Monday, February 13, 2012

Tõehetk

Kuni eelmise reedeni ma ikka veel uskusin, et lähen Tartut sõitma. Mõistus ei suutnud vastu võtta infot, et nüüd nii ongi ja et ongi pees.

Pärast mitmeid kõnelusi suusatajatega jõudis mulle siiski pärale, et sel aastal ei tule Tartu maratoni. 100% pakuti katkestamisprotsendiks nagu ühest suust. Ega ma päriselt neid ikkagi ei usu. No et mismõttes. Ega ma mingi nõrk ei ole.
Ma siiamaale usun, et ma koperdaks ära küll. Aga küsimus ongi, et mis hinnaga ja kas sellel on mõtet. Pika ja keerulise mõttetöö tulemusena jõudsin järeldusele, et tuleb siiski loobuda.

Hetkel on seis selline, et kaks päeva olen juba poes käinud pikad ringid maha ja eriti hullult enam ei lonka. Kiusatus on suuska proovima minna täna. Aga ilmselt siis vabatehnikat. Motoorne rahutus ei lase olla noh.

Ühesõnaga toimub 41. Tartu Maraton ilma minuta.
Vastik. Vastik. Aga sport ongi emotsioonid ja vahel sekka tuleb ebameeldivaid hetki ka. Nii see lihtsalt on.

Teisipäeval lähen jalga näitama, siis pilt mõnevõrra selgem, mis ja kas saab ülejäänud maratonidega või ongi selleks aastaks sõidetud kõik.

Oehh.

Thursday, February 9, 2012

Luuvalupäev

Täitsa mõnitav päev rahvakalendris :)

Ma pean tunnistama, et olen tugevalt alahinnanud igasugu varbatraumasid siiani. Tunduvad sellised mängutraumad rohkem. Aga ainult eemalt vaadates. Reaalis on tegemist üsnagi ebameeldiva traumaga nagu nüüdseks selgunud on.
Kõigepealt on ju totter võtta haige varba pärast haigusleht. No ma ei tea, tundus imelik. Niisiis läksin esmaspäeval ilusti tööle. Hommikul avastasin, et jalga ükski jalanõu ei mahu. Seega ärandasin lapselt saapad ja koperdasin nendega autoni. Autos selgus kohe uus probleem, et varbaga ei saa gaasi vajutada, tuleb rohkem tallaga pressida, mistõttu kaks numbrit suur jalanõu tahtis kinni jääda kuskile gaasipedaali juurde. Suht kiiresti sai selgeks, et tuleb sõitmiseks kasutada vasakut jalga.

Täna pressisin esimest korda oma tossud jalga ja käisin juba veits kabedamalt. Vähemalt ei lohistanud jalga enam niimoodi järel. Õhtul viisin lapse trammiga vanalinna laulma ja tagasitulles oli selline hetk, et tramm tuli, mina koperdasin trammini, see pani uksed nina ees kinni ja sõitis minema. Seisin keset tänavat autode vahel lolli näoga ja mõtlesin, et trammijuhid on igavesed ahvid ja vaesed vanainimesed, kes koguaeg niimoodi kõnnivad. No ei olnud seda trammispurti kuskilt võtta täna.

Muidu pole olukord eriti hull. Ühtegi valuvaigistit pole võtnud ja ega ta eriti ei valuta ka. Vahel ikka veits valutab ja liigutades annab tunda, aga midagi hullu pole. Ühe korraliku hambavaluga ei anna võrreldagi. Kui esimestel päevadel paistis teipide vahelt potisinine värv, siis nüüd on see juba rõõmsalt kollane. Järelikult paraneb.

Alutaguse jääb vahele. Tartu kohta ei raatsi veel öelda, kas jääb ära või mitte. Ma siiani kujutan ette, et varvas saab ilusti terveks selleks ajaks. Kuigi niipalju kui ma guugeldanud olen, mitte ükski allikas mu naiivset mõtet ei toeta. Räägivad neljast kuni kaheksast nädalast. Ulme. Mul nii palju kannatust küll ei ole, et 8 nädalat haige olla. Lumi sulab ära juu.

Saturday, February 4, 2012

Ja ikka trauma kohe järgi

Shallalla, ei läind nädalatki maratonist kui õnnestus saada suhteliselt veider trauma. Eks see on teada värk, et alati, kui kõrgendatud emotsioonid mängus, tuleb kohe pauk ka järgi. Nii on see olnud mitmeid kordi ja polnud nüüdki erand. Kuigi ma omaarust olin küll liikluses ülikorralik ja tänaval ettevaatlik, sest teada ju, et pea laiali otsas.
Aga tuli hoopis spordiklubi jõusaalist. Suusatamiseks oli liiga külm ja hommikul suundusime jõusaali. Kõigepealt tegime 30 mintsa ratast, siis 20 mintsa sõudekat, siis jäime arutama, mida edasi teha ja lõpuks valisime selle ellipsi moodi asja. Hakkasin tablood näppima ja tõstsin ühe jala üles, et oma arust hoog maha pidurdada, aga reaalis jäi jalg kuskile konstruktsiooni vahele kinni ja vajusin kogu keharaskusega veel otsa ka jalale. Assa raisk, valus oli.
Ragina järgi arvasin kohe, et nüüd on mingi jama. Jalg läks paiste nagu poksikinnas ja trenn sai sellega kiire lõpu. Mõtlesin, et käin kohe EMOst läbi ja vaatan, mis värk on. Saabas hästi ei tahtnud jalga mahtuda. Ilma sokita õnnestus vaikselt jalga meelitada, aga kui püsti tõusin, lendas saabas välgukiirusel jalast. Kontsaga saabas polnud üldse hea mõte. Kakkusin tossul paela lahti pealt ja kuidagi nipitasin selle jalga. 25 kraadi külma kah, päris sokiga ei tahtnud minna. Igatahes sain ma autojuhtimisega hakkama, valus oli, aga kannatas sõita küll. EMOs tehti röntgen ja tulemus siis oligi, et varbaluu murd ja luutükk lahti, mis käib vastu liigest ehk siis selline eriti ebamugav variant. Teipisid varbad kinni ja ütlesid, et kuuga paraneb ära.
Vat sulle siis jõusaal. Ja vat sulle suusahooaeg. Tartu maratoni kohta arvas, et kui läheb tunne imeheaks, siis võib ju proovida, aga ta kahtleb ja kindlasti soovitada seda ei saa. Hetkel ma olen veel optimistlik. Üldiselt on mul kõik traumad väga kiirelt paranenud ja tuleb loota parimat.
No on jah kohutavalt naljakas tegelikult. Valus muidugi ka, sest ootamatult selgus, et varbad jäävad igale poole ette ja et päris palju neid ikkagi läheb vaja ka tavaelus ja mõningad automaatoperatsioonid (nagu varbaga teise jala sügamine, botaste jalast võtmine, kõndimisest rääkimata jne) nõuavad nüüd hoopis teistsugust lähenemist. Ja muidugi kui lapsed voodiäärel juttu käivad ajamas, siis üks istub, teine astub ja kolmas toetab käe mu haige varba peale kogemata :)
Võeh. Ebameeldiv.

Friday, February 3, 2012

Numbritest ka

Numbritest ka siis natuke emotsioonivabamalt. Ametlik lõpuaeg 7:56.49,5. Stardinumber oli 5199 ja lõppkoht 4975 , naistest 729., oma vanusegrupis koht 107.
Vaheajapunktides on pandud lõigu läbimise järjekord ka paika ja seal on kohad
18 km 5096
45 km 5049
55 km 4988
67 km 4990
lõputõus 4405
ehk siis sai jõuvarusid õigesti jagatud ja lõputõusul olin suremisest veel päris kaugel.
Eestlastest olin viimane, aga eelviimane oli minust 4 minutit parem. Oleks teadnud, oleks ühe juustusaia söömata jätnud teepeal :) Aga noh, kokkuvõttes ei ole vahet eriti muidugi.
Kell sai tühjaks 52. kilomeetril, aga sinnani siis andmed:

Keskmine pulss on üllatavalt madal. Ise arvasin, et 167 võibolla keskmine umbes, aga vat siis sulle. Ilmselt siis lihtsalt hõre õhk lõi hapnikukraanile klapi ette.

Kilomeetrid olid väga erineva kiirusega, olenes raja profiilist ja sellest, palju ruumi oli. Kõige aeglasem oli 6. km, millele kulutasin 13.18. Ju see oli siis selline kilomeeter, kus seisime tõusul pikemat aega ummikus. Kiireim kilomeeter oli 30. km, mille aeg oli 3.54. Seda kohta ma mäletan, sest viskasin pilgu kellale ja pööritasin ulmelise numbri peale silmi. Oli selline pikk lauge laskumine, eriti kiiresti sealt alla ei saanud minu arust, aga ta kestis lihtsalt pikalt.


Vot. Nüüd olen neli päeva kodus lakke vaadanud ja nüüd tahaks jälle trenni minna. Õnneks ei ole vaja valida kumba maratoni nädalavahetusel sõita, sest mõlemad on külma ilma tõttu edasi lükatud. Eks peab minema siis jõusaali vahelduseks. 35 kraadi on isegi minusugusele pingviinile suusatamiseks tiba jahedavõitu.

Aa ja see ka veel, et gluteenivaba riiul toidupoes oli nendes pisikestes Itaalia külades maast laeni.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...