Monday, February 24, 2014

Finlandia- hiihto

Kuna Tartu jäi ära ja karta oli, et ka kõik ülejäänu Eestis ära jääb, siis sai kirja pandud Finlandiale. No et vahelduseks Nõmmele ja Piritale teravamaid elamusi ikka ka.  Ja et kui juba minek, siis tõmbaks ikka mõlemad suusad suitsema ja sõidaks ikka nii, et tükk aga ei taha enam :). Seega sai kirja pandud mõlemale pikale (50kl+ 50v) distantsile. Õnneks distants lühendati ja reaalsuses tuli sõita ainult 32+ 32 km.

Klassika maraton kõigepealt. No rajaolud olid sellised, et mina pole klassikasuuska sellistes tingimustes varem alla pannud. Kõigepealt sadas kogu maratoni ajal vihma ja temperatuur oli +2. Rada oli kunstlumest ja selline väga ebaühtlane. Oli päris ilusaid kohti, aga oli ka kohti, kus suusajälge polnud ja vesi lainetas ja siis muidugi oli palju sellist toredat lumeputru. Esimestel gruppidel arvatavasti oli tiba parem olukord, aga ilmselt mitte eriti.
Alguses mul suusk täitsa pidas, kuigi ma juba stardist minnes tõusul sain aru, et pole vist just see, mis vaja oleks. Aga libises selle eest väga hästi. Jäljes libisesin ikka suurtele meestele järgi ilusti. Ja möödagi oleks võinud. Paraku rajast väljas ei libisenud jälle üldse, nii et jäljega laskumisel mööduda oli kokkuvõttes ikkagi väga raske. Kuna ma startisin viimasest grupist, siis jäin sinna taha ikka päris kinni alguses. Ja halb oli see, et pidin palju sahatama, et mitte otsa sõita teistele, mistõttu pidamismääre oli poolel maal ajalugu :) Kui lõpuks tulid sellised lõigud, kus oleks saanud sõita vahelduvtõuget, siis tuli ainult paaris lasta ja minu punt sõitis lihtsalt eest ära. Püüdsin küll järgi rabeleda, aga ei jõudnud. No lõpus eriti klassikalist tehnikat muu ei meenutanud, kui eelmise aasta TM kleepekas suusal, selline veider ukerdamine rohkem mingit lund meenutavas massis.
Korra panin tagumiku maha kah täiesti sirgel laskumisel. Täitsa iseseisvalt, kellegi abita. Viimasel 10. kml lasin ikka selja vähe rohkem sirgu juba ja võtsin rahulikult. Vaatasin pärast, et 30 inimest lasin mööda umbes.
Muidu rajaprofiil oli selline khmm.. sportlik ja päris palju oli vaja ronida. GPS näitas 584 tõusumeetrit klassikat sõites ja 555 vabat sõites, kuigi täpselt sama rada oli :) No igal juhul päris palju lühikse otsa kohta.

Vahetult pärast sõitu ma küll kahtlesin, et kas järgmine hommik just peaks olema see järgmine kord sama rada läbi sõita, aga öeldi, et "ära ohi!" :) ja nii ma ikka dressi selga ajasin.
Vabastiil oli veel kehvemates oludes. Vihma sadas jälle, pool lund oli veel ära sulanud ja see, mis oli, oli väga raske ja läbivettinud. Ega ise ka pärast eelmist päeva väga värske polnud muidugi. Ja polnud ju varem elus vabat sõitnud ka kunagi. Ja polnud ka kunagi kaks päeva järjest sõitnud. Ühel tagumisel pikal tõusul oli suusakepiklõbin nagu rullimaratonil :) Asfalt paistis, aga päris kinni ka suusk ei jäänud, selline mõtteline kiht mingit jäist asja oli peal. Kahes kohas korra mul siiski suusa kinni tõmbas kuskil metsavahel, aga õnneks mitte laskumistel. Jalad lirtsusid suusasaabastes ja see lumesarnane asi läks järjest raskemaks. Aga noh, vaikselt tuli lõpp järjest lähemale ja mingil hetkel tuli finišijoon ka lõpuks.
Tehtud! Juhuu! Täitsa lahe, vabatehnika polegi täitsa mission impossible, täitsa õpitav asi..
Oli täitsa lahe. Selles mõttes ainult valearvestus, et seda tunnet, et tükk aega enam ei taha suusatada, kahjuks ei ole.. :( Kahju, et lund ei ole. Just hakkab heaks minema.
Muidu on kõik kõige paremas korras :)
Vist. :)




Friday, February 7, 2014

:)

Nädala alguseks oli tunne juba nagu oma parimatel päevadel. Osalt kindlasti sellepärast, et algamas oli viimane nädal senisel töökohal, suuremad asjad juba seljataga ja jäänud rohkem vormistamise pool ainult. Ees ootamas palju vaba aega ja olümpiamängud. Jee!
Teisipäeval panin isegi numbri selga ja uhasin suusateisipäevaku aja peale läbi, kuigi see on siuke ebameeldiv sprint ja ma pole seda kunagi viitsinud punnitada. Esimest korda siis punnisin ära. Kahtlesin küll, et äkki lööb pärast jälle kehvaks, aga seda ei juhtunud. Ühesõnaga kannatab pingutada küll. Sõitsin ainult paaristõuget, sest mul polnud neid suuski aega määrida ja muidugi ei pidanud midagi. Kerge plusskraad oli ka, a ma vaatasin, et tublimatel naistel, kes määrida olid viitsinud, pidas päris okeilt. Ah, kukkusin ka kaks korda. Ühe laskumise lõpus oli hädasti vaja üle õla vaadata ja kohe oli tasakaal läinud. Teine kukkumine oli umbes sama imelik.

Kolmapäeval käisin ka suusatamas, suusk lippas mis kole, pole elus trennis nii kiiresti sõitnud, kuigi tegin oma arust rahuliku trenni. Käsi polnudki õnneks vaja kasutada eriti. No poleks jõudnud ka eriti sel päeval :)

Neljapäeval tegin tööga lõpu. Ja siis algas kauaoodatud uus elu. Tort söödud, sõitsin niisama mööda linna autoga. Raadio keerasin Mania pealt Retro FMi peale ja röökisin laulda :) käisin kohvikus kohvi joomas (mitte ei ostnud bensukast kaasa), jalutasin mööda kaubanduskeskust (sealjuures polnud plaaniski midagi osta) ja mõtlesin, et see hetk tuleks fikseerida kui üks eriti kift ja muretult õnnelik. Selline mõnus hetk, kui sa mõtled, et võid teha ükskõik mida iganes tahad ja kuhugi kiiret pole.  Käisin tund aega toidupoes, lugesin silte, keerutasin potsikuid näpuvahel ja mõtlesin, et igasugu imelikke asju ikka toodetakse. Lapse tõin ka pool tundi varem lasteaiast ära kui tavaliselt. No täielik lill, eksju.
Kui lasteaiast koju sõitsin, sõideti mu autole sauhti küljelt sisse. Nuh, siuke õnnelik laks, auto on veits kortsus, aga töötab, laps tundus okei ja mul endal pole ka rohkem häda kui et gaasivajutamise jalg annab kergelt tunda ja külg on valus veidi. Hullu pole. Aga täpselt nii palju on, et Alutaguse maratoni, mida ma vahepeal juba tahtma jõudsin hakata, enam sõitma minna ei taha. Aga vaikselt jalga testima tahaks küll homme juba minna metsa alla.

Ühesõnaga mu esimene vaba päev algas mitte suusatades, nagu oli kindel plaan, vaid kindlustuses, jätkus autoremonditöökojas ja kui auto parasjagu üles oli tõstetud, helistas mu laps, kes oli koolis jalga vigastanud ja tuli traumapunkti toimetada. Kipsi ei pandud, aga paar nädalat peab ikka vaikselt võtma. Mis on eriti raske kuna tal on esmaspäeval sünnipäev spordiklubis orgunnitud ja kuna ta saab sünnipäevaks.. uisud! :)










Monday, February 3, 2014

Kui pole halb, siis on hea

Huvitav nädal oli.
Teeks algatuseks väikse kultuurilise kõrvalepõike.
Jagati välja muusikaauhinnad ja sellega seoses saab ümber lükatud kuvand minust kui andunud roki- ja pungisõbrast. Nimelt selgus, et suurem osa auhinnatud muusikast on mu autos pidevalt plaadimasinas. Parima popmuusika plaadi auhinna saanud HU? plaati olen ma ketrand korduvalt ja korduvalt ja sellel plaadil on 2013 aasta kõige kiftim poplaul. Tutvuge palun. Leslie on geenius mu arust. Leslie enda plaat on ka  tähelepanuväärselt hea. Selline źilett veenil emotsioon justkui, aga samas eneseiroonia ja sarkasm on nii lahedalt vahele pikitud, et takistama pole ka nagu vaja minna :)

Aga kui teemasse, siis eelmise nädala trennid
K suusatasin  10,2 km v
N ventti
L suusatasin  10,9 km v
P suusatasin  16,68 km v

Kolmapäevane suusatamine oli ses suhtes eriline, et väljas oli mingi -17 kraadi külma, päris vinge tuul ja tegevus toimus hommikul kl 8 :) Libises kehvalt ja kõht läks tühjaks, ühesõnaga ülearu tore ei olnud. Aga omamoodi lahe oli ikkagi. Ainuke lollakas, kes suusatas :)

Ventti oli seepärast eriline, et see oli Marise ventti, kus ma pole varem käinud.Maris muidugi on omaette nähtus. No hüppad seal, pulss on 200, vaevalt jaksad veel kätt ja jalga liigutada ja siis ta hõikab, et "naeratage, liikumine on rõõm!" Ja ta ütleb seda nii, et sa ei julgegi mittenaeratada :) Muidugi pärast ei olnud mitu päeva liikumine eriline rõõm, aga muidu mulle kuidagi väga hästi mõjus see trenn.

Laupäevane suusatamine oli eriline kuna öösel oli sadanud värske lumi maha. Kuna ma ei viitsinud Piritale sõita, mõtlesin, et teen Järve metsas paar ringi. Värske lumi ja ventti lihastes tegid ikka üsna rakeks liikumise. Õnneks oli mul laps kaasas, mistõttu oli meeldiv põhjus pidevalt seisma jääda ja uurida, ka tal on kõik hästi :)

Pühapäevane suusatamine oli nii, et mõtlesin, et sõidan 5 ringi Järve metsas kergelt. Kui 5 sõidetud sai, mõtlesin, et teen ühe veel. Pärast 6. ringi mõtlesin jälle, et nii hea on, et teen ühe veel. Pärast 7. ringi oli endiselt tunne väga hea, aga hääled mu peas ütlesid, et "kao koju, C!". 
Väsimust ei ole enam täheldanud ja maailmale oleks justkui tibake värve peale tagasi keeratud :)
Vot. Rohkem polnudki midagi.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...