KKK: Noh, kuidas tunne on?

Eelmisel esmapäeval jõudsin üle mitme aja jälle päris trenni. Trenn oli  siis jooks+ harjutused topispalliga. Topispalli sai päris pikalt loobitud, aga see ei tundunud nagu väga raske. Järgmiseks lõunaks olid kergelt ainult seljalihased valusad ja rõõmustasin, et vat kus on vorm :) Aga vara rõõmustasin, õhtupoole jäid valusaks käed (eriti randmest küünarnukini) ja jalad ja päev hiljem andsid tunda kõhulihased ja kogu see vaevatud olek möödus umbes laupäevaks. Vat siis sulle lihtsad topispalliharjutused. Ometi oleks justkui jõusaalis vahepeal käinud ja puha. Toimunu pani mind sügavalt kahtlema, kas mul üldse mingigi vorm on olemas või ma olen seda ainult endale ette kujutanud.
Ühesõnaga täitsa läbi võttis see trenn.Muidu oli ka kiire nädal ja olmelist jooksmist jube palju. Väsimus oli koguaeg kallal, seega otsustain mitte trenni teha, kuigi teisest küljest ikka kripeldas, et peaks natuke tegema. Aga ma ignoreerisin seda kripeldust üsna edukalt.
Kokku saigi ainult kaks trenni:
E 1h 5 min jooksu+ 40 min topispalli
L 32 min jooksu.

Laupäeval jooksin staadionil ja ma ei suuda välja mõelda ühtki igavamat trenni kui rahulik jooks staadionil. Õnneks lastel hakkas ka kiiresti igav ja tulime koju ära. Laupäeval oli jalg täiesti kange alles, kuigi pulss oli nagu õpikus, mingi 120 kopikatega. Kui maratoni päev ka selline on, siis.. tühja kah, lennukile pole õnneks vaja joosta.

No ei oskagi öelda ega arvata, mis laupäeval toimuma hakkab. Tunne on nagu alati, et trenni on liiga vähe tehtud, kuigi kui nüüd numbreid vaadata, siis pole nii palju enne maratoni kunagi jooksnudki. Kuna ma sel aastal olen enamus jookse teinud hommikul, siis nende hommikuste jooksudega ongi sellline imelik värk, et tegevus toimub nagu poolunes alles, lõunaks on juba ununenud, et sai trennis käidud ja koguaeg on tunne, et üldse midagi pole teinud.


Aga kui nüüd järgi mõelda, siis juba vigastusteta starti jõudmine oleks  päris kõva sõna ja sellele ma olen praegu väga väga lähedal :)