Monday, March 28, 2011

Suvisemad plaanid

Kindlasti tahaks joosta sel aastal

1. mai Viljandi järve jooks
21. mai Maijooks
23. juuni jaanijooks ümber Karksi paisjärve
pole veel kalendris- Mulgi maraton (21km)
11. september Tallinna maraton (42km)

need on need jooksud, kust mul on eelmisest aastast märk maas ja mis ma kõik tahan üle joosta sel aastal. 21 km tahaks sel aastal joosta 2.15 ja maratoni 4.44. Hetke jooksuvormist mul veel ettekujutust pole, aga aega on laialt ja peab ikka motti ka olema, et trenni teha. Onju. Lisaks olen ma üle 10 kilo kergem kui aasta tagasi, seega ei tohiks võimatu olla. Trenni tuleb lihtsalt korralikult teha.
Muid jookse vaatan ka ja plaane on rohkem, aga see eelnev on siis miinimumprogramm. Plaan on esimest korda elus Tartu jooksumaraton ka ära proovida.
Rattaga sõita ma ei viitsi. No niisama tund-kaks trenni mõttes on lahe, aga võistlusi ei plaani. Tagumik jääb kangeks ja selg valusaks ja igav kah. Ja ma ei julge vabakäiguga mäest alla sõita kah :) Aga vaatan, vahelduse mõttes äkki proovin triatloni korra. Juhul muidugi kui tuleb soe suvi ja kannatab ujuda. Ja kui ma endale kiivri kunagi ostan :)
Aga plaan on mahutada kindlasti rullsuusk ja suusaimitatsioon ka suvisesse treeningplaani. Ja veel on igasugu põnevaid plaane.
Ja jõutrenn ka mingil kujul jääb kindlasti programmi alles.

Ja kaalu tahaks ka viieka allapoole kangutada. Tänane kaal 67,2. Maratoni võiks sügisel joosta 62 kilosena näiteks.
Vot siuksed plaanid.

Sunday, March 27, 2011

Nädalavahetus täis sporti

Nädalavahetusel käisin Jõulumäel Eesti meistrikaid vaatamas. Laupäeval siis meeste ja naiste teade ja pühapäeval meeste 50, naiste 30 vabatehnikas. Kiftilt ikka ässad panevad. Ma ei ole kindel, et ma selle 2,5 km klassikarajal igast künkast alla sõita üldse julgekski. No kõrvalt paistab muidugi hullem ka kui rajal olles, aga ikkagi. Meie trennipoisid tõid harrastajate teise koha ära ja seal kus meie naiskond poodiumil oleks võind seista, seal oli tühi koht, sest harrastajatest oli ainult kaks võistkonda väljas :) Vabatehnika rada oli tunduvalt rahulikum. Vabatehnika maratoni oli tegelikult jube põnev vaadata. Nii erinevalt sõidavad kõik. Terve rida küsimusi tekkis, et mis ja miks ja kuidas. Eks ma hiljem treeneritelt uurin.

Aga reede õhtul vedasin ennast spordiklubisse ja kütsin 30 mintsa spinni ja 15 mintsa jooksulinti. Laupäeval tegin Pärnus 45 mintsa spinni ja pühapäeval ka 45 mintsa spinni+ 30 mintsa hantleid. Kõhulihased on neljapäevasest trennist siiani valusad alles. Spinn on mu jaoks üks igav trenn, aga jooksma igaks juhuks veel ei läinud.

Põlv on okei vist, vahel kõndides veits annab tunda natuke, aga tundub, et läheb iga päevaga paremaks.

Thursday, March 24, 2011

Suu lahti, sured ära muidu!

Noh. Motoorne rahutus ei lubanud mul rohkem logeleda. Jalg on veits nõrk ja imelik, aga teoreetiliselt ju korras.
Trenni!
Neljapäev, järelikult ventti. Pärast värskelt torgitud põlve, 2,5 nädalast treeningpausi ja 1,5 kuust ventti pausi muidugi karm valik:D Aga suures eufoorias, et jalg alles jääb ja lõikuspidugi ei tule, olin valmis kannatama küll.
Algul esimesed kaks harjutust olid mõnusad, jõudsin juba mõelda, et ohh, polegi väga hull. Ja siis kohe läks raskeks, veel raskemaks ja väga raskeks. Viilisin, ohkisin ja puhkisin, pühkisin higi ja kannatasin. Aga hea oli trenni teha jälle. Uskumatu, et selline taandareng toimub nii lühikese ajaga. No ok, veits viilisin sihilikult ka ja hoidsin põlve, aga eriti rasked olid just hüppeharjutused. Päris nii hull ei olnud kui kõige esimene ventti, aga umbes sama nagu neljas vast.
Vahepeal istusin keset harjutust maha ja pühkisin higi. No ei jaksanud. Mõnda harjutust jaksasin jälle üllatavalt hästi ja kütsin liiga kiiresti, siis järgmise ajal olin jälle suremas.
Esimest korda enne trenni tegin täna mõned venituse moodi harjutused ja pärast trenni kütsin 15 mintsa ratast otsa ja istusin pool tundi saunas laval. Mõnus. Mõnus.

Põlv veel ei valuta.
I´m back.

Wednesday, March 23, 2011

Minu väike armas Baker

Tehnoülevaatus teostatud.
Menisk terve.
Ülekoormusest pole märkigi.
Vigastustest pole märkigi.
Aga jah, vana tuttav tsüst siis ikkagi. Samas ebaharilikus kohas kus eelmisel korral. Sel korral siis läbimõõduga 2,5 cm. Arstionu lükkas kohe orad põlve ja tegi tsüsti tühjaks. Kuna tsüst on sellises x kohas, siis päris kindel ei ole, kas õnnestus saada kõik kätte või tuleb teistmoodi läheneda. Lähipäevadel selgub. Esialgu kojutulles pidin ikka vasaku jalaga gaasi vajutama nagu viimasel ajal mitmeid kordi juhtunud on.
Protsedur ise oli suht ebameeldiv ja õudne kuna ma absoluutselt ei kannata verd ja orasid. Valus eriti ei olnudki. Hetkeks kaalusin kas minestada või oksendada, aga lõpuks ei juhtunud minuga kumbagi ja ellu ma igatahes jäin :)

Ühesõnaga hetkel on kõik tibens-tobens. Vist. Küsimus muidugi jääb siiski õhku, miks mul tsüst sinna põlve tekib, aga see ei ole tänase päeva küsimus. Tsüst võib muidugi tagasi ka tulla kiiresti, aga võibolla peab ilusti 5-6 aastat vastu, arvas arst. Noh, praegu siis läks 3 aastat.
Kurat, ma ütlesin ju kohe, et pole mul mingit ülekoormust.

Saturday, March 19, 2011

Suusahooaeg läbi

Eilseni ma veel lükkasin seda mõtet edasi ja unistasin, et panen paar korda veel suusa ikka alla. Põlv on viimastel päevadel veits vähem valutanud ja lootust oli. Aga täna öösel ärkasin terava valu peale ja põlve polnud jupp aega võimalik liigutada. Ma ei tea, kas see ongi see, mille kohta öeldakse "lukus põlv" või oli see midagi muud- igatahes jõle vastik tunne oli. Hirmus oli. Pikalt see ei kestnud ja magasin edasi. Veidi aja pärast kordus sama nali. Võeh.
Hommikul otsustasin siiski joone alla tõmmata ja mitte riskida. Niikuinii oli plaan aprillis puhata, nüüd siis tuli see lihtsalt varem. Ja kaks nädalat on juba puhatud ka.

Niisiis kokkuvõte. Suusatasin umbes-täpselt 450 km sel talvel. Arvestades milline talv oli, siis oleks võinud rohkem. Aga samas on seda kordades rohkem kui ükskõik millisel eelneval talvel.
Maratonidest. Neli starti ja kolm finišit siis lõpuks jäigi. Ühtpidi võttes pole ma varem ühel aastal rohkem kui üht maratoni lõpuni sõitnud, seega tugev hüpe edasi. Ja kui Alutaguse isiklikku parandasin 47 minutit, Tartut 20 minutit ja Mulgis tegin elu kiireimad 30 kilti, siis vist ei saa päris ebaõnnestunuks hooaega lugeda. Teisalt jälle oli ka ebaõnne ja valesid valikuid. Esimesed maratonid rikkus see lollilt välja väänatud käsi, Alutagusel oli suusk kinni määritud, Tartus olin ise loll ja suusk ei pidanud, hooaja lõpus jälle trauma.. Et selline veits rahulolematu ja melanhoolne alatoon jääb ikka juurde. Aga samas see rahulolematus paneb mind rohkem treenima ja järgmisel aastal uuesti proovima, see on kindel.
Trenni kasutegurit nägin kõige rohkem tõusudel. Tõusust üles minek oli käkitegu võrreldes varasemate aastatega. Tehnikaga tuleb veel tööd kõvasti teha ja üht-teist tuleb veel mõelda ja treeneritega arutada, mis ja kuidas.

Nüüd siis praen kolmapäevani ja siis saan teada, mis värk selle põlvega on. Siis teeb uusi plaane. Enne ei hakka igaks juhuks kirja panema kuidas ma maikuus Riias maratoni jooksen :) Aga kuni pole diagnoosi, on lootus ikka alles, et ehk saab ise terveks. Igast asju juhtub ju.

Monday, March 14, 2011

Klassikat võib :)

Arstil käidud. Onu väänas mu jalga igatpidi ja miskit eriti öelda ei mõistnud esimese hooga. Niipalju ainult, et põlveõndlas vedelikku pole. A noh, eelmisel korral ka ei olnud, oli hoopis kuskil väga ebatavalises kohas, kuskil lihase vahel. Ma ise arvan, et see on nüüd ka seal, aga ma pole arst ja võin eksida vabalt. Tunne lihtsalt on tuttav. Ainult et seekord veits valusam. Lühidalt siis sain saatekirja magnetisse. A magnetiga on selline põnev lugu, et vastaval asutusel pole raha, et enne maid seda uuringut teha lasta :) Alternatiiv on siis ise uuring kinni maksta.
Niisiis on kaks varianti a) ülekoormus ja b) meniski vigastus. Kui on variant a, siis paraneb ise ära, kui b, siis lõigatakse. Juhul, kui on vaja lõigata, siis olenevalt sellest, millal uuringu teen, toimuks lõikus mais või juulis. Paranemine pidi keskmiselt ikkagi 2 kuud võtma aega. Seega, kui ma lükkaks selle juulisse, oleks mul terve suvi pekkis, maratoni kindlasti ei jookseks ja trenni ka suvel ei teeks. Katastroof. Kui mais saaks lõigata, siis saaks juulist trenni teha, aga karta on, et maratoni sügisel ikka ei jookseks. Väga halb. Aga saaks midagi ikkagi suvel teha, tasapisi. Võibolla.
Aga kui on ülekoormus, siis on kõik kõige paremas korras. Veits puhkust ja gaas põhja.
Mul pole 2 kuud aega seda uuringut ju ometi oodata. Eksole. Kohe oleks vaja teada.

A muidu arst ütles, et ma võin proovida selliseid asju teha, kus on otse liigutust vaja teha. Et siis klassikarajad ootavad mind kuni neid veel on. Homme veel proovima ei lähe, sest pärast jalaväänamist on tunne jälle oioi kui kehva.

Sunday, March 13, 2011

Trahviminutid

Pärast teisipäeva läks jalg päris hulluks. Kolmapäev oli väga vaevaline. Kui parasjagu kõige hullemini valutas, küsis mees, et kuule, kas sa laupäeval sõidad pika või lühikese maratoni :) Noh, tühjagi ma midagi suusatasin.
Vedelesin hoopis veekeskuses igas kausis ja käisin igas saunas. Veits läks nagu paremaks, aga jalg ikkagi valutab puhkeasendis kah. Paistes väga enam pole.
Ühesõnaga on mul palju vaba aega järsku. Lugesin läbi raamatu "Kaka ja kevad". Meeldis. Kuna juba kultuurilainele sain, lugesin öösel läbi terve viimase kuu "Areenid", lappasin läbi raamatu- ja plaadimüügi edetabelid, kino- ja teatrikavad, arvustused ja tegin endale listi, mis ma näha ja kuulda tahan, kui paus pikemaks peaks minema.

Lumi on endiselt maas. Kõik suusatavad. Ainult mina ei saa. Vastik, vastik, vastik. Homme lähen arstile, eks siis kuuleb, mis edasi juhtuma hakkab.

Tuesday, March 8, 2011

Mulle meeldib suusatada

Täna käisin.. ee.. suuski määrimas. Arstile lubasin, et trenni ei tee ja kodus ka suure suuga lubasin, et lasen ainult suusad ära määrida ja tulen kohe tagasi. Seega trennis ma ei käinud, lihtsalt suuski määrimas :) Tegelt, kui jõudsin kohale, käis parasjagu vabatehnika õppimine ja ikka võtsin ennast ritta. No et paar sammu ikka proovin ja nii.
Teppan parasjagu õpetas, kuidas siledal maal vabatehnikat sõidetakse. Ei saanud algul üldse pihta, mis ja kuidas. Käed-jalad läksid ikka sassi ja ainult tõusuvarianti sõitsin. Tasapisi hakkasin siiski pihta saama ja varsti tuli juba enamvähem vist nii nagu see välja nägema pidi. Treener kiitis ja mina (kiida lolli ja loll rabab ennast lõhki) muudkui harjutasin ja harjutasin. Vahepeal ikka koordinatsioon kadus ja käed-jalad läksid segi. Aga treeneri "üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm" hakkas varsti mu peas tiksuma ja tasapisi hakkas tulema. Ehk põhimõtte sain selgeks ja edasi oleks vaja ainult praktikat, praktikat ja.. praktikat. Ja nii hea oli suusatada. Suusk libises ja ise ei pidanud muud tegema, kui rütmis püsima ja õigel hetkel käed maha toetama, tõukesse lükkama ja teise jala õigel ajal maha panema.
NII HEA OLI SUUSATADA! Tõeliselt mõnus. Kui tehnika osa sai läbi, tegime ühe pisikese tiiru otsa. Oleks tahtnud nii veel suusatada, aga kaine mõistus käskis põlve hoida.
Põlv lasi ilusti trenni teha. Pärast muidugi läks paiste ja hakkas veits valutama. Samas peab tunnistama, et valutas vähem kui eile. Suusafänn teeb siit järelduse, et suusatamine on põlvele hea! :)

Põlvest niipalju, et valutab teine ikka päris hullusti. Algul mõtlesin, et rohte kohe välja ei osta- ehk läheb ise üle. Noh. Laupäeval läksin ikka lonta-lonta apteeki ja ostsin tabletid välja. Pühapäevast hakkasin tarbima. Tablettide ainuke mõju on kõrvaltoime, mis tähendab, et 1-4 tundi pärast tableti võtmist külastab mind hirmus kõhuvalu. Tõepoolest, sel ajal ei pane põlvevalu tähelegi :) Paraku.. veits hiljem on kõik tagasi. Homsest uus variant kasutuses, eks näis, kuidas sellega läheb.
Aga kui ma panen suusad alla, siis ma ei tunne mingit valu. Nii kift on suusatada. Eriti kui tunned, et hakkab midagi välja tulema.

Ja siis pärast tenni rääkis üks trennikaaslane oma Vasaloppetist niimoodi, et MA TAHAN KAAA SINNA! Ja ühel päeval ma lähen ka.

Jah. Tõsine suusapede on minust saanud.

Thursday, March 3, 2011

Haigusi farmis ei ole meil tarvis

Mulgist tulles oli täielikult toss väljas. Kerge nohu oli juba enne starti ja eks kolme nädalaga kolm maratoni imes energiast tühjaks. Lisaks siis valutav põlv. Kuna kõik ülejäänud saapad on kontsaga, siis normaalselt lonkamata kõndida saan ainult suusasaabastega :)
Teisipäeval võtsin ennast kokku ja läksin korraks Nõmmele trenni. Tegelikult oli trenn Pirital, aga selle pisiasja olin millegipärast segi ajanud. Ega ma mingit trenni teha ei jõudnud ka. Tegin kaks väikest alumist ringi paaristõugetega ja tulin koju tagasi. Isegi kella ei pannud seekord käele, a kuna ma just hiljuti samad kaks ringi sõitsin, siis ma tean, et see on 3,91 km.
Õudselt nõme. Välja ma ronisingi rohkem seepärast, et inimesi näha. A noh, läks nagu läks. Oma viga, et lugeda ei oska.
Eile käisin arsti juures ja põlvest said esimesed pildid tehtud. Arst uuris neid pikalt ja ütles, et midagi seal vist on jah. Edasi siis teise arsti juurde, kes mul juba korra põlvest tsüsti tühjaks tõmbas (aastal 2008 nagu eile sai välja kaevatud arhiivist). Aeg õnnestus saada juba 14. märtsiks. Ma veits kardan teda küll, sest eelmisel korral ta ähvardas mulle lõikuspeo korraldada, kui vesi põlve tagasi tuleb. Aga vahepeal on kolm aastat mööda läinud ja meditsiin arenenud, vahest saab kuidagi ilma ka..
Igatahes ma lubasin arstile, et võtan korraks koormuse täitsa maha ja puhkan jalga ja Haanjas ei stardi. Aga Valgehobusemäe 12. märtsil võiks küll ära sõita. Elu on õpetanud, et enne kui ennast arstide meelevalda lubad, tuleb viimast võtta. Mine tea, millal jälle saab.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...