Sunday, December 28, 2014

2014

Nii nii nii :)

Sel aastal tehti aasta kokkuvõte minu eest ära ja minu asi on ainult ümber kopida ja tänada autorit.
Siit ta tuleb:

Oli edukas hooaeg.
Alguses ei saanud väga minema, samas ei tekkinud paanikat ja olin endas kindel, et seatud eesmärgid saavad saavutatud. Eks kogu sel teel oli hetki, mil tekkis kõhkluse hetki, kuid õnneks sõprade ja lähedaste toel sain sellest kõigest üle.
Kindlasti ei tähtsustaks ma niivõrd hooaja jooksul saavutatud kohti, kui pigem protsessi ja enesetunnet selle käigus. Olen kindel, et selle pealt annab järgmistel hooaegadel edasi minna. Küll varsti tulevad ka kohad, mis võimaldavad rusikaga vastu rinda lüüa. 


Minge suusatama ja kohtume uuel aastal! :)



Wednesday, December 17, 2014

Dzinglhell, dzinglhell

Detsember on väljakutse igale lapsevanemale :) Ikka juhtub, et kaks päeva räägid kodus, et teisipäeval ma lähen õhtul trenni ja ärge mulle sinna midagi orgunnige ja siis lõpuks töölt tulles kuuled ikka, et "homseks on vaja Buratino kostüümi ja muide, ma lubasin, et sa teed meile juustuküpsiseid ka". Naiss. Naiss.
Ühesõnaga on kõige kiirem aeg aastas. Ei meeldi, aga tuleb üle elada. Kohe on jaanuar, kohe on jaanuar, kohe on jaanuar.. :)

Aga kui asjast rääkida, siis esimese raksuga kui 4 päeva lumi oli, käisin 3 korda suusatamas, nii et jalg valge ja esimesed 48 km vabas tehnikas läksid tabelisse kirja. Üks päev läks raisku suusatamise mõttes.
Siis sulas lumi ära :(

Märkimisväärsetest asjadest tegin veel sõudesarja 2. etapi vahepeal ja samamoodi algusega peaaegu pildituks ja siis lõpus püüdsin mitte maha kukkuda pingilt :) Kuigi ma tegin natuke teistsuguse vea kui eelmisel korral, oli tulemus suhteliselt sarnane. Distantsiks seekord 1000m ja aja sain 4.01. Nüüd siis järgmiseks korraks isegi väike eesmärk, et natuke ühtlasemalt jõudu jagada ja 3.59 võiks ära punnitada. Aga muidu oli tore jälle.

Käisin korra ka Jõulumäel kunstlund proovimas pärast suurt tormi kui meil öö otsa oli vihma sadanud. Rada oli jääs ja oksi täis. Kehv ühesõnaga ja tabelisse juurde kõigest 6,6 km uisku. Aga noh, parem ikka kui null. Eks raam oli eelmise päeva sõudekast kange kah ja ohutuled vilkusid täiega, et ei vigastaks jumala eest enne kui talv alatagi jõuab.

Jõuluvana käest ma tellisin suusad ja pool meetrit lund. Ega ma pole eriti hea olnud, nii et kõrgeid ootusi ei ole, aga unistada ikka võib :)

Friday, November 28, 2014

Muuseas: lund sajab

Võeh kus on tempo peal. Aastalõpp ja see jõulukomejant läheneb hirmsa kiirusega. Meilboksid ummistuvad kettkirjadega õpetajate kingitustest, jõulupidudest ja kõigest muust asjast, mis on minu arust jubedalt ületähtsustatud, aga mõne jaoks jälle üliolulised. Kui poleks sellist hullumeelset jõulutõmblemist ja blingblingi, oleks kõigil lihtsam. Aga noh..  Tuleb ignoreerida müra, mitte avaldada arvamust ja reageerida ainult faktidele :)
No ja siis suusatajad laovad samal ajal laagrist oma suusatrenne üles, seda tuleb ka tuima näoga lihtsalt ignoreerida. Kellele see suusatamine ikka meeldib. Dr Holden kirjutab, et Tartu maraton jääb ära ka jälle. Milleks siis treenida. :) Kade ei tohi olla, aga no kurat noh.. :)

Trenniga on vist hästi enamvähem. 3 korda isegi jõudnud rulli sõitma vahepeal ja küllap oleks rohkemgi kui rada jäässe poleks läinud. Basic on vast kõik olemas, vähemalt hea tunne rulli peal on alles, see on kõige tähtsam.

Ja siis natuke teistmoodi asju olen ka vahele teinud.
Kõigepealt käisin EMT sisesõudesarja 1. etappi tegemas, niisama funi ja trenni mõttes. Ala siis 6000 m. No ega ma pole sõudekat trennis rohkem vist teinud kui paar loetud korda, aga mulle see liigutus sobib, jõudu mul on ja koht ei olnud oluline, seega tuld! Väga põnev oli täiesti võõral alal võistelda. Kogemuste puudumise tõttu tuli palju vigu sisse muidugi, aga eks sellega oli ka arvestatud ja võitma ju ei läinudki :) Kõigepealt kohmitsesin ma nii kaua nende jalakinnituste kallal, et pmst kohe kui kinni sain, läks start ja ma isegi ei jõudnud proovida seda ergomeetrit, veel vähem midagi paika keerata. Veitsa liiga kerge koormus oli mu jaoks, see oli kohe selge ja kohe esimese kilomeetriga tõmbasin üle kah :) Edasi hakkas sujuvalt tempo langema ja järgnes viis kilomeetrit kannatamist. Päris lõpus väga pildituks enam ei hakanud punnima kah, sest kohta ei oleks niikuinii enam parandanud. Ühesõnaga ma tegin kõik valesti :) No igatahes ma päris ümber ei kukkunud, aga jalg oli küll pehme. Aeg oli 27 mintsa ja natuke kopikaid. Ma arvan, et käib küll siukse olematu trenni pealt ja esimese võistluse kohta.
Aga täitsa äge üritus oli tegelikult. Vaatasin sõite, mis olid enne minu oma ja tehniliselt ikka väga erinevalt lahendatakse seda ala,  Ja mis on veel lahe, et kui suusatajate vahel ma näen välja nagu pelmeen, siis sõudjatele olen ma enamvähem õlani, siuke väike inimene. Nii et jah, kõik on vaatenurga küsimus.

Nii. Siis ma käisin üks päev bodyfit trennis. Vat see oli ka elamus omaette. Minusuguse null-koordinatsiooniga inimese jaoks ikka täielik kosmos. Samas on mingisugune tundmatuse võlu asjadel, mis välja ei tule. Eks seal oli teisi mitteaeroobilisi (krt ägeda sõnaga sain maha jälle) inimesi veel, aga enamus ikka tulistab puusalt selliseid kombinatsioone et vaata ja imesta.
Ja siis mõtlesin, et kui juba, siis juba ja käisin Sparta sünnipäeval zumba trennis. Vat nii. Käisime tütrega koos ja päris lahe reede õhtu oli. Muidugi terve delegatsioon tuttavaid vahtis ka platsi ääres seda tsirkust pealt. Aga ma hingasin rahulikult sisse ja välja ja mõtlesin, et kui ma peaks oma elu piinlikud hetked top kümnesse reastama, siis see sinna ei mahuks, nii et põhimõtteliselt vahet pole :)

Aga vahepeal on akna taga valgeks läinud ja tundub, et saab minna suusa maha panna värskele lumele.

Tuesday, November 11, 2014

Kadunud pulsivöö tagasitulek

Möödunud nädalal juhtus mitu ägedat asja, mis tähendab,  et.. presenteeriks siinkohal mõnda eredamat

1. tuli kõne Pärnust: " kuule, ma leidsin ühe kilekoti seest siukse musta rihma, umbes 2cm lai ja siuke kõva osa on keskel" Jee, raisk! Mu kadunud pulsivöö! Läks väga napilt, et uut vööd ei jõudnud osta. Me ei ole kohtnud vist umbes eelmise aasta septembrist. Ju siis on jälle aeg tutvust sobitada.

2. auto ei läinud käima! :) see tähendab, et võtmest ei läinud ja tuli jälle juhtmetest panna. Üüü kui lahe on juhtmetest auto käima panemine. Umbes sama lahe kui säilivusaja ületanud õlle minema viskamine. Selline fafaa värk :) 

3. tegin skiergo 1 km sprinti ja jaksasin kannatada lõpuni, mis on ka ülilahe. Aeg ka veits paranes võrreldes eelmise aastaga, aga see ei olegi väga oluline siinkohal. Oluline on, et käsi lahti ei lasknud énne lõppu :) Pärast langesin nagu niidetult ja pinnalaotus vedeles abitult tükk aega jõusaali põrandal. Sprint on jätkuvalt kole raske. Aga selge on ka see, et kui TM  lahendus finišsirge peale läheb, siis tahtejõu ja triitsepsiga ma peaks küll eest ära sõitma sellel kõhetute käsivartega jooksjal :D
Ńumbrimaniakkidele siis et 500m eelmisel aastal 2.09, sellel aastal 2.03 ja 1000 m eelmisel aastal 4.32 ja sellel 4.22.
Skiergoga oli selline huvitav lugu, et käisin eelmisel päeval Functional body trennis (kus ma olen siiski korra aasta tagasi ka käinud nagu ma just tuvastasin) ja seal nagu midagi erilist ei olnudki, selline suht kerge lihastrenn, 5 kg raskusega mõned väljaasted ja nipetnäpet. Ok. Ühe jala peal seistes tegime kangiga kükke ka ja võibolla see seletab ka seda, miks kann valus oli järgmisel päeval. Ühesõnaga kui ma üles ärkasin hommikul, oli mul tunne nagu oleks hakklihamasinast läbi käinud paar tiiru. Käed rippusid lihtsalt kuidagi küljes ja istuda oli valus :) Aga läks veits paremaks ja kummalisel kombel see ergomeetri tirimist ei seganud. Ja mis on huvitav: pärast seda killerkilomeetrit polnud käed üldse nii pehmed kui enne. Täitsa arusaamatu.

4. pühkisime wii pealt tolmu maha ja veetsime lastega kõvasti kvaliteetaega.  Korralik aeroobne trenn kui ikka hakata rekordeid tegema :D Ja meie majas käib kõik rekordite peale. Isegi koristamine. Sest muidu meil keegi ei viitsiks ennast liigutada, motivatsioon peab ikka olema.

5. kõige totram asi, mis eelmisel nädalal juhtus, oli et ma leidsin lasteiaiast (!) oma maratoni jooksu soki. Ulme, aga nii oli.

6. ühtegi meetrit ei jooksnud. No ei viitsinud.

Sunday, November 2, 2014

Töö käib

Jälle natuke lumele lähemal :) Räägitakse, et mingeid dekoratiivseid helbeid olla alla ka langenud eelmisel (või oli see juba üleeelmisel?) nädalal. Cool. Räägitakse ka, et Haanjas on lumi maas juba. Veel coolim.
Kuna terve suvi sai maha molutatud, siis nüüd kui teistel hakkab pikast hooajast vedru maha käima, hakkab mul lõpuks vaim ja tahtmine jälle peale tulema.  Taustajõududele siinkohal kummardus maani, et nad on olemas olnud. Eks nad ise teavad :). Ja ei saa salata, oma osa on ka ässitavatel dialoogidel seoses kihlveoga kuhu järjest hagu alla loobitakse ja ma tunnen kuidas sportlik viha minus kasvab ja selg sirgu läheb :) Kurat, kergelt ma seda võitu kinkida ei kavatse! :)
Vahepeal siis tehtud selliseid asju:
K shindo
N core fit
L jooks 9,22 km
P core fit
T jõusaal 1h05min
K shindo
R jõusaal 1h05min
L jooks 5 km
P jooks 7,5 km
T rullsuusk 14,3 km
N jõusaal 45 min
L imikas 2h 10 min
P core fit

Vat nii. Sai proovitud sai siit ja sealtpoolt, kuidas vorm on ja kas sääreluud peavad vastu. Peavad küll. Aga eks kuupäev on ka selline, et jooksuga pole mõtet enam tappa ja suusatada veel ei saa.

Eelmisel pühapäeval jooksin Kahe staadioni jooksu, polnud varem jooksnud seda. Päris tuttav rada muidugi sellegipoolest. Ilm oli väga tuuline, aga muidu mulle selline +4 kraadi sobib väga ja aeg oli ka täitsa nitšekas. 43 minutit kopikatega siis 7,484 km või mis ta täpselt oli. Suht null hooaja kohta pole põhjust nuriseda. Hetke seisuga on mul sel aastal nii suusa kui rullsuusa kilomeetreid rohkem kui jooksu omi. Ja kui arvestada, et lund ei olnud, siis ikka allapoole ümmardades null.
Rullsuusaga tuli üle 2 kuu vahe sisse, aga noo.. mis sest üldse rääkida. No ikka meeldib noh. Ikka väga meeldib. No ikka tuli ära traditsiooniline lause, et "muidu on ok, aga see ja see ja see.." :) aga see mu rõõmu ei rikkunud.
Imikat proovisin ka uuesti. Ja hakkab täitsa looma. Kuigi ma ikkagi oleks tahtnud veits rahulikumalt teha ja esialgu kindlasti iga nädal tegema veel ei hakka.
Jõusaalis miskit erilist pole teinud. Tasapisi proovinud, kas käed ja jalad koormust kannatavad ja mis seis on. No ei ole viga, ei ole viga.. :)









Tuesday, October 21, 2014

Gluteenivaba postitus

Mõtlesin, et teeks vahepeal ühe gluteenivaba postituse ka, lugejate tungival nõudmisel :)
Meie peres siis üks lastest on gluteenitalumatu. Diagnoosi saime siis, kui ta oli 1,5 aastane ehk siis nüüdseks 7 aastat tagasi. 7aastat tagasi oli olukord selline, et poes müüdi ainult MixB jahu. Mõnikord ja mõnes poes :) ja siis Schäri leiba ka vahel oli, aga seda meie laps ei söönud.
Esialgu lugesime me poes kõikide toitude silte ja see on lihtsalt uskumatu, millist jama me sisse sööme endale ja kui palju igale poole on nisujahu sisse topitud. Isegi maisihelbed sisaldasid meie ülatuseks nisujahu. Why?
Ühesõnaga  kõik tuli ise teha. Kuna laps läks meil kohevarsti sõime, siis lasteaiaga oli selline kokkulepe, et ostame lasteaeda mikrolaineahju, et nad saaksid soojendada sööki, mis me lapsele kaasa paneme. Iga nädala alguses saadeti menüü ja püüdsin siis enamvähem samad söögid kaasa teha, mis menüüs olid. No alguses möödusid hommikud ikka nuttes seal pliidi ees :) Kokkamine on tegevus, mis mulle mitte mtte kunagi meeldinud pole, gurmaanigeen mul puudub täielikult ja menüü koosneb vähestest hoolikalt valitud komponentidest. Toidufriiklusest võiks teha eraldi postituse täitsa. Sõbrad ikka vahel koolitavad, et ciabatta on välismaa keeles kirde sai ja tegelikult kõlbab süüa küll :). Aga noh, mis sa hädaga teed, eksole. Laps ju tahab süüa, järelikult nutad ja keedad. Ja samas meil vedas, et üldse lasteaiast selline võimalus välja käidi ja mingit sanitaarjuttu rääkima ei hakatud.

Õnneks oli Euroopasse ka vahepeal asja ja nii me välismaal suure kohvriga käisimegi, lapsele süüa toomas. Ja ega siiamaale on kõige põnevam koht mu jaoks gluteenivaba riiul. Ja siiani ma kotiga alati süüa tassin, kuigi vahepeal on Eestis olukord kardinaalselt muutunud. Just tõin ühe hea muffinipulbri Rootsist, millest oli nii lihtne teha, et laps saab sellega ise hakkama juba.
Tegelikult harjub inimene kõigega ja varsti enam ei olnud probleem teha hommikul käppelt üks frikadellisupp, kohupiimavorm ja makaronid singiga. Kukepea. Tsiuh, tsäuh, vasaku käega.
Küpsetamise algus oli selline, et esimesed kolm või neli kooki viskasin ma otse ahjust prügikasti. Võibolla neljandat ma juba proovisin ise ja viiendat pakkusin lapsele ka. Ajapikku paranes tasapisi tootevalik Eestis, katsetamiste käigus selgus, mis jahu kuskile kõige paremini sobib ja põhiline- mida siis laps ka lõpuks sööb. Nüüdseks käib laps koolis ja probleem muidugi on endiselt alles, et koolisööklas ikkagi ka süüa enamasti ei saa, aga seda on ikkagi tunduvalt lihtsam lahendada kui lasteaia teemat.
Igatahes tänaseks päevaks on meil oma hitid, mis alati ja igale seltskonnale sobivad ja mida nõrkemiseni külalised võivad süüa: juustuküpsised, kaerahelbeküpsised, vahvlid, kotletid. Niisama funi ja kvaliteetaja mõttes tegime tütrega sellel sügisel vahvleid ja juustuküpsiseid ja käisime neid tänavafestivalil müümas. Müüsime kõik väga kiiresti maha ja saime kole palju kiita.
Kõikide gluteenivabade küpsetiste juures on see trikk, et taigen tuleb teha veits vedelam ja teine trikk, et mida rohkem muna, seda õnnestunum asi välja tuleb. Täitsa tavaliste retseptide järgi saab enamus asju teha, lihtsalt jahu tuleb siis ära vahetada. Jahusid me vist oleme proovinud küll kõike, mis on Eestis müügil ja mis ei ole Eestis müügil. Jahud on väga erinevad kõik ja sobivad erinevateks asjadeks kõige paremini. Reaalsus on aga see, et üle kahe või kolme erineva jahu tavaliselt kodus ei ole ja seega olen selliste universaalsemate jahude juurde jäänud.
Mida ma siiani ei oska teha, on väiksed saiakesed, no kasvõi vastlakukkel. Kui keegi teab mõnda trikki, kuidas taigen saada siukseks nunnuks saiakeseks, siis antagu lahkelt teada.

Aga kõik see katsetamine ja mässamine võtab jube palju aega ja vahel tahaks lihtsalt poest kooki osta. Õnneks on Tallinnas selleks ka võimalused olemas üldiselt, väikse etteplaneerimisega. Siiski kui laupäevahommikul poodi läksin, oli ainuke gluteenivaba tort just ära ostetud. Nägin, kuidas üks naine sellega uksest välja läks. Hetkeks käis läbi pea mõte, et ma jõuaks eest ära joosta küll.. :) Aga selle eest oli Helle kooki, mida ma polegi varem ostnud ja mu lapsele maitses see väga (Pagaripoiste oma, vast on muudes linnades ka olemas). Ja olen ka leidnud inimese, kelle käest saab tellida gluteenivaba torti ja elu läks jälle ilusamaks.

Kõik gluteenitalumatud on kindlasti kuulnud kümneid kordi lauset, et aa, jahu ei või.. aga võta siis torti! ja kohanud üllatunud pilke, et leiba ka ei või ja et mis sa, vaene laps, siis üldse süüa võid. Aga tegelikult saab ju süüa salateid, liha, kala, puuvilju, piimatooteid jne. ja valikut on küll ja küll, isegi kui ise ei viitsi mässata väga kokkamisega. Ja lapse seisukohast oluline point: friikad on okei! :)

Ja lõppu väike tervitus ikka põhiteemasse ka @ alla 5 tunni




Monday, October 13, 2014

Vilma. Tordid.

Väga kiire nädal oli.Töö  ja töö. Ja töö.
Siiski jõudsin kolmapäeval shindosse ja neljapäeval core fiti. Imikas oli keres ikka päris kaua tunda ja selle praagin siiski praegu välja mõneks ajaks, paremaid aegu ootama.

Ja siis vahelduseks üks start kah, et jalga testida.Viljandi Linnajooksu pole ma varem jooksnud. Sel lihtsal põhjusel, et see on pärast rogaini ja siis on alati juba kopp ees jooksmisest :) Aga kuna sel aastal läks kõik teisiti, siis mõtlesin, et läheks prooviks nalja pärast korra startida ka. Rajaskeemiga tutvusin enne ja kuna Viljandi on linn, mida ma ikka mähkmetest saadik tean, siis selge oli, et seal midagi ülearu kerget ei ole. Plaan oli hea tundega lihtsalt korralik kiire trenn teha ja natuke pingutada, aga samas mitte ka üle pingutada.
Algatuseks ei läinud mul gps tööle, mistõttu jooksin natuke siiski kiiremini alguse kui kavatsesin. Võtsin kohe tempot maha ka kui avastasin. Rada oli lahe, mulle meeldis. Väga vahelduv, muudkui alla ja üles. Üks metsalõik ja puha. Ja muidugi isiklik fanclub raja ääres, kes lõputõusul küpsiseid lubas pakkuda :) 6. km lõpus oli korralikum tõus ja seal otsas ma paar sekundit lihtsalt seisin, et näkku värv tagasi tuleks. Ja siis 10. km tõus mööda munakividest Pikka tänavat järve äärest üles.. :) Njaa.. no mina pole ühestki sellisest tõusust kunagi üles jooksma varem pidanud. Meenutas Marcalonga viimast tõusu, kitsas tee mäkke majade vahel, aga õnneks siiski kolm korda lühem. Igatahes sealt ma isegi ei üritanud joosta, lihtsalt kõndisin rahulikult üles. Eriti vahet ei olnud, mis aeg tuleb.  No võibolla kui see rada oleks olnud täpselt 10 km, oleks pressinud rohkem, aga kuna oli 10,5km, siis ei olnud ka kiusatust kellaga võidu joosta. Finišis olin ajaga 1:03 ja kopikad.

Noh, hullu pole. Täitsa okei, ma arvan. Tunne on hea ja kõik on justkui õigesti praegu. Jalad ei valuta ja väsimust ka enam ei ole.
Hakkasin kirja panema iga hommik kaalu ja pulssi ja vererõhku. Kui sisetunne on mind hirmsasti alt vedanud viimasel ajal, siis numbrid ei valeta tavaliselt. Tuleb ainult algoritm ja loogika üles leida. Igas asjas on alati oma loogika ikkagi olemas. 
Jooksuhooajale veel punkti ei pane. Aega on selle kiire asjaga.
Ja killuke ehtsat eilset Mulgimaad ka teile. Viljandi muuseas ei ole Mulgimaal, kes veel ei tea. Ja pidevalt selgub, et väga paljud ei tea.  Ilmselt sellepärast, et laulusalm eksitab ja seda laulu ju teavad kõik.



Monday, October 6, 2014

Rohkem värve

On aeg jälle kõrgemad tuurid üles tõmmata ja suurelt unistama hakata. Kõigepealt hakkasin ma oma elus konkreetse käega korda looma, mille tagajärjel sai öeldud mõned "ei"-d ja mõned "ja"-d  ja osad asjad, mis vahepeal untsu sai keeratud, on veel hullemini metsas kui vahepeal tundusid olevat :) Aga no tühja kah, küll lõpuks on ikka kõik nii nagu olema peab.
Algatuseks ütlesin Annele ja rogainile kindla "ei" nii et silm ka ei pilkunud. Ütlesin, et mingu kellegi teisega, kui tahab, aga mina sinna ennast seekord tapma ei tule vat. Anne siis ka ei läinud. Ütles, et ta ei vahetaks mind kellegi teise vastu ja ootame järgmist korda.  Sa kujutad ette kui armas! :)  Üks vigastus sai jälle ennetatud :)

Muidugi tegin ma suure hulga grandioosseid plaane, mida ma kõike teen, kui ma juhtumisi ei ole vigastatud. Mõned on juba "täname registreerumise eest" faasis, mõned on mu enda peas alles ja ootavad formuleerimist ja mõned on sellised, et vajaks konsultatsiooni.

Natuke tegin trenni ka suure unistamise vahele.
K jooks 6,2km +shindo
L imikas 13 km
P jooks 6,8 km

Jooksude kohta pole midagi erilist rääkida. Mõnus vaikne tiksumine ilusas sügiseses Järve metsas.  Päris hea tundega joostud.
Shindo mõjus mulle jätkuvalt hästi. Avastasin, et ma siiski polegi päris paindumatu kodanik. Ikka oluliselt paremini paidnun kui kuu aega tagasi. Esimest korda elus panin sirgete jalgadega seistes sõrmed vastu maad ilma igasuguse pingutuseta. Ja veel avastasin, et suur varvas, mille luu ma kunagi murdsin, paindub ka jälle täitsa iseseisvalt. Peaaegu sama hästi kui teise jala oma. Vau.

Imikas üle saja aasta. Ja algas siukse kerge infarktieelse seisundiga kui ma laupäeva hommikul hakkasin otsima suusakeppe ega leidnud mitte ühtegi. Lisaks ei leidnud ma ka ühtki rullsuuska. Kergelt võttis ikka õõnsaks mõte, et jessake, äkki ma olen kõik maha müünud ja lihtsalt ei mäleta :) või siis et on ära varastatud. Või siis et lapsed on pandimajja viinud. Aga ei olnud õnneks asi nii hull. Pärast keerasin kogu elamise peapeale ja leidsin kõige ajuvabamast kohast ikkagi üles. Puhastasin ära, õlitasin ja laulsin neile :)
Imikas ise oli suhteliselt kerge võrreldes viimase korraga kui ma seal käisin. No päris mugav ka ei olnud ja poolteist tõusu jätsin vahele. Oleks tahtnud nats rohkem viilida, aga ei lubatud tõuse vahele jätta. Samas pärast trenni oli kõik hästi ja ilmselt oleks olnud ka siis hästi, kui ma poleks viilinud. Ehk siis päris täpselt ikka aru ei saa, kas ja kui palju võib teha ja kustmaalt saab juba palju.

Ühsõnaga- töö käib.


Monday, September 29, 2014

Ilus oli olla, sest et kole oli möödas

Läheb jätkuvalt tõusvas joones.
Kolmapäeval käisin korraks jõusaalis ja tõmbasin 10 mintsa sõudekat, punnid põhjas. Ja see oli väga hea. Siis ma vist taipasin esimest korda, et see kehv vorm on põhiliselt mul ikkagi peas. Igaks juhuks tulin kohe ära ja läksin ShinDosse. ShinDo oli seekord täiesti teistsugune. Esiteks pandi käima Vangelise The Conquest Of Paradise soundtrack, mis on ju ülikõva muss (vahemärkusena ütlen, et kuskil trennis oli Pink Floydi Another Brick In The Wall, mis oli ka täitsa ootamatu mu jaoks, aga ma enam ei mäleta, milline treener jaa kus seda lasi) ja teiseks kui varem tuli mul seal trennis hirmus uni peale, siis seekord tuli mingi väga mõnus tunne, mis pani mu niimoodi naeratama nagu oleks kuskilt hullarist õkva välja astunud või jumal teab mis sodi täis süstitud. Muidugi tõe huvides tuleb ära mainida, et loomulikult ma ei paindu nii palju kui seal trennis ette näidatakse. No umbes poole peale või nii, a mul on sellest suhteliselt ükskõik, Vastavalt võimetele ikka :)
Ja see imelikult hea tunne püsib siiani.
Laupäeval ma korraks isegi kaalusin varianti, et läheks suusatajatega imikat tegema. Aga kuna mul läks uni jõle vara ära, ilm oli imeilus ja kuskil kuklas ikkagi lamp läks põlema, et ei ole vaja pikka trenni minna praegu, siis läksin hoopis jooksma. Jooksin 9.37km ja tulin juba tagasi kui suusatajad parasjagu alles startima hakkasid. Jooks oli väga kerge ja mõnus. Ma ei mäleta, kas või millal viimati on olnud nii lahe joosta. Tempot muidugi polnud ollagi, aga see ei ole praegu ka teema.
Pühapäeval  täpselt sama värk, ärkasin vara ja läksin jooksma. Ilm oli päris tuuline, aga muidu ka ikka päike paistis ja puha. Joosta oli jälle kerge ja mõnus. Jooksin 11.39 km oma olematus tempos.
Pea enam ei valuta. Jalad ka veel mitte :)
Vot. Mingisugune enneolematult rahulik tunne on, mis on väga võõras, aga üldse mitte halb. Et sa nagu tead, et ei ole vaja tõmmelda. Äkki nii jäädaksegi vanaks?

Heikki jooksis vahepeal Berliinis isikliku reksi, mis kihlveo kontekstis on halb uudis, aga muidu palju õnne! :)

Tuesday, September 23, 2014

Suusad joonele!

Kuna motivatsioonipuudus kiusas ja vist mitte ainult mind, siis läks ärplemiseks ja  lõpuks ka kihlveoks Tartu Maratoni peale. Praegu hea lahmida, maraton veel piisavalt kaugel ja jõuab veel vormi ajada küll. Või siis et "homme hakkan" saab veel pikka aega mõelda :)
Niisiis kodanik suusavihkajaga sai kokku lepitud, et paneme suusad joonele. Ja et ikka võistluse moodi oleks, siis käib sõit ikka auhinna peale kah. Detailidesse siinkohal ei hakka laskuma, aga kõik on täpselt dokumenteeritud kirjalikult ja arhiveeritud :)
Senised tulemused, mis õnnestus ajaloost välja kaevata, on sellised:

2007 mina 8.16 suusavihkaja 5.44
2008 vist jäi ära kuna lund ei olnud
2009         6.43, suusavihkaja 5.27
2010 jäin starti hiljaks pool tundi ja katkestasin, suusavihkaja 5.59
2011         6.23, suusavihkaja ei startinud kuna oli liiga külm
2012 murdsin varbaluu, suusavihkaja 6.25
2013         5.42, suusavihkaja ei startinud, ma ei mäleta miks, vist jättis terve suusahooaja vahele
2014 jäi ära kuna lund ei olnud

Kellel midagi targemat teha pole, võib teha panuseid selleks korraks :)

Muidu tegin eelmisel nädalal:
T 4 km jooksu
K ShinDo
P 8 km jooksu

Eluvaim hakkab tasapisi sisse tulema, aga ega päris hea ikka veel ei ole. Pühapäevane jooks oli küll paljulubav, aga järgmisel päeval ikka veits väsinud. Aga vaikselt justkui hakkab looma.

Monday, September 15, 2014

Vaikselt algusest peale

Ma pole tegelikult eriti kunagi süvenenud sellesse, et joon palju kohvi. Ilmselt tuleb see harjumus kaasa kodust, kus minu arust kogu aeg vanemad kohvi jõid. Ja kui ma nüüd vanematel või vennal või õel külas käin, siis esimene asi on ikka kohv tulele ja teine asi on järgmine kann kohvi tulele :) Ja ikka must ja mõru muidugi nagu õige kohv olema peab.
On ikka mainitud mitmeid kordi, et issver kui palju kohvi, aga pole nagu väga süvenenud sellesse lausesse. Süvenema hakkasin siis kui tööl vist lühikese aja jooksul kolmandat korda kommenteeriti, et peab ikka kõva tervis olema, et nii palju kohvi kannatab juua ja et kohvi joomise rekord meie firmas on ilmselt minu käes :) Kuna mul ikkagi suht kehv oli olla ja väsimus tappis, siis mõtlesin, et prooviks korra oma ruudust veits välja mõelda ja teha mõned asjad natuke teistmoodi.
Varem ma jõin vist siiski veits vähem kohvi. Kui ahelsuitsetamise lõpetasin, asendasin sujuvalt ühe tegevuse teisega, mis on väga tüüpiline sõltlaste skeem. Alkohol asendatakse suitsuga, suits kohviga, kohv söömisega ja siis tavaliselt hakkavad inimesed trenni tegema. Ma üritasin trenniga otse üle põllu lõigata :)
Üldiselt on mul välja kujunenud kindel kohvi joomise reziim. Hommikul kl 7 kruus kohvi, tööl kl 9, 11,13 ja 15 ja kodus kl 18 või noh, siis kui ma sinna jõuan. No mina ei oska öelda, kas seda on palju või mitte, aga mõtlesin, et võtan siis algatuseks iga päev ühe kruusi vähemaks ja vaatab, mis juhtub.
Plaan oli ära jätta kl 15 kohv ja lükata natuke edasi kl 13 kohvi.
Ja siis teine eesmärk oli saada enne südaööd magama. Või vähemalt tuli ära kustutada.


Niisiis kohvi ja unepäevik :)
1. esmaspäeval jõin tööl ühe kruusi kohvi vähem ja läksin magama 23.58. win ja win
2. teisipäeval kohviga sama täpselt, magama 23.50 jälle graafikus
3. kolmapäeval kohviga sama, magama 23.34, jälle win
4. neljapäev magasin sisse ja ühtlasi ka välja, mistõttu pidin otse voodist jooksma liiklusummikusse ja ei jõudnud juua hommikust must have kohvi. Bensukast polnud ka aega võtta. Niisiis esimene tass kohvi alles kl 9 kontoris. Ja jäi ka ära veel üks tass kohvi kuna mul oli üks tööalane kohtumine, mis sõitis mu kohvigraafikusse sisse. Magama ka nibin nabin 23.53
5. reedel olin ka ilusti graafikus kohvijoomisega, aga magamise osas oli juba graafik nädalavahetuse oma ja kell oli kindlasti 2 läbi.  Aga nädalavahetusel polnud ka plaanis graafikus püsida. sest hommikul saab ju magada kaua vaja. Laupäeval käisin pulmas ja kes seal kella vaatas.
Aga kohvi osas püsisin küll ilusti graafikus ka nädalavahetusel.

Trennidest.
Kuna juba kummaliseks kätte läks, siis mõtlesin et proovin siis juba midagi päris imelikku ja käisin ShinDo trennis :) See siis selline Jaapani venituste trenn, kus kuus erinevat venitust ja igat neist tehakse 5 kuni 10 minutit ja peab rahulikult sisse ja välja hingama. No et tõmbab tšakrad lahti ja pärast oled nagu uuesti sündinud :) Üldiselt ma suhtun kogu sellisesse idamaisesse värki teatud reservatsiooniga ja skeptiliselt. Umbes, et kui jumal oleks tahtnud, et mind idamaine värk huvitaks, siis ma oleksin sündinud hoopis teises kohas. A noh, silmaringi avardamise mõttes võib ju ikka vaadata, mis toimub.  Trenn siis oligi täpselt selline, et viiruk põles ja lind laulis ja energiakanal avanes :) Kui sa oled ikka teinud trenne, kus sa 30 kraadises ilmas hüppad suusasaabastega kaks tundi (liialdus muidugi), siis toimunu kohta on suht imelik trenn öelda, aga no las ta siis olla.
Igatahes point on, et kui see värk läbi sai, oli mul absoluutselt hea olla ja see kummaline väsimus ja kehv tunne oli läinud. Vat nii.
Neljapäeval käisin jalga testimas ja jooksin 2km+ kõndisin 2,6km. Hea tunne püsis. Pea ka vist esimest korda valutama ei hakanud pärast liigutamist.

Peavalu põhjustest ka räägime või? Peaga juhtus nii, et virutasin selle kogemata Rootsis vastu tulekustutit nii et veri lahti :) Vahejuhtum leidis aset kaks päeva enne rullsuusamaratoni ja kuigi see tõenäoliselt ei mõjutanud oluliselt tulemust (sest vorm oli niigi kehv), põhjustas see tõenäoliselt siiski oksendamispeatuse teisel ringil ja rikkus kogu funi ja chilli. Või siis et lõi lihtsalt viimase naela kirstu. Ühtlasi tänan reisikaaslasi, kelle valuvaigistid ma kõik nahka panin :) Õige oleks olnud muidugi mitte stratida, aga kussa saad kui juba kodust nii kaugele läinud oled.

Edasi läks juba seltskondlikeks üritusteks ja relaxiks ja elu on juba nii ettevaatlikuks teinud, et kui alkoholipudeliga kasvõi ainult samas toas viibin, siis järgmisel päeval trenni ei lähe. Kiire on niikuinii juba ammu möödas ja nüüd võib väga rahulikult otsida seda tunnet, mille pealt suuri asju tehakse.

Vaatasin eilsed maratoniajad üle ja kõik on megaajad jälle paugutanud. Anne kärpis 50 mintsa maha maratoni ajast, mis on päris õudne vaadates oktoobris toimuva rogaini poole. Eks tal tuleb teha põhimõtteline otsus, kas läheb head tulemust tegema ja kellegi teisega või siis jalutame minu tempos ja jutustame niisma, tulemusele ei keskendu. Aga teisest küljest Anne maratoniaeg annab jälle lootust, et ravid oma katkised kohad ilusti terveks ja kõik ei olegi kadunud. Tuled üks päev ikka ja teed oma asja ära. Lahe!

Monday, September 8, 2014

Rohelised surevad sügisel

Nonii.  :)
Läks veits käest ära ja üle võlli kogu see spordivärk, mistõttu tuleb mõnda aega madalat profiili hoida, haavu lakkuda ja kuidagi järje peale tagasi saada.
Vorm on hetkel nii kehv, et ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Miks nii kehv on, sellele väga ühest vastust ei olegi. Eks juhtivad šveitsi teadlased uurivad asja ja küllap nemad juba teavad et miks ja millepärast.
No põhimõtteliselt juhtus see, et juba juunikuises laagris tõmbasin veits üle, mistõttu jalg hakkas valutama. Nädal aega hiljem tundus, et on okei ja oli vaja joosta ümber järve. Kuna see jooks toimus jaanilaupäeval ehk siis rummist rummini, siis tõenäoliselt ei saa ka alahinnata ka alkoholi osakaalu selles, et järgmise kuu sport tuli kalendrist kõik maha kriipsutada.
Siis kui sääreluu oli jälle ordnungisse saadud, tuli kuumalaine, mis oli jubejube ja kestis talumatult kaua. Muidugi ma ei jõudnud ennast liigutada ja kuigi ma mõnes trennis isegi käisin, siis peale virisemise ma seal eriti midagi ei jaksanudki.
Kokkuvõttes paremaks midagi ikkagi ei läinud peale asjaolu, et jalad enam ei valutanud.
Novot ja laias plaanis polegi sealt kohast edasi saanud. Pingutada ei jaksa üldse, motivatsiooni ka eriti pole ja kodus on ka täitsa tore olla. Silm ei sära ja kõik on halvasti :) Lunastasin oma kihlveovõla ehk ostsin uue teleka ja päris lahe on teleka ees vedeledes järjest mõttetumaid seriaale vaadata. Kõrvalt kommenteeriti, et pidin vaatama selliseid saateid kus on ainult minust paksemad inimesed. Hmm. No kõlas kuidagi väga valesti juba ja vedasin ikka välja ennast toast lõpuks.
Algatuseks käisin corefitis ja abs expressis eelmine pühapäev, mis on siis rohelised trennid ehk peaks olema kerged, aga no mu arust küll midagi kerget seal ei ole. Kui kangi tõsta jõuab iga loll (vabandust), siis corefit  nõuab ikkagi keskendumist, vahepeal oli nii palju tegemist, et ma suutsin isegi ära unustada kui kehv on olla :) Muidugi need "lihtsad aeroobsed sammud, mis on kõigile jõukohased" on selline kosmos, et mina neid küll järgi koperdada ei oska ja peeglist vaadates näeb see kohutavalt naljakas välja. Aga see tasakaaluosa on küll päris lahe.
Sellest kahest lihtsast pühapäevasest trennist olid mul kõik lihased valusad reedeni. Mis on arusaamatu.  Eile (ehk siis täpselt nädal hiljem) käisin ainult corefitis ja täna on tunne täitsa okei, mis arvatavasti on petlik ja millesse tuleb ülima ettevaatlikkusega suhtuda. Esialgu tõmban järjest maha võistlusi, kuhu ma ennast reganud olen. Kesse ütles koguaeg, et rega varem, on odavam? Pähh.

Ühesõnaga klopib põlved puhtaks ja hakkab vaikselt algusest peale.
Alustuseks püüaks normaalsel ajal magama saada ja kohvi tarbimise kuidagi normaalsetesse raamidesse tagasi tõmmata.
Maratonid peavad veits ootama.

Thursday, May 29, 2014

I-Puhkus

Sikutan juhtmed seinast, loobin i-vidinad aknast alla ja elan vahelduseks päris elu ka. Kuidagi kopp on ees sellest aruandlusest ja planeerimisest ja analüüsimisest ja ma ei viitsi sellega praegu tegeleda.
Jätan teile suveks natuke rocki ja rolli ja kohtume sügisel.
Rikkuge reegleid, elu on lühike! :)



Friday, May 23, 2014

Vääh, mida ilm..?!

No nüüd on ta siis jälle kohal ja tuleb ära kannatada. Protestiks kuulasime lapsega jõululaule autos ja  keerasime kondi nii põhja, et tuli kampsun selga panna. Mida me sellega saavutasime? Mitte midagi. Palav pole minu teema, aga valida pole ju. Sääsed on ka juba platsis (õnneks Tallinna kesklinnas pole neid kunagi v.a Järve mets). Kui neid kaht komponenti poleks, oleks suvi täiesti okei. Kuigi pikapeale ikka muutub maksale koormavaks.

Sporti väga ei teinud eelmine nädal. Otsustasin rogainist seekord rahulikult taastuda ja lihtsalt puhata. Kaks korda käisin natuke jooksmas (sellised 4 km jupid) ja nädalavahetusel tuli maal tööd teha. Maal ei lõpe töö teatavasti iial, sellepärast inimesed linnadesse kolisidki. Noh, väike illustreeriv näide siis ühest aianurgast. Tööpõld on laiaiaiaiai nagu Orelipoisi laulus.

Ühesõnaga sai oma võililleväljad maha niidetud, puud lõhutud ja suitsuahjust hiired välja visatud ja bensiinipõletamise hooaeg algas täie hooga. Ökoinimesed vist niidavad vikatiga muru, aga noh ega see ökonaivism üldisest katastroofist ei päästa niikuinii. Või vähemalt on nii mõtlemine vähem stressi tekitav. Ja stress teatavasti tapab kõige rohkem ja kõige kiiremini. Isegi tiba puhtamas keskkonnas.
Mitte et laias plaanis väga vahet oleks, aga no niisama, filosofeerimise mõttes :)


Nuh, imelikke asju juhtus. Nägin üle saja aasta unenägusid ja lausa mitmel ööl. Ja need olid väga lahedad unenäod. Ühes näiteks jäin ma hiljaks 21. km jooksu starti ja sõitsin siis hoopis uiskudega Nuia mäest alla. No sealt Kitzbergi kuju juurest ja see polnud isegi hirmus. No ma ei tea kohe.
Ja kõik muud unenäod olid ka üht äärtpidi ikka spordiga seotud. No näiteks et ühes teises unenäos lugesin raamatupoes trennikaaslase kirjutatud luulekogu (mis oli pagana hea muide)
Vist ei ole liiga kaua trennis käinud, mis muud.

Ja veel juhtus minuga selline imelik asi, et kaotasin ära pudeli veini.















Sunday, May 11, 2014

XT Kevadrogain

Pärast Viljandit kolm päeva ei olnud mul mitte mingit soovi mingit trenni teha. Jalad olid kanged ja lihtsalt väsinud. Järgmised kolm päeva tegin ma 12 tunniseid tööpäevi ja lihtsalt ei jõudnud enam trenni teha ja viimased paar päeva polnud enam mõtet midagi teha. Nii et rogaini jaoks olin korralikult puhanud :)

Anne selle eest oli iga päev jooksmas käinud korralikult. Hommikul tegime kontrollkaalumise. Eelmise rogainiga võrreldes Anne -2.5, mina 0. Nuh, siis oli juba selge, et seekord suren mina, polnud kahtlustki.

Kehras möll käis. Lapsed tantsisid Oige ja vasembat ja päris elus Sandra Nurmsalu laulis kohaliku kultuurimaja ees. Päike paistis ja kõik oli hästi. Ostsime jäätist ja nautisime laupäeva hommikut.
Stardis oli väga palju tuttavaid ja sai jutustatud ühe, teise ja kolmandaga. Nats enne starti avastasin, et mu joogisüsteemi voolikusse oli jäänud eelmisest korrast (2 kuud tagasi) natuke õunamahla, mis oli väga rõve ja mille tõttu peaaegu oleks oma hommikusöögi stardijoone taha jätnud. Õudne. Enam ei olnud aega midagi teha ka ja nii saigi rajale mindud. Muidu panin ma kotti puhast vett otse kraanist ja noh, läks aega metsa vahel kuni enamvähem maitsetu joogini jõudsin. Õigupoolest päris maitsetuni ei jõudnudki.Seetõttu jõin ka väga vähe rajal.

Strateegia oli meil sama, mis alati. Et jookseme ühe meist pildituks ja siis koperdame lõpuni kuidagi. Mul oli ikka päris algusest peale raske, sest hull kihutas siukse hooga minema, et esimesed 2 km olid alla 6 minuti ja sealjuures sai veel punkte ka võetud ja sabas oodatud nagu ikka esimestes punktides. Minu jaoks oli see selgelt liiga palju, aga ega sa ei saa ju kohe öelda, et kuule, võtame maha tempot. Ikka mõtled, et pärast aega jalutada küll. Reielihas oli kange, lisaks hakkas mingi seljakoti rihm kuidagi imelikult segama, kuigi ma jooksin sama kotiga mis eelmine kord ja keegi polnud neid rihmasid näppinud. Ja läks järjest raskemaks.
Kui 2 tundi täis sai, ütlesin, et kurat, ma tahan koju ja mitte kunagi enam metsa ei tule! Aga noh, parasjagu olime siis finišist enamvähem kõige kaugemas punktis ja selge oli, et midagi pole teha, tuleb ikka lõpuni minna. Kolmas tund oligi kõige raskem. Isegi kõndida oli raske vahepeal. Aga tasapisi kosusin ära ja kui joogipunkti jõudsime kuskil 1,5 tundi enne lõppu, lasime teha endast ilusa feissari pildi, sõin ühe võileiva, sest kõht oli naturaalselt tühi, kallasin sisse geeli ja spordijoogi ja sealt edasi panime poolteist tundi jälle korraliku tempoga jooksu. Annest jäin maha, see oleks võinud enamvähem ümber minu hüpates seekord raja läbida, aga jõudsin ikkagi joosta ja see polnud väga hull isegi. Kui oleks ikka väga vaja olnud, oleks olnud üks käik juurde panna isegi. Aga kuigi kella aku sai tühjaks, ma teadsin, et me liigume päris kiiresti ja hiljaks kindlasti ei jää. Ja tunne millegipärast ainult paranes. Sellegipoolest olin ma finišis väga rõõmus, et see läbi sai.
Ühe vesivilli sain. Peopessa :) Täitsa esmakordne ja naljakas. Jooksin nii, et kaart oli rullis (muuseas pilt seespool ka veel) ja kuna vihma sadas ja igast muda ja okstega koos olin, ju siis hõõrus kuidagi.

Selle eest, et tuju ei langeks, hoolitses Anne, kes pakkus mulle metsas unustamatuid lend-ja ujukaadreid ja tuletas meelde jälle tõsiasja, et tark ei torma. 2 tundi enne lõppu hakkas vihma sadama kui ämbrist ja seetõttu Anne pidi prillid eest ära võtma, mistõttu ta eriti midagi ei näinud ja oleks mu peaaegu maha jätnud sinna metsa ja suvalise mustade dressides inimesega koos jooksnud :)
Rada oli muidu minu arust muhedam kui eelmisel korral. Raskem kindlasti, sest vahepeal oli sellist pehmet vetruvat pinnast, mis jala ägedalt pehmeks tegi ja ühe punkti jätsime võtmata, sest oksterägastiku läbimine tundus liigse ajakuluna. Samas oli ka väga palju hästi joostavat maad ja ma arvan, et tugevatel jooksjatel oli seekord lihtsam. Tehniliselt olid punktid väga lihtsates kohtades ja mõned paistsid juba kaugelt läbi metsa.

Kui esialgsed tulemused üles riputati, oli meie koht 49. ja NN klassis koguni viies, mis on ikka suht ulme jälle. Kui tulemused netti jõudsid, oli meie koht kukkunud 53.ja NN klassis 9. Ehk siis neli naiskonda oli millegipärast just sinna meie ette tekkinud. Aga ega see meie rõõmu ei riku, punktivahed nii väiksed ja me oleme ikkagi väga väga rahul. Ikkagi tekitas nagu küsimuse, et oot, mis mõttes ja tekkis mõte, et peame oma punktid ka üle arvutama äkki. Metsas punktisumma vastu vähimatki huvi ei tundnud, sest võrrelda seal niikuinii midagi ei ole ja number on lihtsalt üks abstraktne number. Ja ega me finišis ka ei uurinud, mis punkrid meil seal üldse kirjas olid.
Läbisime 33,5 km umbes. No+/- natuke, aga see viga ei saa väga suur olla. Viies tund puhtalt joosta on meie võistkonnas uus tase, see on fakt.. Ja eks see "mitte kunagi enam" on teadagi.. järgmise korrani.

Võistlustega nüüd väike vahe ja tuleb vahepeal tegeleda praktiliste asjadega. Nagu näha ka pildilt, mis mu tütreke mulle hommikul maalt saatis emadepäevaks.. :)

Friday, May 2, 2014

Ümber Viljandi järve

Teatud mõttes on Viljandi sümboolne ja oluline jooks mu jaoks. Esiteks ikkagi peaaegu kodune koht, teiseks hooaja esimene võistlus on varemgi kaks korda minu jaoks seal olnud ja mingi esimese pildi ikkagi annab, mis talvega juhtunud on. Kolmandaks sealt saigi enamvähem alguse kogu minu nn võistlussport. Samas on tegemist raske jooksuga, sest reeglina selleks kuupäevaks pole eriti joosta jõudnud ja need kaks tõusu, mis seal rajal on, kustutavad ikka väga ära kui seal veidi üle pingutada.

Oma jooksuvormist polnud mul selget ülevaadet. Jooksnud sellel aastal vähe (rajal täitus 100.km) ja viimased kaks nädalat üldse mitte. Kui ma enne starti sellele mõtlesin, tundus see terve igavikuna ja polnud üldse kindel, kas ma selle ligi 12 km üldse lõpuni joosta jaksan. Ja kas ma üldse pingutada jaksan. Ja mis värk üldse on.

Stardis oli 4 kraadi sooja ja vihma sadas. No täpselt minu ilm. Vähemalt ei teki sellise ilmaga mingit vedelikuprobleemi ja päiksepiste teemat ja kõik muu on juba lihtsamini talutav.
No mina siis olen see "kliimapõlgur", kes jooksis lühikeses dressis ja itsitasin kui Heikki oma jänesenahast kasukaid ja fliisist kindaid selga toppis enne starti :). Ja ma päris ainuke ei olnud, mõned ikka olid veel. Nägin üht kodanikku, kes lausa paljajalu läks jooksma. Nii et on hullemaidki hulle.
Stardis seisis mu kõrval üks noormees, kes teatas, et palub tema ümber jooksjatel mitte pritsida, sest tal on uued tossud. Ja olidki siuksed helerohelised ja nunnud :) Igatahes lõi see muhe huumor tunde heaks kuidagi.

Jooksust rääkides, oli tunduvalt kergem kui arvasin. Juba esimesel tõusul vaatasin, et ohoo, päris lihtsalt läheb üles seekord. Sammus sellist kergust küll ei olnud ja eks ta siuke toore jõu pealt tulistamine oli, aga seda toorest jõudu jagus küll. Kui 4 kilomeeter piiksus täis ajaga 5.15, võtsin kõvasti tempot vaiksemaks, no ei jõudnud rohkem :) Tegin täpselt sama rajavaliku nagu siin tehti. Raskeks läks mul sellel viimasel tõusul, mis sealt ojast üle tulles on, kuskil 8. km vist. Seal mingi 100 inimest mööda vist läks ka. Ja pärast tõusu ka veidi aega mööduti nagu postist. Aga läks jälle paremaks ja lõpus oli jõudu küll veel. Lõpuspurdiga jäin igatahes järjekordselt hiljaks ja oleks võinud veel mõned kohad parandada küll lõpukohta. Ametlik lõpuaeg siis 1.10.55, netoaeg koguni üle 2 minuti sellest parem, mis tähendab, et kui viitsiks õigel ajal regada ja saada õigesse stardigruppi, saaks alguses tunduvalt paremini minema ega peaks nii palju energiat trügimise ja tempomuutuste peale raiskama. Pikematel jooksudel ei ole enam seda probleemi, aga sellise pikkusega jooksudel on veel vahe suur. Viljandis varem on start läinud tänavalt ja pole sellist troppi tekkinud, ei teagi, miks vaja läbi staadioni värava järsku oli see mass ajada. Aga no laias plaanis vahet pole. Viljandis on ikka kuidagi tore joosta. Ja kokkuvõttes olen ma tulemusega ka väga rahul. Viimati jooksin Viljandi jooksu aastal 2011, enne seda pikka vigastuste jada ja siis jooksin ajaga 1.14 nii et võib rõõmustada küll, ma arvan. Korralik märk maas ja eks vaatame vaikselt edasi.

Sunday, April 27, 2014

Klick-Klack! I'll be back!

Tsau!

Kirjutamine pole mingi jooksmine, et mõtled, et paned tossud jalga, astud uksest välja ja ongi tehtud. Ei ole nii lihtne. Ikkagi looming ja nõuab AEGA,  vastavat keskkonda, tuju ja ka pointi, mida üldse öelda. Nii et ärge nurisege! :) Erinevalt Mairist pole mul pealkirjadega mitte mingit probleemi. Tavaliselt tulebki kõigepealt pealkiri, mille elu ise kuidagi ette söödab. Kes mu muusikaeelistustele pihta on saanud, leiab vähemalt 50% mõnest laulu tekstist, mis mind vastaval nädalal kuidagi puudutanud on. Ja puudutavad tavaliselt ikkagi teravad ja head tekstid. Viimase aja üks ägedamaid tekste on minu arust selles laulus:


no peen sõnavalik, onju. Absoluutselt hea minu arust. No vat ja siis kui vahel loed selliseid suuri sõnameistreid, kaob soov oma armetuid lihtlauseid kirja panna, mis juba ammu üksteist kordavad. 

Trenni olen teinud natuke:
T jooks 5,6km
N jooks 5,6km
L pump fx+ pilates
P jooks 5,1 km
K keka 
L 2 h jalutamist
T rullsuusk 14 km
K keka
L rullsuusk 20 km

Pilateses pole ma varem kunagi käinud ja ma kujutasin ette, et see on veits raskem kui ta tegelikult oli. Reaalsuses oligi see tund aega venitusharjutusi, mis niisama trennina oleks lahjaks jäänud, aga kohe pärast pumpi jälle oli muidugi grammike liiga palju. 
Kekas pole ka varem käinud. Kuna see ajaliselt sobis, siis läksin vaatama, mis seal tehakse. Tunniplaanis sinine (intensiivne) ja treener Marius. Ehk siis arvata võis, et mingit munemist seal ei toimu. Ja ei toimunud ka. Toimus see, et mängisime sulgpalli, mis oli väga lahe "tagasi lapsepõlve" ja siis tegime koledaid harjutusi, mis ikka korralikult viimase välja väänasid. Igatahes mulle kuidagi väga istus see trenn ja läksin järgmine kord kohe uuesti. Kahju, et varem ei taibanud minna sinna. Ja ei läinud varem sellepärast, et lugesin üht kirjeldust selle trenni kohta, kus kirjeldati käru harjutust ja muid koledusi. Ühesõnaga kujundasin eelarvamuse kahe lause põhjal ja nagu selgus, osutus see valeks.
Rullsuusad ajasin kapist välja ja armastus meie vahel on jätkuvalt alles :) Siin polegi rohkem midagi lisada. Lihtsalt meeldib ja sobib. Ja tuleb välja ka millegipärast paremini kui päris suusaga, mulle tundub.

Üldiselt hakkan ma aru saama, et ma olen nagu Carsi multikast see punane auto, kellele kõik abi pakuvad ja kes kuulutab, et "Ma ei vaja abi! Ma sõidan solo mio!" Ja siis paneb kurvist välja kaktustesse. Ainult et mina olen seda palju järjekindlamalt teinud :) Mingi õudselt pika ajalise nihkega jõuab kohale, mis mulle tegelikult öeldi. Reeglina olen ma selleks ajaks juba kõik pekki keeranud.Tuleb kuidagi radareid apdeitida.




Wednesday, April 9, 2014

6.20

Kiire, nii kiire on jätkuvalt. Kui juba hakkaski enamvähem mingi graafik välja kujunema, kaevati üles üks minu jaoks logistiliselt väga oluline kilomeeter. Mis tähendab siis kilomeetrit jalutuskäiku nii hommikul kui õhtul. Mis ju tähendab jälle lisaajakulu (lahe sõna, onju). Ja mis siin keerutada, hommikuti on see pigem siuke noor RatRace - kontsadega ja jõle kiiresti on vaja :) No kl 18 trenni jõudmine sel kevadel ei ole võimalik, see on juba selge. Või siis eeldab sotsiaalseid manipulatsioone ja kooskõlastamisi, mis võivad osutuda mitte eriti kasulikeks. Kl 19 võiks teoreetiliselt jõuda isegi mõni päev hea tahtmise korral. Ja tahtmist justkui oleks.

Igatahes olen ma olnud tubli ja korralik nigu mingi oivik autahvlil. Päriselt ka! :)
Vahepeal olen teinud sellised jooksud:
T jooks 4,99 km
N jooks 5,24 km
P jooks 7.95 km
E jooks 5,2 km
K jooks 5,5 km
R jooks 5,4 km
L jooks 13,6 km
Lisaks siis korra aeroobikat ja korra jalgratast(!). Tööpäevade jooksud on tehtud kõik algusega kell 6.25 umbes ja keskmise kiirusega 7.30 per kilomeeter. No siuke mõnus uimerdamine, aga praegu kuidagi sobib täitsa. Pole mingit hullu eesmärki ka kuklasse tagumas ja selles mõttes aega on justkui laialt. Ja polegi väga õudne see varajane ärkamine. Välja arvatud üks hommik, kui oli kuus kraadi külma ja ma läksin paljaste säärtega. Siis oli küll veidi ebameeldiv :) Kaks hommikut ma olen siiski plaanitud jooksu asemel pool tunnikest veel maganud. Ja päris 6.20 (nagu ma iga hommik plaanin) pole veel kordagi uksest välja saanud, mõni minut ikka üle läheb. 6.23 on parim aeg siiani :) omamoodi hasart on juba vaadata, kas õnnestub ükskord see 6.20 ka kell käima panna.
Viimasest jooksust võiks veel kirjutada, et selle 13 km jooksin Pärnus Raeküla terviserajal ja see oli väga mõnus jooks. Rada oli kuiv ja lind laulis ja puha. Ja kerge oli joosta. Ainult ma pole siiani aru saanud, kust pagana kohast läheb 10 km ring seal. Läksin viida suunas, aga kohe sai mõistus otsa ka, sest tee sai otsa ja polnud justkui kuskile minna. Peab uurima mõne kohaliku käest.

Plaanide kohta on palju küsitud. Plaanid on, aga kuna kooskõlastasin seekord plaanid treeneriga, kes piltlikult öeldes punase vildikaga plaani üle käis ja kõik lahedamad kohad maha kriipsutas, siis midagi suurejoonelist enam järgi ei jäänud :) No pool motivatsiooni ka läks kohe, mistõttu võib ju loota, et üle ei treeni seekord vähemalt. Tingimusel, et ma teen ka ikka seda, mis kirja panin ja igavusest mingeid ekstreemsusi katsetama ei hakka.
Aga panen siis kirja: see aasta tuleb kevad teisiti. Tiu-tiu ja.. maraton, katse nr 6 toimub 14. september 2014

Thursday, March 27, 2014

Tempo moderato

Aastaajad on vahepeal nii kiiresti vahetunud ja muidu ka elule kiiremad vindid jälle sisse lükatud, nii et pean kohe mõtlema hakkama kus ma jäin oma jutuga.
Ahah. Eelmine nädal käisin neli korda jooksmas ja korra pump fx trennis. Ühesõnaga avasin jooksuhooaja. Erinevalt paljudest teistest, kes kurdavad, et pärast talve tuleb hakata jooksuga nullist peale, ma ütleks, et iga kevad on järjest kergem. No päris maganud ju pole ka vahepeal. Ühesõnaga läks suht kergelt.

Selle nädalal oli alguses jälle talv (tegelikult oli eelmisel teisipäeval ka talv ja ma vaatasin Nõmmel, ilakett suunurgas tilkumas, kuidas inimesed suusatasid) ja järjekordselt mu sõna lõpetatud suusahooajast ei maksnud midagi. Võtsin suusad välja ja tiirutasin nii esmaspäeval kui teisipäeval. Kusjuures rajaolud olid peaaegu et selle talve parimad. Sellised väga nauditavad trennid olid.
Lumevaba talve kõige suurm pluss minu jaoks oligi see, et tuli vabatehnikat järgi aidata kuna klassika tingimusi ju lihtsalt ei olnud. Ja teatavad edusammud justkui täitsa olid. Vähemalt jõu taha enam asi ei jää. Vähemalt ma ise tunnen, et ei ole enam selline kangutamine. Pigem ikka puhas tehnika küsimus, mulle tundub. Ma vist sain selle talvega rohkem uisukilomeetreid kirja kui varasemas elus kokku. Mis on tegelikult kurb, sest klassika meeldib mulle palju rohkem.

Millest ma veel olen unustanud kirjutada, on see, et tütrega oleme mitu korda uisutamas käinud. No ma uiskudega seisan püsti küll ja tagurpidi oskan ka sõita. Pääsukese teen ka ära peaaegu, kuigi see on rohkem võibolla tuvi moodi pääsuke  :) Sellega mu oskused laiemas plaanis piirduvad ka. Aga tegevusena väga muhe kvaliteetaeg ja mulle meeldib küll.

Nii. Ja laupäeval avasin rogainihooaja ja käisime XT Talverogainil. Kui Anne ütles, et ta on kuu aega iga päev jooksmas käinud, siis oli pilt selge, et läheb tulistamiseks. Ja läks ka. Seekord anti kaart kätte 5 minutit enne starti ja kuna meie võitkonna kõige kõvem trump on ilmselgelt matemaatika, siis mina arvutasin turboga parima punktisummaga marsruudi välja ja Anne arvutas igasugu muud tingimused (aeg, teepikkus ja maastiku omapära) ja korrigeeris mu trajektori ümber. Aga tegelikult plaanisime käigupealt kohe pärast starti ümber ja läksime ikka suuri punkte ahnitsema nagu ma algul välja pakkusin.  Joosta jaksasime päris hästi. Õnneks ma maha ka ei jäänud väga, kuigi alles panin tosud jalga. Seesama point, mis ma ka suusas märkasin, et jõudu lihtsalt on rohkem.
Seekord väga seiklusi ei juhtunudki. Ainult lõpus tulime Tabasalu pangast otse alla ja see oli päris huvitav tegevus, püksitagumik oli pärast nagu liivakastis mängivatel tittedel. Saledamad neiud pugesid värava alt ka läbi enne finišit, a me hindasime rahulikult olukorda ja leidsime, et köhhköhh.. nii kiire ka ei ole :)
Rogaini juures mulle õudselt meeldib see psühholoogiline faktor, kuidas esimene tund aega hüppad korralikult lompidest üle ja kõrvalt , et jalad märjaks ei saaks. Tavaliselt esimese tunni lõpuks ikkagi saavad. Ja kuskil kolmanda tunni keskel paned tuima näoga vööni jõest või põlvini porist läbi, peaasi, et otse ja võimalikult väikse lisakuluga.
Ühesõnaga läks meil väga hästi. Läbisime 27 km kopikatega ja punkte saime 88. NN klassis vahetasime eelmise aasta 9. koha seekord 7. vastu, millega me muidugi ülimalt rahul oleme. Kui me mõlemad ühe hooaja korralikult saaks trenni teha ja mõlemad 5 kg alla võtaks, siis orienteerujad peaks värisema :) Siiani pole veel juhtunud, et mõlemad terved püsinud oleks, aga ükskord see juhtub.

Vot. Muidu konventeerisin vahelduseks jälle oma vaba aja tagasi eurodeks ja ärisin kapitalistidele mõneks ajaks maha. Edukas kapitalist teatavasti peab loobuma ainult ühest asjast. Elamisest. Seega on mul jälle käsil logistikaülesanded, et mida, kuidas ja kuhu ja läheb veidi aega kuni kõik funkama saab. Hetkel tundub suht võimatu trenniks aega leida. Aga tsiteerides klassikuid: ei ole olemas väljapääsmatuid olukordi, on ainult saamatud inimesed. Aga see moderato jääb endiselt kättesaamatuks unistuseks. Ikka siia või sinnapoole nihkes kõik mu asjad on. Oijah.

Monday, March 10, 2014

Strateegia ja taktika

Suusad pakkisin teisipäeval kokku ja otsustasin, et rohkem ei lähe sel hooajal. Põhimõtteliselt saab veel teha mingit suusatamist meenutavat liigutamist, aga midagi nauditavat sellistes tingimustes minu jaoks pole ja ma ei viitsi enam kevade vastu võidelda. Las tuleb siis.
Kui nüüd suusahooaeg kokku võtta, siis nagu polegi midagi öelda, sest talv jäi ju vahele. Ainuke plaan oli võimalikult palju suusatada ja see läks ka täiega metsa. Huumor noh.

Ühesõnaga tegin eelmise nädala alguses endale ägeda plaani, mis ma kõik teen ja mida ma kindlasti ei tee. Ainult et tegelikkuses läks enamvähem vastupidi. No näiteks hakkasin ma menüüd kirja panema uuesti (mida ma pole enam viimased 3 aastat vist teinud), et hakkan kõhnaks eks.
Ja siis see menüü oli umbestäpselt selline:
4.märts
9.00 kaks viilu leiba (Triinu rukkileib) võiga+ kefiir+ 2 muna
13.00 pasta veiseliha ja päiksekuivatatud tomatitega+granaatõun
17.00 ei kommentaari

22.00 täpselt ei mäleta..J

või siis 
5. märts
7.20 rukkihelbepuder, kaks õuna
11.00 veel kaks õuna
Läksin poodi tosse ostma. Ostan ainult tossud, ainult tossud, ainult tossud. Ostsingi tossud. Ja 15 jäätist. 
Kokkuvõttes mulle tundub, et ma polegi menüüga enam ammu nii leppa pannud (ok olen, aga pigem teise äärmusse). Või siis ma pole lihtsalt tähele pannud, kuidas vaikselt kord käest on läinud. Mis on arvatavasti tõele lähemal.

Trenni tegin, aga ikka mitte nii nagu plaanisin vaid keerasin ikka kangiga veits vinti üle. Peab ettevaatlikum olema. 
Ühesõnaga läks metsa mis metsa. Ja siis nädalavahetusel läks pulkadele trumm ja kõik muu veel järgi toredate inimeste ja nõrga iseloomu kaasabil :) Igatahes ma ei soovita kunagi kellegil planeerida opereti külastust järgmisele päevale pärast punkkontserti . Piletiga teisel rõdul, kus koguaeg peab veits allapoole vaatama ja etendusele, mis kestab 3,5 tundi.. :)

Niisiis uus esmaspäev, uus katse. Plaan on sel nädalal veits tutvust sobitada oma uute tossudega. Eks näis, kas meist saavad sõbrad või mitte. Esimesi jooksuüritusi olen ignoreerinud edukalt ja seda joont tahaks hoida vähemalt märtsi lõpuni. Aga kindlasti ma mingid pikemad plaanid välja mõtlen, lihtsalt, et fookus õiges kohas püsiks. 

Monday, February 24, 2014

Finlandia- hiihto

Kuna Tartu jäi ära ja karta oli, et ka kõik ülejäänu Eestis ära jääb, siis sai kirja pandud Finlandiale. No et vahelduseks Nõmmele ja Piritale teravamaid elamusi ikka ka.  Ja et kui juba minek, siis tõmbaks ikka mõlemad suusad suitsema ja sõidaks ikka nii, et tükk aga ei taha enam :). Seega sai kirja pandud mõlemale pikale (50kl+ 50v) distantsile. Õnneks distants lühendati ja reaalsuses tuli sõita ainult 32+ 32 km.

Klassika maraton kõigepealt. No rajaolud olid sellised, et mina pole klassikasuuska sellistes tingimustes varem alla pannud. Kõigepealt sadas kogu maratoni ajal vihma ja temperatuur oli +2. Rada oli kunstlumest ja selline väga ebaühtlane. Oli päris ilusaid kohti, aga oli ka kohti, kus suusajälge polnud ja vesi lainetas ja siis muidugi oli palju sellist toredat lumeputru. Esimestel gruppidel arvatavasti oli tiba parem olukord, aga ilmselt mitte eriti.
Alguses mul suusk täitsa pidas, kuigi ma juba stardist minnes tõusul sain aru, et pole vist just see, mis vaja oleks. Aga libises selle eest väga hästi. Jäljes libisesin ikka suurtele meestele järgi ilusti. Ja möödagi oleks võinud. Paraku rajast väljas ei libisenud jälle üldse, nii et jäljega laskumisel mööduda oli kokkuvõttes ikkagi väga raske. Kuna ma startisin viimasest grupist, siis jäin sinna taha ikka päris kinni alguses. Ja halb oli see, et pidin palju sahatama, et mitte otsa sõita teistele, mistõttu pidamismääre oli poolel maal ajalugu :) Kui lõpuks tulid sellised lõigud, kus oleks saanud sõita vahelduvtõuget, siis tuli ainult paaris lasta ja minu punt sõitis lihtsalt eest ära. Püüdsin küll järgi rabeleda, aga ei jõudnud. No lõpus eriti klassikalist tehnikat muu ei meenutanud, kui eelmise aasta TM kleepekas suusal, selline veider ukerdamine rohkem mingit lund meenutavas massis.
Korra panin tagumiku maha kah täiesti sirgel laskumisel. Täitsa iseseisvalt, kellegi abita. Viimasel 10. kml lasin ikka selja vähe rohkem sirgu juba ja võtsin rahulikult. Vaatasin pärast, et 30 inimest lasin mööda umbes.
Muidu rajaprofiil oli selline khmm.. sportlik ja päris palju oli vaja ronida. GPS näitas 584 tõusumeetrit klassikat sõites ja 555 vabat sõites, kuigi täpselt sama rada oli :) No igal juhul päris palju lühikse otsa kohta.

Vahetult pärast sõitu ma küll kahtlesin, et kas järgmine hommik just peaks olema see järgmine kord sama rada läbi sõita, aga öeldi, et "ära ohi!" :) ja nii ma ikka dressi selga ajasin.
Vabastiil oli veel kehvemates oludes. Vihma sadas jälle, pool lund oli veel ära sulanud ja see, mis oli, oli väga raske ja läbivettinud. Ega ise ka pärast eelmist päeva väga värske polnud muidugi. Ja polnud ju varem elus vabat sõitnud ka kunagi. Ja polnud ka kunagi kaks päeva järjest sõitnud. Ühel tagumisel pikal tõusul oli suusakepiklõbin nagu rullimaratonil :) Asfalt paistis, aga päris kinni ka suusk ei jäänud, selline mõtteline kiht mingit jäist asja oli peal. Kahes kohas korra mul siiski suusa kinni tõmbas kuskil metsavahel, aga õnneks mitte laskumistel. Jalad lirtsusid suusasaabastes ja see lumesarnane asi läks järjest raskemaks. Aga noh, vaikselt tuli lõpp järjest lähemale ja mingil hetkel tuli finišijoon ka lõpuks.
Tehtud! Juhuu! Täitsa lahe, vabatehnika polegi täitsa mission impossible, täitsa õpitav asi..
Oli täitsa lahe. Selles mõttes ainult valearvestus, et seda tunnet, et tükk aega enam ei taha suusatada, kahjuks ei ole.. :( Kahju, et lund ei ole. Just hakkab heaks minema.
Muidu on kõik kõige paremas korras :)
Vist. :)




Friday, February 7, 2014

:)

Nädala alguseks oli tunne juba nagu oma parimatel päevadel. Osalt kindlasti sellepärast, et algamas oli viimane nädal senisel töökohal, suuremad asjad juba seljataga ja jäänud rohkem vormistamise pool ainult. Ees ootamas palju vaba aega ja olümpiamängud. Jee!
Teisipäeval panin isegi numbri selga ja uhasin suusateisipäevaku aja peale läbi, kuigi see on siuke ebameeldiv sprint ja ma pole seda kunagi viitsinud punnitada. Esimest korda siis punnisin ära. Kahtlesin küll, et äkki lööb pärast jälle kehvaks, aga seda ei juhtunud. Ühesõnaga kannatab pingutada küll. Sõitsin ainult paaristõuget, sest mul polnud neid suuski aega määrida ja muidugi ei pidanud midagi. Kerge plusskraad oli ka, a ma vaatasin, et tublimatel naistel, kes määrida olid viitsinud, pidas päris okeilt. Ah, kukkusin ka kaks korda. Ühe laskumise lõpus oli hädasti vaja üle õla vaadata ja kohe oli tasakaal läinud. Teine kukkumine oli umbes sama imelik.

Kolmapäeval käisin ka suusatamas, suusk lippas mis kole, pole elus trennis nii kiiresti sõitnud, kuigi tegin oma arust rahuliku trenni. Käsi polnudki õnneks vaja kasutada eriti. No poleks jõudnud ka eriti sel päeval :)

Neljapäeval tegin tööga lõpu. Ja siis algas kauaoodatud uus elu. Tort söödud, sõitsin niisama mööda linna autoga. Raadio keerasin Mania pealt Retro FMi peale ja röökisin laulda :) käisin kohvikus kohvi joomas (mitte ei ostnud bensukast kaasa), jalutasin mööda kaubanduskeskust (sealjuures polnud plaaniski midagi osta) ja mõtlesin, et see hetk tuleks fikseerida kui üks eriti kift ja muretult õnnelik. Selline mõnus hetk, kui sa mõtled, et võid teha ükskõik mida iganes tahad ja kuhugi kiiret pole.  Käisin tund aega toidupoes, lugesin silte, keerutasin potsikuid näpuvahel ja mõtlesin, et igasugu imelikke asju ikka toodetakse. Lapse tõin ka pool tundi varem lasteaiast ära kui tavaliselt. No täielik lill, eksju.
Kui lasteaiast koju sõitsin, sõideti mu autole sauhti küljelt sisse. Nuh, siuke õnnelik laks, auto on veits kortsus, aga töötab, laps tundus okei ja mul endal pole ka rohkem häda kui et gaasivajutamise jalg annab kergelt tunda ja külg on valus veidi. Hullu pole. Aga täpselt nii palju on, et Alutaguse maratoni, mida ma vahepeal juba tahtma jõudsin hakata, enam sõitma minna ei taha. Aga vaikselt jalga testima tahaks küll homme juba minna metsa alla.

Ühesõnaga mu esimene vaba päev algas mitte suusatades, nagu oli kindel plaan, vaid kindlustuses, jätkus autoremonditöökojas ja kui auto parasjagu üles oli tõstetud, helistas mu laps, kes oli koolis jalga vigastanud ja tuli traumapunkti toimetada. Kipsi ei pandud, aga paar nädalat peab ikka vaikselt võtma. Mis on eriti raske kuna tal on esmaspäeval sünnipäev spordiklubis orgunnitud ja kuna ta saab sünnipäevaks.. uisud! :)










Monday, February 3, 2014

Kui pole halb, siis on hea

Huvitav nädal oli.
Teeks algatuseks väikse kultuurilise kõrvalepõike.
Jagati välja muusikaauhinnad ja sellega seoses saab ümber lükatud kuvand minust kui andunud roki- ja pungisõbrast. Nimelt selgus, et suurem osa auhinnatud muusikast on mu autos pidevalt plaadimasinas. Parima popmuusika plaadi auhinna saanud HU? plaati olen ma ketrand korduvalt ja korduvalt ja sellel plaadil on 2013 aasta kõige kiftim poplaul. Tutvuge palun. Leslie on geenius mu arust. Leslie enda plaat on ka  tähelepanuväärselt hea. Selline źilett veenil emotsioon justkui, aga samas eneseiroonia ja sarkasm on nii lahedalt vahele pikitud, et takistama pole ka nagu vaja minna :)

Aga kui teemasse, siis eelmise nädala trennid
K suusatasin  10,2 km v
N ventti
L suusatasin  10,9 km v
P suusatasin  16,68 km v

Kolmapäevane suusatamine oli ses suhtes eriline, et väljas oli mingi -17 kraadi külma, päris vinge tuul ja tegevus toimus hommikul kl 8 :) Libises kehvalt ja kõht läks tühjaks, ühesõnaga ülearu tore ei olnud. Aga omamoodi lahe oli ikkagi. Ainuke lollakas, kes suusatas :)

Ventti oli seepärast eriline, et see oli Marise ventti, kus ma pole varem käinud.Maris muidugi on omaette nähtus. No hüppad seal, pulss on 200, vaevalt jaksad veel kätt ja jalga liigutada ja siis ta hõikab, et "naeratage, liikumine on rõõm!" Ja ta ütleb seda nii, et sa ei julgegi mittenaeratada :) Muidugi pärast ei olnud mitu päeva liikumine eriline rõõm, aga muidu mulle kuidagi väga hästi mõjus see trenn.

Laupäevane suusatamine oli eriline kuna öösel oli sadanud värske lumi maha. Kuna ma ei viitsinud Piritale sõita, mõtlesin, et teen Järve metsas paar ringi. Värske lumi ja ventti lihastes tegid ikka üsna rakeks liikumise. Õnneks oli mul laps kaasas, mistõttu oli meeldiv põhjus pidevalt seisma jääda ja uurida, ka tal on kõik hästi :)

Pühapäevane suusatamine oli nii, et mõtlesin, et sõidan 5 ringi Järve metsas kergelt. Kui 5 sõidetud sai, mõtlesin, et teen ühe veel. Pärast 6. ringi mõtlesin jälle, et nii hea on, et teen ühe veel. Pärast 7. ringi oli endiselt tunne väga hea, aga hääled mu peas ütlesid, et "kao koju, C!". 
Väsimust ei ole enam täheldanud ja maailmale oleks justkui tibake värve peale tagasi keeratud :)
Vot. Rohkem polnudki midagi.

Wednesday, January 29, 2014

Esimesed 100 km suusatatud

Eelmisel nädalal käisin 3 korda suusatamas.
Kaks rahulikku uisku ja üks mitte väga rahulik klassika.

Nädala lõpus oli suusalaager, kuhu ma üldse ei plaaninud minna. Aga kui ootamatult selgus, et pean sõitma mulki, hakkas juba ajus mingi skeem tekkima. No et kaugel see Otepää sealt siis enam on ja võiks ju tiiru läbi sõita. Kui ma laupäeva hommikul suusad tõesti autosse tõstsin, siis ma tundsin üle pika aja sellist lahedat "hullukat", et mida iganes, aga suusatama ma lähen. Noh, hea märk, mis muud :)

Ja pühapäeva hommikul ma Otepääl suusatasin. Klassikat. Nii hea oli. Isegi tõusud ei tundunud hullud. Tõe huvides siis ütlen ära, et mingid lihased andsid kolmapäevani kergelt tunda.
Mis ma Otepääl tähele panin, oli see, et laskumised on hakanud meeldima. Viimastel ringidel ei sahatanud enam kuskil (va stata viimane kurv). Äge! No kui rullidega ikka paar korda veits kõrgema künka otsas suvel jalga väristada, siis talvel lumel võib tõesti ükskõik kust alla sõita.
Ja mis veel oli lahe, oli see, et suusk pidas ja massi all pooleks ka ei läinud. Ühesõnaga selle pärast ei ole vaja nälgima hakata :)

Vot. Tunne on parem, vahepeal lausa väga hea, aga eks tuleb jälgida. Kaks korda olen ikka täheldanud pärast trenni sellist kergemat sorti kehva tunnet, mida ma oma mustvalges ajus kuskile lahterdada ei oska.
Aga laias plaanis on ikkagi tunduvalt parem kui nädal tagasi.

Igatahes olen ma viimase nädala jooksul juba kaks korda mõelnud, et kui Tartu Maraton peaks mingi ime läbi toimuma, olen ma võibolla isegi stardis. Ma olen ka kaks korda kohe ümber mõelnud :)
Vaatame seda asja.

Monday, January 20, 2014

Golgnedgahegsa

Nonii, nonii. Isiklik uus aasta siis algas jälle vahepeal :) Sealjuures ikka samade lööklausetega nagu paljud eelnevad ja kardetavasti ka paljud järgnevad.
No ikka et  1. homsest hakkan alla võtma! 2. kunagi enam ei joo! 3. issand, kui loll ma olen! :) Nojah. Ma kahtlustan, et neid kolme lauset olen ma elus üldse kõige rohkem kasutanud, seega mingit traagikat justkui polegi.

Pärast eelmist blogipostitust pakuti mulle mitmeid variante, millest mu "augud" tekkida võivad. Kaalusin neid kõiki hoolega, testin vaikselt ja võibolla (aga esialgu ainult võibolla) hakkan kuskile jõudma. Paremaks justkui läheb tasapisi, aga suuri sõnu teha ei tahaks veel. Selline nukker ja veits väsinud alatoon on ikkagi märgatav.

Suusatamas käisin. Neli korda. Väga ettevaatlikult. Üle 1,5h järjest ei teinud. Esimesed kolm neist olid väga rahulikud.Viimase trenni tegin koos tütrega ja sellest sai selline intervall. Vahepeal aitasin last tõusust üles, siis tegin kiire kilomeetri, siis ukerdasin jälle koos lapsega jne. Kannatas teha küll natuke kiiremaid liigutusi. Samas järgmisel päeval olin ma ikkagi rohkem väsinud kui oleksin pidanud olema. Aga jällegi tunduvalt vähem väsinud kui nädal tagasi. Ühesõnaga väike progress justkui oleks.

Aga muidu oli suusatada väga mõnus. Lapsele ka meeldis, kuigi ta oli algul jälle rohkem pikali kui püsti. Aga paistab, et on emalt pärinud kange iseloomu ja loodetavasti ka suusapisiku :)



Sunday, January 12, 2014

Ja lund sajab!


Uuel aastal olen ma käinud kaks korda imikas ja kaks korda rullitamas.
Rullsuusa trennid on väga mõnusad olnud. Selline õige ja hea tunne kuidagi. Kuigi ühe trennis sadas padukat  ja laine loksus üle rullide, oli ikkagi väga okei. Nagu ei peakski inimene midagi muud tegema eks. Kiivrit pole viitsinud enam pähe panna ehk siis muutun tasapisi hooletumaks. Mul on väga raske kujutada ette, kuidas siledal maal rullidega pea peale kukkuda. Samas ma tean, et kui keegi sellega üldse hakkama saab, siis olen see raudselt mina. Aga mulle kuidagi tundub, et müts on parem valik kui kiiver. Korraga nad pähe ei mahu.

Imikas on olnud jälle hoopis teiset ooperist. Esimene imikas oli raske, sest koguaeg oli muudkui tõus ja tõus ja tõus. Ja mitte mingi normaalne vaid selline vastik pehme pinnasega, mis tundub, et mulle üldse ei sobi. Kuskilt maalt lõi sääred valusaks kergelt ja tulin varem ära.
Teine imikas oli veel hullem. Miski 4 või 5 korda sellest mäenõlvast üles läksin, siis oli selline blokk ees järsku, et ei tahtnud ühtegi meetrit enam. Jalad hakkasid valutama ja konkreetselt süda läks pahaks. Tulin veel varem ära kui eelmine kord. Ei oskagi kommenteerida, kas asi on tõusudes või pigem hoopis mäest alla jooksmises, aga kuidagi ei sobi üldse praegu see trenn. Loodetavasti saab edaspidi suusatada ja pole vaja seda teha enam.
Need imika "augud" on päris muret tekitavad. Peaks mõne targema inimese käest küsima, mida see kõik tähendab ja kuidas seda lahendada. Muus osas ja muul ajal on tunne peaaegu et suurepärane. Pärast trenni pole jalad valutanud.
Vot. Kaal karjub endiselt, et astuge palun ühekaupa. Aga töö käib ja paanikaks põhjust pole vast. Või noh, pole seni kui klassikasuusaga sõita ei saa. Ja küll määrdevõlur midagi välja mõtleb vajadusel :)

Hetke seisuga ei plaani ühtki maratoni suusahooaega, aga keegi ei usu seda millegipärast. Ma ise veel usun.
Praegu sajab akna taga laia valget lund. Mis toob naeratuse näole ja puha. Kasvatan iseloomu ja suusanälga ja enne homset ei lähe. Tõlge on, et hoian jalgu ja ootan kuni põhjad kinni sõidetakse.

Thursday, January 2, 2014

Uus ja hea

Ahoi!
Niih. Puhatud!
Noh, aastal 2013 puhkasin ma nädala juulis ja nädala detsembris. Mõlema puhkuse ajal oli 10 kraadi sooja ja iga päev sadas vihma :) Mis tähendas, et suusalund võis ainult unes näha. Põhimõtteliselt Jõulumäel ka mingi kunstlume riba oli, aga ei kutsunud üldse ja lõpuks ma ei võtnud suuski isegi kaasa.
Niisiis ma magasin, magasin ja magasin. Ja siis magasin veel. Sõin ka muidugi. Ja vaatasin telekat. Ühesõnaga ootasin kannatlikult kuni mahakulunud teflonkiht taastub :)
Linna tagasi tulles leidsin päris postkastist päris jõulukaardi, mis oli päris ise tehtud ja kohutavalt armas. Tervitused saatjatele! :)

Sporti ei teinud üldse. Mingi 12 päeva järjest vist. Kui mitte lugeda spordiks seda, et ma kogemata angry birdsiga brontode kuuse otsast ühe klaasist käbi alla viskasin.

Aga lõpuks ma ajasin ennast ikkagi püsti. Panin tossud jalga ja sörkisin väikse ringi. Ja see polnud paha. Päris aasta lõpus panin alla rullsuusad, mida ma kolm kuud puutunud polnud. Oodatud koperdamise asemel oli jalg kuidagi väga kindel ja tunne väga väga hea. Selline.. juhuu! :) Isegi kiiretel lõikudel tasakaal ei kadunud. Nagu oleks alles eile sõitnud. Jalad ka valutama ei hakanud.

Uus aasta hakkas mitmete väikeste tujutõstvate seikadega. Näiteks et 1.jaanuaril läks auto käima. Ja läheb nüüd iga naks. Mitte küll võtmest nagu normaalsed autod vaid juhtmetest, aga noh, see on vähetähtis ju sisulisest küljest. Eesti nokitseb! :)


Plaanid aastaks 2014 ühtivad hetkel üks ühele Suumani Sassi luuletusega "Mida ma tean Hollandist?" Ehk siis puuduvad täielikult. Mis ei tähenda, et neid ei tule. Tuleb kindlasti. Ootame selle lume ära kõigepealt.

Head uut aastat siis! Las siis tuleb äge aasta. Ma tean, et tuleb.





Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...