Thursday, May 29, 2014

I-Puhkus

Sikutan juhtmed seinast, loobin i-vidinad aknast alla ja elan vahelduseks päris elu ka. Kuidagi kopp on ees sellest aruandlusest ja planeerimisest ja analüüsimisest ja ma ei viitsi sellega praegu tegeleda.
Jätan teile suveks natuke rocki ja rolli ja kohtume sügisel.
Rikkuge reegleid, elu on lühike! :)



Friday, May 23, 2014

Vääh, mida ilm..?!

No nüüd on ta siis jälle kohal ja tuleb ära kannatada. Protestiks kuulasime lapsega jõululaule autos ja  keerasime kondi nii põhja, et tuli kampsun selga panna. Mida me sellega saavutasime? Mitte midagi. Palav pole minu teema, aga valida pole ju. Sääsed on ka juba platsis (õnneks Tallinna kesklinnas pole neid kunagi v.a Järve mets). Kui neid kaht komponenti poleks, oleks suvi täiesti okei. Kuigi pikapeale ikka muutub maksale koormavaks.

Sporti väga ei teinud eelmine nädal. Otsustasin rogainist seekord rahulikult taastuda ja lihtsalt puhata. Kaks korda käisin natuke jooksmas (sellised 4 km jupid) ja nädalavahetusel tuli maal tööd teha. Maal ei lõpe töö teatavasti iial, sellepärast inimesed linnadesse kolisidki. Noh, väike illustreeriv näide siis ühest aianurgast. Tööpõld on laiaiaiaiai nagu Orelipoisi laulus.

Ühesõnaga sai oma võililleväljad maha niidetud, puud lõhutud ja suitsuahjust hiired välja visatud ja bensiinipõletamise hooaeg algas täie hooga. Ökoinimesed vist niidavad vikatiga muru, aga noh ega see ökonaivism üldisest katastroofist ei päästa niikuinii. Või vähemalt on nii mõtlemine vähem stressi tekitav. Ja stress teatavasti tapab kõige rohkem ja kõige kiiremini. Isegi tiba puhtamas keskkonnas.
Mitte et laias plaanis väga vahet oleks, aga no niisama, filosofeerimise mõttes :)


Nuh, imelikke asju juhtus. Nägin üle saja aasta unenägusid ja lausa mitmel ööl. Ja need olid väga lahedad unenäod. Ühes näiteks jäin ma hiljaks 21. km jooksu starti ja sõitsin siis hoopis uiskudega Nuia mäest alla. No sealt Kitzbergi kuju juurest ja see polnud isegi hirmus. No ma ei tea kohe.
Ja kõik muud unenäod olid ka üht äärtpidi ikka spordiga seotud. No näiteks et ühes teises unenäos lugesin raamatupoes trennikaaslase kirjutatud luulekogu (mis oli pagana hea muide)
Vist ei ole liiga kaua trennis käinud, mis muud.

Ja veel juhtus minuga selline imelik asi, et kaotasin ära pudeli veini.















Sunday, May 11, 2014

XT Kevadrogain

Pärast Viljandit kolm päeva ei olnud mul mitte mingit soovi mingit trenni teha. Jalad olid kanged ja lihtsalt väsinud. Järgmised kolm päeva tegin ma 12 tunniseid tööpäevi ja lihtsalt ei jõudnud enam trenni teha ja viimased paar päeva polnud enam mõtet midagi teha. Nii et rogaini jaoks olin korralikult puhanud :)

Anne selle eest oli iga päev jooksmas käinud korralikult. Hommikul tegime kontrollkaalumise. Eelmise rogainiga võrreldes Anne -2.5, mina 0. Nuh, siis oli juba selge, et seekord suren mina, polnud kahtlustki.

Kehras möll käis. Lapsed tantsisid Oige ja vasembat ja päris elus Sandra Nurmsalu laulis kohaliku kultuurimaja ees. Päike paistis ja kõik oli hästi. Ostsime jäätist ja nautisime laupäeva hommikut.
Stardis oli väga palju tuttavaid ja sai jutustatud ühe, teise ja kolmandaga. Nats enne starti avastasin, et mu joogisüsteemi voolikusse oli jäänud eelmisest korrast (2 kuud tagasi) natuke õunamahla, mis oli väga rõve ja mille tõttu peaaegu oleks oma hommikusöögi stardijoone taha jätnud. Õudne. Enam ei olnud aega midagi teha ka ja nii saigi rajale mindud. Muidu panin ma kotti puhast vett otse kraanist ja noh, läks aega metsa vahel kuni enamvähem maitsetu joogini jõudsin. Õigupoolest päris maitsetuni ei jõudnudki.Seetõttu jõin ka väga vähe rajal.

Strateegia oli meil sama, mis alati. Et jookseme ühe meist pildituks ja siis koperdame lõpuni kuidagi. Mul oli ikka päris algusest peale raske, sest hull kihutas siukse hooga minema, et esimesed 2 km olid alla 6 minuti ja sealjuures sai veel punkte ka võetud ja sabas oodatud nagu ikka esimestes punktides. Minu jaoks oli see selgelt liiga palju, aga ega sa ei saa ju kohe öelda, et kuule, võtame maha tempot. Ikka mõtled, et pärast aega jalutada küll. Reielihas oli kange, lisaks hakkas mingi seljakoti rihm kuidagi imelikult segama, kuigi ma jooksin sama kotiga mis eelmine kord ja keegi polnud neid rihmasid näppinud. Ja läks järjest raskemaks.
Kui 2 tundi täis sai, ütlesin, et kurat, ma tahan koju ja mitte kunagi enam metsa ei tule! Aga noh, parasjagu olime siis finišist enamvähem kõige kaugemas punktis ja selge oli, et midagi pole teha, tuleb ikka lõpuni minna. Kolmas tund oligi kõige raskem. Isegi kõndida oli raske vahepeal. Aga tasapisi kosusin ära ja kui joogipunkti jõudsime kuskil 1,5 tundi enne lõppu, lasime teha endast ilusa feissari pildi, sõin ühe võileiva, sest kõht oli naturaalselt tühi, kallasin sisse geeli ja spordijoogi ja sealt edasi panime poolteist tundi jälle korraliku tempoga jooksu. Annest jäin maha, see oleks võinud enamvähem ümber minu hüpates seekord raja läbida, aga jõudsin ikkagi joosta ja see polnud väga hull isegi. Kui oleks ikka väga vaja olnud, oleks olnud üks käik juurde panna isegi. Aga kuigi kella aku sai tühjaks, ma teadsin, et me liigume päris kiiresti ja hiljaks kindlasti ei jää. Ja tunne millegipärast ainult paranes. Sellegipoolest olin ma finišis väga rõõmus, et see läbi sai.
Ühe vesivilli sain. Peopessa :) Täitsa esmakordne ja naljakas. Jooksin nii, et kaart oli rullis (muuseas pilt seespool ka veel) ja kuna vihma sadas ja igast muda ja okstega koos olin, ju siis hõõrus kuidagi.

Selle eest, et tuju ei langeks, hoolitses Anne, kes pakkus mulle metsas unustamatuid lend-ja ujukaadreid ja tuletas meelde jälle tõsiasja, et tark ei torma. 2 tundi enne lõppu hakkas vihma sadama kui ämbrist ja seetõttu Anne pidi prillid eest ära võtma, mistõttu ta eriti midagi ei näinud ja oleks mu peaaegu maha jätnud sinna metsa ja suvalise mustade dressides inimesega koos jooksnud :)
Rada oli muidu minu arust muhedam kui eelmisel korral. Raskem kindlasti, sest vahepeal oli sellist pehmet vetruvat pinnast, mis jala ägedalt pehmeks tegi ja ühe punkti jätsime võtmata, sest oksterägastiku läbimine tundus liigse ajakuluna. Samas oli ka väga palju hästi joostavat maad ja ma arvan, et tugevatel jooksjatel oli seekord lihtsam. Tehniliselt olid punktid väga lihtsates kohtades ja mõned paistsid juba kaugelt läbi metsa.

Kui esialgsed tulemused üles riputati, oli meie koht 49. ja NN klassis koguni viies, mis on ikka suht ulme jälle. Kui tulemused netti jõudsid, oli meie koht kukkunud 53.ja NN klassis 9. Ehk siis neli naiskonda oli millegipärast just sinna meie ette tekkinud. Aga ega see meie rõõmu ei riku, punktivahed nii väiksed ja me oleme ikkagi väga väga rahul. Ikkagi tekitas nagu küsimuse, et oot, mis mõttes ja tekkis mõte, et peame oma punktid ka üle arvutama äkki. Metsas punktisumma vastu vähimatki huvi ei tundnud, sest võrrelda seal niikuinii midagi ei ole ja number on lihtsalt üks abstraktne number. Ja ega me finišis ka ei uurinud, mis punkrid meil seal üldse kirjas olid.
Läbisime 33,5 km umbes. No+/- natuke, aga see viga ei saa väga suur olla. Viies tund puhtalt joosta on meie võistkonnas uus tase, see on fakt.. Ja eks see "mitte kunagi enam" on teadagi.. järgmise korrani.

Võistlustega nüüd väike vahe ja tuleb vahepeal tegeleda praktiliste asjadega. Nagu näha ka pildilt, mis mu tütreke mulle hommikul maalt saatis emadepäevaks.. :)

Friday, May 2, 2014

Ümber Viljandi järve

Teatud mõttes on Viljandi sümboolne ja oluline jooks mu jaoks. Esiteks ikkagi peaaegu kodune koht, teiseks hooaja esimene võistlus on varemgi kaks korda minu jaoks seal olnud ja mingi esimese pildi ikkagi annab, mis talvega juhtunud on. Kolmandaks sealt saigi enamvähem alguse kogu minu nn võistlussport. Samas on tegemist raske jooksuga, sest reeglina selleks kuupäevaks pole eriti joosta jõudnud ja need kaks tõusu, mis seal rajal on, kustutavad ikka väga ära kui seal veidi üle pingutada.

Oma jooksuvormist polnud mul selget ülevaadet. Jooksnud sellel aastal vähe (rajal täitus 100.km) ja viimased kaks nädalat üldse mitte. Kui ma enne starti sellele mõtlesin, tundus see terve igavikuna ja polnud üldse kindel, kas ma selle ligi 12 km üldse lõpuni joosta jaksan. Ja kas ma üldse pingutada jaksan. Ja mis värk üldse on.

Stardis oli 4 kraadi sooja ja vihma sadas. No täpselt minu ilm. Vähemalt ei teki sellise ilmaga mingit vedelikuprobleemi ja päiksepiste teemat ja kõik muu on juba lihtsamini talutav.
No mina siis olen see "kliimapõlgur", kes jooksis lühikeses dressis ja itsitasin kui Heikki oma jänesenahast kasukaid ja fliisist kindaid selga toppis enne starti :). Ja ma päris ainuke ei olnud, mõned ikka olid veel. Nägin üht kodanikku, kes lausa paljajalu läks jooksma. Nii et on hullemaidki hulle.
Stardis seisis mu kõrval üks noormees, kes teatas, et palub tema ümber jooksjatel mitte pritsida, sest tal on uued tossud. Ja olidki siuksed helerohelised ja nunnud :) Igatahes lõi see muhe huumor tunde heaks kuidagi.

Jooksust rääkides, oli tunduvalt kergem kui arvasin. Juba esimesel tõusul vaatasin, et ohoo, päris lihtsalt läheb üles seekord. Sammus sellist kergust küll ei olnud ja eks ta siuke toore jõu pealt tulistamine oli, aga seda toorest jõudu jagus küll. Kui 4 kilomeeter piiksus täis ajaga 5.15, võtsin kõvasti tempot vaiksemaks, no ei jõudnud rohkem :) Tegin täpselt sama rajavaliku nagu siin tehti. Raskeks läks mul sellel viimasel tõusul, mis sealt ojast üle tulles on, kuskil 8. km vist. Seal mingi 100 inimest mööda vist läks ka. Ja pärast tõusu ka veidi aega mööduti nagu postist. Aga läks jälle paremaks ja lõpus oli jõudu küll veel. Lõpuspurdiga jäin igatahes järjekordselt hiljaks ja oleks võinud veel mõned kohad parandada küll lõpukohta. Ametlik lõpuaeg siis 1.10.55, netoaeg koguni üle 2 minuti sellest parem, mis tähendab, et kui viitsiks õigel ajal regada ja saada õigesse stardigruppi, saaks alguses tunduvalt paremini minema ega peaks nii palju energiat trügimise ja tempomuutuste peale raiskama. Pikematel jooksudel ei ole enam seda probleemi, aga sellise pikkusega jooksudel on veel vahe suur. Viljandis varem on start läinud tänavalt ja pole sellist troppi tekkinud, ei teagi, miks vaja läbi staadioni värava järsku oli see mass ajada. Aga no laias plaanis vahet pole. Viljandis on ikka kuidagi tore joosta. Ja kokkuvõttes olen ma tulemusega ka väga rahul. Viimati jooksin Viljandi jooksu aastal 2011, enne seda pikka vigastuste jada ja siis jooksin ajaga 1.14 nii et võib rõõmustada küll, ma arvan. Korralik märk maas ja eks vaatame vaikselt edasi.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...