Viru maraton

Õigupoolest oli mul plaanis laupäeval teha hoopis sõudeka 3. etapp ja ei mingit maratoni. Eriti veel mitte uisus. Aga siis hakkasid tuttavad suusatajad rääkima, et oot mis mõttes, suvel toksid suusakeppidega asfalti ja siis kui saab suusatada, siis sikutad mingit sanga. Kui ma selle üle järele mõtlesin, tundus see tõepoolest täitsa vale. Et misasja sa siis veel ootad, tõesti. Niisiis sai plaan ringi tehtud. Küll jõuab seda sõudekat tirida veel küll ja küll. No ja natuke oli vaja ärritada ka suusavihkajat, et ta ennast liiga mugavalt tundma ei hakkaks :)

Viru maratoni pole ma kunagi varem sõitnud. Enamasti on see minu arust ära ka jäänud (vähemalt minu lühikese suusakarjääri jooksul) ja siis edasi lükatud kuhugi, kus see on juba mingi muu asjaga kokku jooksnud. Aga seekord igatahes toimus, kuigi veits lühemana kui originaalis. Ametlikult oli kirjas 36 km, aga minu kell näitas 34,8.

Väga mõnus maraton oli. Lund oleks võinud tiba rohkem olla, aga arvestades seda, mis mujal on, oli seda jälle üllatavalt palju. Aga sõita oli küll kerge. Väga ei punninud, aga päris ka ei jalutanud, sellise väikse varuga, nii et oli hea ja mõnus. Ja hea oli vist kõigepealt sellepärast, et paar päeva varem käisin ma trennis, kus mulle kõik vead järjest ette loeti, mis ma teen ja räägiti kuidas see värk tegelikult käima peaks. Ja eks ma proovisin siis, nii nagu aju vastu võttis. Midagi igatahes võttis, sest ma kahtlustan, et mu uisutamise oskus paranes umbes kaks korda selle ainsama trenniga.
Kuna maratoni teise ringi sõitsin ma praktiliselt üksi ja kuskile väga kiiret ei olnud, siis oligi siuke nunnu ja ilus. Ainult mina ja lumi. Ja suusad. Üüh.. :)
Lõpus, viimased 4 km ei olnud muidugi enam eriti ilus, sest neid tõuse oli seal ikka palju ja rada keerutas staadioni ümber. Kogu aeg oli tunne, et kohe on finiš, aga ikka keerutas sealt mööda järgmisele tõusule. A no iseenesest midagi tapvat ka ei olnud, on hullematestki tõusudest üles ronitud. Aeg oli 3.01 ja elu pikim vabatehnika ots siis siiani.

Jizerska Padesatka

Sellist nime kannab Tšehhi maraton ja sealt ma just tulen.
Et suusakilomeetri hind alla saada veidi, tegin kaks starti.No et kui juba, siis ikka oksendamiseni :) Kõigepealt 30 kiltsa vabalt ja siis 50 kiltsa klassikat (millest ametlikult sai 45 ja tegelikult ei teagi kui pikk see täpselt oli, erinevate arvamuste kohaselt 46 kuni 48, oletame siis, võtame siis keskmise, et oli 47)

Vabatehnika maratoni ajal oli ilm super, rada super ja minu suusk ka super. Klõpsutasin pilte ja püüdsin kohalikega suhtlust arendada, aga need ei osanud silpigi peale kohaliku keele. Rada oli selline, et algul oli 9 km pikk tõus, mis oli üsnagi raske, aga edasi oli puhas rõõm. Või no vähemalt selle tõusuga võrreldes rõõm :)

Üleval platool oli ilus.
Kuigi udune.
Ja allatulek oli veel ilusam. Avanesid ilusad vaated linnale oru põhjas ja mägedele, mis eemal taevani ulatasid. Või no vähemalt poolde taevasse :)

Aga seda ilu polnud enam aega pildistada, sest suusk oli nii hea ja oleks kiired laskumised raisku läinud. Ühesõnaga puhas suusarõõm oli see maraton. Ja aeg oli kah 2.24 ehk väga hea minu kohta. Pole elus varem nii kiireid kilomeetreid arvatavasti teinud.

 

 

Klassikaga polnud asi enam üldse nii ilus. Esiteks oli üks päev vahet kahel maratonil ja sel päeval oli 8 kraadi sooja ning vihma kallas kui ämbrist. Stardiks oli jälle miinus ja lühidalt oli kõik jääs. Samas lubati lumesadu ja suurt tuult, mis tähendas, et kõik läks keeruliseks. Et suusk on liiga pehme, seda ma teadsin muidugi juba varem ja õhtul enne maratoni, pärast seda kui mulle seda veel umbes 10 korda öeldi, olin ma juba täitsa närvis. Ise ka imestasin, sest mul polnud plaanis seal mingit universumi rekordit sõita, lihtsalt loodust nautida, klassikat sõita ja suuska (muidugi ka vormi) testida Tartu jaoks, aga ikka lasin üles kruttida ennast.
Alustuseks siis see sama 9 km pikkune tõus. Aga veel enne seda alustust õnnestus mul kõigepealt üle stardijoone kukkuda mingil arusaamatul põhjusel. Rada oli jääs ja suusk ei pidanud absoluutselt. Ma ise ka enam tagantjärele ei oska öelda, mismoodi ma sealt tõusust üles sain, aga kuidagi igatahes sain. Tahtejõu ja tugevate käte abil :). Minu arust läksid seal tõusul minust mööda kõik inimesed maailmas, kellel üldse suusad olemas on. No muudkui tuli ja tuli ja tuli neid vasakult ja paremalt.
Aga lõpuks sai see tõus läbi ja siis sõitis mööda dr Holden ja veits ergutas ja kuidagi mõjus hästi mulle, vähemalt tuju läks paremaks. Järgmine tõus oli juba lühike, aga suusa mõttes sama lootusetu.
Ja siis.. siis hakkas sadama lund ja tuul läks järjest tugevamaks. Suusk hakkas tasapisi pidama ja mida rohkem sadas, seda paremini pidas kuni ühel hetkel polnud enam häda nagu midagi. Võrreldes teistega mul libises suht hästi ja täitsa tore oli sõita, lihtsalt väsinud olin juba selleks ajaks ja eks reedene sõit oli kindlasti ka kuskil keres veel mingil määral. Ühesõnaga sõitsin oma sõitu ja võitlesin loodusjõududega, Kaks korda sõideti laskumistel ette ja sahatati konkreetselt pikali. Korra vasakule ja korra paremale küljele, mistõttu on mul üsna sümmeetrilised 10 cm läbimõõduga sinikad mõlema kintsu peal :). Lisaks oli veel paar napikat, kui iseseisvalt oleks käna pannud, aga vedas.
Ehk siis kokkuvõttes oli raske maraton ja hea meel, et õnnestus tervelt finišisse saada. Tehtud! Jess!
Aeg oli vist 4.35, mul endal polnud vähimatki aimu kellast, sest aku sai tühjaks enne poolt maad juba ja mulle tundus, et olin terve igaviku seal rajal. Tegelikult polnudki nii kaua kui arvasin.
Vist võib rahul olla küll. Tunne oli hea ja kuskilt miski järgi ei andnud. Peale suusa. Aga see on kõige lihtsamini lahendatav probleem ja eks peab natuke arvutama ja nõu pidama targematega. Jõudu on ja vähemalt finišisirgel sõitsin paaristõukega kolmest mehest mööda (tervitan Heikkit).

Muidu Tšehhis oli erakordselt kehv kohv igal pool, eriti keegi ei viitsinud rääkida üheski võõrkeeles ja wifiga oli ka kehvasti. Aga reis oli igati lahe ja nalja sai kõvasti. Nagu ikka. Akud laetud ja elu ilus jälle.



Head uut aastat!

Jälle siis uus number ja kaks nädalat korrektorlint vaja käepärast hoida kuni ära harjub selle numbriga.
No uus aasta algas kohe siukse pungi ja rocknrolliga et ohohoo ja igasugused ilusad lubadused sellest, mida kõike uuel aastal teen või kindlasti ei tee, ei oma minu enda jaoks mitte mingit kaalu hetkel :). Ja ma midagi ei hakka lubama ka. Peale selle, et ma Heikkit võidan :)

Kui veel korra vaadata üle õla aastasse 2014, siis maraton jäi jooksmata ja pikk rogain jäi tegemata. Pikim puhas jooks üldse vist, mis ma tegin, võis olla ümber Viljandi järve 12 km, võimalik, et paar km pikem ots mõnes trennis ka, aga üldiselt sinna auku ta jäi. Rogainid muidugi olid pikemad, aga seal ju koguaeg ei jookse. Lihtsalt nii kui rohkem koormust andsin, lõi põletiku jalgadesse ja oligi hooaeg läbi juba juuni lõpus tegelikult. Siis käisin ühes spordiklubis (nimesid ei nimeta :P), ühe personaaltreeneri juures (nimesid ei nimeta :P) ja ta ütles mulle, et tee mis sa teed, mine kasvõi joo, aga sporti ei tee, kui talvel suusatada tahad. No ja ega umbes nii oligi. Suve lihtsalt stressasin maha ja ravisin jalgu. Igatahes tundub, et see oli väga tark soovitus ja sügiseks ma tõesti jalad korda sain.
Natuke õppisin ka märke lugema, kust maalt ikkagi trenniga paljuks läheb ja loodetavasti oskan natuke varem edaspidi käigu välja võtta.
Eks näis, kuidas läheb. Kindlasti ma ei ole plaani maratoni jooksmisest maha matnud, aga samas mul pole vaja ka seda iga hinna ees teha. Kui saan trenni teha ja kõik klapib, siis arvatavasti üritan ikka millalgi alla 5 tunni ära joosta. Muidugi mul ikka mingi unistus on olemas, millal ja kus ma seda teha tahaks, aga las ta praegu jääb välja ütlemata.

Aga kõigepealt tahaks suusatada. Kahjuks lund antakse meil siin jao pärast nelja päevaste intervallidena. Samas on see ka hea, sest muidu paneks ju kohe üle jälle :) Nüüd jääb puhkamiseks ka aega ikka.

Mis siis veel.. ahjaa, alternatiivmuusikanurk ka muidugi: aasta 2014 parim plaat on loomulikult see, kus mu enda laps laulab. Selle plaadi tegemise nahka läksid nii mõnedki mu trennid, lapsed elasid kuu aega stuudios praktiliselt ja emad ootasid stuudio ukse taga võileibadega. Aga tulemus oli kõike seda väärt ja kuigi see ei ole just parim lugu näitena sellelt plaadilt, siis kuulake ikkagi :)

Siis veel üks peen plaat, mille jõuluks sain, on Ariel Pink. Ja selle plaadi lahedaim lugu:

Ja kindlasti väga hea plaat jooksmiseks on Genka/Paul Oja plaat. Ega seda eriti kuskil mujal kuulata ei kannata kui kõrvaklappidest, sest on ropp ja rõve, aga pagana terav ja vaimukas ikkagi ka ju. No riimigeenius on jälle hoos. Ma vist ei hakka siia igaks juhuks linkima Bakkushani :) Äkki mul ema käib ka salaja blogi lugemas :)

Ühesõnaga ilusat ja vigastustevaba aastat kõigile ja unistage suurelt! :)