Tuesday, May 29, 2012

Esimene trenn tehtud

Eelmine nädal möödus nii, et null minutit trenni on raporteerida. Lihtsalt puhkasin, samas sai kõnnitud päris palju. Nädalavahetusel tuiasime lapsega tundide kaupa Vanalinnapäevadel ja õhtuks olin täitsa väsinud. Arvan, et oligi paras koormus algatuseks.

Eile siis pühkisin tolmu maha tossudelt ja käisin trennis. Esmaspäevane trenn on löödud kahte gruppi, nõrgemad varem ja tugevamad pärast järgi. Kuna tegemist on trenniga, kus joostakse, siis sättisin ennast alguses sinna nõrgemate punti kuna ma pole mingi jooksja ja tempo on ikka selline nagu ta on.
Aga eile läksin siis hilisemasse trenni kuna ajaliselt ei jõudnud varem. Ok, tegelikult oleks jõudnud, aga Ruth moosis mu siiski hilisemasse trenni, et nagu koos lõbusam ja nii. Trenn nägi välja selline, et algul tegime pool tunnikest sörki ja siis saali. Kuna Ruth oli ka just tulnud rattarallilt, siis me kahekesi vaikselt reanimeerusime metsavahel mingis olematus tempos.Ühesõnaga see osa mingeid kannatusi ei põhjustanud. Joosta ei olnud raske ja mingeid märke väsimusest ei olnud. Jooksime ka ainult 3,8 km.

Saalis siis harjutused topispalliga. Ja see topispall oli seekord küll tunduvalt raskem kui eelmisel korral (tegelikult muidugi ei olnud, ikka sama 3 kilone). Harjutusid kestsid nagu kauem (ma ei tea, kas tegelikult ka kestsid) ja käed väsisid ära. Harjutusi oli kindlasti rohkem kui eelmisel korral ja need, mis rohkem olid, olid ka raudselt raskemad. Kui asi läks hüppelt palliviseteni, siis ma vaatsin, et teised ka olid juba näost punased. Ühesõnaga trenni lõpuks olin ma üsna läbi mis läbi. Aga iseenesest oli väga kift trenn.  Järgmine kord jälle.

Tänasest hakkavad mu lemmiktrennid ehk siis rullsuusatamine. Näis, kas pärast talve püsti ka püsin nendega või saab asfaldimustri kohe tätoveeritud põlvedele. Eilsest trennist on topispalli jäljed küll kätel :)






Wednesday, May 23, 2012

Taastun

Paar päeva siis maratonist möödas ja võib öelda, et polnud hullu midagi.

Praegu lõin lahti selle lehe ja ehmatasin korralikult. Kellelegi ikka saatuslikuks saanud jooks. Päris hirmutav, et pidevalt keegi ennast teise ilma jookseb. Peaks vist igaks juhuks ka spordiarstile ennast näitama. Huvitav, kas tõesti on võimalik, et enesetunne on hea muidu, aga lihtsalt süda ütleb üles? Või mis neil siis ikkagi juhtub? Kuskil täpsemalt kunagi ei kirjutata, mis juhtus ja miks juhtus. Aga tahaks teada ju, mis siis ikkagi saatuslikuks saab.  Oskab keegi kommenteerida?

Järgmisel päeval jalalihased olid veidi kanged ja õhtuks väsis selg veidi ära, aga midagi hullu küll ei olnud. Tavaline olek pärast raskemat trenni. Ma ise arvasin, et pärast kolm tundi tagasisõitu võtab raami päris kõveraks, aga seda ei juhtunud. Uni tuli õhtul tunnikese varem vaid kui tavaliselt. Ülejärgmine päev ei saanud aru midagi enam.
Positiivne on see, et küüned jäid seekord kõik alles ehk siis suvalt tehtud tossu-ost on kogemata väga hästi õnnestunud.
Aga iga maraton sulle ikkagi midagi õpetab ja ikka mõni ootamatus tuleb. Seekord ei hõõrunud pulsivöö enam räigeid veriseid triipe, kuid seekord hõõrus kaelakett kaela nii lahedalt ära, et välja paistab nagu oleks keegi üritanud mu pead maha saagida :) Ja kuna ma seekord panin numbri natuke allapoole, siis numbri ääred on ka kehal veidi veriste triipudena näha. Üldiselt siiski igas elemendis kahjud iga korraga järjest väiksemad.

Katsun siis vaikeslt võtta ja mitte kohe lõhki tõmmata ennast. Kogemused sügisest on veel meeles, mis juhtub kui trenniga lolliks minna pärast maratoni. Seekord saab kõik tehtud targasti.
Keskendun algatuseks sellele, et kaalust alla võtta. Kui ma tänavapildis näen välja täitsa keskmine naisterahvas, siis maratonirajal oli paaris kohas üleval kaamera ja ma vaatasin, et  maratoonarite taustsüsteemis näen ma välja ikka täitsa paras pelmeen. No mitte et see nüüd oleks uudis või üllatus olnud, aga seal rajal kuidagi eriti teravalt tajusin, et tuleb alla võtta. Ja kiiresti. Võibolla taluks kuuma ilma ka paremini kui vähem kaaluks. Ja kes ütleb, et septembris ei või olla jälle 23 kraadi sooja.

Maratoni statistika siis selline
sept 2010 5.56
sept 2011 5.35
mai 2012  5.21
natuke ikka tuleb kopikaid sealt viie tagant maha.


Sunday, May 20, 2012

Rigas Maratons

Enne starti sai ilusti kokku lepitud, et numbreid ei aja taga, naudime Riia linna ja et poisid ootavad mu ilusti ära, ükskõik kui kaua ma jooksen.

Stardis sain ma kokku kahe eesti tüdrukuga ja koos jooksime esimesed 7 km. Jooksime 4.30 jänesele järgi. Ma teadsin küll, et see on liiga kiire mu jaoks, aga näha oli ka juba see, et tuleb väga palav ilm. Seega mõtlesin, et pärast niikuinii ei jõua, siis vähemalt on aega jalutamiseks.

Esimesed 7km olid täitsa okei. Selleks ajaks oli ilm juba nii soojaks läinud, et siis hakkas juba palav ja võtsin natuke tempot maha ja tiksusin 10 sekundit aeglasemalt järgmised kilomeetrid. 14km jäid jalad kangeks kergelt juba, aga midagi hullu veel polnud. Esimene raske hetk tekkis 19. km, siis tegin esimese lõigu kõndi. Lihas oli kange ja metsikult palav oli minusuguse pingviini jaoks. Kohe tuli 20. km joogipunkt ja seal oli vesi otsas. Eelnevates punktides vett küll oli, aga seda pidi ise kausist võtma tassiga. Spordijook oli enamus punktides otsas. Ühesõnaga 21. km vaheajapunktist läbi minnes käis korramõte läbi pea, et peaks katkestama. Aga otseselt midagi ju häda ei olnud ja otsustasin ikka edasi tiksuda. Kuskil 23. km lõpus pakkus üks jalgrattaga sõitev poiss, et kas ma tahan juua ja andis mulle pudeli spordijooki.. See mu raskest kohast üle aitas kah.
Edasi oli joogipunkte juba piisavalt (21. km jooksjad ju keerasid rajalt maha) ja kui varem nägi joogipunktis ainult apelsinikoori, siis edasi olid juba apelsinid ka täitsa olemas.
No ja nii ma vaikselt tiksusin. Teine pool oli selline, et kordamööda jooksin ja kõndisin. Mõnel kilomeetril jooksin rohkem ja mõnel vähem. Kuskilt mul valutama ei hakanud, ses mõttes oli kõik korras. Lihtsalt ma ei jõudnud joosta, aga see oli juba ette teada ja see hirmus päike lõi selle viimase naela veel kirstu.
GPS keeldus koostööst. Esimest korda pani pildi tasku kui jooksime kuskilt viadukti alt läbi, edasi iga kord kui jooksin läbi veekardina. Panin muudkui uuesti käima, et enamvähem mingi pilt oleks liikumiskiirusest.


Kui oli jäänud 6 km lõpuni, helises mu telefon ja tütreke teatas, et ma pean talle kleidi ostma Riiast. Ausalt öeldes väga virgutav kõne oli, kohe samm läks nagu pikmaks ja tuju rõõmsamaks.
5 km enne lõppu helises jälle telefon ja helistas seekord Heikki ja küsis, kas ma olen katkestanud. Lubasin ta maha lüüa, et ta mu Riiga vedas. Aga iga samm kodu poole läks sealt edasi nagu lihtsamalt ja üle joone ma igatahes jõudsin.
Aeg siis 5.21.03, mis on mu enda jaoks täitsa ootuspärane, ma teadsin, et kuskile 5.20 ja 5.40 vahele ma jooksen praegu. Sügisene jooks oli ikka tunduvalt kergem ja mõnusam, Kevadine oli selline kangutamine rohkem.
Järgmise maratoni ma jooksen alla viie tunni. Elu on näidanud, et kuskilt sealt 5 tunni pealt jookseb piir, kus jook saab otsa ja rada hakatakse üles võtma. Viimane jänes oli ka 4.30. Ja hotellist pidi välja buukima kl 13 ehk ka 4.30 joostes oleks jõudnud veel.
Ühesõnaga plaan on puhata ja siis hakkaks lõpuks trenni ka tegema. Septembris siis jookseks lõpuks ühe korraliku maratoni kah.

Friday, May 18, 2012

Tossud viksitud

Nonii, kohe ta siis ongi käes.
Viimane nädal on möödunud kergelt öeldes kummaliselt. Lapsel on tuulerõuged, mistõttu ma olen terve nädala kodus vedeledes telekat vahtinud lapsega ja öösiti tööd teinud. Pole just parim rütm, aga samas puhatud nagu on kah üksjagu. Tunne on selline.. lodev. ja vormist väljas. Eile tegelt jooksin umbes 2 km ja jalad ei olnudki rasked. Imelik.
Igasugu organisatoorse külje peale on päris ohtralt energiat kulutatud, ei õnnestunud ennast maratonile kuidagi regada, hotell ei kinnitanud broneeringut jne, aga lõpuks ikka kõik kuidagi millegipärast paika loksus tänu heade inimeste abile. Ju siis tuleb minna :)
Plaan on selline, et jooksen kaua jõuan ja siis enam ei jookse :D Eks siis näis, kas kannatab lõpuni tiksuda või istun maha ja hakkan nutma. Hetkel ei oska isegi arvata, mis rajal toimuma hakkab.
Hetkel toimub paaniline sokikide otsimine. Viimati sai spets jooksusokid jalga pandud Tallinna maratonil.

No vähemalt pähklitega lehmakommid toon ära Riiast Miirale :)

Monday, May 14, 2012

Natuke parem nädal

seekordsed trennid:
E 30 min jooksu (5 km)+ 30 min lihast+ 5 min jooksu
K 1h 30 min jooksu (6,7km) + sixback
P 50 min jooksu (6 km)

Esmaspäeval suusagrupi trenn Jaanusega. Kuigi trenniaeg tõsteti veel varasemaks, mis omakorda jõuab juba üliinimlikku pingutust, et õigeks ajaks kohale jõuda, jäin hiljaks ainult 5 minutit.  Juba seetõttu võib ennast liita :)
Päevakava on mul nii minutipealt paigas juba, et töölt tulles Tondi raudteeülesõidukohas, kus rong käib umbes samasuguse sagedusega kui Lasnamäe 9 kordse maja lift, pole ammu enam rongi taga ootama pidanud. Noh, esmaspäeval siis pidin, väike valearvestus ja sinna see 5 minutit läks.
Aga trenn ise oli mõnus. Jooksime alustuseks metsas paar ringi ja edasi läksime saali. Saalis loopisime topispalli.Harjutused olid lihtsad, muudkui hops ja hops, aga kuna nad kestsid päris kaua, siis lõpuks polnud see topispall üldse enam ülearu kerge.  Selline mõnus sotsialiseerumist võimaldav trenn. Sai itsitada ja puha. Ja järgmisel päeval andsid käed ja kõht (!) kergelt tunda isegi.

Kolmapäeval käisin Mariuse jooksutrennis. Ehk siis esimesed kiiremad liigutused sel aastal. Ootamatult oli kõige keerulisem osa selles trennis sörkjooks metsa, sest seda tehti kiirusega 5.48 km :) Kui esimene kilomeeter läbi sai, võtsin ikka tempo maha ja lonkisin vormikohases tempos järgi. Edasi siis harjutused, hüpped ja stardikiirendused jne. Ja siis teatevõistlused. Eelmisest aastast oli meeles, kuidas kaks esimest trenni lihaseid sai ära tõmmatud ja väike hirm oli, et ajalugu kordub. Aga järjekordne üllatus- ei vigastanud ühtki lihast ja isegi mingi kiirus oli juba jalas olemas. Teatekaid jooksin küll "elu eest" nagu kästi. Õudselt mõnus oli pingutada. Lõpus natuke viilisin ka ja neid jubedaid konnahüppeid tegin ainult pool tõusu. Sisetunne ütles, et pole vaja rohkem.
Sixback siis otsa ja vat seal ma tundsin küll, et kõhulihased on ikka jõle kehvaks jäänud talvega. No seal pidin ka ikka viilima. Aga enamvähem vastavalt võimetele ikka punnitasin. Hea küll, no vähemalt 70%. Seekord ma sauna pärast intensiivset trenni ei roninud nagu targad soovitasid. Päris surnud ei olnud järgmistel päevadel, aga.kui reede õhtul lapsega poodi läksime, siis laps hüüdis järsku: "jookseme!" ja pistis jooksu, ma jäin nagu naelutatult seisma, no ei tulnud seda jooksusammu kuskilt. Laps keeras ümber, pani käed puusa ja ütles: "noh, mis ootad, jookse! ise veel spordimees" . Naerdes olid kõhulihased ka ikka veidi valusad.

Pühapäeval oli emadepäeva-eri. Tütrega tegime koos trenni. Mina sörkisin ja tema sõitis jalgrattaga. Päris muhe trenn oli jälle.  Kuna ta vahepeal pidi lilli ja liblikaid vahtima ja laulma ja nina nokkima (mistõttu tuli käsi lahti lasta ja ta kolm korda kukkus), siis tempo oli umbes selline 9 minutit km keskmiselt. No selline mõnus hästi rahulik sörk. Oleks tahtnud nats pikemalt teha, aga lapsel läks isu ära :)
Vat. Rohkem polndki.
Kaal on 66,8

Monday, May 7, 2012

Veel üks viletsavõitu nädal

Nädal läks jälle nigelamalt kui plaanis. Eelkõige seetõttu, et tegemist oli palju ja ajakava kiire, Kui lõpuks tekkis aega, siis olin juba väsinud.
Kaks jooksu siiski kirja:
K 5,6 km, aeg 40.32, keskmine pulss 155
L 17,7 km, aeg 2.08.36, pulss 158

Kolmapäevase jooksu tegin kell 21.30 näiteks, muus osas oli selline tavaline tiksumine ja midagi põnevat ei toimunud. Päris kerge oli joosta
Laupäeval läksin välja plaaniga, et jooksen 20 km. Sellist väga kerget tunnet ei olnud, jalad olid algusest peale rasked, aga otseselt midagi häda ka ei olnud nagu. Reaalis sai mul 16 km peal vesi otsa, kõht läks tüjaks ja kui 17. km täis tiksus, siis ma väsisin plaksti järsku ära. Mingit motivatsiooni ei olnud ka edasi joosta. Neid pikki jookse on ikka jube nüri üksi teha. Ma ei kujuta ette, mismoodi inimesed viitsivad. Võibolla harjutades läheb paremaks. Mul siis järjekordselt oli pikim jooks trennis, mis ma kunagi teinud olen. Aga plaanist jäi ikka puudu, sest kuidagi lihtsalt ei viitsinud pingutada..
Positiivne on see, et ükski lihas kuskilt tunda ei anna pärast sellist jooksu ja tossud ka ei hõõru ega pigista ega midagi.

Noh. Mis ma ütlen. Midagi ei mõista öelda ega arvata.
kaal on 67 kopikatega


Wednesday, May 2, 2012

Kipub metsa minema

Noh, eelmine nädal, mis siis pidi olema kõva trenni nädal, läks täielikult aiataha.
Kokkuvõttes sai kirja üks jooks ja see oli kolmapäeval. Jooksin 10,7 km, aega läks 1.13.
Ja see oligi kõik.

Natuke rehabiliteerib, et pühapäeval tegin maal 5-6 tundi füüsilist tööd, kaevasin maad ja muud jõu- ja ilunumbrid, mis maal kevadel ikka tehakse. Aga jah, muud mul vabanduseks öelda polegi. Jõle kiire nädal oli ja lõpuks ma olin lihtsalt väsinud.

Positiivse poole pealt käisin eelmisel nädalal ühe tuntud ja tunnustatud ortopeedi juures oma varvast igaks juhuks näitamas ja see andis mulle maratoniks rohelise tule. Kahjuks see luba kuidagi ei kompenseeri puudulikku trenni.
Ja veel on positiivne, et teine trenn tõsteti kolmapäevale nagu ma lootsin, mis tähendab, et edsaspidi peaks saama täitsa trennis käia.

See nädal algas samas masendavas rütmituses kui eelmine läks. Esmaspäev trenni ei jõudnud, ümber Viljandi järve jooksma ei jõudnud.

Vat. Ja nüüd ma ausalt öeldes enam ei teagi, mis selle maratoniga teha. Hetkeks on selline loobumismõte peas. Aga ma arvan, et see läheb õhtuks üle.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...