Pole ilu valuta

Möödunud nädal oli seiklusrohke.
Esmaspäeval kriipisin ma auto rattakoopa ära vastu kodu parkla posti. Ma tegin seda kolmandat korda.
Teisipäeval jõusaalist tulles virutasin jalaga vastu riietusrumi plekist kapiust, niimoodi ilusti päkaga, verd lendas laias kaares. Adminnidel oli plaastrit õnneks. Pärast puhastasin kodus seda ja krt kui kibe oli. Kui ma kolmandal õhtul ka veel selle puhastamise peale nägu krimpsutasin, lugesin silti ka pudelil. "Mitte kasutada lahtistel haavadel". Oookei.
Pühapäeval käisime lastega messil ja pärast enam auto käima ei läinud ja sinna parklasse ta jäigi. Eelnevast tulenevalt tulin täna bussiga tööle ja teepeal läks buss katki. Nii et jätkuvalt on koguag närv must.

Trennid:
T jõusaal 1h 30 min
N jõusaal 1h 30 min
L imikas 1h 36 min

Teisipäeval ma tahtsin venttisse minna, aga see oli juba hommikul olnud täis bronnitud. Neljapäeval ma tahtsin ka minna venttisse, aga siis ma jäin ise munema ega jõudnud. Niisiis jõusaalis sai käidud selle asemel.Jõusaali vorm mul raudselt paraneb iga korraga. Vesiville jääb ka aina vähemaks.

Imikas toimus seekord Vooremäel. Täitsa kena metsarada seal, vahvaid tõuse täis. Imika trenni pole ma selgelt liiga ammu jõudnud ja see oli trennis kohe näha. Eks jõusaal oli ka kätes ja jalgades tunda alles. Tempo oli tibi kiire mu jaoks ja koguaeg tuli siuke väike vahe sisse. Oleks kuskil tuttavas metsas olnud, siis olekski võtnud rahulikult, aga kuna oli täitsa võõras mets, siis ma oma olematute orienterumisoskuste tõttu pidin hammastega sabas rippuma. Niisiis jooksin vahepeal järgi. Joosta oli lihtsam kui kõndida. Muidu oli väga mõnus õues trenni teha. Ühtki märki heast saabuvast suusavormist küll ei tuvastanud kahjuks.
Tartus käisime veel suusalaadal, kus toimus ergomeetrite võistlus, elasime omadele kaasa ja tuiasime niisama ringi. Kokkuvõttes oli vahva päev.

Nii. Eelneval nädalal kolis mu elamisse esimest korda köögikaal (kuna ma käkkisin viimane kord lapse sõõrikud ära silma järgi koostisaineid kokku segades). Mõtlesin, et kaaluks siis huvipärast, et mis ma söön ja nii. Tühjagi ma viitsin. Kaks korda kaalusin võileivad ära ja sellega asi siiani on piirdunud. Aga selle kahe kaalumisega ma fikseerisin siiski fakti, et ma panen liiga palju võid võileivale. Tasse, taldrikuid, pastakat, helkurit jne oli küll lõbus kaaluda, aga söögi kaalumine on ikka jõle tüütu. Sügav kummardus minu poolt kõigile, kes seda teha viitsivad.