Monday, September 29, 2014

Ilus oli olla, sest et kole oli möödas

Läheb jätkuvalt tõusvas joones.
Kolmapäeval käisin korraks jõusaalis ja tõmbasin 10 mintsa sõudekat, punnid põhjas. Ja see oli väga hea. Siis ma vist taipasin esimest korda, et see kehv vorm on põhiliselt mul ikkagi peas. Igaks juhuks tulin kohe ära ja läksin ShinDosse. ShinDo oli seekord täiesti teistsugune. Esiteks pandi käima Vangelise The Conquest Of Paradise soundtrack, mis on ju ülikõva muss (vahemärkusena ütlen, et kuskil trennis oli Pink Floydi Another Brick In The Wall, mis oli ka täitsa ootamatu mu jaoks, aga ma enam ei mäleta, milline treener jaa kus seda lasi) ja teiseks kui varem tuli mul seal trennis hirmus uni peale, siis seekord tuli mingi väga mõnus tunne, mis pani mu niimoodi naeratama nagu oleks kuskilt hullarist õkva välja astunud või jumal teab mis sodi täis süstitud. Muidugi tõe huvides tuleb ära mainida, et loomulikult ma ei paindu nii palju kui seal trennis ette näidatakse. No umbes poole peale või nii, a mul on sellest suhteliselt ükskõik, Vastavalt võimetele ikka :)
Ja see imelikult hea tunne püsib siiani.
Laupäeval ma korraks isegi kaalusin varianti, et läheks suusatajatega imikat tegema. Aga kuna mul läks uni jõle vara ära, ilm oli imeilus ja kuskil kuklas ikkagi lamp läks põlema, et ei ole vaja pikka trenni minna praegu, siis läksin hoopis jooksma. Jooksin 9.37km ja tulin juba tagasi kui suusatajad parasjagu alles startima hakkasid. Jooks oli väga kerge ja mõnus. Ma ei mäleta, kas või millal viimati on olnud nii lahe joosta. Tempot muidugi polnud ollagi, aga see ei ole praegu ka teema.
Pühapäeval  täpselt sama värk, ärkasin vara ja läksin jooksma. Ilm oli päris tuuline, aga muidu ka ikka päike paistis ja puha. Joosta oli jälle kerge ja mõnus. Jooksin 11.39 km oma olematus tempos.
Pea enam ei valuta. Jalad ka veel mitte :)
Vot. Mingisugune enneolematult rahulik tunne on, mis on väga võõras, aga üldse mitte halb. Et sa nagu tead, et ei ole vaja tõmmelda. Äkki nii jäädaksegi vanaks?

Heikki jooksis vahepeal Berliinis isikliku reksi, mis kihlveo kontekstis on halb uudis, aga muidu palju õnne! :)

Tuesday, September 23, 2014

Suusad joonele!

Kuna motivatsioonipuudus kiusas ja vist mitte ainult mind, siis läks ärplemiseks ja  lõpuks ka kihlveoks Tartu Maratoni peale. Praegu hea lahmida, maraton veel piisavalt kaugel ja jõuab veel vormi ajada küll. Või siis et "homme hakkan" saab veel pikka aega mõelda :)
Niisiis kodanik suusavihkajaga sai kokku lepitud, et paneme suusad joonele. Ja et ikka võistluse moodi oleks, siis käib sõit ikka auhinna peale kah. Detailidesse siinkohal ei hakka laskuma, aga kõik on täpselt dokumenteeritud kirjalikult ja arhiveeritud :)
Senised tulemused, mis õnnestus ajaloost välja kaevata, on sellised:

2007 mina 8.16 suusavihkaja 5.44
2008 vist jäi ära kuna lund ei olnud
2009         6.43, suusavihkaja 5.27
2010 jäin starti hiljaks pool tundi ja katkestasin, suusavihkaja 5.59
2011         6.23, suusavihkaja ei startinud kuna oli liiga külm
2012 murdsin varbaluu, suusavihkaja 6.25
2013         5.42, suusavihkaja ei startinud, ma ei mäleta miks, vist jättis terve suusahooaja vahele
2014 jäi ära kuna lund ei olnud

Kellel midagi targemat teha pole, võib teha panuseid selleks korraks :)

Muidu tegin eelmisel nädalal:
T 4 km jooksu
K ShinDo
P 8 km jooksu

Eluvaim hakkab tasapisi sisse tulema, aga ega päris hea ikka veel ei ole. Pühapäevane jooks oli küll paljulubav, aga järgmisel päeval ikka veits väsinud. Aga vaikselt justkui hakkab looma.

Monday, September 15, 2014

Vaikselt algusest peale

Ma pole tegelikult eriti kunagi süvenenud sellesse, et joon palju kohvi. Ilmselt tuleb see harjumus kaasa kodust, kus minu arust kogu aeg vanemad kohvi jõid. Ja kui ma nüüd vanematel või vennal või õel külas käin, siis esimene asi on ikka kohv tulele ja teine asi on järgmine kann kohvi tulele :) Ja ikka must ja mõru muidugi nagu õige kohv olema peab.
On ikka mainitud mitmeid kordi, et issver kui palju kohvi, aga pole nagu väga süvenenud sellesse lausesse. Süvenema hakkasin siis kui tööl vist lühikese aja jooksul kolmandat korda kommenteeriti, et peab ikka kõva tervis olema, et nii palju kohvi kannatab juua ja et kohvi joomise rekord meie firmas on ilmselt minu käes :) Kuna mul ikkagi suht kehv oli olla ja väsimus tappis, siis mõtlesin, et prooviks korra oma ruudust veits välja mõelda ja teha mõned asjad natuke teistmoodi.
Varem ma jõin vist siiski veits vähem kohvi. Kui ahelsuitsetamise lõpetasin, asendasin sujuvalt ühe tegevuse teisega, mis on väga tüüpiline sõltlaste skeem. Alkohol asendatakse suitsuga, suits kohviga, kohv söömisega ja siis tavaliselt hakkavad inimesed trenni tegema. Ma üritasin trenniga otse üle põllu lõigata :)
Üldiselt on mul välja kujunenud kindel kohvi joomise reziim. Hommikul kl 7 kruus kohvi, tööl kl 9, 11,13 ja 15 ja kodus kl 18 või noh, siis kui ma sinna jõuan. No mina ei oska öelda, kas seda on palju või mitte, aga mõtlesin, et võtan siis algatuseks iga päev ühe kruusi vähemaks ja vaatab, mis juhtub.
Plaan oli ära jätta kl 15 kohv ja lükata natuke edasi kl 13 kohvi.
Ja siis teine eesmärk oli saada enne südaööd magama. Või vähemalt tuli ära kustutada.


Niisiis kohvi ja unepäevik :)
1. esmaspäeval jõin tööl ühe kruusi kohvi vähem ja läksin magama 23.58. win ja win
2. teisipäeval kohviga sama täpselt, magama 23.50 jälle graafikus
3. kolmapäeval kohviga sama, magama 23.34, jälle win
4. neljapäev magasin sisse ja ühtlasi ka välja, mistõttu pidin otse voodist jooksma liiklusummikusse ja ei jõudnud juua hommikust must have kohvi. Bensukast polnud ka aega võtta. Niisiis esimene tass kohvi alles kl 9 kontoris. Ja jäi ka ära veel üks tass kohvi kuna mul oli üks tööalane kohtumine, mis sõitis mu kohvigraafikusse sisse. Magama ka nibin nabin 23.53
5. reedel olin ka ilusti graafikus kohvijoomisega, aga magamise osas oli juba graafik nädalavahetuse oma ja kell oli kindlasti 2 läbi.  Aga nädalavahetusel polnud ka plaanis graafikus püsida. sest hommikul saab ju magada kaua vaja. Laupäeval käisin pulmas ja kes seal kella vaatas.
Aga kohvi osas püsisin küll ilusti graafikus ka nädalavahetusel.

Trennidest.
Kuna juba kummaliseks kätte läks, siis mõtlesin et proovin siis juba midagi päris imelikku ja käisin ShinDo trennis :) See siis selline Jaapani venituste trenn, kus kuus erinevat venitust ja igat neist tehakse 5 kuni 10 minutit ja peab rahulikult sisse ja välja hingama. No et tõmbab tšakrad lahti ja pärast oled nagu uuesti sündinud :) Üldiselt ma suhtun kogu sellisesse idamaisesse värki teatud reservatsiooniga ja skeptiliselt. Umbes, et kui jumal oleks tahtnud, et mind idamaine värk huvitaks, siis ma oleksin sündinud hoopis teises kohas. A noh, silmaringi avardamise mõttes võib ju ikka vaadata, mis toimub.  Trenn siis oligi täpselt selline, et viiruk põles ja lind laulis ja energiakanal avanes :) Kui sa oled ikka teinud trenne, kus sa 30 kraadises ilmas hüppad suusasaabastega kaks tundi (liialdus muidugi), siis toimunu kohta on suht imelik trenn öelda, aga no las ta siis olla.
Igatahes point on, et kui see värk läbi sai, oli mul absoluutselt hea olla ja see kummaline väsimus ja kehv tunne oli läinud. Vat nii.
Neljapäeval käisin jalga testimas ja jooksin 2km+ kõndisin 2,6km. Hea tunne püsis. Pea ka vist esimest korda valutama ei hakanud pärast liigutamist.

Peavalu põhjustest ka räägime või? Peaga juhtus nii, et virutasin selle kogemata Rootsis vastu tulekustutit nii et veri lahti :) Vahejuhtum leidis aset kaks päeva enne rullsuusamaratoni ja kuigi see tõenäoliselt ei mõjutanud oluliselt tulemust (sest vorm oli niigi kehv), põhjustas see tõenäoliselt siiski oksendamispeatuse teisel ringil ja rikkus kogu funi ja chilli. Või siis et lõi lihtsalt viimase naela kirstu. Ühtlasi tänan reisikaaslasi, kelle valuvaigistid ma kõik nahka panin :) Õige oleks olnud muidugi mitte stratida, aga kussa saad kui juba kodust nii kaugele läinud oled.

Edasi läks juba seltskondlikeks üritusteks ja relaxiks ja elu on juba nii ettevaatlikuks teinud, et kui alkoholipudeliga kasvõi ainult samas toas viibin, siis järgmisel päeval trenni ei lähe. Kiire on niikuinii juba ammu möödas ja nüüd võib väga rahulikult otsida seda tunnet, mille pealt suuri asju tehakse.

Vaatasin eilsed maratoniajad üle ja kõik on megaajad jälle paugutanud. Anne kärpis 50 mintsa maha maratoni ajast, mis on päris õudne vaadates oktoobris toimuva rogaini poole. Eks tal tuleb teha põhimõtteline otsus, kas läheb head tulemust tegema ja kellegi teisega või siis jalutame minu tempos ja jutustame niisma, tulemusele ei keskendu. Aga teisest küljest Anne maratoniaeg annab jälle lootust, et ravid oma katkised kohad ilusti terveks ja kõik ei olegi kadunud. Tuled üks päev ikka ja teed oma asja ära. Lahe!

Monday, September 8, 2014

Rohelised surevad sügisel

Nonii.  :)
Läks veits käest ära ja üle võlli kogu see spordivärk, mistõttu tuleb mõnda aega madalat profiili hoida, haavu lakkuda ja kuidagi järje peale tagasi saada.
Vorm on hetkel nii kehv, et ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Miks nii kehv on, sellele väga ühest vastust ei olegi. Eks juhtivad šveitsi teadlased uurivad asja ja küllap nemad juba teavad et miks ja millepärast.
No põhimõtteliselt juhtus see, et juba juunikuises laagris tõmbasin veits üle, mistõttu jalg hakkas valutama. Nädal aega hiljem tundus, et on okei ja oli vaja joosta ümber järve. Kuna see jooks toimus jaanilaupäeval ehk siis rummist rummini, siis tõenäoliselt ei saa ka alahinnata ka alkoholi osakaalu selles, et järgmise kuu sport tuli kalendrist kõik maha kriipsutada.
Siis kui sääreluu oli jälle ordnungisse saadud, tuli kuumalaine, mis oli jubejube ja kestis talumatult kaua. Muidugi ma ei jõudnud ennast liigutada ja kuigi ma mõnes trennis isegi käisin, siis peale virisemise ma seal eriti midagi ei jaksanudki.
Kokkuvõttes paremaks midagi ikkagi ei läinud peale asjaolu, et jalad enam ei valutanud.
Novot ja laias plaanis polegi sealt kohast edasi saanud. Pingutada ei jaksa üldse, motivatsiooni ka eriti pole ja kodus on ka täitsa tore olla. Silm ei sära ja kõik on halvasti :) Lunastasin oma kihlveovõla ehk ostsin uue teleka ja päris lahe on teleka ees vedeledes järjest mõttetumaid seriaale vaadata. Kõrvalt kommenteeriti, et pidin vaatama selliseid saateid kus on ainult minust paksemad inimesed. Hmm. No kõlas kuidagi väga valesti juba ja vedasin ikka välja ennast toast lõpuks.
Algatuseks käisin corefitis ja abs expressis eelmine pühapäev, mis on siis rohelised trennid ehk peaks olema kerged, aga no mu arust küll midagi kerget seal ei ole. Kui kangi tõsta jõuab iga loll (vabandust), siis corefit  nõuab ikkagi keskendumist, vahepeal oli nii palju tegemist, et ma suutsin isegi ära unustada kui kehv on olla :) Muidugi need "lihtsad aeroobsed sammud, mis on kõigile jõukohased" on selline kosmos, et mina neid küll järgi koperdada ei oska ja peeglist vaadates näeb see kohutavalt naljakas välja. Aga see tasakaaluosa on küll päris lahe.
Sellest kahest lihtsast pühapäevasest trennist olid mul kõik lihased valusad reedeni. Mis on arusaamatu.  Eile (ehk siis täpselt nädal hiljem) käisin ainult corefitis ja täna on tunne täitsa okei, mis arvatavasti on petlik ja millesse tuleb ülima ettevaatlikkusega suhtuda. Esialgu tõmban järjest maha võistlusi, kuhu ma ennast reganud olen. Kesse ütles koguaeg, et rega varem, on odavam? Pähh.

Ühesõnaga klopib põlved puhtaks ja hakkab vaikselt algusest peale.
Alustuseks püüaks normaalsel ajal magama saada ja kohvi tarbimise kuidagi normaalsetesse raamidesse tagasi tõmmata.
Maratonid peavad veits ootama.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...