Tuesday, December 17, 2013

2013

Teeme selle koleda postituse ka siis jälle ära :)
Nagu ma aasta alguses kirjutasin, saab alati hullemaks minna. Ja läks ka.

Suured riskid, kõrged kukkumised. Valusad laksud. Valesti ja veel valesti ja siis veel valesti.
Kurat küll noh :)

Tegelikult oli muidugi ilusaid hetki ka, aga keskenduks seekord siiski negatiivsele :)
Teen väikse puhkuse ja tõmban juhtme seinast. Vaja akusid laadida ja kangema promillilise lahusega haavu ravida.
Küllap siis jaksab uuel aastal uue hooga uusi vigu teha :)
Tsauh.
 













Friday, December 13, 2013

Suusahooaeg ikkagi

Ehee. Muidugi hakkas mõte suusatamisest ennast järjest sügavamale pähe istutama ja lõpuks ei paistnud selle alt enam mitte miskit välja. Ainult palavikuline soov suusatada. Kasvõi sada meetrit. Inimene ikkagi peab saama suusatada, kui ta tahab. Saagu või hullem, aga kui on vaja, siis on vaja. Punkt.

Olgu siis öeldud, et mingil hetkel oli mul põletik vist jalgadest pähe löönud (see võis ka olla vastupidi, et enne oligi peas ja siis lõi jalgadesse), aga ma lubasin suusahooaja üldse vahele jätta ja vaja oli muidugi pudeli peedi peale kihla ka vedada, et ma ühtegi meetrit ei suusata. Eriti loll ühesõnaga. Aga noh, õnneks on see ainult vein ja mina seda solki niikuinii ei joo :)

Algatuseks liimisin ma kinni oma katkise suusaotsa. See oli suhteliselt seiklusrikas protseduur, aga kui lähtuda lõpptulemusest, siis ikkagi võib öelda, et edukas.

Kui suusk esimest korda lund puudutas, oli tunne täpselt selline :)
täitsa lõpp, kui hea oli! Selline täielik kergendustunne. Lõpuks ometi saab suusatada ja ei pea muid asju meeldivaks mõtlema. Lahe! :)
Vot.
Järgmine päev käisin ka suusatamas. Oleks olnud üks neist harvadest juhustest, kui ma oleks jõudnud õigeks ajaks trenni, aga auto ei läinud käima. Laulsin talle ja rääkisin nagu lapsega ja pool tundi hiljem läks ta käima kah ilusti. A muidugi olin ma siis juba jälle hiljaks jäänud. Eks siis suusatasin enamvähem nii kaua kui rada suusa alt ära sulas. Harjutusi kannatas teha küll, kuigi ma kiunusin natuke, et ei saa ja nii. Öeldi, et pole sul häda midagi :) ja tegelikult ega ei olnud ka. Muidugi natuke olid jalad ikka kanged järgmisel päeval, aga tundub, et kõik on hästi praegu.

Nüüd siis pole lumest jälle õhkagi alles, mis on kurb. Tahaks veel suusatada. 
Aga samas on detsember üks keeruline kuu ja nüüd on vähemalt aega tegeleda muude asjadega. Ikka see keeruline olme, kus sa pead tegema exceli tabeli laste ürituste ja enda trennide ja muude asjade jaoks ja kus kolmandik ridu lõpuks kattuma hakkab. Aga noh, elame üle. Kohe läheb kergemaks.

Monday, December 9, 2013

Mitmes Slovakkia on?


Spordi mõttes täiesti null nädal. Tugitoolispordi mõttes oli veel kõvem nädal kui eelmine, sest olin kaks päeva haige lapsega kodus ja sain juba neljapäeval ja reedel logeleda teleka ees. Ühtlasi sain ma ka puhata ja paraneda rahulikult. Magasin keset päeva ja puha.


Kõik oli peaaegu et tore, aga siis sadas ootamatult lumi maha ja kui tuli teade, et laupäeval on Kõrvemaal suusatrenn, siis ma käisin juba suuski tõstmas ja mõtlesin, et kas on liiga raske tõsta koos jalaga või juba kannataks. Mõtlesin, et käin jalutamas ära ja siis otsustan. Jalutamine väsitas endiselt niimoodi ära, et poolteist tundi bjuuti sliipi tuli kohe otsa teha. Ühtlasi oli ka selge, et kui ambitsioonid algavaks hooajaks on suuremad kui mesikäpa kostüümis lasteüritustel lehvitada ja raja ääres trennikaaslatele joogitopse ulatada, siis tuleb kodus olla ja ära kannatada. Nuh, istusin nukralt kodus igaks juhuks.

Muidugi on mul juba parem tänaseks. Võibolla peaks veel paranema ja ootama, aga näete ise, mis akna taga toimub. Võimatu on mitte minna suusatama ju. Vist. Vähemalt on see väga raske. Ja kust sa tead, kas juba oled terve või ei ole. Kui ma kõik tuled ja viled maha keeran ja lihtsalt püüan kuulata ja taibata, siis ma kuulen, kuidas hääl mu peas sosistab, et  "suusata, C, suusata!" :) Aga teisest küljest jälle jalavalu on kole ja seda tagasi ei taha. Aga samas jälle võibolla ei tuleks tagasi. Riskida või mitte riskida? Millal riskida? Kas täna on homme? 
Kus mu suusad on?!




Wednesday, December 4, 2013

Võta isiklikult



Niisiis olen ma kaks nädalat valdavalt horisontaalis veetnud oma vaba aja. Natuke käisin jalutamas. Jalutamine on nii väsitav, et kohe jälle teleka ette pikali. Õnneks on telekas juba see tore hooaeg, kui näidatakse talisporti ja nädalavahetusel pole  vaja kanalitki eriti vahetada. Pulti tuleb valvata ainult. Reklaamipauside ajal magasin ja ühtlasi magasin maha ka pool laskesuusatamist ja pool suusahüppeid.
Üks päev käisin jõusaalis ka. Mitte, et mingit erilist trenni oleks teha tahtnud vaid lihtsalt kodust välja minemise mõttes, et perekond ei hakkaks harjuma, et ma olengi nüüd koguaeg kodus :)
Kuna mul lisaks põletikule jalgades oli põletik ka kuskil kuradi kaelanärvis või midagi, siis ega ma käsi ka liigutada ei saanud. Aga trenni oli vaja minna, eks :) Niisiis polnud jõusaalis peale spinningu midagi teha. No surmigav on spinning mu jaoks, aga mis sa hädaga teed, eks.
Õnneks tuli üks tuttav, keda ma sada aastat näinud pole ja ajasime pikalt juttu, samal ajal tegi mulle põhjaliku ülevaate loengust, millest siingi juttu. No eks ma olen eksinud nende kõikide asjade vastu+ veel mõndade elementaarsete asjade vastu, eks seal on ka vastused, miks on nagu on. Koormus on selgelt liiga suur, aga samas on harjumupärases tsüklis mugavam edasi toimetada kui hakata asju muutma. Ühesõnaga enne ei liiguta kui tool tagumiku all põleb ja enam edasi lükata ei anna.


Suusatajad samal ajal olid lumelaagris ja ladusid feissari täis vastikuid lumiseid suusapilte. Kadedaks tegi muidugi, mis seal salata. Aga noh, eks tuli alla neelata kuidagi. Sõbralistist ei hakanud blokkima veel seekord :)

Pühapäeval käisin uuesti jõusaalis ja proovisin korra sõudekat. Vara veel. Tõmbas ikka jalad valusaks kohe. Sõidan praegu tööle bussiga ja magan terve tee nii minnes kui tulles, õhtul jään teleka ette magama. Jalad enam eriti ei valuta.

Vot. Kuigi kõik on nagu halvasti, tunnen ma ennast millegipärast täitsa hästi. Aga vist ainult senikaua kuni jõulupeod pihta hakkavad ja tuleb otsa vaadata faktile, et ükski kleit ei mahu selga. A noh, võtame rahulikult. See päev –see mure.






Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...