Stockholmi maraton

Esimene katastroofi aimdus jõudis minuni juba enne lennujaama jõudmist kui ma avastasin, et UNUSTASIN KOJU KELLA! Täitsa pael, kuidas selline viga küll juhtus? Väga lihtsalt, mõtlesin, et laen korralikult kella täis ja sinna juhtme külge ta jäi. Pulsivööd mul polnud plaaniski kaasa võtta, et nahakahjustusi võimalikult vähe oleks. Niikuinii maratoni joostes pulssi kunagi ei vaata ju. Seega kogu mu suur arvutamine mis km kui kiiresti joosta, osutus täiesti mõttetuks. Lugesin enne maratoni umbes kolm korda  seda artiklit. Palun täiendage seda veel pisiasjaga, et elementaarseid asju ei tohiks maha unustada. Ma kontrollisin küll vist kolm korda, kas mul on kaasas kaks tossu ja õiged sokid, aga kell.. njah :(

Järgmine ebameeldiv üllatus tabas mind siis, kui lennuk svenssonite maal rattad maha pani. Nimelt mul jalad jõhkralt valutasid. Sääreluud, mulle tundub. Olin täitsa kindel, et küllap see on närvidest ja läheb üle. Õhtul magama minnes jalad endiselt valutasid, aga magada sain küll ilusti.

Stardihommikune melu oli muidugi võimas. Igas metroo peatuses tuli järjest rohkem ja rohkem jooksjaid, kõigil suund üks. Vetsu järjekorras tundsin, et kurat, jalad valutavad. Enne starti tegin väikse sörgi, jalad olid kanged kui pakud, aga mõtlesin, et ahh, küll paremaks läheb.

Stardipauk. Jalad valutasid. Stardis nägin 5 tunni jänest ja 4.30 jänest. 4.45 oli oma õhupalli ilmselt kaotanud. 5 tunni jänesega koos jooksin ja mul oli raske eimesest meetrist peale. Mulle tundus, et ma jooksen natuke kiiremini kui peaks, aga tappev tempo ka ei olnud. Üllatuslikult ei kadunud jalavalu ja kange olek kuskile ja 7. km hakkas optimism tasapisi kaduma ja reaalsus kohale jõudma. Esimest korda sain mingi pildi ajast 10 km, kus kell näitas 1.19 stardist. Kuna minu start oli 10 min hiljem, siis reaalne aeg oli 1.09, võibolla veel paar minutit vähem. Oli natuke plaanitust kiirem, kuid mitte selline, mis oleks pidanud mind nii kiiresti ära tapma. 12 km peal tegin esimesed sammud kõndi, sest jalad olid nii kuradi valusad. Korraks jäin seisma ja mõtlesin, et tulen maha, 30 km sellises seisus läbida tundus täisti võimatu. Aga siis mõtlesin, et pool aastat ikkagi plaanitud üritus, särgi toon ära. Muide kuskil seal olid kõrvuti 4.15, 4.30 ja 5.00 jänesed, nii et nende tempo oli ikka väga lambikas. Kuskil päris taga, kui ma juba 5 tunni graafikust olin väga palju maas, jooksid minust mööda veel üks 5.00 ja 4.30 jänes, nii et jänestega ei ole mõtet arvestada.

Raja ääres oli nutvaid katkestajaid, tüüpe tilgutite küljes, kedagi vist elustati ja mulle tundus, et mul ikka nii hull vist ei ole. 15 km med punktis lasin mingit geeli määrida ja natuke sellest oli abi. Edasi jooks oligi ainult med punktist med punktini. Kuna hakkas sadama ja sadu läks järjet tihedamaks, siis järjest vähem oli sellest kasu. No ja edasi oligi selline lausvihmas sörk/kõnd nagu kannatas. Kuskil 37 km kandis vist anti kohvi ja siis ma mõtlesin küll, et nüüd tahaks rahulikult maha istuda selle kohviga, teha ühe suitsu ja lihtsalt alla anda. Aga mõte sellest, et lõpuni on nii vähe, ikka hoidis kuidagi rajal.

No kannatasin lõpuni ära. Pärast finišijoont viskasin pikali maha kuskile lompi ega suutnud uskuda, et tõesti selline maraton oligi. Masendav. Ma isegi ei vaadanud, mis finišikell oli.

Muidu enesetunne üldiselt pärast finišit ei erinenud palju enesetundest enne starti. Õhtul isegi jalad enam ei valutanud. Küll aga valutasid uuesti järgmisel õhtul kui juba tagasi Eestis olin. Üks tuttav maratoonar pakkus, et äkki oli valutavate jalgade põhjus justnimelt lennureisis. Võib see tõesti olla võimalik?

Muidu oli kõik tore. Stockis mulle meeldib. Normaalne kohv, igas urkas on wifi ja kõik räägivad inglise keelt. Kõik toimis, hea kindel rootsi värk. Nalja sai ikka kah ja poleks ma läinud koos selle teise sportlasega, siis ma oleks ikka seigelda saanud kõvasti.

Nuh, mis seal ikka. Valus laks, aga eks see läheb üle. Mis sitasti, see uuesti!