Sunday, February 17, 2013

Tartu Maraton 2013

Ja stardis ma olin.
Ma tunnistan ausalt, et kui Spartast poleks nii palju kõnesid tulnud laupäval, et miks sa juba Otpääl pole ja kuule, me võtame su numbri välja,kuule ma võtan sulle õhtusöögi kaasa  jne jne, siis ma vist oleks mõnusalt Tartus kohvi joonud ja võimalik, et loobunud stardist. Aga organisatoorne pool oli nii kõva, et mul ei olnud seda võimalik teha. Viimased nädalad on olnud väga kurnavad ja ma olin enne starti juba väga väsinud. Sellest masendavast aastast 2012, kui ma olin rohkem vigastatud kui terve, ei taha üldse rääkida. Noh, seis pold kiita, ütleme nii.

Tartuse ma liikusin ühistranspordi ja kolme lapsega, mis tähendas, et seda väiksemat, pidin ma üksjagu palju süles tassima. Autoga pärast maratoni tagasi sõita ei tahtnud, sest teada on, kuidas uni ründab. Seega siis ühistranspordi kasuks otsustatud.

Kui ma stardis suusa maha panin, siis teadin kohe, et mul on väga hea suusk. Pidas ja libises nii nagu vaja.  Kuskil 30. km kandis hakkas pidamine veits kehvemaks minema tõusudel, siledal maal oli lõpuni väga hea.

Kohe esimsel laskumisel sõitis üks neiu mulle diagonaalis sauhti küljelt sisse, mistõttu ma kukkusin täispikkuses paremale küljele ja tõmbasin maha veel neli suusatajat. Teisel laskumisel kukkus mu ees korraga neli inimest ja polnud muud varianti kui tagumik maha panna. Nende kahe laskumisega ma kaotasin väga palju kohti ja sattusin juba sinna punti, kus üldse mäest alla sõita ei osata. Mul oli laskumistel sellest pundist oluliselt parem minek, aga mööda ei saanud ja pidin pidevalt hoo maha sahatama. Inimesed kukkusid massiliselt ja sõitsid kepid laiali nii et kahe raja vahelt möödud ei saanud. Väga trügida ka ei julgnd, sest poolikuid suusakeppe vedeles hoiatavalt raja ääres.

Kuskil 15. km tundsin esimest korda, et tõusudel on raske. Ja läks iga tõusuga järjest raskemaks. Ja need tõusud ei lõppenudki ära, muudkui järgmine ja järgmine ja järgmine. Eelmine kord nii palju tõuse küll ei olnud. Aga siis ma olin korralikult terve talve venttis ka käinud.

Kui poolel maal kell kinni läks ja joogipunktist minema sõitsin, oli täis tiksunud aeg 2.55. Selleks hetkeks olin kindel, et ei sõida alla 6 tunni. Mis sest, et teine rajapool on kergem, pole veel juhtunud, et jaksan teise poole samas tempos sõita. Lasin veits jala sirgu ka, et niikuinii läind ja enam pole vahet, aga siis tuli veits kergem rajalõik ja 40. km peal avastasin, et hmm, tegelikult võin sõita küll. 50. km vaatasin, et vist tulebki nibin nabin alla 6 ja 60. km sai aru, et ma peaks jalaluu murdma, et üle 6 tunni sõita.

Niisiis üks neist asjadest, mida ma olen mitu aastat plaaninud ja mis on mitu aastat ebaõnnestunud, on nüüd tehtud. Tartu maratoni aeg alla 6 tunni on olemas. 5.42 siis uus isiklik reks. 41 minutit parandust.
On küll hea meel.

Wednesday, February 13, 2013

Võib kontseptsioon hävineda

Raport enne tähtsat starti.

trenni tehtud liiga vähe
suusk ei pea
kaal seisab samas kohas nagu naelutatult
olme tapab

Väga hea, aga mitte lootusetu.






Sunday, February 3, 2013

Mulgi maraton

Kolmapäevani olin ma ikka suht läbi Sakalast. Siis tegin ühe jõusaali otsa ja läks oluliselt paremaks olemine. Nädalavahetuseks oli täitsa okei jälle. Seega pakkisin kola jälle autoses ja seekord põrutasin teise Mulgimaa serva. Seal oli juba tuttav rada, 2011 sõitsin seal. Selle vahega, et eelmisel korral oli see 29,5km pikk, seekord 32,9km. Mulgid, teadagi, tuntud koonrid ju, ei raatsi pikka rada teha - kui Sakalas sõideti 4 ringi, siis Mulgis  koguni 6 ringi :) Aga ei, mulle teglikult ringitamine sobib. Kuigi suht keeruliseks läheb see ringide lugemine alates 3. ringist.

Enne starti (ma ei tea, kuhu see rist tuleb lüüa, aga jõudsin kohale 40 minutit enne starti) avastasin, et suusk absoluutslt ei pea. Tõmbasin mingi määret alla, oma arust ikka südamest, aga paremaks see küll midagi ei teinud. Suuska ma pidama ei saanud. Eks ilm oli ka selline -2 kuni +2 ja rada jäine.
Niisiis rapsisin esimesel ringil tõusudel  liiga palju ja üritasin üles saada, aga no mida polnud, seda polnud.  Kokkuvõttes olin ma pärast esimest ringi suhteliselt väsinud :) Järgmised ringid seetõttu muidugi kannatasid. Paaristõukeid ka 30 km teha ei jõua, seega võitlesin oma mittepidava suusaga füüsika vastu ja noh, ütleme siis, et jäin kaotajaks. Aga hea tuju säilis lõpuni ja korralik trenn Tartu jaoks jälle juures. Viimasel ringil sain kahest suusatajast mööda kah. Ühega neist sõitsime 4 ringi koos, tal oli täpselt sama probleem, mis mul, aga tema väsis viimaseks ringiks rohkem ära.


Muidu oli väga tore maraton. Rada oli selline ee.. mitte ülearu kerge, aga ära ka ei tapnud. Kaks raskemat tõusu oli (aga neid siis mõlemat 6 korda) ja meeldivalt pikkade vahedega, et kannatas ronida küll. Väiksemaid mõnusaid tõusukesi on ka üksjagu. Selliseid, kust ilusti otse üles saab sõita.. kui suusk peab.
Rada oli super, arvestades ilmaolusid. Klassikajälg oli väga hea. Laskumisi seal rajal on suht palju, need ei ole väga kiired, aga on sellised kurvilised ja päris head suusavalitsust nõudvad. Eriti viimastel ringidel. Mitmes kurvis ikka koperdasin ja korra jäi väga vähe puudu, et rajalt välja oleks sõitnud, aga mingi ime läbi õnnestus püsti jääda ja puust mööda saada.

Kokkuvõttes sain täitsa viisaka aja kirja. 2.54 kopikatega ja tuleb rahul olla. Kiiremini ei jõudnud noh.



Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...