Monday, March 26, 2012

Suusahooaeg läbi selleks korraks

Ootamatult saabus kevad ja mulle isiklikult tundub nagu talv oleks praktiliselt vahele jäänud sel aastal.
Suusahooaja võib kokku võtta lühidalt: laias plaanis katastroof, ühe helgema hetkega.
Suusad müüsin maha.
Tuleb kevadele ümber orienteeruda ja hakata uusi sihte seadma.

Laias plaanis on kolm suuremat eesmärki:
1. MITTE VIGASTADA ENNAST!
2. võtta kaalust alla, sihik on praegu pandud 58 kg, eks elu näitab, kas reaalselt ka vanainimene sellise imenumbri saavutab või jääbki ainult plaaniks. Põhimõtteliselt 62 on ka okei, jäägem reaalsuse piiridesse :)
3. joosta maraton 4.30

Ülejäänud tegevus siis peaks toetama eelnevaid eesmärke.
Rullsuusatada plaanis
Joosta plaanis
Ujuda plaanis
Jõusaal plaanis
Rattaga sõita.. ee.. võibolla ka plaanin. Äkki isegi.

Eelneval nädalal sai kirja ainult kaks trenni. Osaliselt oli see teadlik, et mitte kohe üle treenida ja teisalt oli ka muu ajagraafik tihe.
Esmaspäeval käisin ujumas. Ujusin 40 minutit.
Laupäeval käisime jõusaalis ja ujumas. Jõusaalis ma eriti peale kättekõverduste midagi teha ju ei oska, aga kuna meil oli seekord vähe targem noormees ka kaasas, siis sai näpitud ka igasugu põnevaid masinaid. Kokkuvõttes on mul tänaseni lihased valusad. Kõik lihased. Muu hulgas proovisin ka jooksulinti ja tundub, et joosta saan küll. Vähemalt siis nö ideaaltingimustes. Lähiajal proovin õues ka ära, kuidas varvas on.
Pärast jõusaali ujumine oli rohkem niisama sulistamine, sest jõud oli kätest läinud ja aur kulus sellele, et mitte ära uppuda. Seega tuleb ikka eraldi trennidena teha neid, muidu kaob kasutegur ära ja niigi nullilähedane tehnika on veel viletsam.
Kokku siis 1.38 jõusaali ja 30 min ujumist.

Kaal 68,3.
Ventti trennist tunnen puudust.

Monday, March 19, 2012

Appi, pekk!

Eelmisel esmaspäeval näitas mu kaal 69,1 kg, mis on siis tubli 5 kg plussi :)
No ma tunnistan ausalt üles ka, et vist esimest korda elus tegelesin ma lohutussöömisga. See trauma lõi mulle ikka mõra hinge ja mõra oli vaja paigata. No mis inimene ikka teeb, kui tal liikuda eriti ei lasta- vaatab pikali telekat (laskesuusk, murdmaasuusk, suusahüpped, kiirlaskumine) ja sööb. Nii see kaal tuleb. A noh, kuna ohkimisest suurt tolku ei ole ja tervis ikkagi paraneb, siis läks käiku projekt "suveks saledaks" ja algatuseks tegin täitsa normaalse trenninädala ja menüü ka sai jälle täitsa normaalne.

Teisipäeval käisin suusatamas. Jõudsin (nagu ikka) siis, kui trenn juba peaaegu läbi oli, aga vähemalt treenerit ja trennikaaslasi korraks juba nägin :) Kella aku oli tühi, seega suusatasin niisama, rahulikult 1h ja 15 min. Keskmine pulss oli kindlasti väga normaalne.

Kolmapäeval käisin ujumas. Ujusin kilomeetri, mis võttis siis umbes 40 minutit. Käed on tugevamad kui vanasti, sellele sain ujulas küll kinnitust. Ujula on mu kontoora lähedal, seega ujumas käisin lõunaajal, mistõttu on parajalt kiire tempo peal ja mõnusam osa trennist (mullivann ja muu lebo) jääb veits lühemaks kui meeldiks, aga trenni jõuab ilusti ära teha täpselt tunniga.

Laupäeval käisin jälle suusatamas. Kuna üks elevant astus mulle enne trenni saapaga varba peale, siis läksid käiku jälle sidemed ja teibid ja tänu sellele intsidendile jäin ma jälle trenni hiljaks. Kuna teada oli, et Harku ringi sõidetakse, siis sõitsin vaikselt (keskmine pulss oli 144) järgi ja trenni lõpuks sain nad lõpuks kätte ka. Varvas valutas küll veits, aga hullu ka polnud. Trenni lõpus harjutati kukkumist ja kui ma muidu võin igasugu hookuspookusi teha, siis kukkuda ma vabatahtlikult ei taha. Mingi psühholoogiline tõrge on :D Ühesõnaga sai vaikselt lihtsalt suusatatud, kokku 1h ja 35 minutit.

Kummilinte olen ka tirinud.
Eelneva tulemusena võtsin nädalaga alla kõva 100 grammi ja täna kaalusin 69,0 :).

Logistikaülesanded mu elus on muutunud veel keerulisemaks ja asjad ajaliselt kattuvad, mistõttu tuleb oma elukorraldus jälle üle vaadata ja sisse viia mõningad muudatused. Kuidagi peab saama nii, et trenni jõuab. Aga mismoodi, seda ma pole veel välja mõelnud.
Üldiselt hakkab eluvaim sisse tagasi tulema.

Sunday, March 11, 2012

Valgehobusemäe. 21 km.

Nädalake jälle läinud nagu niuhti. Kolmapäeval käisin korra suusatamas Järvel. Õuduk, milline jääväli oli. Taha tõusudele ei läinudki, ajus häiresignaal hakkas karjuma, et "trauma! trauma! trauma!". Vat nii õrnake olen juba. Sõitsin siis seda laste ringi mingi arv kordi (lugemine läks kolmanda juures segi juba ja kellal kadus pilt eest). Ühesõnaga 40 minutit võitlesin igasugu füüsikaliste jõududega ja tulin koju ära. Pärast vaatasin, et postkastis oli meil ka, et Järvel pole mõtet praegu suusatada. Aga tagantjäegi oli sellest vähe kasu.

Laupäeval siis käisime Valgehobusemäel Swedi Perespordisarja sõitmas. Vabatehnika vol 2 siis minu jaoks. Kuna ma täpselt ei mäletanud, kus metsavahel see koht täpselt asus, siis sättisin ennast Ruthi autole ja sellega seoses pidin jälle poolmaratoni sõitma kuna ajagraafik surus peale ja polnud piiramatult aega loodust nautida.
Olud olid täisa võrreldamatud eelmise nädalaga. Ses suhtes, et eelmine nädal suusk ise libises, endal polnud nagu eriti midagi vaja teha. Sel nädalal oli natuke värsket lund, kerge plusskraad ja kerge lörtsike, mis poolel maal sujuvalt vihmaks üle läks. Ühesõnaga ei libisenud. Võrdluseks, et kui eelmisel nädalal sain laskumisel kiiruseks 36 km/h, siis seekord kõigest 30km/h, kuigi laskumised olid tunduvalt sirgemad ja lihtsamad. Muidu mulle see rada meeldis tunduvalt rohkem. Algul olid tõusud ja lõpus olid tõusud, vahepeal oli sile maa. Mulle sellised järsud tõusud meeldivad rohkem kui selline künklik üles-alla variant.

Seekordne 21 km oli 700m pikem kui eelmisel nädalal :) Lõpuaeg oli 1.48 ehk siis 4 sekki aeglasem km keskmiselt kui eelmisel nädalal. Võitja aeg oli ka 6 minutit kehvem kui eelmisel nädalal, seega igati okei sõit. Enesetunne oli tunduvalt parem kui eelmisel nädalal. Treenimatus ikka annab veel tunda, kuid mitte nii hullult enam. Kahju oli, et nii kiirelt otsa sai. See 21 on ikka liiga lühike maa, kuskil 15 km peal saab alles mootori tööle normaalselt ja siis on kohe läbi kah juba. See viimane tõusude osa mulle meeldis, ma sain seal kolm naissuusatajat kätte ja päris pikalt sain eest ära. Ühesõnaga päris viimane ma vabatehnikas enam pole, väike rõõm seegi.

Njah. Ei oska seda poolmaratoni sõita. Lõpus ikka mõtlen, et pagan, tahaks veel suusatada ja et seda maad oleks pidanud suts kiiremini pressima. Selline poolik rõõm kuidagi.

Varvas on endiselt paistes, aga üldjuhul ei valuta, kui keegi sinna parasjagu peale ei astu, kui ma seda kuskile vastu ära ei löö ja midagi sellele peale ei viska. No reeglina iga päev üks neist ikka korra vähemalt juhtub. Varbaots ei paindu endiselt, aga üldiselt laseb elada. Uuel nädalal plaanis trenni ka uuesti jõuda. Kummilindid hakkavad kergelt ära tüütama juba ja rahutus kasvab. Tahaks muud ka teha juba.

Sunday, March 4, 2012

Tallinna maraton. 21 km.

No ei pidanud närv rohkem vastu ja suusad sügelesid. Niisiis täna hommikul sättisin end Tallinna maratoni starti. Ma pole mitte kunagi startinud 21 km distantsile, seekord mõningase vastumeelsusaga seda siiski tegin. Tundus kuidagi imelik lühikest maad sõita, samas ei olnud kindel, et oma invasuusatamisega rohkem jaksan ja lisaks veel maraton vabatehnikas. Vabatehnika teadupärast on mul alles selline algeline ja puine, rohkem jõu pealt sõidan ja suuska korralikult libisema ei saa.

Vabatehnika stardis olen ma üldse olnud täpselt ühe korra ja siis katkestasin. See oli eelmise aasta Tamsalu maratonil. Seega mingi orientiir oli täitsa olemas, et eelmisel aastal 20 km sõitsin täpselt 2 tundi ja selle plaaniga rajale läksingi, et kui alla 2 tunni tulen, on tubli. Kuune treeningpaus ikkagi kah all ja ausalt öeldes varvas andis enne starti ikka veidi tunda kah.

Varba teipisin nii kapitaalselt kinni, et suusasokid ei mahtunud ja panin kõige õhemad sokid, mis kapist leidsin. Sõit ise oli täitsa muhe, päike paistis, ilm oli ilus. Õudselt ainult kukuti ja andis ikka mööda laveerida neist. Suusk oli hea ja rada kiire, ise olin ainult nõrk. Kuskil kolmandal tõusul sain aru juba, et tõusudel on raskem kui tavaliselt. Tõukamiseks kasutasin ainult vasakut jalga, aga tõusudel ikka "surusin varbad maasse" ja pärast tõuse natuke aega sõitsin klassikajäljes. Midagi hullu siiski polnud ja varvas lasi ilusti sõita. Ainult treenimatus andis tunda. Siledat maad väga polnud ka, muudkui üles ja alla. Alla mulle täna väga meeldis sõita. Pärast Itaaliat ma enam kurvilisi laskumisi väga ei kardagi. Kui on vaja alla saada, siis alla ma tulen pikemalt mõtlemata.
14. kilomeetril läks väga järsku väga raskeks. Siis oli see koht, kus oleks olnud vaja geeli, aga seda ma kaasa ei võtnud kuna distants tundus nii lühike ja arvasin, et ei lähe vaja. No oleks läinud küll. Parasjagu oli selline pikemate tõusudega jupp ka ja esimeste pikamaameeste käest sain ringiga sisse, mis tähendas, et pidi veel lisaliigutusi tegema, et mitte jalgu jääda. Kuskil 18. km kosusin natuke ära ja päris viimane kilomeeter oli jälle täitsa hea. Kui 13 km täis piiksus, vaatasin, et kui tempot hoian, jõuan ilusti 1.30 kanti, aga nii palju siis viimaste kilomeetritega andsin ära, et lõpuaeg oli 1.43. Kalorit läks 919 ja keskmine pulss 169.
Pole paha. Pole üldse paha. Elu esimene vabatehnika finiš siis, seega tähtis sõit :)
Ja mis põhiline- varvas pidas vastu. Väga kift.

Thursday, March 1, 2012

Kolm nädalat ja viis päeva kannatust ja piina

..on nüüdseks möödas sellest õnnetust jõusaalist.
Maailmalõpp on möödas- Tartu maraton sõidetigi ilma minuta ära, kuigi mul on seda siiani raske uskuda. Igasugu imelistes olekutes olen sinna starti end kohale vedanud, aga seekord siis mingi lollakas trauma rikkus kõik ära. Etv ülekande pilt oli sama masendav kui mu meeleolu tol päeval (ja ka järgmisel, kui terve internet täis riputati õnnelike finišeerijate pilte). Aga noh, elu läheb edasi ja mis läind see läind.
Tõe huvides mainin, et päev enne Tartu maratoni panin Nõmmel suusad maha, sest ma ei uskunud, et ma ei saa suusatada. Kaks nädalat oli siis luumurrust möödas ja see katsetus oli ikka väga lootusetu. Võtsin vabatehnika suusad, aga see vabatehnika osutus suuskadel lonkamiseks ja kobisin klassikajälge paaristõukeid tegema. Niimoodi rahulikult, kannad maas. 3,15 km oli siis see esimene katsetus. Kojusõites lendas autos kohe suusasaabas jalast ja sirutasin jala armatuurlauale. Vähemalt tagasitulles ma teadsin, et ma tõepoolest 63 km mingi valemiga pole võimeline läbima ja ses suhtes oli mõnevõrra kergem isegi.

Paar päeva hiljem läksin arstile varvast näitama, lootuses, et ta ütleb, et "mine ja suusata", aga arst ütles, et VEEL KUUS NÄDALAT. Ja et mida rohkem liigutad, seda kauem läheb. Et võib minna ka 8 või 10 või lugematu arv nädalaid. Oi appi, appi. No mis tunne on, kui on veebruar, väljas lumi, iga nädalavahetus maraton ja sina pead kodus jalga kõrgel hoidma? Umbes nagu lapsel kommipoes, kus maast laeni riiulid on komme täis, aga ema ei lubanud kommi osta. Iga normaalne laps salaja ühe kommi ikka ostaks. No ma kah salaja ikka läksin mõned päevad hiljem uuesti suusatamist proovima.

Teine katse oli siis 24. veebruaril, kui oli jälle miskine spordi promomise päev. Ja teine katse oli juba hoopis vingem. Kihutasin 12,7 km vabatehnikas. Varvas valusaks ei jäänud, küll jäi valusaks talla sisekülg. Ilmselt sellepärast, et kõndinud olen just välisküljel, et varvas võimalikult vähe liiguks. Jee, ma saan suusatada!
Pärast seda suusatamist varvas kuidagi eriliselt tunda ei andnud. Õhtul sai veel vabariiki tervitatud ja pärast mõningaid khmm.. tervitusnapse ma juba unustasin ära, et ma lonkama pean :)

Uus nädal on andnud veidike negatiivsemaid toone jälle kuna ma olude sunnil olen pidanud tegema keerulisi jõu- ja ilunumbreid 25 kg lisaraskusega (laps+ läpakas) ja ma pean ütlema, et need pole sugugi hästi mõjunud paranemisele. Mulle isiklikult tundub, et võrreldes sellega on suusatamine ikka väga leebe ja varbasõbralik.

Kätele olen kõvasti trenni teinud. Kummilindid on ikka üks väärt asi ma ütlen.
Mis siis veel?
Suusahooaeg pole veel kaugeltki läbi. Küll ma veel jõuan suusatada. Ei takista vallid, ei takista kraav.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...