Tuesday, January 25, 2011

Ütled trauma, mõtled C

No tuli ikka lõpuks ära väike traumake läraki keset suusahooaega. Oli ka viimane aeg. Oleks siis vähemalt suuskadega kukkunud.. pähh. Lühidalt väänasin oma käe kukkudes kuidagi nõmedalt ära esmaspäeval. Algul valutas, pärast läks nagu paremaks, öösel jälle valutas. Eile mõtlesin, et ei lähe suusatama, aga lõpuks korraks ikka läksin kätt testima. Nuh. Esimesed 2 km oli enamvähem, edasi sai selgeks, et ikka jama on ja sel nädalal ma mingit maratoni küll ei sõida. Ilmselt ka mitte järgmine nädal.
Uus generaalplaan on käsi ruttu terveks ravida ja mitte asja veel hullemaks teha. Loodetavasti jagub tervet mõistust ja kannatlikkust. Räägin arstiga kah, vaatab, mis ta arvab. Esialgu olen ainult fastumiga määrinud.
Hambaorgi astusin ka eile öösel jalga. Verd tuli palju, aga suusatamise mõttes ebaoluline trauma:)

Aa, ja kirja sain eile 3,5 km suuska.

Sunday, January 23, 2011

Uisku on tegelikult ka päris tore sõita.

Täna käisin Pirital uisku sõitmas. Kogu valge aja molutasin maha kodus ja kohale jõudsin ikka alles siis, kui pime. Aga vähemalt oli rada juba suhteliselt hõre, see oli meeldiv.
Suusajälg oli jube libe ja nii kaugele (ja sellise kiirusega) pole seal 1. km lõpus oleval laskumisel küll kunagi libisenud.
Üritasin sõita nii nagu õpetati ja suusa ma libisema tõesti sain ja tasakaalu ka enamvähem isegi paika. Igatahes pole ma nii kiiret trenni enne teinud. Keskmine km aeg tuli 5.04, keskmine pulss 159, max pulss 170, kaloreid läks 548 ja aeg kokku siis 1.05, distants 12,85 km.
Ei, suusatada on ikka lahe!

Saturday, January 22, 2011

Mis pusserdamine siin toimub?

küsis neljapäeval treener, kui ma meeleheitlikult oma suurt keret balansis üritasin hoida, ühe käe ja jalaga põrandale toetudes. Novot selle tasakaaluga on jah nagu on, et ei ole eriti. Muidu oli neljapäevane venti mõnus. Seekord ei olnud eriti surmav minu jaoks. No raske ikka, aga sellist hing-paelaga-kaelas tunnet ei olnud. Kätekõverdusi tegin korralikumalt kui seni teinud olen. Lihased jäid reede õhtupoolikul veits ikka valusaks ja laupäeval olid ka veits valusad, aga ei midagi hullu.

Laupäeva hommikul ametlikult trenni ei olnud (suusahullud ju kõik Otepääl, telekast ise nägin) ja võtsin vabalt ja läksin alles kl 13 suusatama. Sõitsin 58.28 (kokku sai 9,49 km, keskmine pulss 151, max pulss 167 ja kaloreid 453), rahulikult (väiksed veini jääknähud olid ka), püüdsin jälgida oma vasakut kätt ja muid asju ka. No ei tea, justkui läheb paremaks tasapisi. Või ma kujutan endale ette, et läheb. Eks pärast kuuleb, mis treenerid arvavad. Tunne läheb igatahes paremaks, asi seegi :)
Kuna täna oli Spartas lahtiste uste päev ja lapsed sai Skyparki visata trenni ajaks, siis kasutasin juhust. Mu lapsed on täielikud batuudifännid, eriti see kõige väiksem. Suuremad arvasid, et ma võiks nad igakord sinna viia, kui suusatamas käin. Tegelikult on mul kuri plaan nad kõik suuskadele panna lähiajal, aga ma pole neile seda veel öelnud :D

Wednesday, January 19, 2011

Wassberg

Päevane vihmasadu pani küll pähe mõtte, et kui poleks lubanud suusateisipäevikutele ennast, siis ei viitsiks minna. Aga tegelikult ei tasu alati üldistada, sest teises kohas olla võib kõik teisiti.
Õhtul sadas mingit lume moodi asja, aga kraadid olid ikka plussis. Mu vabatehnika suusa all oli vist määre -3 kuni -8, aga tühja sellest. Väga mõnus trenn sai. Soojenduseks sõitsin selle pisikese ülemise ringi, siis tegime ühe sillani ja kolmanda ringi ka sillani, aga kolmas ring oli koos treeneriga ja sai esimest korda elus seda tehnikat ka õpitud.
Kus ma siin kirjutasingi, et nagu oleks terve elu uisku sõitnud. Pähh. Kiiresti toodi maapeale tagasi :) Selgus, et tegelikult sõidan mingit segastiili, milles on elemente nii wassbergist kui tõusuvariandist, aga päriselt sellist stiili polegi olemas. Novot. Hakkasin siis tasapisi harjutama.
Täpselt sama probleem, mis klassikas, et tasakaal on kehva ja sellega seoses jääb libisemisfaas lühikeseks kuna mul on vaja jalg kiiresti maha panna. Aga lõpuks hakkas natuke midagi looma. Vähemalt liikumiskiiruse vahe oli küll märgatav. Kui trenni alguses mulle tundus, et suusk lumesupi sees üldse ei libise, siis trenni lõpus oli tunne, et ei jõua suuskadele järgi.
Rada oli muidu selline, et klassikajälg oli jääs, aga laskumised jäljes sõidetavad. Raja kõrval oli selline pehme puder, aga kannatas ilusti sõita.

Kokku sai siis kuskil 8,5 km uisku. Vist. Kella unustasin kinni panemata ja lisasin Piritalt kojusõidu aja ka ilusti tenniaja sisse :) Aga km aegu vaadates kuskil sinna kanti tuleb. Keskmine pulss 155 kandis, kui õigesti arvutasin. Autosõit lõi keskmise 130 peale :)

Sunday, January 16, 2011

Valgehobusemäel

Niisiis vanuseklass N35 kukkus ette suusalaagris. See oli mu elu esimene spordilaager. Ma läksin kohale nagu beib, mõtlesin, et sularaha võtan kuskilt automaadist (mida seal mitmekümne kilomeetri raadiuses ei olnud), kaasas oli mu ainuke suusamääre (-1 kuni -5),tegelikkuses oli lõpuks vist -17 kraadi :)
Kohale jõudsime pimedas ja kohe läks lahti kah. Pole varem kunagi suusatanud pimedas ja täiesti tundmatus metsas. Aga suusk libises reedel hästi ja mõnus oli sõita. Midagi ju ei näinud ja päris lähedalt neid suunaviitasid lugemas ei käinud ka. Kaks laskumist olid sellised, et mul oli süda kurgus suurest hirmust esimesel ringil. Üksi sõitsin ka, teised olid mõnevõrra ees või taga. Üks laskumine oli selline hästi pika ja järsu kurviga. Teine laskumine meenutas seda pikka laskumist, mis on Tartu maratonil kuskil 20 km kandis. Selline kehva libisemisega tõukad hoogu juurde, aga hea suusaga vuhised kui tuul See. laskumine ka veidi keerutas ja suusajäljest loopis välja mõnes kohas. Kui ma sealt alla sain, siis mul ikka jalad ka värisesid juba. Kokku uhasime seal vist 5 ringi. Korra sõitsin veits lumevalli sisse, aga ei kukkunudki.
Ja kui me siis hommikul samale ringile läksime, ei suutnud kuidagi uskuda, et sellisest kohast pimedas alla sõitsime. Laskumise ees oli suus plakat kolme hüüumärgiga ja valges oli see laskumine ikka päris hirmus :) Reede õhtuses trennis uhasin 17 km, keskmine pulss oli 157 (max 177) ja km-d olid kõik ajaga 6.11- 6.25.
Laupäeval oli kaks trenni, hommikul pikem ja õhtul lühem. Treener filmis tõusul ja laskumisel, pärast sai vaadata ja analüüsida. Noh, teised tulid sealt tõusust sellise ilusa laia suusasammuga üles, mina tegin umbes kaks korda rohkem liigutusi ehk raiskan jubedalt energiat järelikult. Kätetöö on mul jätkuvalt kehva, koordinatsioon kaob ära vahepeal ja vasakut kätt ei viitsi ette lükata. Aga samas selline pilt ka enam ei olnud nagu elus esimest korda suuski näeks. Tuleb lihtsalt harjutada, küll ta tuleb.
Hommikuses trennis sõitsin 20,5 km, keskmine km aeg tuli 6.35, kiireim km oli 5.39, pulss 146, (max pulss 175).
Õhtuses trennis tuli 11 km ja siis oli keskmine km aeg juba 5.34, keskmine pulss kukkus 144 peale.
Nii külma ilmaga polegi vist varem suusatamas käinud. Laupäeva õhtuse trenni lõpus oli väljas -17 juba vist ja pühapäeva hommikul oli ka samasse kanti, ripsmed ja juuksed olid härmas. Määrde suhtes aitasid poisid hädast välja. Eks peab hiljem uurima, misasja sinna suusa alla pandi. Laupäeva hommikul, kui oli -8, siis panin enda määrde ja kannatas sõita ilusti.
Pühapäeval sõitsime rahulikult Presidendi rada ja nautisime loodust. Alguses suusasillalt alla sõites (lihtne otse laskumine), läks jalg suusarajast välja ja lendasin täies hiilguses ninali lumme, käed-jalad laiali :)
Keskmine km oli pühapäeval 6.13, keskmine pulss 140 ja max pulss 163 ainult.
Väga mõnus laager oli. Ei olnud selline jube tapmine ja veri ninast väljas tampimine vaid selline mõnus, endale sobivas tempos kulgemine. Sõitsin ainult klassikat, et tehnikat paremini paika saada. Lisaks sai teiste suusasõpradega muhedalt juttu puhutud ja avastatud, et väga sarnast tüüpi tegelasi oli seal koos.
Mitte ükski lihas kuskilt valusaks ei jäänud, enesetunne oli laagris super ja on ka järgmisel hommikul super. Süüa anti ainult vähe Ma olen harjunud 5 korda päevas sööma, laagris anti 3 korda päevas süüa. Ega ei oska ju siis sellevõrra korraga rohkem süüa. Ikka sööd korraga umbes samapalju kui harjunud oled. Vastu ööd siis sai puuduvad kalorid školaadi ja veiniga täis söödud.
Parim sünnipäevakink oli see, et võimaldati vaba nädalavahetus ja sain lihtsalt suusatada nii palju kui tahtsin.

Tuesday, January 11, 2011

Ekstreemi kah vahele

Sulailm siis platsis nagu oodata oli. Eile jõudsin lõpuks siis suuskepid ka lasta parajaks lõigata. Läks 5 minutit aega ja tühise teenustasu maksma :). Sama soojaga ostsin endale esimest korda elus pidamismäärde ja korgi kah. Kaua sa ikka teiste määrde peal liugu lased.
Täna siis käisin oma uhiuute uisusuuskadega Nõmmel.
Nõmmel oli täielik jääväli, pime niikuinii. Algul hirmutas ikka päris ära. Ma pole elus vist uisku rohkem sõitnud, kui kunagi koolis kehalise tunnis oli vaja 100 meetrit sõita, et 5 saada ja nüüd siis viimaste aastate jooksul on kirjas vist ee.. kuskil 30 km kanti. Aga sõitsime alumist ringi, mägedesse ei roninud ja rajale jäi ainult üks suht leebe laskumine. See leebe laskumine oli ka nii jube kiire ja jäine, et inimesed kukkusid massiliselt ja ma sõitsin sellest kaks esimest ringi sujuvalt mööda. Lõpuks ikka julgesin värisevate jalgadega alla sõita ja ellu jäin. Isegi püsti jäin.
Aga muidu.. kui ma mäletan eelmistest kordadest, et uisku on jube raske sõita, jalgu ei jõua tõsta, põlv hakkab valutama ja sääreluud jäävad valusaks, siis täna oli selline tunne nagu ma elus muud poleks teinudki kui uisku sõitnud. Nii kergelt läks. Tõusust üles läks ka nii lihtsalt, et täitsa arusaamatu. Põhjuseks siis jäine rada, kus suusk niimoodi libises, et endal polnud muud vaja teha kui ainult veidike jalga liigutada. Põhiline aur läks tasakaalu hoidmisele. Tubli kolmandiku ajast tegin klassikajäljes paaristõukeid, no nii trenni mõttes.
Kukkusin ühe korra, jumala siledal maal. Koperdasin ikka mõned korrad veel, sest nii libe oli, aga püsti jäin.
Kokku siis esimesed 12,3 km vabatehnikas ja aega läks 1 tund ja 2 minutit. Keskmine pulss oli 160, pole hull, aga enesetunde järgi oleks arvanud, et tunduvalt vähem. Oli veel vingem käik varuks küll.
Ja põhiline- põlv millegipärast ei hakanudki valutama. Enneolematu lugu.

Saturday, January 8, 2011

Ära roomasin

Võeh. Öösel ärkasin hetkeks mitmeid kordi, kui külge keerasin ja fikseerisin, et lihased on valusad.
Aga laupäevahommikune trenn on selline, mida ei saa ära jätta. Esiteks on vaba päev ja kõik niikuinii magavad alles ehk täitsa vaba aeg. Ja teiseks - no misasja sa laupäeva hommikul targemat ikka teed.
Igatahes kooberdasin korralikult trenni. Esimesed kilomeetrid olid väga vaevalised. Nagu heaks tavaks saanud, ikka värske lumi, rada pehme, null libisemist ja pidamist ka polnud. Pluss siis valutavad lihased. Pärast esimest ringi tõmmati vähekse pidamist suusa alla ja tasapisi läks olemine ka paremaks ja pärast 10. kilomeetrit oli väga mõnus juba. Igaks juhuks väga pikalt ikka ei julgenud teha ja siis kui just väga heaks läks, tulin koju. Korralikku paaristõuget teha ei saanud, sest säärelihased ei võimaldanud :)
Kokku siis 16,6 km, aeg 1.46 ja keskmine pulss 156.
Trennijärgset üldist väsimust enam ei ole ega ka seda suurt nälga, mis algul oli. Aga pulss on tunduvalt madalam ka viimased korrad olnud.

Õhtuks muidu on jalad nii valusad, et trepist alla minek võtab aega ja diivanilt püsti tõusmine võtab ka aega. Aga noh, elame üle. Järgmine trenn on alles teisipäeval.

Friday, January 7, 2011

Puujalg

Vaheraport ka jälle kirja, enne kui midagi olulist unustan. Tempo on kiireks läinud, tegemist on palju ja kui lõpuks mahti on, on kell jälle kaugelt üle südaöö ja kaine mõistus käsib magada. Jõle palju aega läheb magamisega raisku ja nii palju jääb koguaeg tegemata. Umbes nagu seal Lotte raamatus, et oleks vaja õppida varvastega vilistama ja tagurpidi kõndima ja trummi mängima ja mida kõike veel. Ehh..

Kõigepealt käisin pühapäeval suusatamas. Ikka klassikat, sest vabatehnika suusakepid on mul endiselt autos ja minul pole aega minna neid lühemaks lõikama. No järgmisel nädalal ei jää muud üle, kui tuleb ära teha, sest mul on neid vaja. See on väga huvitav, kuidas asjade jaoks, milleks aega ei leia, leiab probleemivabalt aja siis, kui pole enam kuskile edasi lükata. Hmm. Aga suusatasin siis täpselt 10 km ja aega läks täpselt tund. Kaloreid 460. Keskmine pulss 156.

Esmaspäeval oli plaanitud trennivaba päev ja nii oligi. Teisipäeval oli plaanis suusatrenn, aga järsku jäi selg valusaks ja otsustasin edasi lükata. Kolmapäeval oli selg ikka veel veits valus, aga võtsin ikka oma suusad ja astusin uksest välja. Maja ees käis parasjagu päästeoperatsioon ja tuli veidikese aidata päästeametit, mistõttu passisin 40 mintsa väljas ja kui action läbi oli ja autoga oleks saanud minema maja juurest, oli siuke kerge külmavärin sees juba ja keerasin otsa ringi. Oli siuke tunne, et järelikult ei olnud vaja minna :)

Neljapäeval tahtsin ikkagi minna suusatama, aga siis hakkas jubedalt tuiskama ja läksin hoopis venttisse ikkagi. Algul oli päris hea, hüppasin veidi liiga kiiresti ja tegin vist vähe tihedama sagedusega kui piparkoogivorm lubanuks. Ja siis keset trenni läks jube raskeks. Päris mitu harjutust lõpetasin umbes 5 sekki varem, sest pulss oli selline, et pea käis ringi ja lihtsalt ei jaksanud. Teine pool trennist oli vähe rahulikum ja lõpuks nagu kosusin vähe ära. Viimase harjutuse jõudsin ilusti lõpuni hüpata. Selg pidas ilusti vastu. Seekord olid mõned sellised harjutused ka, mida varem teinud pole ja no täitsa tappev oli. Samas üllatas mind, et seda ühte harjutust, mida ma siiani kunagi üle 5 sekundi teha ei jõudnud, tegin eile praktiliselt lõpuni, võibolla 2 sekundit enne panin jalad maha, aga mitte varem.
No ja täna siis ärgates avastasin, et tagumikulihased (kindlasti on neil mingi peenem nimetus ka) on täitsa valusad. Lõunaks olid valusad reielihased ja säärelihased, pärastlõunaks kõhulihased ja õhtuks käed. Hilisõhtul võtab toolilt püstisaamine ikka mõnevõrra aega ja kõnnak meenutab lõpuraseda oma. Nagu esimest korda elus oleks trennis käinud. Kogemus ütleb, et kõige hullem on alles homme hommikul tulemas, nii et eks näis, mismoodi ma homme suusatama rooman :D

Saturday, January 1, 2011

Uuel aastal uue hooga

Uue aasta alguse puhul siis plaanid ka kirja. No et ikka oleks motivatsiooni ja nii.
Kõigepealt tahaks võtta lumest maksimumi, mis välja võluda annab. Uhaks seda estolppetit võimalust mööda ja põhiüritus siis muidugi Tartu Maraton. Plaan on teha sel aastal igas kohas ja igal distantsil uued isiklikud rekordid:) Kuskil ajusopis on mul muidugi edev unistus teha kogu estoloppet ära ja Alutaguse, Haanja ja Tartu isiklik reks ligi tunniga üle sõita. Aga noh, suusk on libe ja igasugu asju võib juhtda. Ideaalsetes tingimustes peaks olema teostatav, aga noh, kui sajab valget laia lund ja nähtavus on null, siis on ulme muidugi. Igatahes plaan on ja töö käib selle nimel. Algses plaanis oli Finlandian Hiito kah läbi kihutada, aga selle kuupäeva olen kompromissikorras sunnitud loovutama mehele. Selgus, et tal on ka hobid :) Las siis jääb 2012 aastasse ka unistusi. Mul on neid seal muidugi ees juba teisigi, kui kristalselt aus olla. Aga sellest aasta pärast.

Jooksust kah. Kui lumi ära sulab, mis kahjuks kunagi kindlasti juhtub, kuigi minu pärast võiks vabalt ka mitte juhtuda, kaevan jooksutossud ka kapi sügavustest välja. Kevadel läheks prooviks Riia maratoni joosta, kui mingigi jooksuvorm olemas on. Siis võiks joosta aja kuskile 5.20 kanti. Edasi nokiks kohalikke jookse ümber kõikvõimalike järvede. Kui mulgid maratoni teevad sel aastal uuesti, siis läheks jookseks seal kehtiva isikliku reksi poolmaratonis lõdva randmega poole tunniga üle. Ja siis sügisel jookseks ilusa 4.44 seb maratonil.
Ongi vist kõik plaanid kirjas. Eks pärast siis hakkame maha kriipsutama, mis kõik untsu läks. A plaanid peavad ikka suurejoonelised olema. Siis on vähemalt üritatud. Reaalis pole mul õrna aimugi, kas ma üldse sellisteks tulemusteks võimeline olen kuna ma pole nooruses mingit trenni teinud ja mingit ettekujutust oma võimete piiridest ei oma. Millegipärast on mul tunne, et need piirid on veel õige kaugel. Mingit arukat põhjendust sellele tundele mul muidugi pole.

Ja kohe tegin otsa lahti kah hommikul suusarajal. Olemine oli selline nagu ikka kipub olema 1. jaanuaril kui on veidi tähistatud ja magama mindud kell neli. Rajal oli peale minu veel üks Eesti koondise dressis noormees, kellel oli vist veel hõredam olemine kui minul. Tempo oli selline vaevaline ja tõusust läksime umbes ühtmoodi uimerdades üles :) Ülejäänd normaalsed inimesed 1. jaanuaril.. ee.. olid ilmselt kuskil paremini hooldatud rajal. Ma käisin Järvel ja seal oli selline mõnus värske lume rada. Kohati oli suusajälg mõtteline ja väga laialivalguv, libisemine puudus ja pidamine oli ka selline hädine. No aga väikse taastusravi tegin ikka ja uimerdasin oma 11,9 km ikka ära. Väike värskendav tuuleke puhus ja lund tuiskas näkku- sobis mu tänasesse hommikusse. Kokku läks mingi 1.25, kalorit läks 705 ja keskmine pulss oli 150. Täna õnnestus ka sel hooajal esimest korda kukkuda laskumisel. See värske lumi tõmbas vasaku suusa kurvis kinni ja korras. A praegu on kukkumiseks ideaalsed tingimused. Ainult lumiseks saab.

Öeldakse, et selline nagu on 1. jaanuar, tuleb terve aasta. Eks ta siis tuleb täis sporti ja kukkumisi. Äge. Las tuleb. Peaasi, et varustust ei lõhu.

Head uut aastat!

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...