Wednesday, January 29, 2014

Esimesed 100 km suusatatud

Eelmisel nädalal käisin 3 korda suusatamas.
Kaks rahulikku uisku ja üks mitte väga rahulik klassika.

Nädala lõpus oli suusalaager, kuhu ma üldse ei plaaninud minna. Aga kui ootamatult selgus, et pean sõitma mulki, hakkas juba ajus mingi skeem tekkima. No et kaugel see Otepää sealt siis enam on ja võiks ju tiiru läbi sõita. Kui ma laupäeva hommikul suusad tõesti autosse tõstsin, siis ma tundsin üle pika aja sellist lahedat "hullukat", et mida iganes, aga suusatama ma lähen. Noh, hea märk, mis muud :)

Ja pühapäeva hommikul ma Otepääl suusatasin. Klassikat. Nii hea oli. Isegi tõusud ei tundunud hullud. Tõe huvides siis ütlen ära, et mingid lihased andsid kolmapäevani kergelt tunda.
Mis ma Otepääl tähele panin, oli see, et laskumised on hakanud meeldima. Viimastel ringidel ei sahatanud enam kuskil (va stata viimane kurv). Äge! No kui rullidega ikka paar korda veits kõrgema künka otsas suvel jalga väristada, siis talvel lumel võib tõesti ükskõik kust alla sõita.
Ja mis veel oli lahe, oli see, et suusk pidas ja massi all pooleks ka ei läinud. Ühesõnaga selle pärast ei ole vaja nälgima hakata :)

Vot. Tunne on parem, vahepeal lausa väga hea, aga eks tuleb jälgida. Kaks korda olen ikka täheldanud pärast trenni sellist kergemat sorti kehva tunnet, mida ma oma mustvalges ajus kuskile lahterdada ei oska.
Aga laias plaanis on ikkagi tunduvalt parem kui nädal tagasi.

Igatahes olen ma viimase nädala jooksul juba kaks korda mõelnud, et kui Tartu Maraton peaks mingi ime läbi toimuma, olen ma võibolla isegi stardis. Ma olen ka kaks korda kohe ümber mõelnud :)
Vaatame seda asja.

Monday, January 20, 2014

Golgnedgahegsa

Nonii, nonii. Isiklik uus aasta siis algas jälle vahepeal :) Sealjuures ikka samade lööklausetega nagu paljud eelnevad ja kardetavasti ka paljud järgnevad.
No ikka et  1. homsest hakkan alla võtma! 2. kunagi enam ei joo! 3. issand, kui loll ma olen! :) Nojah. Ma kahtlustan, et neid kolme lauset olen ma elus üldse kõige rohkem kasutanud, seega mingit traagikat justkui polegi.

Pärast eelmist blogipostitust pakuti mulle mitmeid variante, millest mu "augud" tekkida võivad. Kaalusin neid kõiki hoolega, testin vaikselt ja võibolla (aga esialgu ainult võibolla) hakkan kuskile jõudma. Paremaks justkui läheb tasapisi, aga suuri sõnu teha ei tahaks veel. Selline nukker ja veits väsinud alatoon on ikkagi märgatav.

Suusatamas käisin. Neli korda. Väga ettevaatlikult. Üle 1,5h järjest ei teinud. Esimesed kolm neist olid väga rahulikud.Viimase trenni tegin koos tütrega ja sellest sai selline intervall. Vahepeal aitasin last tõusust üles, siis tegin kiire kilomeetri, siis ukerdasin jälle koos lapsega jne. Kannatas teha küll natuke kiiremaid liigutusi. Samas järgmisel päeval olin ma ikkagi rohkem väsinud kui oleksin pidanud olema. Aga jällegi tunduvalt vähem väsinud kui nädal tagasi. Ühesõnaga väike progress justkui oleks.

Aga muidu oli suusatada väga mõnus. Lapsele ka meeldis, kuigi ta oli algul jälle rohkem pikali kui püsti. Aga paistab, et on emalt pärinud kange iseloomu ja loodetavasti ka suusapisiku :)



Sunday, January 12, 2014

Ja lund sajab!


Uuel aastal olen ma käinud kaks korda imikas ja kaks korda rullitamas.
Rullsuusa trennid on väga mõnusad olnud. Selline õige ja hea tunne kuidagi. Kuigi ühe trennis sadas padukat  ja laine loksus üle rullide, oli ikkagi väga okei. Nagu ei peakski inimene midagi muud tegema eks. Kiivrit pole viitsinud enam pähe panna ehk siis muutun tasapisi hooletumaks. Mul on väga raske kujutada ette, kuidas siledal maal rullidega pea peale kukkuda. Samas ma tean, et kui keegi sellega üldse hakkama saab, siis olen see raudselt mina. Aga mulle kuidagi tundub, et müts on parem valik kui kiiver. Korraga nad pähe ei mahu.

Imikas on olnud jälle hoopis teiset ooperist. Esimene imikas oli raske, sest koguaeg oli muudkui tõus ja tõus ja tõus. Ja mitte mingi normaalne vaid selline vastik pehme pinnasega, mis tundub, et mulle üldse ei sobi. Kuskilt maalt lõi sääred valusaks kergelt ja tulin varem ära.
Teine imikas oli veel hullem. Miski 4 või 5 korda sellest mäenõlvast üles läksin, siis oli selline blokk ees järsku, et ei tahtnud ühtegi meetrit enam. Jalad hakkasid valutama ja konkreetselt süda läks pahaks. Tulin veel varem ära kui eelmine kord. Ei oskagi kommenteerida, kas asi on tõusudes või pigem hoopis mäest alla jooksmises, aga kuidagi ei sobi üldse praegu see trenn. Loodetavasti saab edaspidi suusatada ja pole vaja seda teha enam.
Need imika "augud" on päris muret tekitavad. Peaks mõne targema inimese käest küsima, mida see kõik tähendab ja kuidas seda lahendada. Muus osas ja muul ajal on tunne peaaegu et suurepärane. Pärast trenni pole jalad valutanud.
Vot. Kaal karjub endiselt, et astuge palun ühekaupa. Aga töö käib ja paanikaks põhjust pole vast. Või noh, pole seni kui klassikasuusaga sõita ei saa. Ja küll määrdevõlur midagi välja mõtleb vajadusel :)

Hetke seisuga ei plaani ühtki maratoni suusahooaega, aga keegi ei usu seda millegipärast. Ma ise veel usun.
Praegu sajab akna taga laia valget lund. Mis toob naeratuse näole ja puha. Kasvatan iseloomu ja suusanälga ja enne homset ei lähe. Tõlge on, et hoian jalgu ja ootan kuni põhjad kinni sõidetakse.

Thursday, January 2, 2014

Uus ja hea

Ahoi!
Niih. Puhatud!
Noh, aastal 2013 puhkasin ma nädala juulis ja nädala detsembris. Mõlema puhkuse ajal oli 10 kraadi sooja ja iga päev sadas vihma :) Mis tähendas, et suusalund võis ainult unes näha. Põhimõtteliselt Jõulumäel ka mingi kunstlume riba oli, aga ei kutsunud üldse ja lõpuks ma ei võtnud suuski isegi kaasa.
Niisiis ma magasin, magasin ja magasin. Ja siis magasin veel. Sõin ka muidugi. Ja vaatasin telekat. Ühesõnaga ootasin kannatlikult kuni mahakulunud teflonkiht taastub :)
Linna tagasi tulles leidsin päris postkastist päris jõulukaardi, mis oli päris ise tehtud ja kohutavalt armas. Tervitused saatjatele! :)

Sporti ei teinud üldse. Mingi 12 päeva järjest vist. Kui mitte lugeda spordiks seda, et ma kogemata angry birdsiga brontode kuuse otsast ühe klaasist käbi alla viskasin.

Aga lõpuks ma ajasin ennast ikkagi püsti. Panin tossud jalga ja sörkisin väikse ringi. Ja see polnud paha. Päris aasta lõpus panin alla rullsuusad, mida ma kolm kuud puutunud polnud. Oodatud koperdamise asemel oli jalg kuidagi väga kindel ja tunne väga väga hea. Selline.. juhuu! :) Isegi kiiretel lõikudel tasakaal ei kadunud. Nagu oleks alles eile sõitnud. Jalad ka valutama ei hakanud.

Uus aasta hakkas mitmete väikeste tujutõstvate seikadega. Näiteks et 1.jaanuaril läks auto käima. Ja läheb nüüd iga naks. Mitte küll võtmest nagu normaalsed autod vaid juhtmetest, aga noh, see on vähetähtis ju sisulisest küljest. Eesti nokitseb! :)


Plaanid aastaks 2014 ühtivad hetkel üks ühele Suumani Sassi luuletusega "Mida ma tean Hollandist?" Ehk siis puuduvad täielikult. Mis ei tähenda, et neid ei tule. Tuleb kindlasti. Ootame selle lume ära kõigepealt.

Head uut aastat siis! Las siis tuleb äge aasta. Ma tean, et tuleb.





Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...