Wednesday, November 16, 2011

Rahulikult. Rahulikult.

Niisiis sai jälle selgeks, kui lihtne on ületreenida. Pulss, vererõhk ja kehatemperatuur olid 4 päeva kaugel allapoole igasugust normaalsust. Tööl käisin, ülejäänud aja vedelesin diivanil, kätt ega jalga liigutada ei jõudnud. Kõige madalam pulss, mis mul pärast tööpäeva näha õnnestus, oli 48 ja kõige madalam vererõhk, mis õnnestus mõõta oli 85/51. Vot.
Igatahes olen ma nüüd jälle inimese nägu juba mõnda aega ja tasapisi olen liigutanud ka. Esimene nädal ei teinud mitte midagi. Arstiga konsulteerisin igaks juhuks ja lubasin rahulikult liigutama hakata. Teine nädal tegin kaks õhtut lastega väikest lihastrenni kodus ja tundus, et kannatab teha küll.

Reedel käisin jõusaalis, kus muu hulgas näppisin elus esimest korda skiergomeetrit ja mulle kohaselt ilma pikema sissejuhatuseta kütsin kohe world skiergo sprinti elu eest. Ausalt öeldes olid mul juba peale soojendust käed väsinud. Kilomeeter sprinti oli palju keerulisem, kui ma endale seda ette kujutanud olin. 200 meetri peal olin juba suht küpse, aga kuidagi ikka kannatasin ära. No igatahes aeg läks lukku 5.02 ja mul oli tunne, et kukun sinnasamasse ümber. Kusjuures huvitav oli see, et valusaks ei jäänudki mitte niivõrd käed vaid hoopis reie tagumised lihased. Käed jäid valusaks alles järgmisel päeval.
Ühesõnaga käed on endiselt nõrgad ja sprint las jääb ikka noorematele.

Esmaspäeval käisin Lillepis rullsuusatamas. 1.40 kokku sõitsin ja keskmine pulss oli 142 nii et igati vinks-vonks. Treeneriks oli seekord Kristel. Rada oli üllatavalt puhas ja kuiv. Kahtlustan, et rada oli puhastatud. Polnud lehti ega käbisid ega midagi. Ja mis selles trennis oli huvitav, oli see, et laskumisi polnudki nagu Pirital enam, kuigi oli pime ja polnud seal tükk aega käinud. Selline täitsa teistmoodi tunne oli, polnud enam kukkumise hirmu.

Täna hommikul kaevasin kapipõhjast välja tossud ja käisin jooksmas kl 7.30. Nii et reaalis on see ka nüüd järgi proovitud ja täitsa teostatav. Külm ja pime, prr. Unise näoga naabrinaine alles pissitas koera kui tagasi jõudsin. A muidu kui esimene moment välja arvata, oli täitsa muhe joosta. Pulsi viskas algul kohe kõrgeks ja tempot muudkui lasin alla, et pulss normaalne oleks. Tõnismäest üles joostes hakkas pulss jälle kahtlaselt langema, aga siiski jäi kuskile 100 kanti kui tõus läbi sai. Igatahes otsustasin, et homme veel venttisse ei lähe, et päris okei vist ikka veel ei ole, kuigi enesetunne on hea. Teen midagi rahulikumat sel nädalal veel.
Jooks kokku oli 3,4 km ja aega läks 35 mintsa.

Tuesday, November 1, 2011

Ahh?

Teisipäeval ja kolmapäeval puhkasin.
Neljapäeval käisin venttis, mis oli seekord mu jaoks raskem kui eelmine kord. Eriti millegipärast käed, vist kütsin alguses kettaga liiga kiiresti, pärast olid kolmandate seeriate kätekõverdused väga vaevalised ja paar korda panin põlved maha. Ei jõudnud noh. Aga pärast trenni tunne oli parem kui eelmisel nädalal.
Ventti kokku siis umbes tunnike, pulssi ei mõõtnud, aga eks ta hüppeharjutuste ajal seal kuskil 185 peal ikka vast oli.
Reedel puhkasin.
Laupäeval jõudsin imikasse üle pika aja. Esimene pool trennist oli jooks ja imiteerimine vaheldumisi, edasi jagunes grupp kaheks, üks osa käis tõuse vallutamas ja kuuldavasti oli suht valus trenn olnud. Mina ühinesin selle pundiga, kes tehnikat lihvisid ja rahulikult kulgesid. Trenni lõpuks sain isegi enamvähem pihta, mismoodi see asi käib. Aga küllap ma suudan selle järgmiseks korraks jälle unustada :)
Kokku trenn 2.32, keskmine pulss 145, kalorit läks 1183.

Pühapäeval käisime tüdrukutega plaaniväliselt rullsuusatamas. No et ilus ilm ja kasutame juhust, et siis esmaspäeval saab pimedas tehtava trenni vahele jätta. Järvel käisime ja kõik oli tore kuni Elen küsis, et kuulge, palju teil pulss on, et temal veits kõrgem kui muidu. Mul oli sel hetkel 80 :O. Üldiselt ma trennis pulssi ei vaata, pärast kodus vaatan, palju oli. Aga kuna see number tundus väga imelik, siis jälgisin seekord trenni lõpuni. Ja pulss muudkui langes igal tõusul, laskumisel veidi tõusis, aga üldine suund oli ikka allapoole. Viimase ringi viimasel tõusul näitas pulss 53, see tundus ikka väga imelik ja lõpetasime trenni ära.
Kokku sai 12 km 1,5 tundi ja keskmine pulss 75.

Hmm. Konsulteerisin targematega ja pakuti erinevaid võimalusi, millest võis see pulsijama olla ja jälgida, mis edasi toimub. Noh, edasi toimuvad mu organismis mingid kummalised asjad ja eks tuleb uurida, milles asi. Nüüdseks on selge, et variant "kell läks lolliks" ei ole tõene. Igatahes pulss on mul endiselt ülimadal, eile töölt tulles oli 57 ja täna hommikul ärgates 48. Vererõhk 90/51 on ka pisut veider.
Esialgu ei oska midagi arvata. Ootame, vaatame.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...