Monday, July 30, 2012

Täitsa metsas

Pärast 21. km jooksu jätsin esmaspäevase trenni vahele.

Teisipäval käisin suusatamas ja selline hää minek oli sees. Nii lahe oli, mõned harjutused tulid enneolematult hästi välja. Kui vahepeal pilgu kellale viskasin, ehmatasin ise ka ära, sest ulmelisi kilomeetriaegu näitas kell, kuigi ma omaarust tegin nagu rahulikult. Kõrvalt tegelt öeldi juba varem, et kuule sa kihutad liiga kiiresti.Võtsin natuke tempot maha, aga ikka läks varsti jälle liiga kiireks. Siis oli selge, et adekvaatselt enam ei tunneta asja ja tuleb paar päeva puhata.
Kokku 1h ja 25 min rullsuuska.

Nädalavahetusel käisime suusatajatega metsas. Laupäeva hommikul vara startisime udusest Tallinnast rongiga, enne lõunat olime Põlvamaal ja läks trenniks kohe lahti.
Esimene jupp trennist oli matk, st siis kõnd ja jooks vaheldumisi, jooksulõigud olid kuskil 1,5 km pikkused, kõnnitavad lõigud justkui jäid järjest lühemaks :) Tegelikult läks vist ainult ilm järjest kuumemaks. Niimoodi matkasime seal metsas 2 tundi, siis tuli väike puhkepaus, mille veetsime ujudes ja kohe otsa läks matk edasi. Edasine matk oli Meenikunno rabas mööda laudteed. Rabas oli muidugi ilus, aga eriti seda ilu nautida ei jõudnudki, sest 190 cm pikkused tegid ees tempot ja mina oma lühikeste jalgadega jõudsin põhiliselt ainult laudteed vahtida :) No tegelikult ikka paar korda pidasime kinni ja imetlesime vaadet ja ilus oli seal tõesti.

Kui jalg juba parajalt vetrunud oli rabas, järgnes viimane osa trennist ehk siis tõukeratas. Ma tahtsin endale lapsena jubedalt tõukeratast ja nüüd, kui enda lapsele ostsin, mõtlesin, et ostaks endale ka, sellise suurte ratastega tõuksi. Aga kui ma olin läbinud selle tõuksiga esimesed 500 meetrit ja näinud ära ka esimese üle pea lendamise, siis ma mõtlesin, et ma vist ikka ei taha seda ratast endale. No jube raske oli, polnud mingit oodatud funi. Esiteks toimus tegevus kruusateel, lahtised kivid, osa teest oli päris liivane, mis ratta lahedalt kinni tõmbas. Ja teiseks igakord kui tõuksiga laskumisele jõudsin, lendas mulle seljale parm ja kuidagi seda sealt eemaldada ei saanud, sest kätt ei saa ju lahti lasta :) Kuna meil olid seekord lapsed kaasas, siis vahepeal nad sõitsid meist autoga mööda ja neile lehvitamine osutus ka vägagi keeruliseks ülesandeks. Ja järgi ma selle asjandusega teistele küll ei jõudnud. Vahepeal juba mõtlesin, et täitsa lõpp, kui kuskilt valesti keeran, siis mina sealt metsast enam välja küll ei tule. Mul oli küll kaart ka, aga tuntud topograafilse puudega inimesena ei oska ma seda õigetpidi kättgi võtta, rääkimata sellest, et selle järgi kuskile minna. Õnneks strateegilisetel ristidel olid omad ees ja metsa kedagi ei jäetud.

Pühapäevane hommik hakkas uuesti tõukerattaga ja siis oli juba toredam. Juba oli teada, mis ees ootab, illusiooni purunemine oli juba üle elatud ja kui ei üritanud teistele järgi sõita, oli täitsa kift juba. Jalg hakkas selle imeliku liigutusega harjuma ja isegi laskumised polnud enam nii hirmsad.
Edasi tuli kanuumatk mööda Võhandu jõge. Kanuus pole ma varem kunagi istunud ja kui instruktor viis läbi kiirkoolitust, siis see ei kõlanud üldse eriti toredalt. Aga reaalis sai nalja palju ja oli jälle väga tore. Meie kanuus oli jõudu rohkem kui mõistust (kuna mu jõunäitajad on väga kehvad, siis jääb üle ainult rõõmustada, et ükski peen masin ajus toimuvaid protsesse süvaanalüüsinud ei ole), siis selle kanuu me igatahes ümber lõpuks keerasime ja kiire suplus sai tehtud. Kanuumatka vahepeal oli kaldal söögipaus ja pärast seda pausi läks meil juba päris ilusti, koostöö sujus ja miskit erilist enam ei juhtunud.
Pärast kanuud tegime veel ühe tõukeratta otsa. Päike küpsetas lagipähe, väljas oli 34 kraadi sooja ja võttis ikka päris läbi. Lõpuks veel väike suplus ja rongiga koju.
Kokkuvõttes oli ikka megalahe üritus järjekordselt. Puhast trenniaega kokku tuli umbes 6 tundi laupäeval ja 4 tundi pühapäeval. Emotsionaalselt jälle selline positiivne laks.

Eraldi peatüki võiks kirjutada Tartu värskelt avatud vaksalist ja kõikidest nendest siltidest, mis andsid teada, mida neil kõike ei ole ja mis ei tööta, aga las ta jääb. Igatahes hoiatan, et vetsus käsi pesta ei saa (sest udupeened kraanid on, aga vett sealt ei tule) ja teiseks kui on juhtumisi vihma sadanud, siis perroonilt sinna alla tunnelisse minek on nii libe, et nii mõnigi sealt istuli alla kelgutab..


Monday, July 23, 2012

Mulgi maratoni 21 km kolmandat korda

Algatuseks teised trennid ka kirja.

Esmaspäeval oli meil trenn Kristeliga. Algul väike sörkjooksutiir, mis toimus jälle minu jaoks liiga kiires tempos, aga kuna maa polnud pikk, siis maha ka ei jäänud spordinaistest.
Pärast saalis erinevad lihasharjutused, mis olid jälle nii rasked nagu polekski trenni teinud kunagi. No ei tea, kas kunagi kergemaks ka läheb. Igatahes mingi harjutusega vigastasin veidi kõhulihast ja kui pärast kätekõverdusi pidin tegema, siis olid juba hambad ristis. Kristel lubas põlved maha panna, a ma inisesin läbi hammaste, et "eiii paneee" ja kannatasin ikka ära kuidagi.

Kolmapäeval oli plaanis teha testjooks. Kaevasin aastataguse jooksu välja, sest siis sai täpselt treneri soovituste järgi tehtud. Plaan oli samasugun jooks teha. Et siis 12 km, 6 km tempot järjest tõsta ja siis vaikselt allapoole tagasi lasta. Reaalsus oli see, et kiiresndasin tempo nii üles, et 6. km alguses näitas kell 4.59 ja siis olin kohe kutu kah :) Ja täitsa järsku tuli selline tunne, et ei jõua enam ühtki meetrit isegi mitte natuke aeglasemas tempos. Sörkisin lihtsalt koju tagasi ja mõtlesin, et ega vist väga vahet ei ole tegelikult.

Laupäeval Mulgi maratoni 21 km stardis olin siis kolmandat aastat järjest. Kuna see on mu nn kodujooks siis seal nagu peab olema, et moraalselt üritust toetada ja nii, mis siis, et enamus on seal ikka väga kõvad jooksjad ja viimasest kohast palju kõrgmale lootust jõuda pole. Kohalikke seal üldiselt stardis tegelikult polegi. Profiililt rada siis üsnagi sportlik ja neid künkaid, kust üles ronida tuleb, on üksjagu.
Kui kaks aastat järjest on seal olnud palav, siis seekord oli stardis 14 kraadi sooja ja tibutas vaikset vihma. Ja nii see ka jäi kuskil 17. km-ni, siis hakkas tasapisi päike välja tulema ja soojemaks minema.
Enne starti juhtus kõigepealt see, et avastasin, et kella jätsin vanemate juurde laadima. Kuna aega oli, siis jõudsin selle ära tuua. Mitte, et kellata joosta ei saaks, aga jõudu on lihtsam jagada kui enamvähem mingi ülevaade on, palju joostud on. Eelmistest aastatest tean, et mulgid kilomeetripostidega koonerdavad (ja nii oli ka seekord).
Kui stardipauku ootasin, tuli äkki meelde, et geel, mis ma rajale kaasa pidin võtma, ununes isa autosse. No tühja kah, mõtlesin. Jooksen, kaua jõuan ja eks siis näha ole, kus see haamer saabub. Ega mul oma vormist eriti ülevaadet ei olnud ka, sest pikki jookse viimasl ajal teinud ei ole ja testjooks läks ka metsa.

Stardist alates oli lihas veidi kange ja sellist kerget tunnet ei olnudki.Arvatavasti oli selles süüdi asjaolu, et elmisel päeval sai maal kõvasti tööd tehtud. Aga üllatuslikult hullemaks ka olukord ei läinud. Selline stabiilne kergelt kange seis oli terve see 21 km. Esimest korda tundsin, et jalg hakkab raskeks minema kuskil 14. km lõpus ühel tõusul, aga kohe kui tõus lõppes, oli parem jälle ja jaksasin ilusti. Korra oli veel raskem hetk siis kui jäi 2,5 km lõpuni, aga siis sain mööda ühest mehest ja kohe läks jälle paremaks.
Seekord jooksin üksi terve tee. Ei olnud sobiva tempoga jooksjat ja vahed olid pikad. Aga kohalikud ikka ergutasid raja ääres ja möödasõitvad autojuhid lehvitasid ja tegelikult ei olnud häda midagi. Geeli puudumise tõttu olin sunnitud joogipunktides sööma ja see rosinate närimine on ikka pagana tüütu ja aeganõudev. Katsu sa süüa 170 pulsi pealt midagi. No ei ole tore.
Aeg siis 2.12.03, millega ma olen ülirahul. Enne starti ma arvasin, et kuskil 2.18 kanti võiks joosta, aga näed sa siis, isegi nii hästi.
Kolmas kord siis 21. km jooks ja kõik samal rajal joostud. Areng siis selline:

2010    2.45.05
2011    2.23.22
2012    2.12.03

pole ju väga vigagi.

Tuesday, July 17, 2012

Veel üks nädal

Kui möödunud nädal lühidalt kokku võtta, siis täitsa okei nädal oli. Väljaarvatud see, et jooksukilometreid jäi ikka väheks.

E jooks + lihas 1h 15 min
T rullsuusk 1h 16 min
N jooks 5,1 km
L mitmevõistlus :)

Esmaspäevases trennis oli plaanis viilida ja metsa all vaikselt sörkida, aga teglikult tegime hoopis testjooksu uuesti. Jalg oli  siiski veidi raske pühapäevasest jooksust ja pulss ronis kiiresti kõrgele. Aga kuna mu testjooksu pulss ongi suhteliselt kõrge, siis päris kõndima ka ei pidanud. Testjooks on meil siis umbes 3 km, viimati ma jooksin seda mais. Ise aega ei võtnud, aga treener ütles, et umbes minut kiiremini jooksin. Noh, ei olnud rahul, oleks pidanud oma arvutuste järgi kiiremini jooksma. Aga noh, kokkuvõttes oli see lihtsalt trenn ja mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi selle põhjal ei tee. Väike häirekell ikka läks tööle, et tuleb rohkem trenni teha. Kokku sai jooksu 7,1 km, ülejäänud trenn siis lihasharjutused. Järjekordselt toimus see, et mõni ajaliselt lühike ja pealtnäha väga lihtne harjutus võttis stange märjaks ja osutus üllatuslikult keeruliseks.

Teisipäeval läksin üle pika aja suusatama. Osad suusatrennid olen teadlikult vahele jätnud, sest pärast suusatrenni on väga raske ennast uuesti jooksma motiveerida. Lihtsalt suusatamine on kordades ägedam endiselt. Treener pani mind tegema seda kõige jubedamat (mulle teadaolevalt) harjutust, mida tehakse suusakeppideta. No seda, kus peab puusa ette viskama ja siis hüppama suuskadega. Ja et siis sealt Järve metsa alt lennujaamani ja tagasi :) Ok, väike liialdus, päris lennujaamani seda teed veel valmis pole ehitatud, aga tubli 3 km kanti kisub edasi-tagasi juba küll. Jessas kui raske oli. Natuke viilisin ka ja keerasin veits varem tagasi, kui lõpuni aus olla. Igatahes pool trenniaega selle peale justkui läkski.
Pärast lasti veel teha kõrge puusaga mingit harjutust ja kokkuvõttes kui ma lõpuks suusad alt ära võtsin, olid jalad nii uskumatult kerged, et kõndisin nagu toonekurg :)
Ja kõhulihased olid mul nädal aega pärast seda valusad.

Neljapäeval käisin hommikul enne tööd jooksmas. Vaatasin, et üks hull käib hommikul 6.20 trennis ja rääkis mulle midagi et, kuidas sellega säästab elekrtit , päästab maailma ökokatastroofist ja kvaliiteetaeg perega jääb ka alles õhtuks. Mõtlesin, et proovin ka.
No kurat. Minu majas toimub hommikul kl 6 ja kl 7 ja ka kl 8 tavaliselt selline piinarikkas lahkumine
aga kl 8 suutsin ikka kuidagi püsti ajada ja jooksmas ära käia. Jooksin 5,1 km ja tegelikult oli mõnus küll ja päev otsa oli selline hea tunne sees, aga jah, see hommikune käimasaamine võtab mul ikka kõvasti aega.

Laupäeval toimus meil maal spordipäev. Spordi osa siis oli rohkem niisama fun. Kavas oli kuul, ketas, oda ja õhupüss. Tulemused jälle kinnitasid seda, et jõudu ei ole, aga panen nad siis kirja, pärast hea vaadata, kas mingi areng toimub või mitte.
meeste oda 13.24
meste ketas 12.04
5 kg kuul 6.14
6 kg kuul 5.60
Päris nukker värk. Ei jõudu, ei tehnikat. Aga eks tuleb siis instrumendid tihedamalt kuurialt välja tõsta ja trenni teha, muud keerulist ei olegi.

Monday, July 9, 2012

Suur suvi lahti

Eelnev nädal läks põhiliselt reanimeerumiseks tööstrssist ja puhkamiseks. Võtsin rahulikult ja mõnuga.


T jooksin 8 km, 51 min
L väike kiire lõigutrenn, 25 min
P jooksin 10,77 km, 1h ja 15 min

Ühesõnaga suht luuser. No natuke suplemist nii meres kui veekeskuses, natuke tsiklit, pallimängu ja batuuti ikka mahtus kah, aga trenni mõttes ikkagi tagasihoidlikult liikumist.
Ühtegi ettenähtud trenni ei jõudnud kuna jäin tööle liiga kauaks molutama ja autot ka polnud, mistõttu tavapärase distantsi läbimine võttis oluliselt palju rohkem aega ja minu viimse täiuseni lihvitud ajagraafikud lendasid kõik vastu taevast. A noh, uuel nädalal ehk tuleb paremini välja.

Teisipäeval tegin vahelduseks graafikujärgse jooksu omast arust. Plaan oli siis joosta 8km ajaga 6.40 km. Esimesed kilomeetrid tulid ilusti nii nagu vaja, siis läks iga km järjest kiiremaks. Joosta oli kerge ja mõnus ja tagasi ka ei hoidnud eriti. Pulss püsis ilusti seal kus vaja ja kõik oli hästi.

Nädalavahetuse plaanid läksid untsu kahel põhjusel:
1. VASTIKULT PALAV
2. Nuias avastasin, et olin oma jooksuvarustuse kõik Pärnus autost välja tõstnud ja noh, sellega oli kohe selge, et ümber Pühajärve ma plätudega ei jookse. Muidu ilmselt oleks läinud. Aga vedelesin siis lihtsalt vanemate aias, laps kallas kühvliga külma vett kõhule, teine laps tõi peenralt värskeid maasikaid ja päris muhe olemine oli. Nuia uut staadionit käisin vaatamas ja siis oli küll kohe eriti kahju, et tosse kaasas polnud. Lapsuke mul lidus ikka plätude ja kleidiga avaringi ümber stata ära, a kuna meil parasjagu toimus kooli kokkutulek ja kole palju lipsustatud kodanikke seal ringi luusis, siis ma jätsin selle nalja kaasa tegemata. Küll jõuab.
Seega siis ma ei sõitnud Otepääle ega läinud koolikokkutulekule vaid pakkisin kola kokku ja sõitsin tagasi Pärnu, et trennidega päris metsa ei läheks. Vat jah, väike kiiks on ikka täitsa olemas, eks.

Laupäeva õhtul siis tegingi Pärnus elektripostide vahel kiire lõiguka läbi poolde säärde ulatuvate porilompide. Palav oli, aga tunne oli, et jalg on päris terav.

Pühapäeva hommikul näitas kraadiklaas jätkuvalt 28 kraadi, aga kuna oli pilves ilm, siis esialgu eriti hull ei olnudki. Plaan oli joosta 12 km ja ajaga 8 min km. Ja jälle esimesed kilomeetrid püsisin ilusti tempos, siis vaikselt iga kilomeeter läks järjest kiiremini. Viimased 700 meetrit tegin lõpuspurdi ja jõudsin küll veel vajutada. Jooksin siiski veidi vähem kui plaanitud, sest lihtsalt palav oli ega näinud mõtet sellel praadimisel.

Üldiselt jah, selle nädala jooksud on kõik mõnusa enesetundega tehtud ja olemine on kuidagi kerge. Eks tuleb jätkata neid üldfüüsilisi trenne ja katsuda võimalikult palju kohale jõuda. Mulle tundub, et mul on neid rohkem vaja kui niisama tuima jooksmist (seda ütles mulle tegelikult treener kah, et mul on vaja teha rohkem lihast). Ja noh, lisaks on need ka põnevamad. Jooksmine, teadupärast, on üsnagi igav tegevus.

Rannainfot:
Reiu rand ujutav
Pärnu rand külmakartlikele
Valgerand talisuplejatele

Kaaluinfot:
65,8

Tuesday, July 3, 2012

Viimane kiire nädal

Nüüd siis kiire möödas ja saab rahuluikult suve nautima hakata. Hurraa!
Viimasesse nädalasse pressisin järgmised trennid:
E 30 min jooks+ 45 min saalihoki+ 15 min lihast
K 5,9 km jooks+ sixback+ 2,1 km jooks
R 5 km jooks
L batuut :)

Esmaspäevane Jaanuse trenn oli väga lahe. Kõigepealt siis väike sörkjooks metsas. Kuna mehed tegid tempot ja ma oma lühikeste jalgadega neile järgi sibasin (aga järgi ikkagi ei jõudnud), siis km ajad olid umbes samad nagu Jaanijooksul ehk ulme valdkonda liigituvad (5.30 umbes). Tunne oli väga hea, selline mõnus minek oli sees.
Edasi saalihoki seekord ja see oli ikka väga lõbus. Mina isiklikult pole elusees varem saalihokit mänginud. Ma ei tea, kas sellel mingid reeglid ka muidu on, aga me igatahes mängisime igasuguste reegliteta. Lihtsalt, kes pallile pihta sai, see virutas ja oligi kogu teadus. Nalja sai palju, sest see pagana pall on ju nii väike ja enamus lööke oli niisama õhku rapsimised. Igatahes see võttis ikka korralikult naha märjaks.
Lõpuks siis 15 min lihasharjutusi otsa. Iseenesest ei olnudki midagi tapvat, aga kustutas ikka väga ära lõpuks.
Kokkuvõttes olid mul teisipäeval kõik lihased valusad ja ka kolmapäeval ei olnud tunne sugugi parem.

Kolmapäevane Mariuse trenn ei olnud mul esialgu üldse plaanis. Kuna järjekordselt tegin 10 tunnise tööpäeva, siis mõtlesin, et lähen jooksen niisama rahulikult omas tempos 8 km. Aga suuna võtsin ikka Järve metsa poole. Nägin küll, kuidas nad seal metsa all harjutusi tegid, aga tegin näo justkui näeks esimest korda elus neid sportlasi ja mul pole nendega midagi pistmist :) Noh, kui metsaringilt välja tulin, sattusin ikkagi neile sappa ja mõtlesin, et hea küll, lähen teen selle sixbacki ka ära.
Sixback oli alguses ikka päris vaevaline. Lihased andsid esmaspäevast veel tunda. Aga tasapisi läks paremaks ja paremaks muudkui. Trenni lõpus oli enestunne ikka väga hea ja pärast trenni koju sörkida oli ülimalt mõnus. Selle, et pärast sixbacki on väga mõnus joosta, avastasin ma juba eelmisel korral tegelikult ja kavatsen selle ka edaspidi plaani jätta.
Üllatuslikult tegi see trenn mu lihased korda ja kuskilt midagi järgmisel päeval tunda ei andnud.

Reedene 5 km sai niisama uimerdatud, tööst olin nii väsinud, et lihtsalt niisama väikse sörgi tegin.36 minutit läks ja pulss oli 138.

Nädalavahetusel käisin maal ja kuna meie uus koduloom on iga maakodu kohustuslik element ehk batuut, siis muidugi mul oli vaja seda kohe testida. Sai seal päris hoolega hüpatud. Kuna lastele meeldis vaadata kuidas ema hüppab, siis sai igast nalja tehtud. Ma ei tea, kui palju ma seal kokku hüppasin, juppidena kokku tunnikese ehk, igatahes pärast oli tunne, et siseorganid on kuidagi veidi valesti ja kergelt oli süda paha :). Aga tundub, et batuut on üsna hea trenn, mingil määral ikka kõik lihased töös ja seda oli järgmisel päeval ka tunda.
Maal on muu füüsiline koormus ka niikuinii alati suurem kui linnas, seega maal nagu väga jooksma ei viitsigi minna, kuigi mul olid asjad kaasas ja puha. Ses suhtes enesedistsipliin mul praegu just kõige kõvem ei ole, aga üldine konditsioon on päris okei ja kiire aeg sai suuremate kadudeta üle elatud. Võib peaaegu et rahul olla.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...