõõta oli 85/51. Vot.
Igatahes olen ma nüüd jälle inimese nägu juba mõnda aega ja tasapisi olen liigutanud ka. Esimene nädal ei teinud mitte midagi. Arstiga konsulteerisin igaks juhuks ja lubasin rahulikult liigutama hakata. Teine nädal tegin kaks õhtut lastega väikest lihastrenni kodus ja tundus, et kannatab teha küll.

Reedel käisin jõusaalis, kus muu hulgas näppisin elus esimest korda skiergomeetrit ja mulle kohaselt ilma pikema sissejuhatuseta kütsin kohe world skiergo sprinti elu eest. Ausalt öeldes olid mul juba peale soojendust käed väsinud. Kilomeeter sprinti oli palju keerulisem, kui ma endale seda ette kujutanud olin. 200 meetri peal olin juba suht küpse, aga kuidagi ikka kannatasin ära. No igatahes aeg läks lukku 5.02 ja mul oli tunne, et kukun sinnasamasse ümber. Kusjuures huvitav oli see, et valusaks ei jäänudki mitte niivõrd käed vaid hoopis reie tagumised lihased. Käed jäid valusaks alles järgmisel päeval.
Ühesõnaga käed on endiselt nõrgad ja sprint las jääb ikka noorematele.

Esmaspäeval käisin Lillepis rullsuusatamas. 1.40 kokku sõitsin ja keskmine pulss oli 142 nii et igati vinks-vonks. Treeneriks oli seekord Kristel. Rada oli üllatavalt puhas ja kuiv. Kahtlustan, et rada oli puhastatud. Polnud lehti ega käbisid ega midagi. Ja mis selles trennis oli huvitav, oli see, et laskumisi polnudki nagu Pirital enam, kuigi oli pime ja polnud seal tükk aega käinud. Selline täitsa teistmoodi tunne oli, polnud enam kukkumise hirmu.

Täna hommikul kaevasin kapipõhjast välja tossud ja käisin jooksmas kl 7.30. Nii et reaalis on see ka nüüd järgi proovitud ja täitsa teostatav. Külm ja pime, prr. Unise näoga naabrinaine alles pissitas koera kui tagasi jõudsin. A muidu kui esimene moment välja arvata, oli täitsa muhe joosta. Pulsi viskas algul kohe kõrgeks ja tempot muudkui lasin alla, et pulss normaalne oleks. Tõnismäest üles joostes hakkas pulss jälle kahtlaselt langema, aga siiski jäi kuskile 100 kanti kui tõus läbi sai. Igatahes otsustasin, et homme veel venttisse ei lähe, et päris okei vist ikka veel ei ole, kuigi enesetunne on hea. Teen midagi rahulikumat sel nädalal veel.
Jooks kokku oli 3,4 km ja aega läks 35 mintsa.

Tuesday, November 1, 2011

Ahh?

Teisipäeval ja kolmapäeval puhkasin.
Neljapäeval käisin venttis, mis oli seekord mu jaoks raskem kui eelmine kord. Eriti millegipärast käed, vist kütsin alguses kettaga liiga kiiresti, pärast olid kolmandate seeriate kätekõverdused väga vaevalised ja paar korda panin põlved maha. Ei jõudnud noh. Aga pärast trenni tunne oli parem kui eelmisel nädalal.
Ventti kokku siis umbes tunnike, pulssi ei mõõtnud, aga eks ta hüppeharjutuste ajal seal kuskil 185 peal ikka vast oli.
Reedel puhkasin.
Laupäeval jõudsin imikasse üle pika aja. Esimene pool trennist oli jooks ja imiteerimine vaheldumisi, edasi jagunes grupp kaheks, üks osa käis tõuse vallutamas ja kuuldavasti oli suht valus trenn olnud. Mina ühinesin selle pundiga, kes tehnikat lihvisid ja rahulikult kulgesid. Trenni lõpuks sain isegi enamvähem pihta, mismoodi see asi käib. Aga küllap ma suudan selle järgmiseks korraks jälle unustada :)
Kokku trenn 2.32, keskmine pulss 145, kalorit läks 1183.

Pühapäeval käisime tüdrukutega plaaniväliselt rullsuusatamas. No et ilus ilm ja kasutame juhust, et siis esmaspäeval saab pimedas tehtava trenni vahele jätta. Järvel käisime ja kõik oli tore kuni Elen küsis, et kuulge, palju teil pulss on, et temal veits kõrgem kui muidu. Mul oli sel hetkel 80 :O. Üldiselt ma trennis pulssi ei vaata, pärast kodus vaatan, palju oli. Aga kuna see number tundus väga imelik, siis jälgisin seekord trenni lõpuni. Ja pulss muudkui langes igal tõusul, laskumisel veidi tõusis, aga üldine suund oli ikka allapoole. Viimase ringi viimasel tõusul näitas pulss 53, see tundus ikka väga imelik ja lõpetasime trenni ära.
Kokku sai 12 km 1,5 tundi ja keskmine pulss 75.

Hmm. Konsulteerisin targematega ja pakuti erinevaid võimalusi, millest võis see pulsijama olla ja jälgida, mis edasi toimub. Noh, edasi toimuvad mu organismis mingid kummalised asjad ja eks tuleb uurida, milles asi. Nüüdseks on selge, et variant "kell läks lolliks" ei ole tõene. Igatahes pulss on mul endiselt ülimadal, eile töölt tulles oli 57 ja täna hommikul ärgates 48. Vererõhk 90/51 on ka pisut veider.
Esialgu ei oska midagi arvata. Ootame, vaatame.

Tuesday, October 25, 2011

Öäää


Eelmise esmaspäeva rullsuusk oli jube mõnus trenn. Trenne oli vahele jäänud ja selline trennipuudus oli, et kohe jube mõnus oli sõita. Treener alguses filmis, kui esimest ringi keppideta sõitsin. Pärast sõitsin keppidega ja märkamatult muudkui tempo tõusis. Treener iga ringi ajal ütles, et misasja sa kiirustad. Noh, siis võtsin jälle aeglasemalt, aga ei suutnud seda aeglasemat tempot kuidagi hoida, ikka ringilt tulles tulid inimesed selg ees vastu. Lõpuks oli nii, et viimase ringi jaoks käskis kellelgi järgi sõita, kes oskab rahulikult sõita kuna ma iseseisvalt sellega hakkama ei saa :)
Sõitsin umbes 17,5 km, täpselt ei mäleta ja kell hetkel keeldub koostööst ja mõtleb elu üle järele.

Neljapäeval käisin venttis, esimest korda siis selles raskemas trennis. Teise venttiga vahe siis selles, et kõiki harjutusi kolm seeriat, aga selle eest veerand tundi lühem trenn. Novat, seal siis punnitasin küll nii nagu jaksasin (ja jaksasin rohkem kui kunagi varem), hingasin nagu treener käskis ja sain tehtud isegi sellised harjutused, mida ma varem pole jaksanud. Okei, ma ei jõudnud neid eriti tihedalt teha, aga vähemalt omas tempos suutsin ilusti kaasa teha. Ainuke harjutus, mis on endiselt ületamatult raske mu jaoks, on üks harjutus, kus korraga tuleb maast lahti tõsta vastaskäsi-vastasjalg. Ei saagi aru, kas asi on kehvas tasakaalus või puhtalt jõus, aga vat selle harjutusega ma veel hakkama ei saa. Vat seesama harjutus, mida siin pildil trennikaaslased kenasti teevad. Täitsa arusaamatu, miks see minu jaoks nii jube raske on.
Väga minu trenn oli. Raske oli ja pidi pingutama. Pärast trenni käed ja jalad värisesid tükk aega. Samas tegi rõõmu, et võrreldes mu eelmise sügise esimeste ventti trennidega on vahe ikka üüratu. Jee, mul ongi mingid lihased juba kuskil!

Reedel tegin kiire reanimeeriva lõuna ujulas. Ujusin 600 meetrit, rohkem ei viitsinud. Ventti hakkas juba lihastesse kohale jõudma ja käed väsisid ära. Aga selle eest juhtus õhtul mingi imelik värk ja auto ei läinud lasteaia juures enam käima, mistõttu jätsin auto lasteaia juurde, võtsin lapse ja läpaka selga (kokku vast 20 kilo kanti) ja trampisin kilomeetrikese jala koju. Väga väsitav ettevõtmine oli. Õhtul käsi enam klaviatuurini tõsta ei viitsinud.
Olgu öeldud, et pärast läks auto muidugi jälle ilusti käima:)

Eilne rullsuusk osutus ootamatult raskeks, kuigi ma laupäeval- pühapäeval puhkasin. Jalad olid kanged, käed olid kanged, selg jäi kangeks ja siuke tunne oli, et kogu raam on kõver. No pikapeale nagu läks veidi paremaks, aga üldiselt sellist väga head tunnet ei tulnudki. Treener muudkui kommenteeris, et see on valesti ja too on valesti ja ühte viga korrigeerides tuli kohe teine asemele. No viimane ring tuli minu arust juba enamvähem normaalselt.

Pärast vaatasime videost oma ukerdamisi ja see pilt, mis avanes oli küll hoopis kehvem kui ma ise arvasin. No siuke täielik vuss. Umbes nagu esimest korda elus oleks suusad jalas. Keppideta sõites käis mu vasak käsi mingit täiesti veidrat trajektori mööda nagu oleks tegemist mingi raskema liikumispuude või koordinatsioonihäirega. Õuduk.
Õhtul kodus teleka ees mõtlesin, et ei tea, kas peaks mõtlema hakkama ala vahetamisele. Et äkki ma ei õpigi kunagi normaalselt suusatama. No ikka veits nukraks tegi. Mees soovitas jõutõstmist proovida, et hea lihtne, pole mingit tehnikat, muudkui uhad valku sisse ja tõstad rauda. Jõuad või ei jõua, lihtne :)

Hommikul keerles maakera jälle õigetpidi ja tõstsin suusasaapad uuesti autosse.

Thursday, October 20, 2011

Ainult ajanappus mu hinge kriibib

Oeh. Kus ma jälle jäingi.
Ahah. Nohu kestis kenasti kaks nädalat, paar päeva tagasi lõpuks andis alla ja kadus.

Kiire on koguaeg, palju kohustusi, palju kohti, kuhu oleks vaja jõuda, palju asju, mis vaja teha ja aega - teadagi- pole.
Päevaplaan on mul 15 minutilise täpsusega paigas ja kogu selle paranemise aja sisustasin hoolsalt arvutamisega, kuhu paigutada trenne ja kuidas jõuda kindlaks kellaajaks kuskile vajalikku punkti.
Noh, päevaplaan on mul umbes selline: ärkan 6.45, ajan lapse nr 1 üles, teen teisele lapsele lasteaeda vajalikud söögid kaasa, ajan üles lapsed nr 2 ja 3 ja vean nad lasteaeda, kihutan tööle. Õhtul stardin kl 17 töölt, korjan lapsed peale, kiirelt valmiv õhtusöök (aega on 22 minutit), annan lapsed üle ja kl 18 olen trennis. Hiljaks jään alati muidugi, aga viimasel korral ainult 4 minutit, nii et peaaegu tuleb välja juba.
No ja siis järgmine päev on selline, et kuni õhtuni on sama, töölt pean tulema ära 20 mintsa varem, võtan lapsed lasteaiast, viin ühe lapse koju, teise lapse laulma, kappan koju, õhtusöögi valmistamiseks 52 minutit aega ja kl 19 olen trennis. Seal sain viimati adminnilt pileti kellaajaga 18.59.53, nii et ka peaaegu jõuan. Natuke on logistikat vaja parandada veel, et kõik sujuks.
No nende päevadega on enamvähem juba sisse harjutatud. Aga ületamatuks on osutunud hommikune trenn, mis plaanipäraselt peaks hakkama kuskil 7.20 ja vat selleni ma küll reaalis veel jõudnud ei ole. Peaks minema varem magama, aga esimest korda õnnestus see mul just alles eile õhtul.

Novat. Lühidalt olen vahepealse tatitõve ajal teinud 4 korda trenni. Kaks nendest rullsuuska (mõlemad 2 tunnised), üks venti ja üks jõutrenn. Graafikusse pole oma asjadega jõudnud, aga väga palju maas ka pole. Teoorias on selge, et saab küll, kui piisavalt tahta. Praktikas on arenemisruumi. Aga eks ma pusin edasi ja küll asjad jooksma saavad. Kõik on võimalik, kui piisavalt tahta. Ja kui ikka ei saa, siis pole piisavalt tahtnud. Mulle meeldib nii mõelda.

Friday, October 7, 2011

Kui palju tatti mahub ühe väikse nina sisse?

Selle nädala vastuseta küsimus. Samast seeriast, et kust tuleb tolm ja kuhu kaob armastus?
Noh, eks arvata oli, et liiga väike vahe maratoni ja rogaini vahele jäi ja lisaks see rumala peaga tehtud venti trenn paar päeva enne rogaini pidi kuidagi märku andma, et nüüd sai tiba palju, nii et see ei tulnud erilise üllatusena. Või noh, tegelikult tuli ikka küll, sest ma nii labaseid haiguseid tavaliselt ei põe. Kui juba haige, siis vähemalt bronhiit või püelonefriit, aga mitte mingi labane tatitõbi.
Pühapäeva öö vastu esmaspäeva oli kõige hullem. See möödus valdavalt nina nuusates ja kirudes, et kodus pole ühtki nohurohtu. Keset ööd hakkas nii külm, et panin akna kinni, ladusin mitu kihti riideid selga ja otsisin paaniliselt korterist veel ühte tekki. Siis tuli idee, et kraadin ennast õige, et kindlasti mul on mingi 39 palavik. Selline ootusärevus oli täitsa sees kuna mul pole umbes 15 aastat palavikku olnud. Kraadiklaas näitas 37,1! Misasja? Mul nii kohutavalt halb olla ja närused 37,1 kraadi kõigest. Ma ütleks, et olin isegi veidi solvunud. Edasi hakkas soe ja siis talumatult palav ja pärast läks isegi paremaks veidi. Hommikul mõtlesin, et kui palavik on alles, siis tööle ei lähe. Tühjagi - 36,9 näitas. Ma arvan, et see kraadiklaas ei tööta.
Järgnevad päevad on olnud tunduvalt paremad, aga sellest kohutavast nohust pole ma tänaseni vabanenud. Ninaalune on juba katki nuusatud ja lõppu ei paista. Küüslauku söön nagu õuna, jooditäppidest talla all on saanud suured laigud, aga ei midagi. Varsti hakkan katsetama Leedu rekkajuhi soovitust, et soolvette riivida kaneeli ja see ninna tõmmata. Pidi väga vastik, aga tõhus olema.
Äkki peaks juba sokid jalga panema?

Seega pole ma ka trenni teinud. Aga kuna muidu olemine pole paha, siis selle eest olen ma palju muid asju jõudnud ära toimetada ja palju tööd teinud. Seegi hea. Saab suusahooajal lõdvemalt lasta.

Põlv valutas 2-3 päeva, enam ei mäletagi täpselt. Guugeldasin välja, et tõenäoliselt on tegemist reie sidekirme pingutaja vigastusega, mis on tüüpiline ülekoormusvigastus ja tekib koormuse liiga järsul suurenemisel. Noh, kirjelduse järgi tundub see mulle igati sobilik diagnoos. Eriti see osa, et nagu enamuse teiste põlvevigastuste puhul, on ka siin paranemise võtmeks puhkus. Läbi valu jooksmine võib olukorra ainult halvemaks muuta. Põletiku vähendamiseks ja seeläbi paranemisele kaasa aitamiseks võib põlve välisküljele jääga külma kompressi teha. Tavaliselt aitab see probleemi lahendada mõne päevaga. Siuke vigastus on täpselt minu jaoks sobiv.

Nii et siiani on mu uus treeninggraafik alles teoreetilist laadi ja pole veel selge, kas see mulle üldse sobib. Järgmise nädala teen ka vähe vaiksema veel igaks juhuks ja vaatan, kuidas organismus üldse trennile reageerib.

Saturday, October 1, 2011

Rogain

Rogainile meelitas mind kevadest saadik sõbranna Anne ja eks kergekäeliselt sai "davai, lähme" ära öeldud. Kui maratoni plaanid untsu kippusid minema, ütlesin oma "jah" sõna ära, no et kompensatsiooniks või nii. Aga maraton sai siis ikkagi kogemata joostud, samas oli Anne meid juba rogainile kirja pannud ja nii siis lõpuks juhtuski, et 3 nädalase vahega sai tehtud maraton ja 8 tunnine rogain.

Kuna ma ikka viimase hetkeni lootsin, et ehk Anne mingil põhjusel ei saa tulla, siis ei olnud ma selleks ka eriti hoolsalt valmistunud. Esiteks olid viimase kaks nädalat kohutavalt kiired ja teiseks tegin sel teisipäeval hooaja esimese venti, kus trennis tundsin ma end paremini kui kunagi varem, kuid selle eest olid tagumised reielihased veel laupäeval stardis ka valusad.
Noh ühesõnaga kimasin hommikul Karepale (vastu tõusvat päikest) ja läks lahti. Kuna joogisüsteemi mul pole, siis võtsin kaasa lapse koolikoti, kuhu viskasin joogipudeleid ja süüa. Sellega jooksmine oli nii piinarikas, et kuskil teise punkti juures viskasin selle puu alla maha, võtsin kaasa kaks pooleliitrist veepudelit, paki sefiiri ja ühe geeli. Sefiiri ja geeli toppisin taskusse, kummassegi kätte üks pudel ja nii siis mindud sai. Ühtlasi ununes ka telefon kotti, mistõttu me pidime rajal teiste käest kellaaega uurima ja veidi see meie arvestust segas siiski.
Noh, nii me siis seal metsas kulgesime. Sõbranna on mul vana ekstreemsportlane, noorena oli lootustandev laskesuusataja, nüüdseks on tal lapsi veel rohkem kui mul ja pikad pausid vahel, kuid on hakanud tasapisi trenni tegema ja mu hirm, et ma ei jõua tal sabas püsida, osutus täiesti põhjendatuks. Kui siledal maal jooks oli igati okei, siis maastikku valdas ta ikka minuga võrreldes väga profilt, vaatasin kuidas ta liigub ja mõtlesin, et njaa.. kogemused, kogemused. Mina siis käisin üldse elus esimest korda metsas ja mul polnud õrna aimugi sellest, mis mind ees ootab.
Esimesed 3 tundi ma mõtlesin, et persse, kes mul käskis siia võssa ronida ja et olgu see viimane kord. 3 tunni möödudes tabas mind sama põlvevalu, mis maratonil ja siis sai mõnda aega lihtsalt longatud. Valu hakkas jällegi pärast üht asfaldilõiku. Aga siis tuli kohe pehme soo ja kannatas vahepeal kiiremaid liigutusi ka teha. Annel hakkas puus tunda andma ja siis võtsime edasi vähe rahulikumalt. Kuskil sealtmaalt kadusid ka sellised mõtted, et mis kuradi pärast ma siin olen. Tasapisi hakkasin üht-teist kaardist taipama, tasapisi sain pihta, kuhu astuda ja kuhu mitte ja täitsa mõnus oli. Ilm oli super ja seltskond samuti.

Ekstreemseim hetk oli see, kui minu ees jooksnud Anne järsku kadus eest- puusani laukasse. See käis nii kiiresti, et mul läks hetk aega, et üldse aru saada, mis juhtus. Suht kerge vaevaga õnnestus ta sealt välja tirida ja jalanõud jäid tal ka jalga, aga ära ehmatas küll korralikult :)

Legendi järgi (mida ma pärast võistlust kodus lugesin) ei oleks pidanud üle põlve vett olema kuskil, kuid meie igatahes läbisime mingi ojakese kaks korda vööni vees, mistõttu sefiir taskus muutis veidi oma tahket olekut ning omandas kergelt mudase maitsevarjundi ja ma mõtlesin, et isegi hea, et telefoni seljakotti unustasin.

Noh ja nii ta siis tehtud saigi. Liitri vee, ühe geeli ja paki sefiiriga. Keegi oleks võinud mulle ainult öelda, et sellisele üritusele paljaste säärtega pole tark minna :D Seelikut ei saa nüüd mitu kuud vist selga panna, sest jalad on nii ära kriibitud ja lõhki.
Aeg läks metsas üllatavalt kiiresti, ei saand arugi, et NII kaua seal oldud sai.
Metsas olime kokku 7.34 ja 74 naiskonna hulgas saime 28. koha, mis on ülikõva ja suht uskumatu tulemus. Üldkoht oli 197 ja kokku finishisse jõudis 350 võistkonda.

Kukkumiste skoor jäi meil võistkonna siseselt 5:3 minu kasuks, Annel siis selle eest laugas juurde :D

Tuesday, September 13, 2011

Jooksuhooajale joon alla.


Niisiis kriitlised 48 tundi üle elatud ja tundub, et taastun kiiresti ja liiga endale ei ole teinud.
Kuna ma nüüdseks olen läbinud 9 maratoni (7 suuskadel ja 2 joostes), siis ma juba tean seda taastumise protsessi detailideni peast.
Minu puhul suusast ja jooksust taastumisel erilist vahet pole. Kõigepealt umbes 48 tundi on selline eufooria, siis järgmised 24 tundi mõtlen, et mis ja kus sai valesti tehtud ja lappan kõik järgneva aasta stardivõimalused läbi, et kus ma kohe ägedama tulemuse teen :) See faas möödub õnneks nii kiiresti, et kirja panna ma ennast kuskile veel ei jõua. Siis tuleb faas, kus ma reaalis lihtsalt logelen nädal aega. Ja siis hakkab elu uuesti tavapärastesse rööbastesse tagasi loksuma.
Hetkel võin julgelt raporteerida, et kõik on kõige paremas korras.
Novat.

Jooksuhooaeg oli täitsa rahuldav. Iga stardiga tuli isiklik reks, ses suhtes oleks veider mitte rahul olla. Eks ma siis olen. Kuigi hooaja algul mõeldud ajad jäid ikkagi tegemata.
statistika siis selline võrreldes eelmise aastaga:
Viljandi järve jooks 12 km, parandus 10 min 39 sek
Maijooks 7 km, parandus 4min 58 sek
Tartu jooksumaratoni 23km pole varem jooksnud
Nuia jaanijooks 4 km parandus 2 min 42 sek
Mulgi maratoni 21 km parandus 21 min 43 sek
Tallinna maraton 42 km parandus 21 min 42 sek

Maratoniaeg siis jah pole see, mis ma tegelikult võinuks joosta. Ülejäänud enamvähem nii nagu pidi olema. Mõni jooks veits plaanitust parem ja mõni veits kehvem. Aga üldiselt okei. Ühtki katkestamist pole, maratoni medal ära toodud ja püsivaid vigastusi ka pole.

Sunday, September 11, 2011

Maraton, mis sai plaanidest maha kriipsutatud

Õhtul ma mõtlesin kõigepealt läbi, misasja ma üldse viimane nädal teinud ja söönud olen. Noh, väga hull ei tundunud. Puhkamise osa oli kõige puudulikum, muus osas polnud väga hull. 21 oli ikkagi niikuinii plaanis ja sellejaoks ettevalmistused tehtud. Öösel vähkresin nagu vurr voodis, nägin totraid unenägusid ja kui kell lõpuks helises, ei olnud mingit soovi ennast püsti ajada.
Juba enne starti olid mul jalalihased kanged. Venitasin küll, aga ei olnud sellist head tunnet. Kui stardipauk käis, mõtlesin, et sooh, nii kangete jalgadega küll kaua ei jookse. Haakisin ennast 5 tunni omadele sappa ja hakkasime tasapisi minema. Igakord kui joogipunktis spordijooki jõin, läksid jalad justkui veidi paremaks ja lasi ilusti joosta. Kuskil 15. km-l läks päris heaks ja kuna 5 tunni omad jooksid minu jaoks liiga kõikuva ja veits aeglase rütmiga, siis sain neil isegi eest ära paarisaja meetriga. Ilm oli ilus ja kõik oli okei.
Kui esimeselt ringilt tulin, hakkasin ootama seda ärakukkumise hetke. Eelmisel korral see kohe teise ringi algul juhtus. Sel korral jooksin ilusti edasi, väga hea oli joosta, tempo püsis, jalad olid uuesti veits kanged, aga see ei seganud.
Ja see mõnus ühtlane jooks kestis 32. kmni (10 km vaheaeg 1.11, 20 km vaheaeg 2.22, 30 km vaheaeg 3.33) Siis tabasid mind kõigepealt krambid, millest ma sain kenasti üle. Ja siis lõi paremasse põlve sellise valu, et ei olnud enam võimalik joosta. Täiesti järsku tuli ja lahti sellest enam ei saanud. Proovisin küll paari sammu kaupa vahepeal joosta, kuid see oli jube valus. Meditsiiniline personal pakkus jääd ja soovitas edasi lihtsalt jalutada ja vaadet nautida. Noh, nii ma tegingi. Kuna ma esimesed 30 km nii hästi jooksnud olin, siis katkestada polnud mingit pointi, pealegi oli Piritalt koju vaja nagunii saada.
No eks ikka on veits kahju, 10 km enne lõppu olin ilusas 4.55 graafikus, aga jah, kahjuks polnud midagi enam teha. Üle valu ei tahtnud ka pressida, polnud mõtet asja veel hullemaks teha. Viimase laskumise ja lõppusirge pressisin küll hambad risti joostes ära.

Muus osas oli üllatavalt kerge. Mingit jubedat väsimust ei tulnudki, selg ei hakanud kordagi valutama ja kogu see suremise faas jäi seekord ära. Ikka väga suur vahe oli eelmise aastaga.
Eks põlvele sai arvatavasti saatuslikuks vähene jooksukilometraaz ja eriti just vähe asfaldikilomeetreid. Sellel aastal ainult 250 km all enne maratoni. Aga üldfüüsilist on palju tehtud ja seda oli ka selgelt tunda rajal.

Kokkuvõttes jäi siiski selline hea tunne. Hea, et otsustasin minna. Veel parem, et finishiaja sain kirja. Ja see finishiaeg on 21 minutit parem kui eelmisel aastal, vaatamata kõigele. Päris hea vormiga lähen suusahooajale vastu, see on teadmine, mis sealt rajalt sain.
Täna on tunne.. nagu polekski maratoni jooksnud. Ainult põlved on valusad, kuid üldiselt on pärast Mariuse trenni tunduvalt kehvem tunne olnud :D

Tänud Aivole, Mariusele, kõigile ergutajatele, kaasaelajatele ja pöidlahoidjatele!
Ametlik lõpuaeg vist 5.35.45

Saturday, September 10, 2011

Ikkagi maraton. Vähemalt start.

Juhtuski nii, et kui ma lõpuks Vabakale registreeruma jõudsin, olid 21. ja 10. km stardikohad läbimüüdud. Pahh. Ainult suurte tähtedega kiri MARATON 42 KM ilutses kutsuvalt.
Seisin nõutult Vabakal ja mõtlesin, mis teha. Helistasin õele ja kõne lõppedes astusin kindlal sammul registreerimislaua juurde ja panin väriseva käega oma nime kirja.
Tühja kah. Jooksen kaua jõuan. Kui läheb väga hulluks, siis katkestan.
Ja äkki- äkki.. Igatahes on pärast üks kogemus jälle juures, olgu siis halb või hea.
Nüüd tuleb teha keskendumise maailmarekord ja hommikuks end parimasse konditsiooni viia.
Wish me luck!

Tuesday, September 6, 2011

Rullsuusk. Lillepi.

Eile siis jälle rullsuusk. Huvitav on see, et ükski esmaspäev vihma pole sadanud trenni ajal. Väga mõnus.
Eile siis esimene ring suusakeppideta, teine ring soojenduseks ja kolmas kiire ring aja peale. Kiire ringi ajal ma eile tundsin, et väsimus on sees ja jube raske on. Laupäevane pikk trenn oli ikka tunda. Jalad vajusid laiali, käed vajusid läbi ja paaristõuge oli ka tehniliselt kehvem kui eelmine kord. Seda üllatavam, et oma augusti alguse ametlikust ringiajast sõitsin kiiremini 17 sekki. Sealjuures augusti ringil oli tunne, et kiiremini pole võimalik sõita ja eile oli tunne, et puhanuna jaksaks vist isegi veidi kiiremini. Täitsa üllatus oli, et nii palju siiski kiiremini.
Teiste aegasid vaatasin ka ja keskmiselt sõideti umbes 30 sekki kiiremini kui kuu tagasi. Nii et umbkaudu 15 sekki jäin pausiga teistest maha. Noh, päris okei mu arust.
Kokku sai sõidetud 12,55 km, aega läks 1.19, kalorit 528, keskmine pulss 152. Sealjuures kiire ringi ajal oli pulss stabiilselt 180-183.

Pühapäevase jooksu asju sai ka arutatud ja nõuanded kõrvataha pandud. Peaks jõudma joosta küll. Tingimused on kõik head, normaalne ilm, asfaldirada ja 2 kg kergem kui viimati 21 km stardis. Eks näis siis.

Saturday, September 3, 2011

Algab teine hooaeg

Märkamatult ongi aasta Spartas möödas.
Mu elu muutus selle aastaga väga palju.
Esiteks on mul esimest korda elus regulaarne (no enamvähem)trennigraafik.
Teiseks on mu ees avanenud täiesti uus maailm, täiesti uute võimaluste ja väljakutsetega.
Kolmandaks on mul terve rida väga kifte uusi tuttavaid.
Neljandaks on mul väga head treenerid.
Viiendaks olen ma 10 kilo kergem kui aasta tagasi.
Kuuendaks on mul esimest korda elus mingisugused lihased olemas.
Seitsmendaks sain ma aru, et suusatamine on veel palju lahedam kui ma sinnani arvanud olin.
Vot. Kift värk.

Uuel hooajal siis ainult gaas põhja ja suunda hoida.
Uue hooaja avapauk siis laupäeva hommikune imikas. Jaanus ütles kohe trenni algul, et tuleb selline trenn, et vahepeal sörgime mõned lõigud ja siis imikas, siis jälle sörgime jne. Noh, reaalis tuli suhe umbes selline, et sörkisime 2/3 ajast. Jalg oli ikka veits raske ja reielihased jäid pikapeale veits kangeks, aga kannatas teha küll. 11. km-l sain herilaselt nõelata, kurat siiani kipitab. Umbes sealt maalt ei olnud ka enam eriti lõbus, aga mitte ka ülearu raske. Kui ma nüüd mõtlen tagasi aastatagusele esimesele imikale, siis on enesteunde vahe ikka oioioi kui suur.
Kokku siis aeg 2.16, kalorit 1407, 15,71km ja keskmine pulss 121.

Friday, September 2, 2011

Jooks proovitud

Eile siis käisin esimest korda jooksmas kah ära. Plaan oli joosta 4-5 km kergelt, hoida pulssi madalal ja lihtsalt proovida, kuidas on.
Üllatavalt kerge oli isegi. Kuskil kolmanda kilomeetri algul väsisid jalalihased nagu ära, aga see läks üle. Plaanile jäin kindlaks ja kokku sai 4,79 km, aega läks 42.16, keskmine pulss 148 ja kalorit läks 497.

Nuh. 9 päeva on stardini.
Pika mõttetöö tulemusel jõudsin mõtteni, et rahulik 21 km on parem kui kiire 10 km. Seega regan ennast poolmaratonile. Eks ette on teada, et ükskõik kui ulmelise aja ka jookseks, rahul ikka pole, sest eesmärk oli ikkagi maraton joosta. Aga eks ma lähen üritan ikka isikliku reksi jälle ära joosta. Vorm peaks muidu ju hea olema, eks näis, kuidas pikast pausist väljatulek läheb. Aega on vähe, aga elame- näeme.

Homsest hakkab sügishooaeg ja laupäevahommikused tahtejõu trennid. Kohe esimesele tuleb maanduda Eesti punk 76-lt :D

Monday, August 29, 2011

Tasapisi tagasi

No paus läks pikaks. Liiga pikaks. 3,5 nädalat siis kokku. Ja ütlen ausalt, et oleks läind veelgi pikemaks, kui teine naissuusaentusiast mind kodust välja poleks reedel tirinud. Eks nende pikkade pausidega nii on, et algul on hirmus motoorne rahutus, aga pikapeale harjub laisklemisega ära ja lõpuks tekib minnalaskmise meeleolu. Plaanid ikkagi rikutud kõik, väike (ok mitte just eriti väike) pettumus ikka, et hooaeg untsus. Ja vat just sellistel hetkedel ongi jube hea, kui on olemas inimesed, kes su kodust välja tirivad, muretsevad, toetavad, annavad hääd nõu ja lõpuks autosse topivad ning tagasi rajale lohistavad. Vat see ongi suusagrupi kõige suurem väärtus- super seltskond.
No igatahes läksime reedel Ruthiga suusatama. No ja ma siis ülikorralikult tegin ilusti rahulikult, kiirustamata, aeroobses tsoonis. Ühtegi kiiret liigutust ei teinud. Jube mõnus oli. Kokku 1h ja 31 mintsa, 650 kcal, 14,9km ja keskmine pulss 140.
Vat.

Täna siis ametlik suusatrenn. Alguses sõitsin ühe ringi keppideta, siis paar rahulikku ringi ja siis oli plaanis paar kiiret ringi. Aga treener ei luband kiireid ringe teha, et paus ikka pikk ja nii. No lõpuks ikka ühe kiirema ringi lubas teha. A kui paaristõugetega minema kütsin, siis karjus järgi, et "mitte nii kiiresti!" :) Ignoreerisin täiega (vabandust!) ja panin nii kiiresti kui jõudsin. No ma ei tea, kogu see treeningpausi frustratsioon oli vaja välja elada kuidagi vist. Kuna Ruthiga koos startisime (a tal oli kolm kiiremat ringi juba all), siis väike võistlusmoment ka juures ja ikka suht viimase vindi peal sõitsin. Noh, ajaliselt ei kaotanud ma mitte tuhkagi oma 1. augustil sõidetud ringile. 3 sekki kiirem täna, aga eelmine kord ma ei võtnud ise aega, nii et väike mõõtmisvahe võib ka olla. Igatahes ses suhtes mingit jubedat kukkumist pole olnud. Küll aga kui ma eelmine kord sõitsin ringi praktiliselt paaristõukega läbi, siis seekord käed väsisid ära ja pool maad pidin vahelduvtõukelist sõitma. Oleks veel rohkemgi sõitnud, aga iga kord kui vahelduvale üle läksin, tuli Ruthi suusakepi klõbin ohtlikult lähedale ja pidin ikka punnitama paaristõuget nii et ninast veri väljas :). Paaristõukega sain jälle veits vahe sisse ja siis jälle puhkasin käsi. Terve ringi sõitsime nii. Et jah, lihases on küll tuntav vahe.
Max pulss on igatahes 182 peal ära käinud.
Trenn kokku 1.22, kalorit 610, kilomeetrit 12,18 ja keskmine pulss 142.

Nuh. Pole hullu ju. Eks varsti proovin joosta ka.

Tuesday, August 23, 2011

Maratoni ei tule.

Otsustatud siis. Eks tuleb teha vahel rida ebamugavaid otsuseid, miskit pole teha. Tervis kõigepealt, siis kõik ülejäänu. Seega sai kogu suvelõpu kava julmalt maha kriipsutatud.
Kuskil kuklas on mul kevadest saadik tunne, et seekord ei tule maratoni, kuigi kõik läks algul väga ilusti ja täpselt plaani järgi. No võibolla läkski liiga ilusti, kui nüüd rahulikult järgi mõelda.
Tänaseks siis selge on, et tuleb fookus lükata lühematele distantsidele. Võimalik, et selleks saabki olema 10 km hoopis. Eks lähimad ajad näitavad. 10 km isiklik reks on ka kehvake (1.02) ja teoreetiliselt võiks selle sihikule võtta küll. Võibolla on isegi jõukohane.

Kolm nädalat pole nüüdseks trenni teinud ja tunne on.. kehv.
Selle eest kaal kukub kolinal. Ilmselt küll lihaste arvelt suuremas osas ja ajutiselt, aga noh, ikka meeldiv teada, et mu kaalul on nii väiksed numbrid ka olemas.

Sunday, August 14, 2011

Unistuste tapjad- kunagi ei maga nad

Juhtus nii, et terviseprobleemid osutusid arvatust tibake keerulisemaks ja seoses sellega on trennil kriips peal mõneks ajaks. Kuna ma viimati olin haige aastal 2004, siis mõneti tuli ootamatuna. Aga samas, millalgi pidi see ju juhtuma.
Alguses kriipsutasin kogu varasügisese plaani maha, aga kui esimene emotsioon möödas, siis aju hakkab tasapiśi ikka otsima variante, et kuidas ja mismoodi. Minu arust maailma kõige suurem motivatsioon tekibki siis, kui sulle midagi konkreetselt ära keelatakse.

Maratoni suhtes ei teagi. Pole eriti usinalt jooksutrenni teinud ja just see praegune aeg sai plaanitud pikkade otsade jaoks. Nüüd jääb see kõik sujuvalt ära. Samas üldine põhi peaks ju olema korralik, nii kiiresti vast ei tohiks kaduda kuskile, aga mine sa tea. Maraton pole jalutuskäik pargis siiski.
Hetekel kisub mõte rohkem sinnapoole, et 21 km tuleb joosta seekord siiski.

Aga eks vaatab. Nädala lõpus lähen proovin madala pulsiga salaja väikse trenni teha, siis peaks pilt enamvähem selge olema. Ja eks peab treeneritega arutama, mismoodi mõistlik teha on. Prioriteet nr 1 on ikkagi suusahooaeg ja kui vaja, siis jooksumaratoni ma võin ohverdada küll selle nimel, et mingeid lolle vigastusi selleks ajaks ei tekiks.

Sorry, poisid, et võistluse peesse keerasin.

Monday, August 1, 2011

Suusatada on tore

Ametlikult mul on treeningpaus praegu kuna vaja veidi tervist tohterdada.
Mitteametlikult käisin ma ikkagi eile rullitamas. Enne trenni oli olemine kehv veidi, aga kohe kui suusad jalga panin, läks paremaks :) Mõtlesin, et teen rahulikult paar ringi kaua jõuan ja siis koju.
Aga kussa sellega. Treener arvas,et peaks vahelduseks ühe kiirema ringi ka tegama ja kolmas ring sai siis aja peale sõidetud. On tähelepanuväärne, et kohe kui stopper käima läheb, ununevad kõik muud hädad, miks tegelikult sõita ei jõua ja pigistad ikka nii nagu tuleb. Ja tuleb ka. Ma pole rullikatega elusees nii kiireid liigutusi teinud. Ringi aja sain 10.35 (2,5km). Päris hea ma arvan.
Omaette mõnus tunne on, et kehvematest uisutajates panen tõusul mööda juba. Lahe.
Aga siis vaatasin, mis ajaga poisid ringi sõitsid ja see võttis ikka kukalt kratsima, et mis pagana moodi nad nii kiiresti liigutavad ja kust see üüratu vahe siis tuleb. Esimese aeg oli 6.35 vist umbes või midagi sarnast. Tegi ikka nõutuks küll. Õhtul mõtlesin ka veel tükk aega selle peale, a kui poiste talvised maratoni ajad välja otsisin ja vaatasin, et see esimene poiss oli 3.35 Tartus sõitnud, siis sain aru, et kõik on kõige paremas korras tegelikult.

Trenni alguses sai tehtud jälle selliseid harjutusi, mis selgeks tegid, et tasakaal absoluutselt puudub, rääkimata kordinatsioonist. Ümber torbikute pidime ennast võluma erinevat moodi ja no jube keeruline oli.

Mu seljataga toimus eile üks kukkumine kah. Ikka seal ringi lõpus oleval laskumisel. Tagant tulid kaks uisutajat, käest kinni ja üks siis lendas laia kaarega. Muidugi polnud tal kiivrit ka peas, rääkimata kaitsmetest. Päris valus oli vaadata teda seal asfaldil.

Keegi rulluisutaja oli hiire alla ajanud ühes kurvis ja selle õnnetu pinnalaotus vedeles risti jalus igal ringil.

Kokku sai sõidetud 1h ja 23 min, 13,33 km. Kalorit läks väidetavalt 661.

Sunday, July 24, 2011

Mulgi maraton 2011

Veel reede õhtul polnud kindel, et ikkagi stardin. Väiksed probleemid vaevasid ja lubati ju jälle kuuma ilma. Hilisõhtuks ilmateade väitis hoopis, et tegelikult tuleb vihma, äikest ja rahet ja siis mõtlesin, et oo, lahe, teeme ära.
Nii ma ennast laupäeva hommikul stardist leidsingi. Tund enne starti näitas vanemate juures kraadiklaas 23 kraadi juba. Äiksepilvedest polnud muidugi märkigi ja kokkuvõttes oli väga palav. Õnneks oli kohati tugev vastutuul, mis tegi kuumuse talutavamaks. Ja Kullast Abjani lõpp oli kohati üsna pilvine. Asfalt siiski tossude külge kleepus.
Stardis kohe nägin üht tuttavat tütarlast ja haakisin talle sappa. Kuna ma talle aasta tagasi maratonil üle tunni kaotasin, siis selge oli, et tema tempos ma joosta ei jõua. Tegelikult jõudsin küll. Vähemalt sinna 9. km joogipunktini. Siis hakkasid mind kimbutama esimesed kuumuse tundemärgid ja lisaks mingid kõhuhädad ja võtsin tempo maha ja otsustasin rahulikult lõpuni joosta. Tuttav tütarlaps oli veel kaua aega nägemisulatuses, aga lõpuks siiski said jõuvahekorrad paika.
Viimastel kilomeetritel hakkas pihta traditsiooniline vasaku suure varba küüne probleem, mis lõpus muutus vägagi teravaks. Kuna ma lõpus jooksin koos ühe pikalt maalt tulijaga vist mingi 6-7 km ja me ajasime pikalt juttu, siis lõpus ta ikka utsitas mind veits pingutama ja üle olema oma varba-teemast.
Korraldajad olid tublid ja kõik eelmise aasta kriitika oli kenasti arvesse võetud ja seekord paremini tehtud. Joogiprobleemi ei tekkinud seekord ja need välidushid ja autod veekanistritega olid väga head.
Muidu oli enesetunne üllatavalt hea. Terve jooks sai tehtud väikse varuga, sest teadsin, et kuuma ilmaga läheb lõpp väga raskeks. Aga tegelikult oli lõpus selline mõnus kerge tunne veel, et oleks olnud vaja, oleks võinud 5 km veel joosta.
Arvestades suht kergelt võetud jooksu, oli lõpuaeg täitsa üllatavalt kabe. 2.23.22 siis ametlik aeg. Eelmise aasta aeg oli 2.45.05

Friday, July 22, 2011

Kuumalaine rikub jälle kõik ära

Mõned jooksusammud ka siis tehtud. Selle nädala kava siis vastavalt treeneri soovitustele, et päris ei kooleks laupäeval.
Teisipäeval tegin 12 km jooksu ja täpselt nii nagu soovitati, et suusk jalast välja saada. Esimesed kilomeetrit tõstsin tempot, siis mõni km enamvähem ühtlaselt ja viimased kilomeetrid lasin tempo alla uuesti.
km ajad siis 7.59, 7.28, 6.54, 6.44, 6.13, 5.54, 6.13, 6.36, 6.36, 6.48, 7.12, 7.33
Huvitav oli joosta nii. Kui esimese km 7.59 oli tunne, et kiiremini nagu väga ei tahagi, siis viimase kilomeetri 7.33 oli tunne, et palju aeglasemalt enam ei saagi :)
Keskmine pulss tuli 160, max pulss 177. Aga pärast jooksu jäi mul põlv nii valusaks, et koduni lonkasin.
Kolmapäeval siis otsa sörk. Kella ei pannud isegi käele, aga trennikaaslasega koos sörkisime ja samal ajal ajasime juttu. Kokku kaks ringi Järve metsas ja siis jupid Spartast metsa ja tagasi. Kuna ma seda maad olen kellaga palju jooksnud (suusatanud), siis umbes täpselt 6,1 km kokku peaks olema. Teised samal ajal samas metsas hüppasid konnahüppeid tõusul ja ma mõtlesin, et issand kui hea, et sinna end tapma ei läinud.
Sixpacki pärast läksime. Seekord oli Katrin jälle ja väänas ikka viimase välja vaestest harrastussportlastest. Ma veidi viilisin ka, et laupäevaks ikka ära kosuks.

Homme siis 21 km. Hetkel ma veel kindel pole, et stardin. Vaatan, kuidas olukord on. Praegu on Pärnus +34 kraadi ja kuskil pole hea olla. Ok, toisupoes oli mõnus. Mul on selline tunne, et see suvi ei saa iialgi otsa, muudkui 30 kraadi ja 30 kraadi ja jälle 30 kraadi.

Monday, July 18, 2011

Puujalad ja seitse vesivilli

Kus ma jäingi.
Eelmine teisipäev käisin ujumas ja pärast vehlisin veits hantlitega. Kokku sai umbes 40min+ 20min.
Kolmapäeval käisin pärast mitme nädalast pausi Mariuse jooksutrennis. No raske on, kui pausid sisse jäävad. Esimene metsa jooksmise jupp oli okei, aga kui läks edasi sääre- põlvetõstejooksuks ja muuks naljaks, oli pulss laes ja süda kurgus. Ühe põlvetõsteringi jätsin vahele. Ma üldiselt ikka teen kaasa nii palju kui vähegi jaksan ja kui ma midagi vahele jätan, siis mul on ikka vääga raske.
Muidu sai joostud pikemaid lõike ja enda üllatuseks suudan ma ennast veidi kiiremini liigutada küll lühiajaliselt kui ikka väga vaja on.
Jooks oli kokku 1.20 seekord, distantsiliselt 6,96 km, max pulss 179 kõigest (kuigi ma olin peaaegu suremas) ja kalorit läks 880.
Pärast siis sixback otsa ja see oli ka jube raske. Ses suhtes on mõnus trenn, et ega ei kordu eriti miskit. Iga kord on uus ja huvitav. Seekord vehkisime kõvasti topispalliga ja korra õnnestus sellega vastu hambaid ka saada, mistõttu huul oli järgmisel päeval veits paistes. Aga see oli mu muredest väikseim. Neljapäevane päev meenutas mulle elu esimesi ventti trenne, kui järgmisel päeval jäid kõik lihased järjest valusamaks ja õhtuks olin tõsine puujalg. Reedel polnud olukord sugugi parem. Eriti valusad olid kõhulihased. Ja need kõhulihased andsid pühapäevani tunda.
Seega nädalavahetuse lasin lõdvalt. Natuke sõitsin rattaga, aga see oli rohkem niisama reanimeerimise mõttes mitte trenni eest.

Täna hommikul käisin tiiru ujulas (klassika juba 1km ja umbes 38 minutit) ja õhtul Lillepis rullsuusatamas jälle. Lõpuks sain suusakeppidele asfaldiotsikud ka installeeritud ja kõik oli lõpuks nii nagu peab. Trenn oli Jaanus Teppaniga seekord üle pika aja. Tundsin end täna seal rajal paremini kui kunagi varem millegipärast. Käed polnud ujulast sugugi väsinud, kannatas paaristõuget teha ja puha. Enamvähem juba käed ja jalad käivad sünkroonis, nii nagu peab. Vahepeal ikka tasakaal kaob, aga midagi on tehnikast ikka külge jäänud ja tõepoolest muutub rullsuusk järjest nauditavamaks mu jaoks. Ajaliselt ei sõitnud kaua 1.12, kilomeetreid kokku 12,45, kalorit läks 810. Nii kiireid kilomeetreid pole varem sõitnudki. 4.50 siis kiireim kilomeeter. Keskmine pulss oli kõrge muidugi (162), aga see on tavaline sellise välistemperatuuriga. Kuum ilm ei ole minu teema.
Tänasest trennist sain kätele seitse vesivilli. Aga tehnika, kuidas nendega ringi käia, et nad elu ei segaks, on ka juba sujuvalt omandatud.

Nüüd siis plaanis paar kerget jooksuotsa teha ja laupäeval Mulgi maratoni 21 km. Otse loomulikult lubatakse jälle 30 kraadi sooja. Eelmisel aastal oli 28 nii et tingimused on samad. Väga hea võrrelda pärast, mis aastaga juhtunud on.
Väiksed terviseprobleemid siiski on ja eriti suurte lootustega sinna starti ei lähe. A no kurat, eelmise aasta aja jooksen ikka üle vast.

Tuesday, July 12, 2011

Kiiver olemas

Eelmist nädalat sobib iseloomustama laulujupp, et "kaunis sõna logelema kõlab kui itaalia keel".
Teisipäeval käisime ühe trennikaaslasega ujulas. Kuna tal ääriveeri lühikese triatloni mõtted peas, aga ujumine siis see nõrk koht. Noh, kui rattas ja jooksus kaob eest kui tuul, siis ujulas saan ma eest ära. Püüdsin talle veits õpetada, kuidas puhata vees ja kuidas vähem väsitada, aga kuna ma ise olen ka kehv ujuja, siis oli see umbes nagu et pime aitaks jalutul teed ületada. Aga ujuda oli muidu mõnus nagu ikka.
Ülejäänud nädal mööduski põhimõttesliselt spordivabalt. Üks ulmeaeglane poole tunnine sörk (viiene vänderdas jalgrattaga kõrval) ainult, mis üldse trennina minu jaoks kvalifitseerus. Muidu sai liigutud küll palju, aga see oli selline suvaline ja kaootiline, et tunne oli nagu poleks midagi teinud.
Pühapäeval käisin tiiru ujumas veel. Raeküla rannas. Vesi oli jube soe ja laine kõrge. Üllatuslikult jaksasin veidike isegi vastu lainet ujuda.

Eile siis rullsuusk. Pärast tööd kimasin läbi spordipoest ja soetasin endale kiivri, autos kiskusin sildid küljest ja otse Lillepisse (20 minutit jäin ainult hiljaks seekord). Kesklinna jõudes selgus, et seal on vihma sadanud ja päris suured loigud olid maas. Pirital oli ka sadanud ja seoses sellega olid seal ainult mõned üksikud uisutajad. Meeldiv. Märg asfalt oli minu jaoks esmakordne kogemus ja on ikka veits libedam sõita küll, aga midagi hullu ka polnud tegelikult.
Trenn oli seekord Mariusega ja kuna meid oli nii vähe, siis sai lihvitud tehnikat ja eriti tõusutehnikat. Oma suusakeppide otsad olen juba asfaldil täiesti ära kulutanud ja Mariuse keppidega sõitsin. Kuna ta on minust peajagu pikem, siis nende keppidega andis ikka uhada, aga sai sõita küll põhimõtteliselt. Vähemalt ei libisenud otsad asfaldil. Kõhulihased andsid trenni lõpus täitsa tunda, samuti seljalihased. Nii et sai vist siis korralikult tehtud. Trenn kokku 1.35, kilomeetreid 13,3 ja kalorit läks 915, keskmist pulssi ei tea täpselt kuna mul oli algul pulsivöö veits halvasti kinni ja mingil hetkel trenni lõpu poole avastasin, et pulss oli 47 :),

Tuesday, July 5, 2011

Et kuidas ja mismoodi


Salalugejad on minult küsinud korduvalt mõningaid küsimusi ja lubasin, et kirjutan neist kunagi. Täna ongi kunagi :)
1. Mismoodi 30 kilo alla saab? Mis veel peale trenni?
Ega mul mingit võluretsepti pakkuda pole. Kaalu langemise trikk on minu arust korrapärases eluviisis ja eesli järjekindluses. Ja äärmuste vältimises. Kindlad söögiajad, kindlad trenniajad, kindel uneaeg ja kindel menüü. Põhimõttelistest muudatustest söön võimalikult vähe nisujahu, võimalikult vähe kartulit, võimalikult vähe transrasva, võimalikult vähe E-sid ja võimalikult vähe magusat. Ühesõnaga algul panin ikka suht silmad kinni ja paar kuud väljas söömas ja sõprade sünnipäevadel ei käinud kuni keha enamvähem kohanenud oli. Algul muidugi pingutasin üle nagu mul ikka tavaks. Kaal oli suur, pulss kõrge kui trenni tegin ja samal ajal ajasin süsivesikud menüüs liiga alla ja valgu liiga kõrgeks. Tulemuseks oli see, et trenni tehes ei higistanud vaid kõik see higi jäi naha alla ja üle kere tekkisid nahaalused mädased punnid. Olgu see hoiatuseks kõigile Atkinsi ja Kremli jälgijatele. Menüü peab olema vastavuses elustiiliga. Mida rohkem liigud, seda rohkem vajab keha süsivesikuid. Karistuseks võtsin kohe vist mingi 4 kilo juurde ja sinna jäi kaal seisma mitmeks kuuks, kuigi vajalikud korrektiivid menüüs sai kiirelt tehtud. „Jooksja tarkvaras“ on terve pikk peatükk sellest, mis koormustega mis vahekorras peaks süsivesik-valk-rasv olema ja ma ei hakka seda siinkohal ümber trükkima. Aga tasub teha endale lihtsad reeglid selgeks. Kaloreid ja punkte pole ma kunagi lugenud, selleks olen ma liiga mugav, aga menüüd kirjutasin alguses iga päev üles päris kaua ja kaalusin ennast ka iga päev kuni enamvähem said põhjus-tagajärg seosed selgeks.
Tahtma peab. Jubedalt peab tahtma, siis on kõik võimalik.

2.kuidas ma viitsin trenni teha koguaeg?
Trennist on saanud harjumus, nüüd tekib juba üsna kiiresti motoorne rahutus, kui mingil põhjusel trenni ei saa teha. Trennist tuleb energia, enesekindlus ja elurõõm. Pärast keerulist päeva saab trennis ikka tuju heaks. Katsun vältida ületreenimist ja kui olen väsinud, siis trenni ei lähe. Mõõdukat joont katsun ajada, pulssi enam lakke ei aja, mistõttu ei teki ka seda „ei viitsi“ tunnet. Nüüdseks ajab trenni ka juba seltskond, kus on mõnus kamp samasuguseid spordisõpru, kellel on samamoodi juulikuus autos alati suusasaapad. Ja põhiline- suusatamine mulle kohutavalt meeldib ja ma annan endale aru, et selleks, et paremini suusatada, tuleb vaeva näha ja regulaarselt tegeleda asjaga. Ehk siis motivatsioon on mu enda jaoks olemas. Ja nüüd on juba sportlik huvi, et kusmaal piirid vastu tulema hakkavad.
Kunagi muidugi ei saa kindel olla, et asjad nii jäävadki. Väga võimalik, et sport kaob mingil põhjusel mu elust sama järsku nagu see sinna tuli, aga hetkel on nii ja mulle see hetkeseis väga meeldib ja sobib.

3. miks mul on vannitoas peegliäärel suusamääre?
no mis küsimus? Et siht oleks igal hommikul silme ees.


Kronoloogiast siis puudu 96 kilo pilt aastast 2009, aga sellest ajast pilti ei leidnud. No põhimõtteliselt täpselt sama mis esimene pilt.

Monday, July 4, 2011

Suusahulluse laienevad dimensioonid

Täna siis on see päev, kui ma sain endale elu esimesed rullsuusad. Siiani sõitsin Sparta omadega, mida hääd inimesed oma auto pagassis alati kaasas viitsivad vedada õnneks. No hull ost jah, tean ise kah. Oleks olnud palju mõistlikumaid kohti, kuhu raha paigutada. Aga nii äge on sõita nendega ju. Ja emotsioon ongi see, mis loeb. Tühja sest mõistlikkusest. Ja tsiteerides kaasaegset klassikat "kes suvel ei harjuta, see ei jõua talvel sentimeetritki suusatada!"
Esmatutvus sai ka sobitatud ja Lillepi pargis mõned ringid tiirutatud. No kift oli sõita küll. Muidugi pole mul endiselt kiivrit ja see viga tuleb kiiremas korras parandada. Esiteks on Lillepi pargis palju inimesi, kes rajal jalutavad ja silt lugeda ei oska/suvatse/viitsi ja teiseks on üsna palju algajaid rulluisutajaid, kes vaevu jalgel püsivad ja on laskumisel ülimalt ohtlikud. See ainus väike laskumine, mis seal on, on täpselt sellise kurviga, et ei näe, kes sealt vastu võib tuisata. Viimasel ringil näiteks oli seal proua toidukotiga, kes hetkeks ei suutnud otsustada kummale poole ta astub ja ma pidin ikka päris imelisi liigutusi tegema, et talle mitte otsa sõita. Aga läks hästi.
Täna oli Lillepis muidu imelikult hõre. Ilmselt suurem osa uisutajaid toibus eilsest maratonist või siis puhkuste aeg on raja puhtaks löönud, igatahes oli meeldiv sõita.
Mingid kinnaste moodi asjad peaks ka muretsema, sest erilise siidikäena sain vesivilli jälle pöidlale.
Kokku sõitsin 1h ja 9 mintsa, maad sai 10,96km ja kalorit läks 776. Keskmine pulss 153. Pulss veits kõrge, aga süüdistan selles pingelist ja pikka tööpäeva seekord.

Juuni ka lukus

Sel nädalal ma eriti väärikalt ei vananenud. Ikka nii nagu suvel ikka juhtub, asjad lähevad käest vahel. Aga trenni sai natuke ikka tehtud, promillidega ja ilma, kui tõele silma vaadata.
Eelmine nädal siis
E jooks 4,98 km, keskmine pulss 135
N ujusin 30 mintsa Raekülas, siis tuli äike ja rikkus mu pika ujumisplaani ära
R jooks 6,66km, keskmine pulss 145 (aeglane jooks, aga 30 kraadi kuumust tõstis pulsi kohe kõrgele)
L 2 tundi võrkpalli ja 30 mintsa ujumist, seekord Valgerannas.
Mõningaid sporti meenutavaid liigutusi sai veel tehtud. Näiteks meeste kuuli tõugatud ja ketastki korra käes hoitud. Jalgrattaga ei olnud aega sõita rohkem kui paar korda lõkkeplatsi ja toa vahet, aga mingit treeningrida selle kohta ei kannata märkida.

Võrkpall väärib küll märkimist. Nimelt kuna menüü muutusega osutus kartul suhteliselt mõttetuks toiduaineks, siis sügisel külvasime oma kartulipõllule muru. Sel nädalal said postid maasse ja võrk vahele. Nädalavahetusel sai siis plats pidulikult avatud ja esimesed mängud tehtud. Võrk oli mängu alguses 2.40 kõrgusega ja lõpus 2.20 võibolla, nii et veidi tuleb miskit veel tuunida. Platsi tegime 8x8 ehk rannavolle mõõtmetega ja mängisime 3/3. Rohkem polnud mängijaid ja sellises konditsioonis ja mänguoskustega seltskonna puhul oleks võinud juba ohtlikuks ka kujuneda :)
Üllatuslik moment oli see, et kümnest servist üheksa läks kenasti üle. Pole mitmeid aastaid palli puutunud, kuid varem pole nii ilusti läinud. Kaugel sellest, kümnest kaks vast läks sinna, kus vaja. Võibolla siis tõesti, et kätesse on mingid lihaste moodi asjad tekkimas lõpuks.

Juuni raport siis selline, et kokku sai tehtud
26 trenni
20 tundi ja 25 mintsa
jooks 44,55 km
ujumine 3h 43 min, distantsi ei oska avaveekogus üldse hinnata
ratas 14,63 km
rullsuusk 22,3 km
kalorit kulus 7250

Nuh. Pole kõige hullem. Hea on see, et ajaliselt trenni on 6 tundi rohkem kui mais ja et rohkem on just sellist madala pulsiga trenni. Ja et trenne on olnud arvuliselt rohkem. Selle eest on olnud palju lühikesi trenne. Ei oskagi öelda, kas see on halb või hea. Paha on see, et tegelikult oleks tahtnud rohkem teha, aga olme rikkus plaane veidi. Ilm ka muidugi, sest 30 kraadi kuumus on ausalt öeldes ikka rõve sportimiseks. Jooksin ka vähem kui plaanis oli, sest igasugu muid huvitavaid asju oli vaja kaa teha ja jooksmine üksi on suht igav mu jaoks. Aga noh, nii see kuu sai ja eks punnitab tasapisi vaikselt edasi.

Sunday, June 26, 2011

Jaanijooks 2011


Jaanijooks oli mu isiklikus jooksukalendris kõige tähtsam jooks sel hooajal. Esiteks sellepärast, et see oli ainus jooks, kus ma eelmisel aastal isiklikku ei teinud. Teiseks seepärast, et see on koduraja jooks. Kolmandaks on see profiili ja distantsi poolest mulle kõige raskem jooks nendest, mida ma jooksnud olen. Sprint pole minu ala :)
Seega oli vaja isiklik reks joosta iga hinna eest. Distants siis ametlikult 4,4 ja profiil siis selline, et esimene 1,5 km siledat maad, siis otse alla mäest, siis 2 km pikk aeglane tõus ja lõpus 300 meetrit mägironimist treppidest.
Eelmisest aastast oli mul ees aeg 29.32 ja 2008. aastast ulmeline aeg 28.41. Ei tea, kuidas ma tookord selle aja sain.
Igatahes väike peastarvutus näitas, et kui 100% panen, nii et ninast veri väljas, siis soodsatel tingimustel võiks joosta 26.59 ära äkki. Enne starti juba kahtlesin tugevalt, sest sellel esimesel pikal sirgel oli üsna tugev vastutuul. Aga strateegiale jäin kindlaks, et algul jooksen nagu jõuan ja siis lõpus rooman kuidagi sealt mäest üles.
Start. Jooksin suht kiiresti minema ja üsna kiiresti tuli tempot korrigeerida. Sellegipoolest piiksus kell 1 km täitumist ajaga 5.28. Ma ei ole vist sellist kilomeetriaega küll elusees oma kellal näinud. Ehmatusest (tegelikult muidugi väsisin ära)lasin tempo veits alla ja võtsin vähe rahulikumalt, mõtlesin, et kui teise km ka alla 6 mintsa jooksen, siis on päris reaalne võimalus veel oma 26.59 ära joosta. Teine km 5.43. Opaa. Kolmas ka 5.43. Neljandal kilomeetril hakkasin juba väsima kuid siiski 5.56.
Ja siis tuli see sein. Jessas küll. No joosta ma ei suutnud seal treppidel enam ühtki meetrit. Tahtejõu najal kuidagi sealt üles ennast venitasin ja enamvähem kukkusin üle finishijoone. Ma ei mäleta, et ma ennast kunagi niimoodi silmili maha üldse jooksnud oleks. Kui, siis sel samal jooksul aasta tagasi :) Ikka jupp aega rögisesin ja mõtlesin, kas oksendada või mitte. Ei oksendanud.
Rada oli tegelikult hoopis 4,55 mitte 4,4 nagu kella kinni vajutades selgus. Seda suuremat headmeelt teeb aeg, mis oli koguni 26.50. Jehuu! :) See, et ma viimast 550 meetrit jooksin ajaga 4.05 ei ole siinkohal enam eriti oluline :)
Aga pulss oli muidugi ulme. Ma ei tea, kas peaks oma kella uskuma, kui ta väidab, et mu max pulss oli 242 ja keskmine 183 :) Parem siiski vist mitte uskuda.

Muus osas möödus ka jaaninädal üleni sportlikult. Enne jaani jõudsin kaks tiiru ujulas kilomeetrit ujuda ja ajad olid vastavalt 37 ja 36 minutit. Kerge sportlik hasart on tekkinud, et kas saaks aja kuidagi alla 30 minuti kunagi.
Veel jõudsin paar korda rattaga sõitma, jalkat taguda, sulgpalli mängida ja korra trena filmi taustaks vändata. Jaanipäeval olin kaine rool, mis tähendab, et ei mingeid üle aia ronimisi, katkisi põlvi, kadunud prille ega põlenud jalanõusid. Vananen väärikalt :)

Monday, June 20, 2011

Nädal jälle läind

Siuvilksti läind.
Trenni olen natuke teinud küll, aga pole olnud aega seda kirja panna. Vahepeal ei leidnud mitu päeva oma gpsi usb junni üles ja peast ka ei mäletanud enam täpselt, mis ja kuidas tehtud sai.
Esmaspäev-teisipäev puhkasin laagrist.
Kolmapäeval käisin pikas jooksutrennis. Trenn oli ses suhtes eriline, et tehti filmi ja puha :) Muidu oli nagu ikka Mariuse trenn, raske ja tihe. Lõike joostes olen ma juba nii targaks saanud, et päris maksimumi välja ei pane ja sellega seoses ei tõmba ka enam lihaseid ära. Ma ei tea, kas see on õige või vale, aga praegu see strateegia töötab.
Eriti raske oli seekord sixback. No ma ei tea, terve talv trenni teinud ja ikka on mingid konkreetsed lihasharjutused nii kohutavalt rasked. Aga päästevöö mu ümbert aina kahaneb ja see motiveerib ikka usinalt kannatama uuesti ja uuesti.
Jooksutrenn siis 1,5 h, kilomeetreid tuli kokku 7,5 ja keskmine pulss oli 155. Kokku jooks+ sixback kella andmetel kulutas 1411 kcal

Reede hommikul tegin rahuliku mõnusa jooksu, keskmine pulss oli 140, aega läks 57 minutit ja jooksin 6,76 km. Hästi mõnus oli joosta. Kuskile kiiret polnud ja rahulikult tiksusin ja hoidsin pulssi.

Laupäeval oli mul Pärnus kala, maasikapeenra ja rattapäev. Issver kui head maasikad mu peenral kasvavad ja issver kui hea on latikas. Rattaga sõitsin 14,63 km. Kuna ma käikudest tuhkagi ei tea, siis sain õelt väikse vihje, kes ütles, et vasaku käega keera 3 ja paremaga 6, siis on normaalne sõita. Ja oligi nii. Kohe teine asi oli. Kui ma esimesel rattakatsetusel väntasin vahele ühe kiire kilomeetri ajaga 2.45, siis seekord 2.31, mis on ikka päris suur vahe. Keskmine pulss oli 122, nii et selline rahulik linnasõit muidu. Kiiret kilomeetrit katsetan ma Kalevi puiesteel, seal on selline mõnus 1,5 km sirge tänav, kus erilist liiklust ei toimu. Muidu linnavahel sõitmine on ikka suht kreisi- lapsed jooksevad, pensionärid, teised jalgratturid, koerad.. ega ikka mingit tempot seal ei sõida.

Täna rullsuusatrenni jälle ei jõudnud, selle asemel tegin hiljem maratonitempos jooksu. Idee järgi vähemalt. Mõtlesin, et teen kuskil 6.40 ühtlaste kilomeetritega jooksu. Reaalis panin nagu kevadine vasikas minema, hea oli joosta ja esimesed kilomeetrid 6.12, 6.01, 6.16 ja siis jõudis kohale, et ikka nagu liiga kiiresti saab, järgmised kilomeetrid tempo kukkus kolaki kolaki 6.32, 6.47, 6.32 ja viimane poolik km ka umbes 6.47. Noh, suht väsind olin ikka lõpuks ja pulss ka vastav siis- keskmine 168 ja max 176. Kokku siis 6,68 km. Njah. Hetkel tunduvad mu jooksueesmärgid küll veits ebareaalsed.
Aga pole hullu, tuleb rohkem trenni teha lihtsalt.

Asoo, kaal 65,8

Sunday, June 12, 2011

Otepää. +32 kraadi

Täpselt nii oli, kui ma eile hommikul kl 10.30 Tehvandi stata parklas autost välja astusin. Rullsuusalaager siis toimus seal. Laager algas juba tegelikult reedel, aga mul ei õnnestunud sinna ennast varem kohale nipitada. Leppisin siis kokku, et jõuan laupäevahommikuseks trenniks. Tegelikkuses tehti seoses kuuma ilmaga varem see trenn ja teised just lõpetasid, kui ma saabusin. Tegin siis üksi imitatsioonitrenni ja kannatasin seal kuumuses. Põhirõhk oli tasakaalul ja koordinatsioonil ja need pealtnäha lihtsad harjutused on pagane keerulised. Vahel ajus toimuvad mingid nii keerulised asjad, et signaali "vastaskäsi vastasjalg" töötlemiseks tuleb 5 sekundiline mõttepaus. Metsikult palav muidugi ka, eriti siis, kui tulid need keppidega tõusust üles jooksmised. Aga noh, esimese trenni ajal ma olin veel värske ja puhanud ja väga suur kannatus ei olnud. Pikalt ei kestnud ka trenn, 42 minutit näitas kell.
Vahepeal käisime ujumas. Pühajärves oli 24 kraadi (raadio andmetel) vesi soe ja no super ujumiseks. Ujuda oli väga mõnus, jahutas keha maha ilusti ja õhtuse trenni alguses oli olemine hea.
Õhtune trenn oli siis kl 15.30 kuskil Kääriku ja Otepää vahel rullsuusarajal. Päike lõõmas lagipähe ja kiiver oli ka musta värvi. Rada oli selline, et kui me sealt algul autoga mööda sõitsime, siis ma mõtlesin, et dziisus kraist, mitte üks vägi ei sunni mind nendest laskumistest alla sõitma. Esimene väike laskumine tundus väga jube, aga alla ma sealt sõitsin ja polnudki hirmus. Teine laskumine oli veits kiirem, aga ka sealt tulin alla. Trenni lõpus sõitsime juba päris ägedaid laskumisi ja silm ka ei pilkunud:) Isegi lahe oli. Trenni põhirõhk siis samamoodi tehnilisel küljel, kuidas ja mismoodi optimaalselt liigutada. Aga kuumus tegi üsna kiiresti oma töö ja jube raskeks läks see trenn. Kaanisin muudkui vett sisse ja üle elasin kuidagi. Igatahes trenni lõpus ma enamvähem kukkusin murule ja lihtsalt vedelesin seal veidi aega. Kokku 1.30 sõitsime siis.
Pärast jälle ujuma. Ujuda oli endiselt mõnus.
Õhtul toimus filmiõhtu, kus siis vaatasime oma päevaseid trenne. No oli ikka hirmus naljakas küll kohati.
Pühapäeval analoogne rullsuusatrenn. Viimasel päeval siis õppisime, kuidas hoogu pidurdada ja kuidas kukkuda:). Ja siis lõpuks nägime ka ära reaalselt, miks kiivrit vaja on, kui üks kodanik veidi liiga uljaks läks. Trenn oli jälle raske, aga mõnevõrra siiski kergem kui laupäeval, sest sooja oli ainult 25 kraadi. Siiski jõin ma selle pooleteise tunni jooksul umbes kaks liitrit vett, nii et jah, soe ikkagi oli. Pärast vaatasime tänase trenni ka lindilt üle, et mis ja kuidas vaja parandada ja nii.

Tagasi orienteerumine (sest Lõuna-Eestis ei ole ju eriti palju silte, mis rumalale inimesele ütleks kuhu sõitma peab ja kõhutunde järgi peab otsustama kas Tõrva on Pukast tulles Valga või Tartu pool) osutus vaevaliseks. Esimene ots oli lihtne, tee muudkui keerutas ja koguaeg pidi jälgima. Aga kui tuli selline tee juba, et sai stabiilselt sajaga sõita, hakkas uni kimbutama. Kokku tegin viis pausi marsruudil Otepää- Pärnu- Tallinn. Kaks pausi olid ujumispausid suvaliste järvede ääres, et ärkvel püsida. Ja Pärnus tegin siis pikema pausi ja magasin tunnikese. Edasi oli juba lihtne.

Kokkuvõttes oli väga äge laager. Trenni sai tehtud, puhatud sai, nalja sai palju ja igati positiivsete emotsioonidega Tallinnasse tagasi jõutud. Lihased on kõik veits valusad, a see on selline mõnus tunne. Laskumishirmust sain mingis osas jagu ja see on väga positiine.

Thursday, June 9, 2011

Ujula testitud

Eile ma jätsin pika trenni vahele kuna nii metsikult palav oli ja tundus mõttetu ennast tappa sellise ilmaga.
Aga selle eest koitis täna see päev, kui ma astusin sisse ujula uksest.
Ujulaga mul varasemad põgusad suhted on täitsa olemas. 2007. aastal ma käisin vähemalt 5 kkorda ujulas ja 2008. aasta alguses ka kindlasti vähemalt 5 korda. Tavaliselt ujusin miski 500-800 meetrit, mõned korrad olen ujunud kilomeetri kah. Seda siis mingis x tehnikas ja iga 200 meetri tagant väike puhkus, täpselt tund läks. Sellili mulle meeldis ujuda, krooli ma ei jõudnud ujuda rohkem kui 25 meetrit järjest. Ja tehnilisest poolest pole minu puhul midagi rääkida, seda lihtsalt eriti pole.
Pärast seda, kui ma jooksin oma esimee kilomeetri, pole ma ujumas käinud. Erinevatel põhjustel. Algul vist oli silmaoperatsioon, siis tuli suvi, siis trauma, siis ei olnud logistiliselt sobivas kohas, siis ei mahtunud trikoo selga jne ühesõnaga see ala jäi täitsa unustustehõlma.
Seega oli väga põnev, et mis vahepeal juhtunud on ja palju ma üldse ujuda jõuan. Plaan siis oligi ujuda järjest nii kaua kui jõuan, siis väike puhkus ja siis vaatan, kas viitsin selle kilomeetri ära ujuda või saab lõuna enne läbi.
Kuna nii kaua polnud ujulasse asja olnud, siis oli ka üllatavaid avastusi, et keegi oli ujumismütsist vahepeal kääridega tükikese välja lõiganud ja ujumisprillid leidsin, teadagi - mänguasjakastist.
Ujula oli meeldivalt tühi.
Hakkasin siis rahulikult pihta 50 krooli (vau?!),50 sellili, 50 krooli, 50 sellili. 200 meetri pärast oligi siuke tunne, et nüüd võiks väikse vahe teha, aga jäin plaanile kindlaks ja lasin aga edasi, sest tegelt jõudsin küll. 50 krooli, 50 sellili, 50 krooli, 50 sellili.. kui 400 meetrit täis oli, polnud enam mingit väsimust ja muudkui uhasin edasi.
Ja ujusingi jutiga kilomeetri ära. Täitsa hämming, kust see nüüd siis tuli. Aega läks 39 minutit :) Ja tunne oli selline, et võiks veel ujuda. Isegi rattaga võiks sõita, kas just 100 km, aga 20 kindlasti.
Päris mõnus oli vahelduseks. Lõunasöök küll kannatas selle all veidi oma täisväärtulikkuse poolest, aga mis siis.
Vat.
Polegi päris lootusetu.

Monday, June 6, 2011

Lõpuks suuskadel

Täna ma siis lõpuks jõudsin esmaspäevasesse trenni. Hiljaks jäin pool tundi küll, aga vähemalt kohale jõudsin ja jala sain valgeks.
Suht kummaline tunne oli tõmmata suusasaapaid jalga, kui väljas 28 kraadi sooja, aga kannatas olla küll nendega. Välja arvatud pisiasi, et trenni lõpuks hakkas suusasaabas varbale. Põhjus arvatavasti selles, et kuumaga jalad paistes. Võtab siis teised saapad järgmine kord.
Esialgu oli veidi kahtlane tunne küll kitsal rullsuusal, üksjagu ukerdamist ja koperdamist enne kui midagi tehnika moodi uuesti välja hakkas tulema. Kuhu kadus vahepeal jälle tasakaal? Ei tea.
Trenn oligi rohkem suhete soojendamine rullidega. Ma pole varem valges nendega sõitnudki, kui järgi mõelda. Aga trenni lõpus sõitsin esimest korda Pirtal ringi ära ja polnud seal mingit keerulist laskumist, mida ma õudselt kartnud olin. Pisike kergelt allamäge lõik. Kiivrit mul muidugi endiselt ei ole ja see tuleb kiiremas korras hankida, enne kui ma liiga uljaks lähen ja kaubandusliku välimuse asfaldile jätan.
Rullsuusk on ikka tõsiselt fun. Suvistest aladest kõige mõnusam. Väga, väga äge noh.
Kokku siis algatuseks 46 minutit, kokku sai 5,8 km sõidetud, aga suurem osa siis trennist möödus samme meelde tuletades platsil. Keskmine pulss 138.

Sunday, June 5, 2011

Triatlon?

Noh, treening-graafikust jäin jälle maha. Kuna kolmapäevases trennist tsakrad lahti tehakse, siis maailm avaneb ja igasugu huvitavaid sündmusi ja ekspromt värke juhtub. Niisiis reedel ja laupäeval sai ajule väike reset tehtud, mistõttu tuleb neid vedelaid kaloreid nüüd nädal aega põletada :)
Aga reset töötas korralikult. Täna hommikul oli täielik turbo sees ja sain suure hunniku edasilükatud tööasju kaelast ära.
Õhtuks siis lõpuks vedasin jooksuriided selga ja valmistusin just uksest välja astuma, kui telekast hakkas Veikko Tääri triatlonisaade. Potsatasin tagasi diivanile ja vaatasin selle lõpuni. Noh, kerged mõtted selles liinis mul liiguvad juba mitmeid aegu, aga need on rohkem sellised uitmõtted. Saatest jäid ka kahetised mõtted. Point oli siis, et ükskõik mis vormi pealt treenima hakates, saaks veel triatloniks vormi.
Ja keda meile siis näidati: Veikko Täär- vana sportlane, pole kahtlustki, et saab vormi; Contra- vana sportlane, nägin teda Tartu jooksumaratoni finishialas ja uurisin, kuidas jooks läks. Ma ei mäleta enam, mis aja ta mulle ütles, a see oli umbes pool tundi kiirem kui minu aeg. Tema puhul pole samuti kahtlustki.
Aga jättes nüüd sportlased välja ja reaalselt vaadates, siis ajalimiidid kõigepealt
1. 1km ujumist- 40 minutit
2. ratas 100km- 4.50
3. jooks 10 km- 1.30
Noh ja ega ikka ei ole midagi niisama lihtne.
Ujulas ma pole kolm aastat käinud (mul on kott riietega juba kaks nädalat autos, aga pole jõudnud), aga see 40 mintsa on küll väga kahtlane. Kui ma viimati ujusin kilomeetri, siis ma polnud veel spordi tegemisega alustanud, a minu arust läks kuskil tunni ringis selle kilomeetri peale aega. Ratas teatud tingimustel vist oleks isegi vändatav, aga see on ju Otepää, seal on ju need jubedad tõusud, seega samuti kahtlane. Jooks muidu oleks väga lihtne, aga pärast ujumist ja ratast võibolla ei jõuagi pooleteise tunniga ära koperdada.
Ühesõnaga minu arust ikka olematu vormi pealt seda kuidagi läbi ei tee, kui praegu trenni tegema hakata.
Aga. Kiusatus on proovida. Las see mõte siis laagerdub. Ujulatesti teen ära kunagi, siis otsustan.

Lõpuks jõudsin ikka jooksma ka. Jooksin aeglaselt, mõnus oli. Keskmine pulss 139, aega läks 1.04 ja kokku sai 7,2 km. Esimest korda ei olnud aeglaselt raske joosta. Huvitav.

Thursday, June 2, 2011

Kolmapäev Katriniga

Enne trenni tükk aega kõhklesin, kas nii jube palava ilmaga üldse lähengi, kuid siis läks paar kraadi jahedamaks ja mõtlesin, et elan üle küll vst. Kiirustades unustasin loomulikult maha veepudeli:) Kohale jõudes selgus, et Mariust ei olnud ja trenni andis seekord Katrin. Esimene mõte oli, et ohh, vast polegi hullu sest veepudelist, tuleb veits kergem trenn.
Eksisin.
Kergem ei olnud küll kuskilt otsast ehkki trenn oli natuke teistmoodi. Algus ikka sama, et sörgiga metsa (loe pulss ligi 170 :D), aga metsas oli kava veidi teistsugune. Sprinte oli vähem, aga igasugu pikki harjutuste seeriaid oli rohkem. Seekord sai tehtud massiliselt kätekõverdusi (sadakond kokku umbes), vahele ikka hüüpeid ja igasugu harjutusi, mis olid jälle kohati sigarasked lõpuks, kui neid juba 40 korda tehtud oli :). Noh, keel oli ikka vestil ja toss väljas nagu alati. Aga positiivne on see, et seekord ei tõmmanud ühtki lihast ära. Ainus koht, mis sai kannatada, olid peopesad. Need olid kergelt enne juba nädalavahetuse muruniidukist või rattast valusad. Kruusateel tehtud kätekõverdused tegid veits auklikumaks ja valusamaks, aga miskit hullu ka pole.
Kui lõpuks tagasi klubisse sörkisime, sain ühe trennikaaslase käest suure pudeli spordijooki (tänud suured!) ja kulistasin 2/3 kohe sellest ära. Sõrmed ja nägu olid paistes vedelikupuudusest.

Edasi siis sixbacki. Sixback oli minu arust raskem kui varem on olnud. Seekord sai palju harjutusi tehtud 5 kilose kettaga ja kordusi oli mustmiljon minu arust. Mitu korda mõtlesin, et oleks pidanud kergema ketta võtma, aga vahetama ka enam ei hakanud. Vaja ju ikka päästevööst lahti saada- järelikult tuleb kannatada.
Lahe trenn oli jälle. Nalja sai kõvasti ja higi valatud ka palju.

Suusatajad jälle viilisid trennist. Ilmselt vahetavad oma velosipeedidel rehve ja teevad rattaga neidsamu karusselliharjutusi. Ma isegi juba olen kaalunud ratta linna toomist, et seltskonna mõttes ratta trenni minna, aga kõik mõtted on lõppenud punktis, et ratast pole kuskil hoida.

Wednesday, June 1, 2011

Mai läbi

See kuu ma olin siis korralik ja esimest korda pidasin korralikku trennipäevikut nagu mulle juba ammu soovitati.
Kokku 13 trenni
14 tundi ja 31 minutit
kalorikulu 7779
jooksin 76,06 km
rattaga sõitsin 49,03 km
õnneks peab seda päevikut gps minu eest ise, endal pole muud muret kui raporteid printida.

Noh. Jah. On kah. Üldiselt püüan ikka selle poole, et saaks 5 tundi nädalas trenni tehtud, aga mais õnnestus see ainult ühel nädalal. Samas sai jälle tehtud enda kohta kiireid jookse ja võtsin seda taastumise osa rahulikumalt, et mitte vigastada jumala eest. Ses mõttes on kõik väga hästi. Vorm paraneb ja kõik sujub.
Ei ole ennast katki kukkunud jalgrattaga ega mootorrattaga. See on ka tore.
Negatiivse poole pealt- ei jõudnud mitmetesse trennidesse, kuhu väga oleks tahtnud minna. Rullsuusatrenni ajal nagu kiuste on olnud järjest mingi emergency ja hullumaja.

Mais oli lõpuks ka see hetk, kui saan raporteerida, et 30 kilo on nüüd kindlalt läind ja juba mingidsajad grammid peale kah. Põhimõtteliselt kaotasin mais umbes 1,5 kg ainult, aga selle eest kadus 3 cm vöökohast, mis teeb rõõmu. Järelikult see Mariuse sixback läheb ikka väga õigesse kohta.
Aa, ja veel üks asi. Mul on kolm aastat olnud vasakul säärel haavand, mis kuidagi ei paranenud. See olevat nende inimeste haigus, kes liikumatuna voodis lamavad ehk siis naha verevarustuse häire. Vot jah, see nüüd siis lõpuks ka paranes. Nii et ainevahetuse ja verevarustuse olen ka siis lõpuks normaalselt tööle saanud. Organism on üks väga peen mehhanism. Kui korra tuksi keerad, siis võtab väga kaua aega, et parandada.
Kaal siis hetkel 66,0.

Juuniks suuri plaane pole. Rohkem trenni teha ja kuidagi kuumalaine üle elada. Ma ei tea, mis teema sellega on, aga kuuma talun sel aastal veel kehvemini kui varem. Hakkan juba ise ka arvama, et pole päris normaalne ja peaks täitsa uurima hakkama.

Millegipärast ei saa ma blogisid kommenteerida. Kui keegi oskab öelda, milles probleem olla võib, siis antagu lahkesti teada. Muidu tahtsin öelda trenni maailmameistrile, et väga kõva sõit, Kertule, et väga tubli maraton ja Vöötoravale ka veelkord õnnitlused eduka maratoni läbimise puhul.

Aitab mölast. Trenni nüüd.

Sunday, May 29, 2011

Nädal vahetatud

Nädalavahetuse veetsin maal, mis teadagi tähendab palju värsket õhku ja füüsilist tööd. Laupäeval näiteks niitsin 3,5 tundi muru. Muruniiduk on küll bensuga, aga siuke, mida peab lükkama, seega igati tõhus trenn. Järgmine kord mõõdan ära, mitu kilomeetrit muruniidukiga maha jalutan.

Pühapäeval tegin väikse eksperimendi ja sõitsin Pärnust rattaga maale, tegin seal mõned tunnid tööd (muuhulgas niitsin veel tunnikese muru) ja pärast sõitsin rattaga tagasi. Linnast maale oli 24,3 km. Muidu sile maa, isegi kergelt allamäge kohati, aga viimased 10 km oli väga vinge vastutuul. Tagasi oli alguses mõnus sõita, aga siis kui tee keeras ja tuul enam kodupoole ei lükanud, hakkas vihma sadama ja tuul keerutas nii veidralt, et polnud ka ülearu kerge. Aga siiski raske ka ei olnud. Ainult tagumik jäi kangeks ja pidevalt tuli ennast kohendada ja sättida. Tagasitulles sõitsin linnas teist teed pidi ja gps näitas 24,6 km. Aega läks minnes 1.29 ja tagasi 1.33. Keskmine pulss minnes 140 ja tagasi 138.
Njah. Rattasõitjad on tõenäoliselt teistsuguse tagumikuehitusega. Ma ei kujuta ette, mismoodi neid pikki maid sõidetakse. Õudne noh. Aga võibolla tõesti keha harjub, kui rohkem tegeleda alaga. Muidu oli kerge trenn, ükski lihas kuskilt valus pole.

Käikudest ei tea ma endiselt midagi. Natuke kruttisin, aga ei saand aru, mismoodi kõige kiiremini edasi läheb. Täitsa lootusetu olen selles teemas. Kindel on, et vale käiguga ma sõitsin, sest linnas kihutas minust mööda üks jalgrattur, kelle väntamise sagedus oli umbes 70% minu omast.

Wednesday, May 25, 2011

Kolmapäevane killertrenn

Nii. Tasapisi hakkan mingit trennirütmi saavutama isegi. Oleks ainult aega rohkem. Aga noh, kui inimene midagi teha tahab, siis leiab ta selleks ka võimaluse. Tuleb leida päevakavas augud üles ja asju veidi paremini planeerida, sättida ja kombineerida ja voilaa. Kui ei saa, siis pole järelikult piisavalt palju tahtnud.

Maijooksust ei olnud mu kerel ühtki kanget või valusat mälestust. Kuskilt midagi valus polnud ja kõik tibens-tobens. Igaks juhuks kaks päeva ikka puhkasin.
Teisipäeval tegin väikse sörgi ja siis oli küll tunda, et jalad on kanged ja rasked ja paremasse säärde lõi õrnalt valu. Jooksin aeglaselt ja pulsispetsialistidele siis keskmine pulss 138, kokku jooksin 4,9 km, aega läks 41 minutit kopikatega.

Täna siis pikk jooksutrenn, mis koosnes jälle sörgist, lõikudest, sörgist ja siis sixpack (kõhu- selja- ja küljelihased) otsa. Täna oli teine treener ja trenn ka veidi teistsugune. Trenn ei olnud nii terav, aga selle eest olid lõigud megapikad ja jubedalt väsitavad. Kordusi oli ka rohkem ja kohe andis tunda, et vorm on ikka õhuke. Kui kaks lõiku põlvetõstejooksu ei valmistanud raskusi, siis kolmanda lõpp läks raskeks ja neljas oli väga vaevaline. Erinevad hüpped tõusust üles väänasid viimase välja.
Kuskil sprindilõigul hakkas vasaku jala reielihas kergelt tunda andma, aga väga vähe seekord. Venitamine aitas ja ainult kaks juppi jooksin veits vaiksemalt.
Saalis oli ka jube raske täna. No nii jube rasked harjutused olid ja jällegi palju kordusi. Ohkisin ja puhkisin, higi valasin umbes pangetäie.
Kokku trenn siis 1.58 (1.29 jooks+ 29 sixback) ja näitas kell mulle kalorikulu üle 1200, kilomeetreid seekord kokku 8,2.

Kurat kergejõustik ei ole kuskilt otsast kerge, ma ütlen.

Saturday, May 21, 2011

Maijooks

Maijooks on kõige ebameeldivam jooks kogu jooksukalendris, see sai juba eelmisel aastal selgeks. Selle aasta kogemus kinnitas seda veelkord. Aga selle eest on see ainuke jooks, kus finishiprotokoll umbes seal minu juures ei lõpe ja noh, ego ikka ka vahepeal veits vaja toita :)
Kõigepealt käis mu tütar lastejooksul ja see trügimine ja kehv korraldus polnud ka enam üllatus. Aga elasime üle, laps sai joostud, auhind käes ja tuju hea. Mees samal ajal rahustas teist last, kelle jaoks siuke möll oli selgelt liig.

Enne starti saatsin perekonna minema ja jõudsin nibin-nabin numbri kätte saada, asjad pakihoidu anda ja starti kihutada. Muidugi jõudsin ma jälle viimasel minutil, mistõttu startisin tagumisest reast. Tunne oli enamvähem okei. Lihas veits tunda andis ja valmis olin ka selleks, et tuleb lõpuni jalutada.
Stardist minek oli väga vaevaline, sest mööda kuskilt ei mahtunud ja ees joosti liiga aeglaselt. Seega tuli trügida, joosta mööda muru ja kraavipõhja, mis rütmi segi ajas ja eriti tore polnud. Esimese kilomeetri lõpus juhtus see, mis ikka sellistel jooksudel juhtub- ilusa sammuga ees jooksnud tüdrukud jäid järsku seisma, jooksin otsa ühele ja panin käe maha. Rütm jälle segi. Selliseid tropikohte, kust mööda ei saanud, tekkis pidevalt. Kuskil 5. kml sai alles normaalselt joosta. Sõimata sain ka veel korra ühe jalutava proua käest, kui talle kogemata kergelt käe pihta läksin, et miks ma trügin. Ma küll hüüdsin talle, et vabandust, aga ise mõtlesin, et jalutajad võiks ikka kuskilt tagantpoolt startida kui rahulikult jalutada tahavad.

Raske oli teisest kilomeetrist alates. Siis mõtlesin, et täna pole see päev ja siukse tempoga küll ära ei kesta. Lisaks säras päike lagipähe, mis oli ka ebameeldiv. Aga üllataval kombel muudkui kestsin ja kestsin edasi. Ja lõpuks veel viimase km jooksin kõige kiirema. Isegi lõpuspurdi tegin, kuigi finish oli tõusul ja raske oli, mööda seal viiest-kuuest naisest sain.

Hommikul ma mõtlesin, et kui lihas joosta kannatab, siis võiks 42 mintsa kopikatega joosta ja edev oleks esimese tuhande hulka tulla. Väga suurelt isegi ei unistanud, sest teada oli, et tuleb lapsevankritest mööda jooksma hakata ja rada on kitsas. Aga aeg tuli isegi veel parem 40.55 ja koht oli täitsa lahedalt esimese tuhande sees. Ses mõttes olen väga rahul. Eelmise aasta aeg oli 45.56, seega eesmärk igati täidetud ja aeg üle joostud. 7 km peale 5 minutit parandust ei ole just vähe. Eriti teeb rõõmu, et kolmapäevasest killertrennist taastusin ilusti ära. Seega võib gaasi vajutada küll.
Keskmine pulss oli 176.

Wednesday, May 18, 2011

Jäägeel, õlu ja telekas

Appi. Appi. Appi.
Kas on vanal inimesel mõistus peas, kui ta siuksesse trenni ronib, kus on neiud, kes 5.87 kaugust hüppavad? Ei.
Aga kas inimene peab olema koguaeg mõistlik? Ei.

Täna siis jälle Mariuse jooksutrenn. Sörgiga metsa, mille seekord paremini üle elasin ja siis läks andmiseks. Suht esimeste harjutuste pealt tundsin, et sprinterilihased mul totaalselt puuduvad ja reie pealmised lihased jäid kohe kangeks. Sprindilõikudega päris maksimumi välja ei pannud ja kannatas teha küll. Aga siis tuli teatevõistlus ja nii kui korra gaasi põhja vajutasin, läks olukord tunduvalt hullemaks. Vahepeal jätsin mõned sprindid vahele ja venitasin puu najal jalgu. Harjutusi kannatas kaasa teha küll, tempo mõnevõrra kannatas, sest päris lõhkuda ka ei tahtnud. Ja viimased sprindid mäest üles läksid ka pooles vinnas, sest lihased olid jube valusad.
Kokku jooksime metsas 1h ja 34 minutit. Maksimumpulss käis ära 178 peal ja kilomeetrite kokku 7,61 seekord. Kalorit kulus uuhh.. 865.

Ja siis edasi saali. Saalis oli lihtsam tunduvalt, tegime selja-, külje- ja kõhulihaseid. Paljud harjutused venttist tuttavad, ainult neid oli palju lihtsam teha, sest vahepeal ei pidanud hüppama :) Enda suureks üllatuseks jaksasin ma ühes seerias oluliselt punitamata 8 kätekõverdust järjest teha. Aga noh, jällegi- hüppama ju vahepeal ei pidanud. Mõned harjutused ei sobinud mu viga saanud lihastele eriti, aga kannatas ikkagi teha. Kokku läks saalis koos venitustega 30 mintsa.

Spordisaalist kõndisin välja jalad harkis ja mõtlesin, et ei tea, kas peaks kohe perearstile kõne võtma ja haiguslehte alustama või ootaks hommikuni. Teised muuseas nägid suht samasugused äpud välja.
Saun pole kunagi nii hea olnud kui täna.
Ei, mulle siuke äge trenn meeldib. Üksi ma ei viitsiks elusees siukseid liigutusi teha ja eks neist pikas perspektiivis vast on tolku ka ikka, kui trennivigastused paranenud on :D

Laupäevaks tuleb jalad alla saada ja Maijooks kuidagi läbi kulgeda. Hetkel tundub uskumatu:)

Monday, May 16, 2011

Ainult krokodill jalutab vees

Nädala tagumine osas langesin jälle totaalselt rollist välja. Neljapäeval oleks saanud trenni minna, aga jalad olid kanged ja jätsin vahele. Reedel, laupäeval ja pühapäeval oli küll juba hea olla, aga siis olid jälle muud segavad asjaolud. Muidu oli jube hea treeningplaan ja kahju, et untsu läks kõik. Aga noh, küll jõuab neid trenne teha veel oksendamiseni.
Ma olen seda varem ka vaadanud, et kui juba neli päeva trenni mingil põhjusel ei tee, siis viiendal päeval nagu väga enam ei viitsigi minna, rütm on segi ja logelemine on ilmselt kerele siiski kõige loomuomasem tegevus. Seega peaks püüdma sellist olukorda vältida edaspidi. Tegelt oleks eile jõudnud ka jooksma, kui ma õiget hetke maha poleks munenud.

Aga igatahes jooksmas ma käisin täna. Venitasin selle minemisega täpselt niikaua, et kui 500 meetrit joosta sain, hakkas vihma sadama. Jõle kift ilm oli. Päike paistis, linnud laulsid, vihma vaikselt sadas ja taevas oli topelt vikerkaar. Jalad olid veidi rasked, aga muidu oli väga mõnus joosta. Kauaks seda rõõmu ei jagunud, sest ühel hetkel sadas rahet ja siis tuli vihma nagu ämbrist, riided muutusid raskeks ja jalad lirtsusid. Seega jooksutiir jäi planeeritust lühemaks. Jooksu lõpetasin kohaliku toidupoe ees ja selle minutiga, mis mul kulus riiulilt kohupiima haaramiseks ja maksmiseks, oli sadu muidugi järgi jäänud :) Aga noh, polnud enam mõistlik märgade riietega edasi joosta ja kohupiim käes oleks tüütu joosta ka olnud tegelikult.

Seega siis täna kirja 4,42 km, aega läks 35 minutit ja keskmine km aeg 7.54, keskmine pulss 146.

Wednesday, May 11, 2011

Trenni, trenni!


Niisiis lõpetasid suusatajad puhkuse ja algas siis suvine hooaeg.
Kevadine seis on nüüd selge ja nüüd siis altius, citius, fortius!

Täna oli meil treeningplaanis jooksutrenn ja sinna ma oma kondid kohale vedasin. Enesetunne oli täitsa hea, aga mõtlesin, et kui ikka väga hull trenn on, siis longin niisama metsavahel ja teen näo nagu ei tunneks neid imelikke sportlasi seal :)

Algul sörkisime Spartast metsa. Mariuse sörk muidugi on umbes nagu minu võistlustempo ja mul oli metsa jõudes juba keel vestil. Õnneks ma avastasin, et kella ei pannud käima ja oli nagu meeldiv põhjus ka vahepeal jalutada. Kui kella tööle sain, oli nägu jälle normaalset värvi ja lonkisin järgi teistele. Tegime igasugu lahedaid jooksuharjutusi, teatejookse ja hüppeid. Väga mõnus trenn oli. Ise olen ikka jooksmises väga kehvake, kolmas kiire lõik tegi jala pehmeks juba. Aga mis siis, ikka oli vahva. Paar ringi jätsin vahele igaks juhuks ja tulin pool tundi enne lõppu ära. Esiteks sellepärast, et lapsed olid spordiklubis lastehoius ja teiseks sellepärast, et Tartu on ikkagi värskelt seljataga. Aga kindlasti hakkan selles trennis edaspidi ka käima kui vähegi võimalik.
Millegipärast ei kohanud eriti palju suusatajaid trennis?! Laiskvorstid siuksed :)
Kokku sai joostud umbes 5 km, keskmine pulss käis 175 peal ära ja umbes 1.05 läks aega kokku.
See ülemine on siis mu tänase trenni pulsikõver pulsispetsialistidele tervituseks :)

Monday, May 9, 2011

Tartu maraton. Algas plätuhooaeg

Noh, plaan teha enne Tartut kaks tunnist jooksu lõppes siis sellega, et tegin ühe 44 minutilise jooksu reedel. Laupäeval tegime väikse sprinri Tartu Prismas, a siis mul olid kontsad all, seega trenni alla ei kvalifitseeru:) Ühesõnaga läke veidi nihu. Põhjus kõigepealt siis sellest, et Viljandist olid mul kolmapäevani jalad valusad. Lisaks oli nohu. Neljapäeval olin ma lihtsalt nii väsinud, et mõtlesin, et arukas inimene ei lähe sellise olekuga trenni. Ja nii ta läks.
Tartus pole ma varem jooksnud. Eelmisel aastal küll kutsuti, et tule,tule, aga siis tundus see 23 km alles hoomamatult pikk. Trenni maailmameister ja see teine Heiki muidugi rääkisid, et ohh, nii kerge rada , ühtegi tõusu pole. Ma ei tea, mis mul jälle arus oli, et uskusingi seda juttu. Selge see, et Otepääl pole võimalik selline asi.
Rajale läksin plaaniga, et jooksen alguses 6.30 km seni kuni jõuan. Tegelikult jooksin esimesed 5 km kõik veits alla 6 minuti. See oli selgelt vale, sest koguaeg olid tõusud. Laskumisi oli muidugi ka. Lõpuks kui tuli esimene joogipunkt kuskil 5,5 km-l siis ma olin juba väsinud ja mõtlesin esimest korda, et kes kurat mul siia tulla käskis:)
Edasi läks veidi lihtsamaks, aga tempo juba kolinal kukkus. 11. km-l juhtus see, mida oligi karta- Viljandis vigastada saanud varvas hakkas tunda andma ja üha hullemalt. Siledal maal oli okei, aga igal laskumisel pidin sammu lühemaks võtma, sest jõle valus oli. Palju oli sellist lahtist kruusa ja kive rajal, sellel veel jalg libises ka ja päris ebameeldiv oli. Muidugi hakkasin ma ka väsima, lisaks sellele. Aga tasapisi tulin ja lõpuni ma jõudsin. Lõpuspurdi isegi tegin ja ühest onust spurtisin enne joont mööda veel oma valusa varbaga, see oli mõnus.

Vahepeal oli joon, kus löödi kinni poolmaratoni aeg ja see reks sai ilusti üle joostud uhkelt. Kui siiani oli mu 21,1 km reks 2.45,02, siis nüüd on 2.25,56. Finishiaeg siis 2.42,33. Noh, enamvähem nii nagu plaanis oli. Võib rahule jääda küll. Keskmine pulss oli 168, mis pole minu kohta ka sugugi palju.
Tartus laenasin plätud, sest oma jalanõudega enam käia polnud võimalik. Varbaküüs tuleb jälle maha, aga esialgu tundub, et ainult ülemine osa. Peab uued jalanõud muretsema kiiremas korras.

Muidu jäi jälle siuke hea tunne ses mõttes, et nii jube väsinud polnud ja jõudu nagu on küll. Lihtsalt joostud on sel aastal alles nii vähe, et veits vara oli see start. Täna on enesetunne väga hea, tunduvalt parem kui pärast Viljandit :) Enne Tartut oli mul all ainult 83 km, mida on vähe nii pika jooksu jaoks. Aga praegu tundub, et plaan sel aastal poolmaraton 2.15ga ära joosta ei ole midagi ületamatut. Trenni tuleb rohkem teha lihtsalt. Alles on maikuu ju.

Tuesday, May 3, 2011

Kuidas Tartus ellu jääda?

Hetke seis on selline, et nohu on endiselt alles ehkki mõnevõrra tagasihoidlikum. Reielihased ja sääreluud on veel Viljandst valusad ehkki tunduvalt vähem kui eile. Kergelt annab tunda see koht põlves, kust vesi välja võeti, aga ka märkimisväärselt vähem kui eile. Ja Viljandist sain vesivilli suure varba otsa, mis ka juba tasapisi paraneb.
Noh, olukord pole lootusetu :)
Ei teagi kohe, mismoodi valmistuda. Tahaks teha veel kaks rahulikku jooksu sel nädalal nagu soovitati. Samas on jõle keeruline leida oma graafikus sellist kohta, kuhu need paigutada. Ja kesse nüüd ütleks, mis päevadel need tuleks teha. Esialgse plaani järgi lähen homme jooksma ja siis vaatab edasi. Neljapäeval vist ventti oleks tark vahele jätta. Reedel siis äkki teine jooks? Või ikka neljapäeval?
Noh, praegu teen kuiva trenni ja loen teooriat. Menüüs siis "Jooksja tarkvara", "Kehalised võimed ja organism" ja www.kipka.ee. Sama menüü oli mul ka eelmisel aastal ees ja ma pean tunnistama, et sel aastal suudan ma palju paremini sellest tekstist läbi närida. Noh, sellest sain ma muidugi eelmisel aastal ka aru, et minu pikkuses maratonijooksjad kaaluvad keskmiselt 50 kilo mitte 70. Aga muus tekstis on sel aastal tuttavaid sõnu rohkem :)
Muidugi mul on mingi strateegiline plaan ka Tartu jaoks olemas ja mingid eesmärgid, mis ma salamisi unistan. Oleksin rahul ajaga alla 2.45 ja ideaalis võiks joosta kiiremini kui 2.32 (tervitused jälle Tartusse :P). Aga 23 kilti on pikk maa ja kõike võib juhtuda, seega kõige tähtsam on lõpuni ära kannatada, tuleb siis aeg, mis tuleb.

Sunday, May 1, 2011

Viljandi järvejooks- tehtud!

Nädal möödus tatistamise tähe all. Ei jõudnud ma jooksma ei teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval ega isegi reedel. Reedel hakkas nohu küll järgi andma veidi, aga siis sadas ootamatult üks külaline uksest sisse ja jäi ka reedel sport tegemata.
Laupäeval panin siiski tossud jalga ja jooksin rahuliku pulsiga 2,6 km. Km ajad olid sinna 8.30 kanti.
Ühesõnaga midagi eriti lootustandvat ei olnud. Selles, et ma oma eelmise aasta aja üle jooksen, olin ma täitsa kindel. Küsimus oli, et kui palju. Miinimumprogramm oli 1 sekundiga parandada, realistlik plaan kuskil 5 minutiga parandada ja oma kõige optimistlikumas helesinises unistuses oleks ma jooksnud 1.15.17 ehk parandanud 10 minutiga. Aga noh, kiireid jookse (oma mõõtkavas muidugi) polnud ju teinud, tatitõbi ja veidi kahtlane olek lükkasid mu mõtted kuskile 1.22 kanti.
Hommikul ärgates oli tuju hea, nohu oli veel grammikese väiksem kui laupäeval ja starti. Enne starti tegin peldikusabas seekord kaasa kogu soojendusvõimlemise, isegi 100 meetrit sörki tegin, millega lendas pulss kohe kõrgustesse.
Stardist panin minema sellise tempoga, mis tundus mulle täitsa okei, kui vahepeal kellale pilgu heitsin, olin täitsa üllatunud, sest jooksin arvatust kiiremini. Aga kannatas joosta ja mõtlesin, et panen nii kaua kui jõuan. Eks siis näha ole, kus see ärakukkumine tuleb. Esimese tõusu lõpus kõndisin mõnikümmend meetrit, sest siis oli küll selline tunne, et nüüd on kõik. Aga kui tõus läbi sai, jooksin rahulikult edasi ja tempo oli endiselt hea. Teise tõusu kõndisin otsast lõpuni, sest kartsin, et kui sealt üles joosta punnitan, siis järgmisel põllul on pidu läbi. Noh, pärast tõusu oli jälle endiselt tore joosta. Tempo oli endiselt hea. Raskeks läks täpselt samas kohas, kus eelmisel aastal- seal kus asfaldilt tee maha keerab ja 2 km lõpuni jääb. Aga siiski ei läinud nii raskeks kui eelmisel aastal. Tempo küll kukkus mõnevõrra, aga kõndima seekord ei pidanud. Ja isegi väikse lõpuspurdi tegin, millega jäin küll veits hiljaks. Varem oleks pidanud vajutama, aga ma polnud kindel, kas jõuan. Oleks jõudnud küll.
Igatahes staadioni kell näitas mulle finishiajaks 1.14.39, mis oli täitsa üllatus ja üle igasuguste ootuste tulemus. Rahul olen, väga rahul olen. Ja kuna ma jõudsin raja ääres kaht tuttavat ka kättpidi tervitada, siis silmili maha ma ennast ei jooksnud. Väike reserv jäi ikka vast veel. Ja see on jõle hea tunne. Keskmine pulss oli 178, nii et ülearu kerge nüüd ikka ka ei olnud.
Nüüd siis nädalake taastumiseks ja järgmisel nädalal Tartu maratoni starti. Eriti ei muretse veel, kuigi ma olen ainult korra elus sellest pikemat maad jooksnud. Õige tempo tuleb valida, siis ikka finishisse saab, see on kindel.

Monday, April 25, 2011

Värske kala, nohu ja jalgratas

No nüüd võib siis suvehooaja lõplikult avatuks kuulutada. Meri on lahti ja värske kala tuleb. Nämm. Ühtlasi sain ka juba kala puhastamise trauma. Sellise klassikalise, koha-kala trauma.
Pühad algasid meie peres totaalse nohuga ja jätkusid veel vingema nohuga. Ühesõnaga otsustasin, et pühad lihtsalt puhkan ja trenni ei tee. Siinkohal siis tuleks defineerida, misasi on trenn. No minu definitsiooni järgi on trenn siis, kui dressid seljas on. Seega ma trenni ei teinud :) Aga muidu ajasin ma garaazist välja oma jalgratta ja uuendasin sellega tutvust. Sõitsin niisama teksadega tund aega linnavahel, aga kella panin ikka käele ja seega tean, et sõitsin 17 km ja keskmine pulss oli 117. Pühapäeval sõitsin ka veel 6,66 km rattaga ja siis oli keskmine pulss 112. Nojah. Selleks, et rattaga aeroobsesse tsooni sõita, peab ikka korralikult litsuma. Sõitsin selle käiguga, mis seal parasjagu sees oli, käikude põhimõtteid pole ma viitsinud endale selgeks teha. Ja mõtlesin, et tegelt, mis see 100 kilti siis vändata pole ja igasugu imelikke mõtteid käis jälle peast läbi. Õnneks said pühad läbi, ratas jäi Pärnu ja ühesõnaga on ohutus kauguses.

Nohu siiski Pärnusse maha ei jäänud, aga paranemismärkidega siiski. Eile õhtul käisin proovisin väikse jooksutiiru. Algul oli täitsa kohe mõnus, aga tasapisi hakkas pulss kõrgemale ronima ja lasin muudkui tempot alla. 8. km lõpus mõtlesin, et kurat ma ei viitsi rohkem joosta ja täitsa rahulikult kõndisin koju viimase kilomeetri. Igal muul juhul ma oleks selle ära kannatanud ja lõpuni jooksnud, aga see kergelt tõbine olek veidi hirmutas. Jooksin siis 8,2 km, keskmine pulss oli 153 ja aega läks 1.02.
Noh, täna hommikul pakib nohu oma viimaseid asju ja täitsa inimese tunne on jälle.
Niisiis pühapäeval Viljandisse.

Wednesday, April 20, 2011

Elektrooniline mälu

Infoühiskonna üks kindel miinus on see, et inimesed lähevad laisaks ega viitsi enam mõelda ja mäletada. Kõik on ju kirjas kuskil. Kui palju telefoninumbreid te peast teate? Ma tean vist umbes 20 numbrit, kuhu ma tihedamalt helistan. Samamoodi ei tea ma enam peast, millal ja kuipalju ma täpselt trenni olen teinud ja millise pulsiga.
Nüüd igatahes juhtus nii, et suures laiskuses ei viitsinud ma viimase nädala trenne kohe arvutisse tõmmata ja ühel mitte eriti ilusal hetkel lõpetas mu udupeen gps lihtsalt minuga koostöö. Küll ma olen talle siin laulnud, teda silitanud ja kõikvõimalikel muudel meetoditel reanimeerida üritanud, aga ei võta pilti ette.
Mul läks mingi pool päeva, enne kui ajus lambike põlema läks, et ilma kellata on ka tegelikult võimalik joosta ja et jooksmiseks on esmatähtsad siiski jalad mitte kell.

Vahepeal on mulle peetud terve rida epistleid, et ma ennast lõhki ei treeniks ja kõik muu sellega seonduv. No põhjendatud hirm vist minu puhul. Mul kipub olema nagu seal laulus, et optimaalne kiirus ei tule kõne alla. Aga ma arenen. Ülemineku suusahooajalt jooksuhooajale olen teinud oma arust küll väga rahuliku, arvestades seda kui kannatamatu ma muidu olen. Muidugi pole ma teinud trenne just päris täpselt nii nagu soovitatud on ja muidugi olen ma paar korda ka teinud täpselt nii nagu kindlasti ei tohi teha, seepärast ma ka detailidesse ei lasku oma viimaste trennide kirjeldamisel:P

Lühidalt olen ma vahepeal käinud korra venttis ja 5 korda jooksmas. Jooksnud olen kokku nende viie trenniga umbes 34 km. Pluss/miinus kilomeeter umbes, sest komakohti km taga enam ei mäleta peast ja viimase jooksu tegin üldse kasutades köögikella (tervitused Tartusse) ja regio kaarti.
Aga üldiselt olen ma juba peaaegu jooksulainel. Tempo on kehvake ikka, aga küll ta paraneb. Tunne on täitsa hea juba. Ainult et mingi rõveda nohu olen saanud kuskilt. A noh, see on Viljandiks nuusatud ja unustatud.

Wednesday, April 13, 2011

Punkt üks: kaalust alla

Nädalavahetusel toimus suusahooaja lõpetamine. See üritus läks veel rohkem untsu kui suusahooaeg ise:) Suuski alla ei saanudki. Vahel lihtsalt on nii, et kui mingi asi hakkab untsu minema, siis ta läheb kah, pinguta ja leiuta palju tahad. Siis kui oleks pidanud suusatama, istusin lastega skypargis sünnipäeval. Lastel oli lõbus muidugi. Mul polnud. Korraks söögi ajaks ikka jõudsin jala ukse vahele pista ja suusasõbrad üle vaadata. Aga see selleks. Järgmisel aastal teen hooaja paremini ja jõuan ka lõpetama hooaega. Ausõna.

Eile siis sai plaane tehtud suviseks hooajaks. Lisaks siis oli väike loeng jõusaalist ja toitumisest. Jõusaalist ei tea ma midagi, sest ma pole seal kunagi käinud. No olen käinud mingeid aeroobseid asju sõtkunud, aga mitte jõudu teinud. Eks saab näha, kuidas ja mismoodi seal üldse asju teha tuleb.
Söömise osas võisin rahulolevalt nentida, et kõik on tehtud targasti. Nipet-näpet, veidike muudan ja täiendan vast vastavalt koormusele, aga üldiselt olen õigel teel. Hea teada.
Suvise hooaja põhieesmärk saabki olema sügiseks võimalikult heasse vormi saada. Ja selge on see, et selle jaoks tuleb kõigepealt kaalu langetada. Ülekaalu küll valemite järgi enam pole, aga nii pakse sportlasi tavaliselt stardis ei ole siiski :) Mida vähem ülearust massi kaasas vedada, seda parem on pikki otsi joosta ja suusatada. Praegu olen mitmeid kuid istunud kaalu mõttes mugavustsoonis ja pole selle teemaga tegelenud. On aeg end käsile võtta.

Aprillis suusatajad puhkavad, seega hooaja alguseni veel veidi aega. Vahepeal mõned trennid ikka teen, aga need on sellised kaootilised ja mitte eriti süstemaatilised. Omaenda tarkusest.
Aga nii palju katsun ikka jooksuvormi taastada, et oma eelmise aasta Viljandi järve aja üle joosta suudan. Kasvõi sekundiga, aga peab saama:) Õnneks on aeg kehva ja peaks olema teostatav. Aega veel on harjutada kah paar nädalat. Tuleb siis joosta kiiremini kui 1.25.17

kaalunumber ka kirja: 67,1

Friday, April 8, 2011

Jooksmine on igav

Vahepeal olen teinud kolm jooksu
L 1.03 ja 6,9km
P 1.05 ja 7,2km
K 1.07 ja 7,77km
jooksude kohta pole midagi põnevat kirjutada. Uimerdan seal aeroobses tsoonis, tempot pole ollagi. Igav ja tüütu. Mõistusega võttes ilmselt vajalik. No pärast jooksu on ikka mõnus tunne, aga see ei ole võrreldav üldse emotsiooniga pärast suusatamist. Aju veel ei võta avstu infot, et suusahooaeg ongi läbi ja nüüd peabki jooksma või midagi muud tegema. Aga mida muud? Ratas on veel igavam ja rohkem variante polegi. Mäletan eelmisest kevadest ka seda vastumeelselt tunnet. Mingil hetkel läks kergemaks ja varsti oli juba päris tore joosta. Ehk hakkab nüüd ka meeldima uuesti.
Eile käisin venttis. Paar tundi enne trenni algust (täpsemalt 2h ja 42 minutit enne) käisin spordiklubist läbi ja noh, siis oli juba trenn täis. Lõpuks siis jälle 5 mintsa enne trenni algust olid mõned bronnid lahti läinud ja sain pileti. Aga noh, see viimase minuti pilet on ses suhtes veits kehv, et sooja teha ei jõua, paar mintsa jään ikka hiljaks ja sellega seoses tuleb ennast pressida kuskile inimeste vahele ja suht kitsas on.
Aga trenn ise oli mõnus. Jaksasin teha küll. Mõned harjutused, kus peab oma keha ühel käel ja jalal kuidagi püsti hoidma, on mu jaoks endiselt rasked. Ja mõni harjutus on veel raske. Aga kui treener hõikab, et C- kannata, kannata, jõuad! siis muidugi jõuan, isegi kui tegelikult ei jõua :). Samas jätkuvalt üllatas see, et kettaga harjutused olid jälle kerged. Igatahes jõuan ma neid sama kiiresti uhada, kui mu ümber seisnud meeskodanikud. Ja teen neid sama raske kettaga kui mehed. Aga point on muidugi selles, et mu ümber suusatajaid ei seisnud. Suusapoisid teevad ikka kaks korda tihedamalt neid harjutusi.
Pärast tegin veerand tundi ratast peale ja täna pole ükski lihas kuskilt valus. Ma ei mäleta varasemast ajast sellist reedet, kui nii kerge oleks olnud pärast venttit. Võibolla siis tõesti see kolmapäevane kerge jooks teeb neljapäevase trenni kergemaks. Või siis hakkavad lõpuks mõned lihased tekkima?

Friday, April 1, 2011

Juba linnukesed väljas laulavad

Sai siis vahepeal tehtud esimesed jooksutiirud. Otsustasin, et seekord hakkan tasapisi peale. Jooksin nii, et pulsi hoidsin alla 140. Ma pole mitte kunagi elus varem sellise pulsiga jooksnud. No kurat, see pole jooks ju vaid mingi uinamuinatamine, mis on kohutavalt igav ja tüütu. See on selline tempo, et kannataks samal ajal suitsu ka teha :) Aga no hea küll. Olen kannatlik siis vahelduseks. Mine tea, milleks hea.
Õues on muidugi libe. Põlv hakkab kuskil kolmandal kilomeetril veidi tundma anda, aga tundub,et läheb järjest paremaks siiski.
Aga mida ma panin tähele- kui eelmisel kevadel jooksmas käima hakkasin, oli tagumik raske ja jalgu raske tõsta. Sel aastal.. ohohoo.. on hoopis teine minek sees. Uskumatult kerge oli joosta.
Niisiis jooksin ma teisipäeval 49 minuti ja läbisin selle ajaga 5,6 km. Kolmapäeval 52 minutit ja 5,9km. Liialdamata võib äelda, et ma olen võimeline lapsevankriga samas tempos kõndima. Aga jah, keskmine pulss siis 138. Tavaliselt jooksen 153-154 pulsiga.

Eile käisin venttis. Esimest korda oma ventti-ajaloos jõudsin ma kohale 20 minutit enne trenni algust ja mõtlesin, et vat täna teen korraliku soojenduse alla. Pähh. Neiu administratsioonis teatas kena naeratuse saatel, et trenn on täis. Mis mõttes?! Appi! Soovitas oodata, et äkki mõni ei tule ja bronnist vaanevad mõned kohad. Nii me siis nukralt ootasime seal mitmekesi ja õnneks-õnneks leiduski selliseid, kes ei tulnud ja õnnestus ennast trenni pressida. Noh, uksest sain sisse jälle siis, kui teised juba hoogsalt hüppasid ja läks jälle jooksupealt trenniks. Ja vastupidiselt eelmisele nädalale oli seal eile väga kerge. Uhasin kettaga kaks korda tihedamalt kui eelmisel nädalal, hüppasin, surusin, punnitasin. Ja hüpata oli ka millegipärast enneolematult kerge. Ei teagi, kas asi selles, et kaal umbes kilo väiksem kui nädal tagasi (ni väikse kaaluga pole varem venttis käinud) või selles, et mul oli kiire ja läksin siukse pooltühja kõhuga, autos sõin ühe võileiva enne.
Eile mul oli esimest korda venttis kell käe peal ja pulss oli teises pooles hüppeharjutuste ajal 180. Esimesed 50 minutit tuli pulss väga kiiresti 155 peale alla tagasi, viimased 10 mintsa alla 165 enam ei kukkunudki. Keskmine pulss tuli 159.
Pärast tegin 11 mintsa spinni otsa ja jalalihased ei anna absoluutselt tunda täna. Selle eest annab kõik see, mis vööst ülespoole jääb. Järelikult tuleb jooksulinti või ellipsit peale teha.
Nii et hoog sees ja suveks saledaks.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...