Sunday, March 24, 2013

Gaas põhja

Suusalaagrist tulles oli mott kohe laes ja elu ilus, eks. Õigupoolest olid liikumapanevad asjaolud hoopis see, et ma nii palju maha jäin lühikese maa peal teistest, et ma laagri videot vaadates sain aru, et tuleb ikka kõvasti kaalu langetada ja et pärast laagrit esmaspäeva hommikul nägin ma selle talve suurimat numbrit kaalul. Päris 70 ei olnud veel, aga palju puudu ka ei olnud. Okei, ütleme siis välja, et 69,8. Ühesõnaga otsustasin, et aitab naljast ja nüüd ma hakkan tõsisemalt tegelema selle asjaga.

Teisipäeval panin kohe jõusaali ja lammutasin seal hoolega.
Neljapäeval käisin hommikul kl 7.15 Pump FXi trennis. Pole varem kunagi seal käinud ja tuleb tunnistada, et täitsa vahva trenn oli. Algul oli plaan, et teen tühja kangiga, aga kui ma vaatasin, kuidas teised kettaid lükkasid kangi otsa, tundus imelik ja panin ka natuke. 5 kg. No päris mõnus oli. Selja jaoks kästi juurde panna raskusi ja ma ei julgnd rohkem panna kui 2 kg, aga sain aru, et tegelikult oleks võinud panna veel. Selja ja jalgade harjutused jäid vast tiba liiga kergeks selle raskusega. Aga käed väsisid küll ära. Ikka veits teistmoodi harjutused kui siiani tehtud ja andis ikka tunda. Muidu oli selline kerge trenn, sest seal polnud vaja hüpata ja pärast tööl ka uni peale ei tulnud. Täitsa plaanin edaspidi (kui mul veel kunagi nii vara uni ära läheb) ka sattuda sinna.

Laupäeval siis Sparta Rogain. Noh, me, kaks udu, mõlemal põlv haige, ronisime ikka starti. Ilm oli ilus, tuju hea. Põhimõttelislt oli stardis kaks valikut - linna või metsa. Me valisime metsa, sest 1)linnas on asfalt ja hoidsime põlve 2) linnas on libe ja me oleme mõlemad kukkumise maailmameistrid 3) no mida huvitavat seal Nõmme tänavates ikka niiväga on. Mets tundus põnevam. Ja oli hea valik kah. Enamus aega sai mööda rada joosta ja metsarajad ei olnud jääs. Punktide saamisks pidi muidugi põlvili lumes ka sumpama, aga mitte nüüd ülearu pikalt.
Minul oli väga tore. Eks ole ju talvel neid pikki välitrenne ikka tehtud ka talvel ja mingit värske õhu mürgitust vähemalt ei tekkinud. Üllatuslikult jaksasin ka mingis rahulikus tempos kenasti sörkida. Aga Annel oli seekord raske. Tänu sellele ma ei mõelnud seekord kordagi, et miks ma siin olen ja et siia ma suren. Kohe tore oli, noh.
Läksime seekord ilma plaanita metsa. Üle kahe punkti ette ei planerinud ja väga hästi tuli välja võistlus. Võsa ei olnud kuskil ja ujuma ka seekord ei pidanud. Jalad olid siiski põlvini läbimärjad. Jook ka ei külmunud ära, see oli ka meeldiv. Viimase tunni pidime küll kõvasti ketsi andma, sest läks kiireks. Tagasi tulime mööda Vabakat ja tegelikult Vabakal jääd ei olnudki ja sai ilusti joosta seal. Järve Selveri juures Anne ütles, et paneb kohe pildi tasku ja  siis kõndisime veel väikse lõigu. Kuna aeg pressis peale, siis ikka utsitasin jalad alla võtma ka panime lõpuni ära. Ise veel mõtlesin, et näed, seekord ei olnudki erilisi seiklusi. Ainult korra sai üle mingi aia ronitud.

Ja siis, meeter enne finišit, kukkus Anne sellili. Ja nii kapitaalselt, et hingest kinni ja näost valge. Ma esimese ehmatusega mõtlesin, et nüüd on raudselt kiirabi laks. Aga püsti ta ennast ajas ja finiši jõudsime ära piiksutada enne kui 4 tundi täis kukkus. Noh, hüppeliiges oli paistes mis jube, kuigi kõrvalt vaadates oleks panustanud hoopis peapõrutusele. Igatahes spordiga on jälle tükiks ajaks kööga. Selline nukker lõpp siis ilusal võistlusel.
Tulemus tuli ka korralik, sellega olime mõlemad väga rahul. 60 punkti saime, NN klassis 9. koht ehk siis esimese poole sees, mis on meie kohta ikka tubli esitus. Aga orienterumisvigu ei teinud seekord (Anne ei teinud, mina endiselt jooksen, kaart valepidi käes ja tuhkagi aru ei saa, aga selle eest leidsin seekord punkte päris kiirelt) ja rajavalik õnnestus ka minutilise täpsusega enamvähem.
Nüüd siis ainult hoogu vaja üleval hoida ja jooksmisle rohkm keskenduda. Põlv laseb joosta ilusti, sellega probleemi ei ole. Olen trennides ka sel nädalal ainult otseliigutusi püüdnud teha põlvega ja niimoodi pole häda midagi.

Monday, March 18, 2013

Suusalaager

No jõudsin siiski tõdemuseni, et kui on piisavalt teipi, haisvat kreemi ja tahtmist, siis saab suusatada küll.
Ja vedasin ennast suusalaagrisse kohale. Mõtlesin, et sõidan ainult klassikat ja hoian jalga. Klassikaliigutus (ja igasugune muu otseliigutus) on okei.

Mingitel segastel asjaoludel pakkisin igaks juhuks vabatehnika suusad ka kaasa. Aga plaan oli kindlalt mitte võistelda. Kohale jõudes oli mu nimi stardiprotokollis enne kui ma arugi sain mismoodi see juhtus.
Algatuseks toimus paarissprint. Minu jaoks oli ikka päris hull. Ikka enamvähem kapsad välja sõitsin, aga kaotust teistele võib mõõta kalendriga. Esiteks ei ole ma ühtki kiiret liigutust teinud eemm.. ma ei mäletagi mis ajast saadik. Igatahes väga väga kaua. Terve talv olen viilinud edukalt kõrvale suusateisipäevakutest, kus ma tegelikult oleks pidanud käima ja võistlema. Kõigepealt sellepärast, et mul teisipäevad on kõik kinni ja ei ole kuidagi olnud tahtmist ka väga pingutada ja lõpuks oli tunne, et ah, niikuinii ei jõua ju. Vigastuse hirm oli ka nii suur, et tundus kindlam rahulikult hooaeg ära tiksuda ja mitte rapsida. Ühesõnaga läks liiga rahulikuks suure hirmuga.
Ja teiseks ega ma ei oskagi neid lühikesi distantse sõita. Ikka enamvähem üks käik on, vahet pole, kas 700 meetrit või 40 kilomeetrit, tempo eriti ei erine :) Selles suhtes on arenguruumi kõvasti.
Noh ja see võistlus täpselt seda tõestaski, et kui trenni ei tee, siis ei jõua ka. Selles mõttes oli kõik korras.

Vabatehnika võistluseks sain alla edevad suusad, aga sai kinnitust veelkord fakt, et ega suusad ei sõida :) Aga suusk oli nii hea, et mul oli tegemist, et üldse püsti seista. Keha pole harjunud nii kiireid liigutusi tegema ja juba stardisirgel pidin sellili käima peaaegu, sest ei jõudnud suuskadele järgi :) Aga oli ikka teine tunne sõita küll kui suusk libiseb. Ikka suur vahe on suusal ja suusal.

Matkatud sai ka mõlemal päeval veidi suuskadega. Ilm oli ilus ja tuju hea. Nalja sai ka palju. Nagu ikka.
Selline positiivne energialaks.

Põlv pidas vastu ilusti. Valutama hakkas siis, kui juba pärast laagrit Valgehobusemäel päris suusatajaid vaatamas käisime. Aga ka mitte hullusti vaid väga tagasihoidlikult. Ja täna ka väga hull ei ole, aga eks ta läheb hullemaks, kui ülevamad emotsioonid vaibuvad. Eks näis, mis seis on nädala lõpuks. Laupäeval nimelt tuleb suure pauguga avada jooksuhooaeg ehk tossud jalga ja 4 tundi rogaini pauhti, ilma pikema sissejuhatusta. Muretsen põlve pärast. Aga rohkem vist isegi sellepärast, et pärast seda, kui see kari rogainijaid Tallinna metsa all ära möllab, pole ühtki suusatatavat rada enam terves Tallinnas. Anne ütles, et ta pole viimasest rogainist saadik ühtki trenni teinud ja lubas, et jalutame läbi. Valetab niikuinii. Teame, teame seda jalutamist juba.

Friday, March 15, 2013

Traumade eri

Väike audit siis ja ritta viimase 10 aasta traumad.
2004 jooksin läbi raamatupoe ukseklaasi, muhk otsa ees taandus kiiresti, põlve ravisin mitu aastat
2006 või 2007 jooksin läbi Tallinna Bussijaama ukesklaasi,täpselt samad vigastused, aga bussijaama ukse ees oli päris kaua aega vineertahvel
2008 jäin ülekäigurajal auto alla, luumurde ei olnud, aga lamasin 4 kuud
2009 kukkusin libedaga, mõra selgroos, lamasin veel mõned kuud
2011 kukkusin libedaga, hullu polnud, aga mõned maratonid keeras tuksi
2012 veebruar murdsin varbaluu suurel varbal, lonkasin 8 nädalat (ainuke slles nimekirjas, mida saab spordiga seostada muide)
2012 august murdsin veel ühe varbaluu
2013 kukkusin libedaga, jälle põlv

Rohkem hetkel ei meenugi. Kui keegi mäletab, võib täiendada :)

Rida hakkab kuidagi liiga tihedaks minema. Nagu üldse ei seisa püsti enam. Selle nimekirja valguses on täitsa hämmastav, et ma ei ole ei suuskade ega rullsuuskadega end veel kordagi traumapunkti kukkunud.
Kui kellegil on mõni hea idee, kuidas sellest traumadetsüklist välja saada, siis kuulan huviga.

Muidu põlvevalu on viimase paari päevaga nagu oluliselt järele andnud.


Tuesday, March 12, 2013

Vist sai suusatatud selleks aastaks

Pärast Tartu Maratoni läheb ainult allamäge.

Tippvorm oli rihitud nädalavahetuseks pärast TMi. Paraku jäi Finlandial startimata siiski sel aastal ja see tekitas sellise vastiku frustratsiooni tunde. Tegin küll kohe ka plaan B, aga selle hääletas treener maha. Läks käiku plaan C. Ehk siis ei teinud mitte midagi (ok, kaks korda olen kolme nädala jooksul jõudnud suusatama ja ühe korra venttisse, aga see ongi põhimõtteliselt null ju).

Kui ma järgi mõtlen, siis Tartu viimastel tõusudel andis mul kergelt põlv tunda juba, kuid siiski korraks vaid ja pärast finišijoont ei olnud midagi enam. Eelmise nädala alguses kiirustasin trenni ja panin libedaga joostes korra põlve maha (laps oli ka süles, et ikka kukkuv mass suurem oleks). Algul ei olnud midagi, aga tasapisi hakkas tunda andma järjest rohkem. Haanja maratoni mõtte kriipsutasin vist neljapäevaks juba maha. Pärast laupäevast trenni läks valu päris hulluks. Pühapäeval ja esmapäeval oli olukord veel hullem.

See põlvevalu on mulle väga tuttav ja ma olen suhteliselt kindel, et tsüst on põlves jälle tagasi. Lihtne asi, aga kuradi ebameeldiv, sest see tekib mul kuskil lollis kohas, lihaste vahel. Täna tahtsin arstile aega panna ja öeldi, et helistage1. aprillil, siis hakkame juuniks aegu panema. Esimene tasuline aeg on kuu aja pärast. Dziisus kraist, ma ütlen. Ikka jube hea tervis peab olema, selleks et haige olla. Tuntud paranoilisena ma igat arsti oradega oma jala kallale ei taha lasta ka. Aga kuu aega oodata on täiesti võimatu.

Ühesõnaga tuleb jälle välja mõelda, kuidas saab, kui kuidagi ei saa. Ja kuidagi kindlasti saab. Alati saab.

Ahsoo. Kaalul nägin ka eile hommikul selle talve suurimat numbrit. Õõh. Peaks tegema midagi.



Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...