Monday, December 28, 2015

Vana-aasta maraton

Sai siis ikkagi veel üks punkt jooksuhooajale pandud.
Seekord joosti maraton Aivo toetuseks ja seega polnud üldse küsimustki, kas minna või mitte minna. Loomulikult tuli minna.

Muidugi ma plaanisin ka usinalt treenida :)
Aga siis läks nii nagu ikka tavaliselt läheb ja kokkuvõttes jäi ikka väga õhukeseks ettevalmistus, et mitte öelda otse, et puudus. Siiski suvest oli päris viisakalt jooksukilomeetreid all ja et ma päris ära ilmselt ikka ei sure, seda ma ikkagi uskusin ka.
Kõige keerulisemaks osutus küsimus, mida selga panna. 10 kraadi sooja iseenesest on ju lühikese dressi ilm, aga samas lubati tuult ja värki ja üsna keeruline oli otsustada. Pärast pikka kaalumist otsustasin siiski mitte panna kilekat ja panin pika varrukaga särgi lühikese alla. Mis võis olla viga. Ja siis ikkagi nats üle põlve püksid mitte päris lühikesed.


Ma ei ole kunagi varem viie ringiga maratoni jooksnud ega osanudki arvata, kuidas see üldse tundub ja mida endast kujutab. Teadjad rääkisid, et neljas ring on kõige raskem ja nii see tõesti oli.
Esimene ring oli päris okei, väga kerget tunnet jalas ei olnud, aga midagi häda ka ei olnud.
Teine ring oli jalg kerge ja see oli kohe päris mõnus ring. Välja arvatud asjaolu, et vahepeal sadas vihma, mis kenasti pealaest jalatallani läbi leotas.
Aga ma teadsin, et kohe läheb jamaks ja ega see ei lasknud ennast väga kaua oodata.
Kolmanda ringi esimene pool oli endiselt hea ja siis saabus haamer nr 1 ehk 23. km lõpus ütlesin oma jooksuseltskonnale tšaupakaa, ma enam teiega ei jõua ja võtsin tempot maha. Ringi lõpus ehk siis 25,3 peal olin ma neist maha jäänud umbes 500 meetrit. Aga mul oli juba raske. Ringi lõpus joogipunktis olid sõbrad magneesiumiga ja ma ütlesin, et pean ühe ringi veel ilusti ilma vastu ja pakkugu siis. Aga suht kohe, kui sealt punktist minema läksin, lõid jalgadesse esimesed krambid ja see läks aina hullemaks. Tagantjärele arvan, et oleks pidanud just siis võtma magneesiumi ja võibolla pärast neljandat ringi teise ka, aga seda teist mul poleks niikuinii sel hetkel võtta olnud kuskilt.Terve neljanda ringi ma mõtlesin, et viiendale ringile enam ei lähe. Kui Sparta joogipunktis rääkisin, et krambid ja raske ja et ei tee viimast ringi, siis mulle öeldi, et maratoni ajal ongi krambid ja et sellist varianti ei ole, et ei tee viimast ringi. No eks ma sain ise ka aru, et ei ole.
Aga sisimas ma olin ikka selleks hetkeks täitsa kindel, et lähen koju ära.
Neljanda ringi viimasel paarisajal meetril jõudis mulle järgi ühe käega mees, kes enamvähem tsiteeris mulle mu enda lauset, kuidas katkestada mitte mingil juhul ei tohi ja kasvõi roomata tuleb lõpuni. Sellel hetkel oli mul päriselt piinlik, et ma katkestamisele üldse mõtlesin. Nii ma jõin ja sõin rahulikult ja kallasin sisse magneesiumi ja läksin ikkagi viimasele ringile. Keskendusin algul ainult ees jooksvale ühe käega mehele ja terve selle ringi oli ta mu nägemisulatuses ilusti, kuigi järjest kaugemal. Magneesium tegi kergemaks olemise ja krambid andsid järele, viies ring oligi kergem kui neljas ja pärast vaatasin, et ka kaks minutit kiirem.
Ja lõppu ma igatahes sain. Aeg oli 5.32 või midagi sinnakanti. aga see ei oma mu jaoks mingit tähtsust tegelikult. (Aga sellegipoolest minut parem, kui Stockholmis, kuhu ma läksin vist 4.40 aega jooksma :)) Ja jube hea meel oli, et ei jätnud pooleli.Oleks tahtnud seda meest tänada, aga ta oli juba läinud.


Noh, päev pärast maratoni oli tunne igati vinksvonks, tiba kange siit ja sealt, kuid ei enamat. Aga järgneva öö vähkresin unetult ja teisipäeva hommikuks oli selge, et olin ikka veits külma saanud.
Kolm päeva oli kurk haige ja pead oli valus keerata, aga õnneks läks kiirelt ja kergelt.


Jõulud said ka õnnelikult üle elatud ja kaal täna hommikul on isegi tiba väiksem kui enne maratoni starti. Selles mõttes sai ikkagi kõik õigesti rehkendatud :)
Üldiselt olen ma nüüd suusahooajaks valmis. Suusad tõin linna ja ootavad koridori nurgas oma aega.
Aga kus kurat on lumi?







Wednesday, December 16, 2015

Igatsus exceli tabelis

s
u
t
e
l * s e *
- u u n
a u t i
s l e l
u l e
u s * u k *
* s * a u u
k l õ
i a t
n k s
h * i i *
s e s r
a t s a
b a a
a l a
* v * * k p *
C  2015




Tuesday, December 8, 2015

Mul mitte millestki ei ole laulda

Märkamatult on möödunud kuu aega autovabalt nagu niuhti.  Ja tiksub kaks kuud ka kohe täis kenasti.
Autoga jätsime siis lõplikult hüvasti ja see peaaegu murdis mu südame :(


Elu ühistranspordiga on jõle tüütu, aga kohati jällegi tore ja puha. Noh, istud bussis, vahid tusaseid inimesi, saad meile saata ja telefoniga mängida, käed vabad- see on tore. Raamatut saab ka lugeda, aga siis on oht õigest peatusest mööda sõita. Ja vahel ikka magan konkreetselt terve tee. Samas võtab kogu igapäevane logistika liinil kodu- lasteaed- kontor umbes tunnikese rohkem kui autoga. Ehk siis tavapärase peaaegu 2 tunni asemel (hommik+ õhtu) võtab see minult peaaegu 3 tundi päeva parimat aega. No kõnnin natuke rohkem küll, aga trenni mõttes on see ikkagi null, lihtsalt raiskab aega. Kokkuvõttes kl 19.30 jõuan töölt koju keskmiselt, siis kiiresti söök vaja teha ja kl 20.30 juba jõuakski trenni. No vat ja see juba nõuab suuremat tahtejõudu kui mul enamasti on ja nii ma kuskile väga ei jõuagi. Jõllitan telkut kala pilguga ja nii need nädalad lähevad. Selline väga ebaefektiivne ajakasutus siis.


Vastik olme rikub kõik ilusad unistused ja soovid ja kaotab sära silmist.


Paistab, et pop teema viimasel ajal on elada kuu alkoholivabalt, aga mul vist on olnud isegi mingi 7 või 8 alkoholivaba kuud sel aastal, mis kindlasti pretendeerib kuskile isiklikku absoluutsesse tippu. Põhjus number üks on see, et mul on liiga vähe aega olnud sõprade jaoks sellel aastal. Põhjus number kaks on olnud soov viia miinimumini lollide vigastuste risk. Ja põhjus number kolm on see, et kui juba peoks on läinud, on need eranditult kõik lõppenud ikkagi absoluutse veendumusega, et "enam kunagi ei joo!" :) Nii et täitsa ratsionaalsed põhjused ja vähimatki pingutust pole selle nimel vaja teha olnud. Aga kui ma nüüd mõtlen, kas mu elus on miskit sellepärast paremini (välja arvatud asjaolu, et pole kuskilt alla kukkunud), et kas mul on mingit ressurssi kuskil rohkem või mõistus kuidagi teravam, siis vist mitte. Vähemalt mina seda küll kuskilt otsast ei tunneta.


Vaatamata kõigele eelnevale: mõned korrad ma olen ikka olnud tugev ja vedanud ennast isegi jooksma vastu ööd ja veetnud mõned pikemad lõunad jõusaalis. Ses mõttes väga käest pole asju ikkagi lasknud. Joosta on olnud täitsa mõnus. Esimene hetk, kui sa kell 21 astud uksest välja, tuul tahab pikali puhuda ja vihma kallab kraevahele, on muidugi ebameeldiv, aga edasi on täitsa tore olnud. Üldiselt paistab, et saab jõuluni välja ilusti lühikese dressiga hakkama sel aastal.


Aga uus aasta toob palju muutusi ja tekib jälle aega, et suurte silmade ja avatud meeltega ilma ja inimesi uudistada. Pole enam palju jäänud.
Õnneks lund ka ei ole.

Monday, October 26, 2015

Hakkame lund ootama

Jooksuhooajale võib vist siinkohal joone alla tõmmata. Võistelda rohkem plaanis ei ole.
Kuigi mul on vorm hea praegu ja ilm on ka täpselt väga hea jooksmiseks. Selles suhtes väikse "võibolla" jätan õhku.

Kahjuks ma ei leia enam üles seda plaani, mis ma hooaja alguses tegin. Aga igatahes tegin ma kõike muud, kui ma sinna kirja pannud olin. Kui mälu ei peta, siis Tartu jooksumaratoni 23 km oli ainuke, mis oli kirjas ja mille ka tegelikult tegin.Ülejäänu on planeerimise  vaatevinklist täielik feil :) Aga muus osas oli hea hooaeg.
Tulemustele ülearu ei orienteerunud ja rohkem huvitas protsess ja põhjus-tagajärg seostest aru saamine. Jooksnud olen ma sel aastal rohkem kui kunagi varem ja vist ka targemini kui kunagi varem. Mõned piiridel balansseerimised ikkagi olid ja mõned hetked, mis eriti kriitikat ja analüüsi ei kannata, aga laias plaanis maandusin tervetel jalgadel ja muu ei lähe selles katgeoorias arvesse :) Seega õnnestus teha vigastustevaba hooaeg! Äge!
Kui tulemuste poole pealt vaadata, siis kaks distantsi, mida ma olen kiiremini jooksnud kui sel aastal, on Maijooks ja 21 km. Ülejäänud ringidelt vist tuli igalt poolt isiklik reks. Mitte et vorm oleks nii jube hea olnud,  vaid valisin sellised jooksud, mida ma ei ole ammu jooksnud või mida ma pole üldse jooksnud. Ses suhtes võibolla kõige adekvaatsem tulemus võrdlemiseks on SEB  21 km, mida ma olen jooksnud 9 minutit kiiremini ja see ülejäänud isiklike rekordite rida on rohkem konstrueeritud reaalsus ja ilus vale :)

Edasine plaan on jõusaalis kangi tõsta ja muid vigureid teha, mida ammu pole teinud ja võibolla natu joosta ka ikkagi veel kuni tuleb lumi ja saab lõpuks suusatada. Suusahoojaks olen endale motivatsioonipaketi kokku pannud ja see peaks nii kõva küll olema, et aitab trenni lohiseda ka kõige kehvema ilmaga.

Auto suhtes oli mu sisemine hääl õige ja katsed seda reanimeerida on siiani ebaõnnestunud. Ja nii ta seal teises linna otsas seisab. Seetõttu olen ma kaks nädalat ühistranspordiga liikunud, mis muidu on okei, aga tähendab pool tundi varem uksest välja astumist ja pool tundi hiljem koju jõudmist, rääkimata sellest, et kui muud trenni ikka saab kuidagi teha, siis rullitrenni küll mitte. Ja muidugi on kõik eluks vajalik ju autos. Näiteks korvpall ja kartulid :) Ja keegi ei viitsi neid sealt käe otsas ära tassida ometi. Aga peale kõige muu tähendab see ka seda, et kõnnin iga päev vähemalt 2 km rohkem kui muidu kõnniks ja halba see mulle kindlasti ei tee. No ja siis loomulikult tähendab see ka max kiirusega 100 meetrit sprinti kaks korda päevas. Kontsadega.



Tuesday, October 13, 2015

Viljandi Linnajooks



Pärast maratoni oli mul plaanis ainult puhata. Seega läksin teisipäeval lapse trenni ehk siis väikeste korvpallurite emade trenni. Nuh, mõnus lebo, saab juttu ajada ja kergelt liigutada, mõtlesin mina.
Paras koormus pärast maratoni.
Haahaa! Tegelikult toimus trenn koos noorsportlastega ja läks kohe esimesest minutist hulluks hüppamiseks ja see kestis kahe joogipausiga tund aega. Siis kõhulihased otsa. Sssa raks! :) Kokkuvõttes ei jõudnudki teiste emadega rohkem rääkida kui paar korda "dziisas kraist" karjatada ja ega need teised emad olid valdavalt veel vähem kontaktivõimelised. Kui ma Sparta trennidega võrdleksin, siis umbes nagu Marise jump fx (mida vist enam ei ole?) või siis nagu Mariuse ventti kõik hüppeharjutused järjest ilma pauside ja jõuharjutusteta.
Aga millegipärast ma jaksasin jube hästi hüpata, kuigi ainult paar päeva oli maratonist möödas ja ma pole sellist intensiivset trenni sada aastat teinud. Igasugune ettevaatlikkus, ja mõte viilimisest kadus esimese kolme minutiga. Päris hea oli üle pika aja sellist ägedat trenni teha, kuigi võibolla tiba valel hetkel, aga ikka oli lahe ja ega midagi tagasi ei hoidnud. Ja ma panin tähele, et mõnest noorsportlasest jaksasin ma isegi rohkem hüpata. Eelkõige arvatavasti sellepärast, et ma taolisi harjutusi olen ikkagi mõned korrad elus varem ka teinud.


Nii. Kuna jalg oli juba soe ja nädalavahetuseks lihased enam kanged ka ei olnud, siis tegin Viljandis ka väikse tiiru. Esiteks sellepärast, et eelmisel õhtul olin ma juba niikuinii õiges maakonnas sünnipäeval ja sünnipäeva kalorid oli vaja kiirelt minema ajada. Teiseks kuna ma seal eelmisel aastal käisin ja mulle meeldis. Ja kolmandaks mu õde lubas starti tulla ja ma tahtsin seda nalja näha, kuidas ta sealt Pikalt tänavalt üles roomab. Olgu öeldud, et roomas küll, tubli tüdruk!


Viljandi rada meenutas mulle sel aastal veel rohkem Marcialongat kui eelmisel aastal, sest seekord võeti ka eraldi Pika tänava läbimise aega ehk siis mäkketõus, mis on väga lahe mõte. Rada oli täpselt sama, mis eelmisel aastal ja mu arust on see üks äge rada.
Jooks oli kergem kui ma ootasin. Tõusudest jaksasin ilusti joosta, välja arvatud see viimane Pikk tänav, kus pool tõusu ikkagi kõndisin. Kui mälu ei peta, kõndisin eelmisel aastal terve tõusu. Tõusu koht oli mul 25 kohta tagapool kui finishikoht, ehk siis kaotust tuli seal kõvasti juurde. A noh, mõned M70 vanuseklassis osalejad tulid ikka veel kauem üles :)
Rada oli 10.4 km pikk ja aeg oli 1 h 01min, mis on umbes 2,5 minutit parem kui eelmisel aastal. Ühseõnaga hästi, ma arvan.

Täna ma mõtlesin, et nüüd on nagu jooksuga sotid selged selleks aastaks, täna ma lähen rulli sõitma. Arvake ära, mis juhtus? Väga õige: auto ei läinud käima. Ja isegi juhtmetest ei läinud. Mingi kuues või üheteistkümnes meel ütleb, et nüüd on päris jama majas ja kestev tulevik sõnast "Saab" on "saan". Või siis "ei saa". Tõlgendamise küsimus.

Tuesday, October 6, 2015

Tartu Linnamaraton

Pärast Tallinna jooksu tegin põhjaliku süvaanalüüsi, töötasin läbi kõik olemasolevad andmed, võrdlesin ja arvutasin. Lihtsustatud matemaatika näitas, et kui ma Pärnus jooksin 21 km ajaga 2.16 ja kolm nädalat hiljem maratoni ajaga 5.23, siis Tallinna 40 sekki kiirem poolik (ja samamoodi 3 nädalat enne maratoni) ei pruugi mulle ka palju paremat aega tuua kui suvel. Umbes poolteist minutit või nii. Gurat.
Ühesõnaga tuli midagi teha ja aega oli vähe. Nagu ikka.
Seega panin kõik segavad asjad silma eest ära ja keskendusin. Harjutasin vaikselt jooksu, kui ei viitsinud siis ei jooksnud, kui olin väsinud, siis ei jooksnud, kui keset trenni enam ei viitsinud, siis läksin koju. Ehk siis proovisin ennast mitte ära väsitada enne maratoni. Natuke sain kaalu ka allapoole suure surmaga, kuigi vähem kui meeldinud oleks. A noh, parem ikka kui mitte midagi.
Igatahes sain ma sellise mõnusa jooksutunde tagasi täitsa.


Starti ma läksin strateegiaga, et jooksen 4.45 jänesega seni kui jaksan no ja siis koperdan kuidagi lõpuni, sest kolme tunni peal tuleb kindel haamer.
Maratonihommikul sidusin just tossu paelu kinni kui aknast hakkas sisse paistma ilus kollane päike. Nonii, ilus päikseline ilm, absoluutselt! :) Õnneks oli vähemalt tuuline, mis natuke tegi asja kergemaks. Ja see oktoobri päike enam nii jube killer ikkagi ei ole.
Stardis oli terve ports tuttavaid ja jällenägemisrõõmu. Päike paistis, lind laulis, vahtraleht langes ja päris kena oli olla seal. Ja nii ta algas.


Noh, 4.45 jänese tempo sobis mulle tegelikult väga ilusti ja koos me läksime. Ses suhtes sai strateegia ilmselt õige võetud. Kui ma mingi jooksuvea tegin, siis võibolla 21 km vaheaja punktis, kus mina muidugi sõin :) ja jänes pani minema eest paarisaja meetrise vahega. Võtsin selle vahe kohe kinni, aga võibola poleks pidanud seda spurti tegema ja vaiksemalt võtma. Aga siis ma veel jõudsin. Ja grupis oli hea joosta. Päris mitmed jooksjad jäid jalgu ja kes juba jalgu jäi, see grupiga kaasa tulla ka ei jõudnud. Ja see oli kuidagi väga mõnus tunne, et saad maratonil juba inimestest mööda joosta :)


Haamer saabus 25. km märgi juures. Täiesti järsku ja lajatas nagu labidaga. Siis seisin natuke joogipunktis, sõin rahulikult :), panin kõrvaklapid pähe ja Metallica röökima ja hakkasin vaikselt edasi liikuma. Reielihased kiskusid  krampi (pole ühelgi maratonil sellist asja veel olnud vist), aga kannatas ikkagi joosta vaikselt ja vahepeal läks juba päris heaks uuesti. Kell sai muidugi jälle tühjaks ja kahjuks täpselt siis, kui oli 4.25 stardist ja kõige raskemad kilomeetrid ees, pupillid kuklal ja ajataju täiesti kadunud. Ma ei tea, kui palju ma oleks jõudnud rohkem punnida, kui ma oleks näinud kui palju kell on. Võibolla ei oleks. Aga võibolla natuke oleks viimases kahes joogipunktis vähem seisnud. Aga seda ma ei saa kunagi teada.


5 tunni jänes jooksis mööda, kui oli natuke alla 5 km lõpuni. Parasjagu oli selline koht, kus kergelt tee tõusis ja ma ei jõudnud järgi minna.
Ja siis kirss tordil oli muidugi see lõpp. Kõigepealt algas munakivitee, kus ma oleks peaaegu kõhuli käinud, sest ei suutnud jalga piisavalt kõrgele tõsta. Ja siis Toomemägi, kust ma kuidagi üles roomasin. "šveitsi jalgrattaga mees" lükkas mulle glükoositableti suhu ja ütles, et näri, kohe on joogipunkt. See "kohe" tundus küll kõige pikem "kohe", mis mu elus üldse olnud on :) A noh, siis sai see tõus otsa ja ülevalt alla oli natuke siiski kergem tulla, kuigi mitte märkimisväärselt.


Noh, ja siis oligi juba finiš ja puha. Tehtud! Aeg oli 5.05. Mis on 13 minutit parem kui mu eelmine isiklik rekord. Ja vist oleks imelik nutta, et parandasin isiklikku reksi 13 minutit, aga oleks tahtnud 19 :) Noh, eks järgmise (või ülejärgmise või jne) maratoniga lihvin selle 5 mintsa ka maha sealt lõpust. Küll jõuab. Mul enam ei ole seda "pean saama alla 5 tunni, muidu suren" tunnet.
Muidu mulle Tartu rada väga meeldis. Oli kruusateed ja metsa ja munakive ja parke ja kõike. Kui ma peaks näitama, kust ma jooksin, siis ma suudaks ainult esimesed 500 meetrit kindlasti paika joonistada. Edasi kratsiks juba kukalt. Täiesti tundmatu linn. Kaks korda Edeni juurest möödumist suutsin tuvastada, Prisma ringi ja no siis lõpp ülikoolist edasi oli ka nagu selge, aga muul ajal ei saanud ma üldse aru, kus ma olen või kuhupoole jooksen. Õnneks oli rada väga hästi tähistatud, muidu ma oleks küll ära eksinud seal.


Tartu kuubiku neli ala saingi kokku. Väga võimalik, et rohkem seda kunagi ei juhtu. Vähemalt hetke plaanide kohaselt mitte järgmisel aastal. Kui ma just rattaga sõitma ei hakka.

Friday, September 18, 2015

Tallinn. Ainult üks ring.

Tallinnas siis seekord ainult üks ring, 21.1 km. Ja kuigi mitu inimest kergitas kulme, et kuidas üks, kui alati on kaks olnud, siis tõe huvides mainin, et viimati ma jooksin Tallinnas maratoni aastal 2012.
2013 jooksin ühe ringi. Ja 2014 võtsime maratoni ajal hoopis Võrus viina :) Nii et järjepidevus on tegelikult juba ammu kadunud.


Enne seda jooksu ostsin ma enda kellale uue laadija, mis muuseas ei takistanud mind tegemast ikkagi täpselt seda sama viga, mis kahel eelneval nädalal. Tegelikult ma läksingi plaaniga proovida isiklikku reksi parandada või vähemalt sellele väga lähedale joosta, aga panin ikka tibakse liiga kiiresti minema algul. Ja nii ma vaatasin, kuidas 3. km aeg piiksus kinni 5.12 ja 10,5 km vaheaeg ajaga 1.00.. siis eks ma muidugi väsisin ära. Kui juba selge oli, et 2.06 ei tule ka seekord kuskilt otsast, siis lasin jala sirgu ja väga hambad ristis ka ei punninud. Muidugi paistis jõhker päike ka kogu jooksu aja kenasti pähe nagu heaks traditsiooniks saanud ja eks see kustutas lõpuks täiesti ära. No ei istu mulle see "ilus päikseline ilm" kohe mitte üldse.
Seega tegin sellise kehvavõitu 2.15 aja, mis on mingi 40 sekki parem ainult kui suvel Pärnus. A noh, vaadates positiivset külge- ikkagi parem. Seega suund on ikkagi õigele poole laias plaanis, mis sest, et millimeetriga on vahe. Ja esimest korda üle mingi saja aasta oli selline hea kerge tunne joostes (esimesed 10 km), mitte ainult toore jõu pealt kangutamine.
Vot. Muidu oli tore. Nii palju rõõmsaid kohtumisi, nii palju tuttavaid ja sõpru, nii palju jutustamist ja emotsioone. Ikka korralik jooksupidu.


Mis siis veel. Aa.. kaalu hakkasime ka jälle kollektiivselt langetama. Seekord kolmekesi. Ja esialgu läheb edukamalt kui eelmine ring. Motiveeriv auhind sai ka vahele lükatud ja kõigil langeb nagu kolin :)





Tuesday, September 8, 2015

Jooksuaeg

Algatuseks jooksin ümber Ülemiste järve. No selle jooksuga läks untsu kõik, mis minna andis.
Kõigepealt oli mul kallal mingi kahtlane tatitõbi. Kahtlustan, et sain selle Tartust rullimaratonilt tulles, kui väljas oli jälle mingi 27 kraadi sooja ja autol sai kont põhja keeratud. No jah, palju seal vaja on pärast võistlust. Igatahes nina oli tatti täis ja olemine selline kergelt udune. Peale selle polnud ma kolm nädalat meetritki jooksnud. Aga no värske õhk ja paar tundi ikkagi külmakapist eemal halba kindlasti ei tee, mõtlesin. Niisiis- starti!
Stardis oli kõigepealt mega tuul, muidu oli jälle kena päikseline ilmake. Kuna kaotasin ära oma kella laadija, siis tuli teha selline teadmatuses kobav jooks ehk siis ette oli juba teada, et algus tuleb liiga kiire. Täpselt nii läkski. Alguses spurtisin kohe minema ja jooksin 3 km ühe suusataja tuules ilusti, kes küll eemalt vaadates tegi sellist vaikset sörki, aga minu jaoks jooksis ikka liiga kiiresti :) No edasi läks raskeks ja tempo hakkas järjest kukkuma. 8.km oli vist kõige raskem, siis hakkasid massid mööduma ja tunne oli nagu oleks seisnud lihtsalt rajal. 10. km peal oli joogipunkt, seal küsisin kella ja mulle öeldi, et  on 1.03 stardist. Tõmbesin joogi ka selle peale veel veidi valesse kohta ja läkastasin järgmisel kilomeetril nii, et kõrvalt juba küsiti, et on mul ikka kõik korras.  Võeh. No raske oli ja lõpus metsavahel oli jalg juba täitsa sirgu ja kõndisin igast künkast juba üles. Lõpuks aeg oli 1.30. midagi. Aga muidu oli tuju hea ja kõik tore. Nägin mitmeid sõpru ja tuttavaid, ajasime pikalt loba ning aeti ka esimesed suusa-kärbsed pähe tuuritama uueks hooajaks.


Sel nädalavahetusel jooksin Pärnus Jüri Jaansoni 2 Silla Jooksu, mis esimest korda oli venitatud nüüd täpselt 10 km pikkuseks ja mõtlesin, et lähen proovin oma ajast ja arust pärit 10 km rekordi 1.02 üle joosta.
Kuna laadija on jätkuvalt kadunud asjade hulgas, siis jooksin jälle ilma kellata. Ehk siis ülearu optimistlik ei olnud, et see ikkagi õnnestub. Aga kui ei proovi, siis ei saagi teada, onju.
Stardinumber oli mul jälle viimases grupis muidugi, mis tähendas, et tuli hakata kõvasti mööda jooksma. No stardipaugust stardijooneni kulus juba minut. Sillal oli selline tore pudelikael, kus polnud lihtsalt parata ja tuli oodata kuni pundar hargneb, üle sillakäsipuu ju ei jookse. Pärast silda esimesed kilomeetrid sai tehtud päris suuri haake jõekaldalt, et sobiva tempoga seltskonnani jõuda. Selles suhtes oli algus ikkagi suht konarlik ja kindlasti ka natuke liiga kiire. Kuskil 5. km peal küsisin mis kell on ja aeg, mis mulle öeldi, oli selline, et väikse kukkumisvaruga justkui oleks pidanud jõudma. Aga väga natuke pidin tempot ka umbes selles kohas alla võtma. 8. km peal olin juba üsna väsinud, aga aega pärides selgus, et oli ikkagi varu ja arvutasin, et kui päris ära ei kuku, siis peaks tulema ilusti.

Ja tuli ka.
Jee! :)


















Monday, August 24, 2015

Tartu rulluisumaraton, 21 km

Mõeldud- tehtud!
No kokku õnnestus saada kahel korral rulluisk alla. Ja kolmas kord siis maratonile :)
 Pidurdamist ma natuke youtubest jõudsin vaadata, aga reaalselt asfaldil ei jõudnud proovida. Seoses sellega oli enne starti ikka kerge elevus ka sees. Kukun? Ei kuku? Keegi minu ees kukub ja sõidan otsa? Mahun mööda? Kardan? Ei karda? Ei karda, see oli selge tegelikult. Stardikoridoris koperdasin igaks juhuks ääri mööda, et maha ei sõidaks kedagi kogemata.
Reaalselt tegelikult polnud seal rajal ühtki hullu laskumist ega tõusu, kõik laiad ja sirged laskumised, mis mingeid erioskusi ei nõudnud, lihtsalt natuke enesekindlust ja julgust. Ja need vajalikud komponendid paranesid iga kilomeetriga. Tõuse natuke ka oli, aga kuna mu just Otepäält laagrist tulin, siis tundus ikka suhteliselt sile maa.


Väga mõnus võistlus oli, kiiret kuskile ei olnud ja puudusid ka oskused, et väga kihutada (ja ka rullid on mul väikse rattaga), seega lihtsalt nautisin ja püüdsin nii kabedalt uisutada kui välja tuli.
Kuna ma stardist sõitsin minema viimasena, siis sain ma isegi mõnest inimesest mööda, mis oli väga meeldiv :) Nii et lahe oli! Aeg oli 1.11, mille üle ei oska ka nuriseda. Õhh, isegi negative split tuli ära ja jõudu jäi üle küll veel.


Õnneks pidurdada ei olnudki vaja :)

Wednesday, August 19, 2015

Puhkus läbi

Kui puhkus on tavaliselt mu väga nõrk külg, siis seekord ma saatsin kõik pikalt ja tõesti lihtsalt puhkasin. Midagi asjalikku ei teinud, lihtsalt lebotasin, võtsin päikest (!) ja kärutasin autoga ringi

Ronisin igasse torni















ja ujusin igas lombis




jaa.. murdsin veel ühe suusakepi, paraku juhtus see Jõulumäel rullimaratoni stardis mingi viienda paaristõukega ja maraton jäi sõitmata kahjuks või õnneks. No mis sa oskad öelda..
Ja punkti panin puhkusele suusalaagriga ehk rullisin Otepääl paar tiiru ja mõnus oli siledale maale vahelduseks mäest alla ka sõita. Laagris oli üks selline võimlemistrenn ka, mis oli meil koos lastega. Ja kui laste jaoks olid seal keerulised ainult mõisted "vasak","parem"ja "võtke maleruutu", siis vanainimese jaoks olid need enamvähem ainsad asjad seal, mis nagu käigupealt selged olid, kõik ülejäänu jälle kinnitas seda, et tasakaalust ja koordinatsioonist ei ole ikka mitte õhkagi olemas, isegi kui vahepeal mingi illusioon on tekkinud justkui midagi nagu oleks. Tühjagi. Null.

Ühesõnaga oli tore ja ma ei mäleta enam, millal ma viimati nii põhjalikult puhkasin. Ilmselgelt liiga ammu.

Esmaspäeva hommikul tagasitulek reaalsusesse oli selline ee.. ää.. ütleme siis karastav. 148 läbitöötamist vajavat kirja postkastis, veitsa uusi ja segaseid teemasid ja siis kirss tordil  olid muidugi laagri videod, mis ma lolli peaga kohe hommikukohvi kõrvale lahti tegin. Õu hvaakk! :D Igatahes ehmatas see mind nii ära, et ma pole kolm päeva midagi süüa julgenud, mis oluliselt rohkem kaloreid annaks kui jääkuubikud. A noh, eks tasapisi see pilt mälus ilmselt tuhmub ja esialgu suuri panuseid ei julgeks teha sellele, et see shokiteraapia mõju väga pikaajaline on. Peaks ühe kaadri välja printima ja külmkapi peale riputama.

Põhimõtteliselt võib minu poolest nüüd kohe homme pool meetrit lund maha sadada. Isegi talverehv on all autol kuna kuskil vastu Kaliningradi oblastit läks rehv katki ja sai alla ostetud, mis kohalikust kalurikülast võtta oli :) Suuskadel on vist ka kliister all, ma kahtlustan :) Ehk siis Kodanikul Tartust oli peaaegu õigus arvates, et ma istun niikuinii koguaeg, tuttmüts peas ja suusad jalas, taburetil, et saaks kohe minna, kui esimene helves langeb.

Thursday, July 30, 2015

Buhkus

Seekord läks maratonist taastumine väga kiiresti ja nii nagu vaja.
Kõik sai tehtud targasti ja hooaega polnud vaja kohe ära lõpetada. Jee! :)
Kolm päeva hiljem koperdasin rullsuuskadega trenni. Millegipärast lastakse trennis kiiresti sõita ainult siis, kui ma olen jõle väsinud ja üldse ei jõua. Novat tol päeval täpselt nii oli jälle loomulikult, koperdasin ühe käbi otsa ja kukkusin ka. Tegelikult ma nägin seda käbi ja toksasin ta suusaga eest ära. Teise suusa ette :) Aga kuna kiirus oli olematu, siis õnnestus jälle kuidagi täitsa terveks jääda. Asfalt on mind hellalt hoidnud küll siiani.
Üks päev tegin joostes esimese lõigutrenni üle.. ee.. kahe aasta? Pold paha.


Kuna imelikult heaks läks, siis proovisin üks päev topispalli ka trennis visata. Ja isegi see oli päris okei. No natuke ikka käsi tappis, sest pole ju sada aastat selles trennis käinud. Järgmisel päeval oli plaan vaikselt rulli sõita, tasa- tasa, aga siis muidugi kästi jälle kihutada paaristõugetega. Selg ja käed olid kanged topispallist, kõht oli tühi ja kuskilt aiast tuli siukest grilli lõhna, et võta või suusad alt ja mine küsi süüa :) Kokkuvõttes triitseps on ikka tiba valus selle hullamise peale lõpuks. Aga see on kõik okei, okei.


Aga nüüd juhtub selline imelik asi, et mul hakkab kohe puhkus ja ma täpselt ei teagi, millega seda süüakse. Need, kes varem puhkusel käinud on, teadsid rääkida, et kui hommikul kl 9 alkoholiga alustada, siis ei pidanud tööasjad hetkekski enam pärastlõunal meenuma.






Tuesday, July 21, 2015

Mulgi maraton 2015

Niih. Siit ta tuleb. Kaua tehtud kaunikene.
Mulgi maratoni eellugu on selline, et eelmisel aastal jäi see ära ja korraldajad lubasid siis kohe, et sel aastal 18, juuli tuleb maraton ja joostakse Ruhjast  Karksi-Nuia. Vägev! mõtlesin mina ja kui ma kevadel jooksuplaani tegin, siis kaevasin selle info uuesti välja ja panin ilusti isiklikku kalendrisse sisse ka. Paraku aeg muudkui möödus ja polnud ei kippu ega kõppu maratonist. Kuskil mai lõpus uurisin kohalikelt, et kas ikka toimub, aga mingit infot ei saanud. Seega järeldasin, et ju siis ei toimu ja kriipsutasin selle maha. Hakkasin hoopis veidi hilisemateks maratonideks põhja tegema, et siis hiljem vaadata, kuhu paugutama minna. Seega oli aega laialt ja jooksuga võtsin väga rahulikult.


Ja siis kaks nädalat tagasi tuli info, et maraton tuleb ikkagi! Pagan küll, noh. Kuna infot ei olnud ja registreerunuid ka peaaegu üldse mitte, siis lõplik kinnitus toimumise kohta tuli kaks päeva enne jooksu. Ja raja profiil muidugi ikka öhöö ... Lõuna-Eesti laadne, mitte mingi sile Tallinn :)
Ühesõnaga, midagi läks korraldamisega kuskilt metsa ja nagu nad ise ütlesid: ajame ikkagi selja sirgu ja teeme ära!
Seega tuli valida, kas mitte joosta alla 5 tunni või üldse mitte joosta. Pärast pikka kaalumist mõtlesin, et tegelikult mis vahet sellel ajal on ja tahaks ikka hirmsasti kodujärve ääres finišeerida (samas ka üritust ikkagi toetada, sest kontseptsioon tundus äge) ja otsustasin ikkagi minna ja rahulikult läbi tiksuda. Ja muidugi ka plaan B, et kui mingi jama on, siis saab 30. km peal maha tulla enamvähem kodu ukse ees.

Start oli kl 7.oo Ruhja linna (mis peaks olema Läti põhjapoolseim linn) keskväljakult. Sinna saamiseks oli Karksi-Nuiast võimalik minna bussiga, aga mul vedas ja vanemad viisid mu hommikul autoga starti, mistõttu sain ma pool tundi kauem magada. Sellegipoolest pidin juba 5.30 püsti ajama ja hommikusöögi kuidagi sisse suruma. No see öine söömine on ikka vaevaline mu jaoks ja ilmselt jäi ka natuke õhukeseks. Ja jäi ka vahe stardiga natuke liiga lühike.
Stardis oli 17 jooksjat :) nendest omakorda 7 vist olid Lätist. Naisi oli rajal kaks, peale minu veel üks lätlanna. Stardist minnes läks naiste võit mul kohe käest. Vaatasin, et jooksis kuskil 6.30 km tempos ja ma ei julgenud järgi minna, kartes, et haamer saabub kole vara. Niisiis oli võit läinud :) ja kiiret väga ei olnud. Läti poole peal oli udu väga tihe ja jooksjad kadusid silmist paari esimese kilomeetriga. Ja niimoodi see jooks algusest lõpuni läkski, et nägemisulatuses polnud ühtki jooksjat. Üksi vaikselt jooksin Lätimaa uduste heinamaade vahel ja nautisin ilusaid loodusvaateid ja värskelt niidetud heina lõhna. Neuskeni aida joogipunktis tervitasid lätlased neljas erinevas keeles ja pakkusid istet ja seltskonda ja puha. Eesti piirile jõudsin 3 minutit pärast seda, kui sealt oli antud poolmaratoni start ja kolme minutiga oli kõik tee puhas ja stardikangastki õhk välja lastud. Kiired poisid.  Ja nii tore oli, kui hõigati rõõmsalt "Tere tulemast Eesti vabariiki!"
Väga mõnus jooks oli täpselt sinnani kuni oli udu. Kuskil kella 9 paiku udu hajus ja päike naeratas taevas rõõmsalt lagipähe nagu alati. Siis läks kohe raskeks ka. Kuskil 20. km-l sain esimese kerge haamrikese, 30. km-l teise ja 36. km-l kolmanda, aga need olid kõik sellised talutavad haamrid, mis sundisid lihtsalt vaiksemalt võtma ja mingi aja pärast läks jälle paremaks. Joogipunktides oli tuttavaid ja sai lobisetud, rahulikult söödud ja joodud (ilmselt natuke kauem, kui oleks hädapärast vajalik olnud) ja siis jälle teele. Maastik oli käänuline ja künklik, ühtki igavat pikka sirget ei olnud ja lahe oli joosta.
Lõõtsamees Juliuse joogipunkti tahaks ka kindlasti ära mainida, see oli äge. Pärast seda punkti tuli suur hernepõld ja hetkeks käis läbi pea, et ossa kus seal raksutaks :P Pärast seda Nuuda järve ääres tuli korraks mõte, et hüppaks sisse sinna enne viimaseid raskeid tõuse, nii palav oli. Kuigi tegelikult vist ei olnud väga palav. Napp 20 kraadi selleks kellaajaks.
Viimased 10 km sisaldasid kaht kõige raskemat tõusu ja esimesel neist oli mu fännklab ilusti reas joogipudeliga. Väikse pojaga jooksime koos tõusust üles käest kinni, siis pidin jälle üksi edasi hakkama saama. Kannatasin ära need Nuia tõusud ja üle finišijoone ma sain. Seekord ilma igasuguste vigastusteta ja ülimalt positiivsete emotsioonidega.
ma olen viimase tõusu otsas kolme tamme juures, kui pingsalt vaadata :)
 Aeg oli 5.23, aga see ei oma mu jaoks hetkel erilist tähendust. Või kui, siis ainult nii palju, et paari kuu pärast peaks olema üsna reaalne see 4.59 lõpuks ära joosta ja selle jaoks tuleb kergem rada valida.


Super rada minu arust! Ega see ei ole kindlasti rekordi jooksmise koht, ikka elamusmaratonide alla liigitaks.  Vähene osavõtjate arv, ilus udune suvehommik ja kohalik loodus tegid sellest minu jaoks küll erakordse maratonipärlikese. Isikliku mõõtmena veel koduseinte toetus ja käehoidjad, joogipudelit ulatavad käed täpselt seal, kus vaja ja pärast mõnus aftekas vanemate aia kirsipuu, maasikapeenra ja hernepeenra bermuudas.


Kahe maratoni vahele jäi natuke üle kahe aasta. Vahepeal ma enam päriselt ei uskunud, et ma kunagi veel üldse maratoni jooksen. Aga nagu targemad ütlesid, maratoni-isu tuleb tagasi.
Ja nii oligi.









Wednesday, July 1, 2015

Suvine bliss

Käes on jälle bensiini põletamise hooaeg ja elu kahe linna vahet on alanud. Sest suvel on ikka elu ju Pärnus. Ja töö Tallinnas. Ja kohv Märjamaa bensukas. Ja trenn seal, kus parasjagu aega tekib.  Ok tegelikult olen paar viimast korda hoopis rongiga reisinud. Ja maailm on rongis ikka teistsugune ja kirevam, pealegi on käed vabad ja wifi levi igal pool hea. Seoses sellega on rütm selline suvine ja jämedate reziimirikkumistega ning sekka eksib ära ka kultuursemaid üritusi.


Siinkohal ma pühendaks lõigukese Ziggy Wildile, kelle kontserdile ma Pärnus jõudsin. No Ziggy Wild on täielikult live bänd, sest nad on lihtsalt nii lahedad tüübid. Rahvast oli mingi paarikümne inimese kanti, aga Laura laulis nagu oleks staadionil tuhandete ees ja samas igale ühele personaalselt. Seisin meetri kaugusel lavast ja mõtlesin, et peaks laskma autogrammi panna kuskile särgile, et ilmselt on see viimane kord, kui nii lähedalt sellist bändi näeb. Lihtsalt on selline suure lava bänd mu arust. Ja siis ma mõtlesin veel, et küll on hea, et see solist sealt superstaari saatest omal ajal nii vara välja kukkus, ei pidanud tegema mingit piinlikku mainstream plaati ja sai kohe oma rida ajama hakata. Ja see on ülilahe, mis ta laval teeb. Pöörase energiaga naine. Aeroobikatreeneri ja metslase sümbioos :) Mulle meeldib.
Vot.


Kui teemas püsida, siis jooksukilomeetreid vaikselt koguneb ja samm justkui läheb natuke kergemaks. Mitte küll nii hästi kui mulle meeldiks, kuid siiski, pisikeste sammude kaupa ja kõigele vaatamata. Maratoni plaan on veel lahtine ja mitmete küsimärkidega, aga keerleb peas üha intensiivsemalt ja küllap tuleb minna millalgi. Igatahes nägin ma öösel unes, kuidas ma jooksin 39 km trennis ja aeg oli 3.57 :)


Ja siis eile koitis see päev, kui käisin rulluiske proovimas. Ja see oligi täpselt nii lihtne ja lahe, kui ma endale ette olin kujutanud. Ei mingit platsi peal kakerdamist, ikka kohe minekut ja sain edasi küll. Ja meeldis ka.  Et siis kui kuubikule mõelda, oleks mingi distants sealt täitsa söödav. 10 km suudan ma kindlasti läbida, kui maha ei sõideta. Selle ma testisin kohe esimesel katsel trennis ära ja sõitsin esimese soojaga 11 km. Aga samas, selle jupi pärast ei viitsi hakata nii kaugele kolistama. Aga 21 km võibolla oleks ka sõidetav? Aga 42 km? :)







Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...