Kadunud pulsivöö tagasitulek

Möödunud nädalal juhtus mitu ägedat asja, mis tähendab,  et.. presenteeriks siinkohal mõnda eredamat

1. tuli kõne Pärnust: " kuule, ma leidsin ühe kilekoti seest siukse musta rihma, umbes 2cm lai ja siuke kõva osa on keskel" Jee, raisk! Mu kadunud pulsivöö! Läks väga napilt, et uut vööd ei jõudnud osta. Me ei ole kohtnud vist umbes eelmise aasta septembrist. Ju siis on jälle aeg tutvust sobitada.

2. auto ei läinud käima! :) see tähendab, et võtmest ei läinud ja tuli jälle juhtmetest panna. Üüü kui lahe on juhtmetest auto käima panemine. Umbes sama lahe kui säilivusaja ületanud õlle minema viskamine. Selline fafaa värk :) 

3. tegin skiergo 1 km sprinti ja jaksasin kannatada lõpuni, mis on ka ülilahe. Aeg ka veits paranes võrreldes eelmise aastaga, aga see ei olegi väga oluline siinkohal. Oluline on, et käsi lahti ei lasknud énne lõppu :) Pärast langesin nagu niidetult ja pinnalaotus vedeles abitult tükk aega jõusaali põrandal. Sprint on jätkuvalt kole raske. Aga selge on ka see, et kui TM  lahendus finišsirge peale läheb, siis tahtejõu ja triitsepsiga ma peaks küll eest ära sõitma sellel kõhetute käsivartega jooksjal :D
Ńumbrimaniakkidele siis et 500m eelmisel aastal 2.09, sellel aastal 2.03 ja 1000 m eelmisel aastal 4.32 ja sellel 4.22.
Skiergoga oli selline huvitav lugu, et käisin eelmisel päeval Functional body trennis (kus ma olen siiski korra aasta tagasi ka käinud nagu ma just tuvastasin) ja seal nagu midagi erilist ei olnudki, selline suht kerge lihastrenn, 5 kg raskusega mõned väljaasted ja nipetnäpet. Ok. Ühe jala peal seistes tegime kangiga kükke ka ja võibolla see seletab ka seda, miks kann valus oli järgmisel päeval. Ühesõnaga kui ma üles ärkasin hommikul, oli mul tunne nagu oleks hakklihamasinast läbi käinud paar tiiru. Käed rippusid lihtsalt kuidagi küljes ja istuda oli valus :) Aga läks veits paremaks ja kummalisel kombel see ergomeetri tirimist ei seganud. Ja mis on huvitav: pärast seda killerkilomeetrit polnud käed üldse nii pehmed kui enne. Täitsa arusaamatu.

4. pühkisime wii pealt tolmu maha ja veetsime lastega kõvasti kvaliteetaega.  Korralik aeroobne trenn kui ikka hakata rekordeid tegema :D Ja meie majas käib kõik rekordite peale. Isegi koristamine. Sest muidu meil keegi ei viitsiks ennast liigutada, motivatsioon peab ikka olema.

5. kõige totram asi, mis eelmisel nädalal juhtus, oli et ma leidsin lasteiaiast (!) oma maratoni jooksu soki. Ulme, aga nii oli.

6. ühtegi meetrit ei jooksnud. No ei viitsinud.