Monday, July 29, 2013

Ja läheb paremaks

Põletik hakkas lõpuks ikka järgi andma ja natuke olen juba liigutanud kah.
Eelmisel nädalal alguses veel jalutasin, aga nädala lõppu mahtus juba võrkpalli ja muid sportlikke elemente ka. Avastasin, et paljajalu kruusateel ja murul kõndimine mõjus pagana hästi.
Võrkpalli sai ka maal muruväljakul paljajalu mängitud. Võrkpall oli muidugi selline paras tsirkus rohkem, aga mõned kiiremad liigutused tuli ka ikka teha. Nii ammu pole palli puutunud, et esimesed kolm servi läksid täiesti metsa ja vastuvõtt ka selline, et käed sain küll alla, aga 100% maandus kartulivagude vahele. Pärast hakkas jälle meelde tulema kuidas see vigur käis.

Pärast võrkpalli sai välja otsitud kuul, ketas ja oda, mida pole aasta aega näppinud (kuigi oleks ju võinud, sest tegelikult on need lahedalt keerulised asjad) ja läks võistluseks.
Tulemused olid umbes sama lootusetud kui aasta tagasi: meeste oda 19.00 (eelmisel aastal 13.24), meeste ketas 10.15 (eelmisel aastal 12.04), 5kg kuul 6.63 (eelmisel aastal 6.14). Nuh, toore jõu pealt natuke on tulnud kuuli ja oda juurde, aga tehnikast ei ole muidugi õhkagi. Kettaheiteks oli endal juba nii palju pöördeid sees, et kettasse enam ei jagunud :)

Järgmisel päeval loopisin pool päeva oda. Lõpuks oli käsi haige ja karta on, et enne järgmist aastat jälle meelde ei tule, et meil oda on.

Edasi oli mul nädal aga puhkust, mis möödus põhiliselt autoga mööda Eestimaad paarutades. Algul mõtlesin, et sporti ei tee puhkuse ajal. Aga kuna ma sõitsin sõbranna juurde, kellega me koos rogainil käime (ja kes sellest märtsi rogainist siiani vigastatud on), siis selge see, et kaks hullu koos ikka ööpimeduses jooksma hiilisid. Jooksime 7 km kruusateel ja mõlemad rõõmustasime, et ajee, saabki joosta. Jalad pärast valutama ei hakanud. Väga cool.
Järgmisel päeval sõitsin rattaga natuke ja endiselt oli kõik hästi.

Nädalavahtusel oli suusatajatega perematk Setumaale kus sai metsas matkatud, tõuksiga sõidetud, füüsilist tööd tehtud ja orienteerutud kaks päeva. Korraldajad olid palju vaeva näinud meie lõbustamisega ja emotsiooni oli ikka kogu raha eest :) Planeerimata situatsioonikoomika ja uute legendide sünd niikuinii. Oli väga tore ühesõnaga. Eriti tore oli, et jalad ei hakanud valutama. Korraks andis tunda kergelt teise päeva hommikul ja teine moment oli kui pärast viimast trenni kuskil Räpina järves vette läksin, kus vesi oli nii külm nagu jää oleks alles hommikul läinud. Aga see oli tõesti korraks ja üldiselt on hästi. Vist.

 


Sunday, July 14, 2013

Luuümbrise põletik

Viimase postituse ja arsti vahele mahtus veel üks hirmus Pärnu ots autoga. Kui ma lõpuks linna tagasi jõudsin, olid mu jalad juba korralikult paistes ja valutasid vahet pidamata. Tunne oli nagu sääred hakkaks lõhkema. Päris jube tunne oli.

Neljapäeval siis õnnestus arsti juurde jõuda ja ametlik diagnoos siis ongi luuümbrise põletik. No eks ma seda arvasin ise ka, aga kogu internet ju väitis, et see paraneb 3 nädalaga ja ravib ainult aeg. Õigupoolest järgnes alati sellele lause, et juhul kui ei parane, siis.. aga nii kaugele ma ei lugenud. Pärast lugesin, aga see oli liiga hirmus, et midagi taolist võiks minuga juhtuda. Oleks võinud 2 nädalat varem minna ühesõnaga. Aga siis veel nii hull polnud ju :) Kui ma nüüd tagant järele mõtlen, siis hulluks läks pärast seda, kui sai veidi veini ja õlut joodud. Ei tulnud selle peale, et seisund nii kehv on, oma arust oli juba peaaegu korras.
Arstionu võttis sellise poole meetrise nõelaga loomasüstla ja lükkas selle mulle mõlemasse säärde. Ütleme nii, et süstla nägemine tekitas peaaegu südari, aga protseduur ise väga hull polnudki.
Pärast süste hakkas paistetus tasapisi alla minema ja jalavalu natuke järgi andma. No eks ikka valutavad, aga vähem. Iga päev on grammi võrra parem.

Arstionu lubas ujuda ja rattaga sõita. See siis esialgu kõik. Kumbagi ma neist ei teinud, sest a) Tallinnas pole ratast ja ratas mulle ei meeldi b) ujumiseks peab jõle kaugele minema c) kokkuvõttes olin ma ikka täitsa läbi kah. Täitsa adekvaatsed põhjused minu arust. Magasin hoopis 15 tundi ööpäevas ja käisin vaikselt jalutamas mööda kultuurikilomeetrit (muuseas, kas keegi oskab öelda, mis seos sellel kilomeetril täpsemalt kultuuriga peaks olema?). Jalutamine on väsitav. Ja palav on ka ju.

Hetkel väga ei stressa. Uuel nädalal uued süstid ja küll ta paraneb.
Stockholmi maratonist sai päris valus õppetund. Loodetavasti ma suudan sellest midagi õppida ka.







Monday, July 8, 2013

Jalad jätkuvalt valutavad

Juuli algas ilusti kahe trenniga:
E jooks+ harjutused+ saalihoki, kokku 2h
T rullsuusk 1h 50 min
ja edasi läks käest ära.
Jooksutrenn oli nii raske, et jube. Esiteks joosti maastikul, teiseks päris palju tõuse ja kolmandaks liiga kiire minu jaoks. Aga jalad algul ei andnud tunda. Alles siis kui kästi kõval pinnasel väike ring otsa teha, oli sammu pealt kõik järsku ja joosta ei saanud. Hüpped jätsin vahele, ei suutnud isegi mitte proovida.
Noh, teisipäeva õhtul oli hädasti vaja kontsaga kingad jalga panna, mis lõppes loomulikult jalavaluga.
Neljapäevaks oli peaaegu okei.
Reedel oli vaja sõita bussiga Viljandisse (ja väike konts oli ka jalas) ja hakkas peale jälle. Võtsin küll Paides juba kingad jalast ja sirutasin jalad ülbelt üle kahe tooli, aga see ei päästnud midagi. Õhtul läks peoks ära, sai natuke tantsitud ja nii, mis tähendas, et hommikul jalad jälle valutasid.
Viljandist sai võetud suund Schillingule. Siis oli juba olukord selline, et kingad lendasid kohe jalast ja kui Kurjam peale tuli, siis esimese osa ajal ma istusin lihtsalt maas, ei jaksanud enam seistagi (loomulikult on netiavarustes ka foto sellest kenasti olemas :) ). Ise veel suur fänn ja pungisõber. Teise poole seisin küll püsti, aga hüpata ja näppu visata ei jaksanud. Vaatasin ainult, et keegi varvastele ei astuks jumala eest :D Täitsa halenaljakas. Aga Kurjam ise oli muidugi väga hea ja ehe. Kogu üritus üldse oli väga kift tegelikult. Selline vintage hõnguline hipivärk, pikituna Emmaljungade ja Velbaumiga.
Kilingi- Nõmmest öösel Pärnu sõites jooksid vastu rogainijad ja natuke oli kahju ikka ka, et ei saanud minna. A no mis sa teed, 12 tundi rogaini ei oleks ma parimagi tahtmise juures suutnud läbida, selles olen ma küll täiesti kindel. Natuke süümekaid võtab maha, et Anne pole ka eelmisest rogainist veel terveks saanud ja talle oli ka tegelikult parem, et ei läinud, kui nüüd ikka aus olla.

Täna hommikul sõitsin Pärnust Tallinna autoga. Valmistusin korralikult, panin jooksutossud jalga ja arvutasin, palju on optimaalne kiirus, et saaks võimalikult kiiresti jala pedaalilt maha ja samas vangi ka veel ei läheks. Õudne, õudne. Linna jõudes jalad niimoodi valutasid, et helistasin paaniliselt kõikidele kodanikele, kes mind kuidagi võiksid osata aidata. Ibuprofenist sai alustatud. Algul tõmbas kohe väga heaks, aga ei mitte kauaks. Tund möödas ja hakkab tasapisi tuttav valupoiss sääreluu kallal krõbistama.
No näis, näis. Loomulikult kõik maailma jalavalueksperdid puhkavad juulis või on nende juurde neli kuud järjekord. Loodame siis, et ibukas aitab. Kontsaga kingad lendavad kõik ahju.
Vot.  Ideid? Soovitusi?



Monday, July 1, 2013

Juuni läbi


Juuni möödus taastumise tähe all.
Esimene nädal oli kõige raskem. Maraton oli vaimselt ja füüsiliselt täiesti ära kurnanud. Õigupoolest oli esimeses nädalas kaks helget hetke: rullsuusatrenn ja ... rullsuusatrenn. Paraku oli ka see liigutus ikkagi liiga suur koormus  ja jalad hakkasid pärast veel rohkem valutama. Aga tunne rullidel oli tõesti väga hea. Kõik ülejäänud aja tiksusin niisama tuima näoga laua taga ja jätsin mulje justkui teeks tööd või vedelesin teleka ees. Kuna uni oli läind ja söögiisu ka, siis kaal kukkus 2 kg allapoole nagu kolin. Stress sobib mulle.
Noh, sai neid jalgu siis tohterdatud igasugu möksi ja nõiasõnadega ja tasapisi ilmnes ka paranemise märke. Ja vaimu sai ka loputatud nii spas, maakodus kui ööklubis, mispeale maailm jälle õigetpidi pöörlema hakkas.

Esimest korda panin tossud jalga 3 nädalat pärast maratoni, traditsiooniks saanud Jaanijooksu stardis. Mõtleisn, et lihtsalt proovin, kas jalad kannavad ja kui kannavad, siis ei kihuta. Väljas oli täpselt minu ilm ka muidugi, ehk 28 kraadi ja päike lagipähe :). Ja need vahvad tõusud muidugi ka. Jalg kandis küll, aga mingit sellist tunnet, et tahaks võidu joosta, ei tulnudki õnneks. Kuna algul ei kihutanud, siis viimased 2 km mäkkejooks ei olnudki nii jube hull ja kõndisin ainult treppide osa. Finišis selgus, et isikliku jooksin üle 6 sekiga, mis oli täitsa ootamatu. Enne starti, grillvorst suunurgas, ma deklareerisin, et rekordit täna ei jookse ja eesmärk on lihtsalt õhtustele kaloritele ruumi teha ja mitte kuumarabandust saada.
Rohkem jooksnud pole ühtegi meetrit. Muidugi pärast seda Jaanijooksu olid paar päeva jalad valusad jälle, aga mitte väga hullult. Viimane nädal on täitsa okei olnud, kui välja arvata reedene autosõit Pärnusse, kaks tundi gaasivajutamist pani parema jala kergelt valutama. Tagasi tulin bussiga igaks juhuks.

Ahjaa, rattaga olen ka mõned korrad Pärnus ja maal kruiisinud, aga mingeid pikki otsi pole viitsinud teha. Rohkem niisama taastusravi mõttes.
Kokku siis vahepeal sõitsin 40 km rattaga ja 67 km rullidega, jooksin 4,58 km ja rohkem juunis midagi ei teinudki.
Juuli läheb ka täitsa plaanivabalt ja enesetunde järgi. Ühtki eesmärki praegu pole ja ühelgi võitlusel ka kirjas pole. Mis ei tähenda iseenesest muidugi midagi.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...