Öäää

Eelmise esmaspäeva rullsuusk oli jube mõnus trenn. Trenne oli vahele jäänud ja selline trennipuudus oli, et kohe jube mõnus oli sõita. Treener alguses filmis, kui esimest ringi keppideta sõitsin. Pärast sõitsin keppidega ja märkamatult muudkui tempo tõusis. Treener iga ringi ajal ütles, et misasja sa kiirustad. Noh, siis võtsin jälle aeglasemalt, aga ei suutnud seda aeglasemat tempot kuidagi hoida, ikka ringilt tulles tulid inimesed selg ees vastu. Lõpuks oli nii, et viimase ringi jaoks käskis kellelgi järgi sõita, kes oskab rahulikult sõita kuna ma iseseisvalt sellega hakkama ei saa :)
Sõitsin umbes 17,5 km, täpselt ei mäleta ja kell hetkel keeldub koostööst ja mõtleb elu üle järele.

Neljapäeval käisin venttis, esimest korda siis selles raskemas trennis. Teise venttiga vahe siis selles, et kõiki harjutusi kolm seeriat, aga selle eest veerand tundi lühem trenn. Novat, seal siis punnitasin küll nii nagu jaksasin (ja jaksasin rohkem kui kunagi varem), hingasin nagu treener käskis ja sain tehtud isegi sellised harjutused, mida ma varem pole jaksanud. Okei, ma ei jõudnud neid eriti tihedalt teha, aga vähemalt omas tempos suutsin ilusti kaasa teha. Ainuke harjutus, mis on endiselt ületamatult raske mu jaoks, on üks harjutus, kus korraga tuleb maast lahti tõsta vastaskäsi-vastasjalg. Ei saagi aru, kas asi on kehvas tasakaalus või puhtalt jõus, aga vat selle harjutusega ma veel hakkama ei saa. Vat seesama harjutus, mida siin pildil trennikaaslased kenasti teevad. Täitsa arusaamatu, miks see minu jaoks nii jube raske on.
Väga minu trenn oli. Raske oli ja pidi pingutama. Pärast trenni käed ja jalad värisesid tükk aega. Samas tegi rõõmu, et võrreldes mu eelmise sügise esimeste ventti trennidega on vahe ikka üüratu. Jee, mul ongi mingid lihased juba kuskil!

Reedel tegin kiire reanimeeriva lõuna ujulas. Ujusin 600 meetrit, rohkem ei viitsinud. Ventti hakkas juba lihastesse kohale jõudma ja käed väsisid ära. Aga selle eest juhtus õhtul mingi imelik värk ja auto ei läinud lasteaia juures enam käima, mistõttu jätsin auto lasteaia juurde, võtsin lapse ja läpaka selga (kokku vast 20 kilo kanti) ja trampisin kilomeetrikese jala koju. Väga väsitav ettevõtmine oli. Õhtul käsi enam klaviatuurini tõsta ei viitsinud.
Olgu öeldud, et pärast läks auto muidugi jälle ilusti käima:)

Eilne rullsuusk osutus ootamatult raskeks, kuigi ma laupäeval- pühapäeval puhkasin. Jalad olid kanged, käed olid kanged, selg jäi kangeks ja siuke tunne oli, et kogu raam on kõver. No pikapeale nagu läks veidi paremaks, aga üldiselt sellist väga head tunnet ei tulnudki. Treener muudkui kommenteeris, et see on valesti ja too on valesti ja ühte viga korrigeerides tuli kohe teine asemele. No viimane ring tuli minu arust juba enamvähem normaalselt.

Pärast vaatasime videost oma ukerdamisi ja see pilt, mis avanes oli küll hoopis kehvem kui ma ise arvasin. No siuke täielik vuss. Umbes nagu esimest korda elus oleks suusad jalas. Keppideta sõites käis mu vasak käsi mingit täiesti veidrat trajektori mööda nagu oleks tegemist mingi raskema liikumispuude või koordinatsioonihäirega. Õuduk.
Õhtul kodus teleka ees mõtlesin, et ei tea, kas peaks mõtlema hakkama ala vahetamisele. Et äkki ma ei õpigi kunagi normaalselt suusatama. No ikka veits nukraks tegi. Mees soovitas jõutõstmist proovida, et hea lihtne, pole mingit tehnikat, muudkui uhad valku sisse ja tõstad rauda. Jõuad või ei jõua, lihtne :)

Hommikul keerles maakera jälle õigetpidi ja tõstsin suusasaapad uuesti autosse.

Ainult ajanappus mu hinge kriibib

Oeh. Kus ma jälle jäingi.
Ahah. Nohu kestis kenasti kaks nädalat, paar päeva tagasi lõpuks andis alla ja kadus.

Kiire on koguaeg, palju kohustusi, palju kohti, kuhu oleks vaja jõuda, palju asju, mis vaja teha ja aega - teadagi- pole.
Päevaplaan on mul 15 minutilise täpsusega paigas ja kogu selle paranemise aja sisustasin hoolsalt arvutamisega, kuhu paigutada trenne ja kuidas jõuda kindlaks kellaajaks kuskile vajalikku punkti.
Noh, päevaplaan on mul umbes selline: ärkan 6.45, ajan lapse nr 1 üles, teen teisele lapsele lasteaeda vajalikud söögid kaasa, ajan üles lapsed nr 2 ja 3 ja vean nad lasteaeda, kihutan tööle. Õhtul stardin kl 17 töölt, korjan lapsed peale, kiirelt valmiv õhtusöök (aega on 22 minutit), annan lapsed üle ja kl 18 olen trennis. Hiljaks jään alati muidugi, aga viimasel korral ainult 4 minutit, nii et peaaegu tuleb välja juba.
No ja siis järgmine päev on selline, et kuni õhtuni on sama, töölt pean tulema ära 20 mintsa varem, võtan lapsed lasteaiast, viin ühe lapse koju, teise lapse laulma, kappan koju, õhtusöögi valmistamiseks 52 minutit aega ja kl 19 olen trennis. Seal sain viimati adminnilt pileti kellaajaga 18.59.53, nii et ka peaaegu jõuan. Natuke on logistikat vaja parandada veel, et kõik sujuks.
No nende päevadega on enamvähem juba sisse harjutatud. Aga ületamatuks on osutunud hommikune trenn, mis plaanipäraselt peaks hakkama kuskil 7.20 ja vat selleni ma küll reaalis veel jõudnud ei ole. Peaks minema varem magama, aga esimest korda õnnestus see mul just alles eile õhtul.

Novat. Lühidalt olen vahepealse tatitõve ajal teinud 4 korda trenni. Kaks nendest rullsuuska (mõlemad 2 tunnised), üks venti ja üks jõutrenn. Graafikusse pole oma asjadega jõudnud, aga väga palju maas ka pole. Teoorias on selge, et saab küll, kui piisavalt tahta. Praktikas on arenemisruumi. Aga eks ma pusin edasi ja küll asjad jooksma saavad. Kõik on võimalik, kui piisavalt tahta. Ja kui ikka ei saa, siis pole piisavalt tahtnud. Mulle meeldib nii mõelda.

Kui palju tatti mahub ühe väikse nina sisse?

Selle nädala vastuseta küsimus. Samast seeriast, et kust tuleb tolm ja kuhu kaob armastus?
Noh, eks arvata oli, et liiga väike vahe maratoni ja rogaini vahele jäi ja lisaks see rumala peaga tehtud venti trenn paar päeva enne rogaini pidi kuidagi märku andma, et nüüd sai tiba palju, nii et see ei tulnud erilise üllatusena. Või noh, tegelikult tuli ikka küll, sest ma nii labaseid haiguseid tavaliselt ei põe. Kui juba haige, siis vähemalt bronhiit või püelonefriit, aga mitte mingi labane tatitõbi.
Pühapäeva öö vastu esmaspäeva oli kõige hullem. See möödus valdavalt nina nuusates ja kirudes, et kodus pole ühtki nohurohtu. Keset ööd hakkas nii külm, et panin akna kinni, ladusin mitu kihti riideid selga ja otsisin paaniliselt korterist veel ühte tekki. Siis tuli idee, et kraadin ennast õige, et kindlasti mul on mingi 39 palavik. Selline ootusärevus oli täitsa sees kuna mul pole umbes 15 aastat palavikku olnud. Kraadiklaas näitas 37,1! Misasja? Mul nii kohutavalt halb olla ja närused 37,1 kraadi kõigest. Ma ütleks, et olin isegi veidi solvunud. Edasi hakkas soe ja siis talumatult palav ja pärast läks isegi paremaks veidi. Hommikul mõtlesin, et kui palavik on alles, siis tööle ei lähe. Tühjagi - 36,9 näitas. Ma arvan, et see kraadiklaas ei tööta.
Järgnevad päevad on olnud tunduvalt paremad, aga sellest kohutavast nohust pole ma tänaseni vabanenud. Ninaalune on juba katki nuusatud ja lõppu ei paista. Küüslauku söön nagu õuna, jooditäppidest talla all on saanud suured laigud, aga ei midagi. Varsti hakkan katsetama Leedu rekkajuhi soovitust, et soolvette riivida kaneeli ja see ninna tõmmata. Pidi väga vastik, aga tõhus olema.
Äkki peaks juba sokid jalga panema?

Seega pole ma ka trenni teinud. Aga kuna muidu olemine pole paha, siis selle eest olen ma palju muid asju jõudnud ära toimetada ja palju tööd teinud. Seegi hea. Saab suusahooajal lõdvemalt lasta.

Põlv valutas 2-3 päeva, enam ei mäletagi täpselt. Guugeldasin välja, et tõenäoliselt on tegemist reie sidekirme pingutaja vigastusega, mis on tüüpiline ülekoormusvigastus ja tekib koormuse liiga järsul suurenemisel. Noh, kirjelduse järgi tundub see mulle igati sobilik diagnoos. Eriti see osa, et nagu enamuse teiste põlvevigastuste puhul, on ka siin paranemise võtmeks puhkus. Läbi valu jooksmine võib olukorra ainult halvemaks muuta. Põletiku vähendamiseks ja seeläbi paranemisele kaasa aitamiseks võib põlve välisküljele jääga külma kompressi teha. Tavaliselt aitab see probleemi lahendada mõne päevaga. Siuke vigastus on täpselt minu jaoks sobiv.

Nii et siiani on mu uus treeninggraafik alles teoreetilist laadi ja pole veel selge, kas see mulle üldse sobib. Järgmise nädala teen ka vähe vaiksema veel igaks juhuks ja vaatan, kuidas organismus üldse trennile reageerib.

Rogain

Rogainile meelitas mind kevadest saadik sõbranna Anne ja eks kergekäeliselt sai "davai, lähme" ära öeldud. Kui maratoni plaanid untsu kippusid minema, ütlesin oma "jah" sõna ära, no et kompensatsiooniks või nii. Aga maraton sai siis ikkagi kogemata joostud, samas oli Anne meid juba rogainile kirja pannud ja nii siis lõpuks juhtuski, et 3 nädalase vahega sai tehtud maraton ja 8 tunnine rogain.

Kuna ma ikka viimase hetkeni lootsin, et ehk Anne mingil põhjusel ei saa tulla, siis ei olnud ma selleks ka eriti hoolsalt valmistunud. Esiteks olid viimase kaks nädalat kohutavalt kiired ja teiseks tegin sel teisipäeval hooaja esimese venti, kus trennis tundsin ma end paremini kui kunagi varem, kuid selle eest olid tagumised reielihased veel laupäeval stardis ka valusad.
Noh ühesõnaga kimasin hommikul Karepale (vastu tõusvat päikest) ja läks lahti. Kuna joogisüsteemi mul pole, siis võtsin kaasa lapse koolikoti, kuhu viskasin joogipudeleid ja süüa. Sellega jooksmine oli nii piinarikas, et kuskil teise punkti juures viskasin selle puu alla maha, võtsin kaasa kaks pooleliitrist veepudelit, paki sefiiri ja ühe geeli. Sefiiri ja geeli toppisin taskusse, kummassegi kätte üks pudel ja nii siis mindud sai. Ühtlasi ununes ka telefon kotti, mistõttu me pidime rajal teiste käest kellaaega uurima ja veidi see meie arvestust segas siiski.
Noh, nii me siis seal metsas kulgesime. Sõbranna on mul vana ekstreemsportlane, noorena oli lootustandev laskesuusataja, nüüdseks on tal lapsi veel rohkem kui mul ja pikad pausid vahel, kuid on hakanud tasapisi trenni tegema ja mu hirm, et ma ei jõua tal sabas püsida, osutus täiesti põhjendatuks. Kui siledal maal jooks oli igati okei, siis maastikku valdas ta ikka minuga võrreldes väga profilt, vaatasin kuidas ta liigub ja mõtlesin, et njaa.. kogemused, kogemused. Mina siis käisin üldse elus esimest korda metsas ja mul polnud õrna aimugi sellest, mis mind ees ootab.
Esimesed 3 tundi ma mõtlesin, et persse, kes mul käskis siia võssa ronida ja et olgu see viimane kord. 3 tunni möödudes tabas mind sama põlvevalu, mis maratonil ja siis sai mõnda aega lihtsalt longatud. Valu hakkas jällegi pärast üht asfaldilõiku. Aga siis tuli kohe pehme soo ja kannatas vahepeal kiiremaid liigutusi ka teha. Annel hakkas puus tunda andma ja siis võtsime edasi vähe rahulikumalt. Kuskil sealtmaalt kadusid ka sellised mõtted, et mis kuradi pärast ma siin olen. Tasapisi hakkasin üht-teist kaardist taipama, tasapisi sain pihta, kuhu astuda ja kuhu mitte ja täitsa mõnus oli. Ilm oli super ja seltskond samuti.

Ekstreemseim hetk oli see, kui minu ees jooksnud Anne järsku kadus eest- puusani laukasse. See käis nii kiiresti, et mul läks hetk aega, et üldse aru saada, mis juhtus. Suht kerge vaevaga õnnestus ta sealt välja tirida ja jalanõud jäid tal ka jalga, aga ära ehmatas küll korralikult :)

Legendi järgi (mida ma pärast võistlust kodus lugesin) ei oleks pidanud üle põlve vett olema kuskil, kuid meie igatahes läbisime mingi ojakese kaks korda vööni vees, mistõttu sefiir taskus muutis veidi oma tahket olekut ning omandas kergelt mudase maitsevarjundi ja ma mõtlesin, et isegi hea, et telefoni seljakotti unustasin.

Noh ja nii ta siis tehtud saigi. Liitri vee, ühe geeli ja paki sefiiriga. Keegi oleks võinud mulle ainult öelda, et sellisele üritusele paljaste säärtega pole tark minna :D Seelikut ei saa nüüd mitu kuud vist selga panna, sest jalad on nii ära kriibitud ja lõhki.
Aeg läks metsas üllatavalt kiiresti, ei saand arugi, et NII kaua seal oldud sai.
Metsas olime kokku 7.34 ja 74 naiskonna hulgas saime 28. koha, mis on ülikõva ja suht uskumatu tulemus. Üldkoht oli 197 ja kokku finishisse jõudis 350 võistkonda.

Kukkumiste skoor jäi meil võistkonna siseselt 5:3 minu kasuks, Annel siis selle eest laugas juurde :D