Sunday, May 24, 2015

Maijooks 2015

Ja tehtud ta jälle sai.
Enne seda tegin väga rahulikud ja suht lühikesed trennid, käisin kaks korda jooksmas ja korra tegin kerge jõutrenni. Viimase sörgi tegin veel reede õhtul, et äkki teeb kuidagi jala lahti. Võibolla tegi ka.

Starti ma läksin oma arust viisaka varuga, mingi veerand tundi varem, aga oh üllatust: esimene grupp oli täis ja teise grupi keskele ma kuskile siis jäin. Ehk suht masendav stardipositsioon. Aga kuna mu jaoks see jooks ikka nii jube oluline ka ei olnud, siis ei viitsinud seal võimlema ka hakata. Mõtlesin, et küll mööda saab kuidagi. Niikuinii tuleb joosta äärest, aga kahjuks seekord sattusin jälle valesse äärde, täpselt nagu aastal 2011. 2013 läksin välimisest äärest ja sealt sai ikka tunduvalt paremini kihutada minema. Kohe kui rada lauluväljakult välja keeras, oli pealtvaatajaid raja äär täis ja suht võimatu oli kohati ikka see möödumine. Hiljem siis tuttav plaaditud kraavipõhi, kuni selverini :) No tuli ikka joosta jälle külg ees ja püüda mitte üle joosta tütarlastest, kes keset teed järsku seisma otsustasid jääda kolmekesi korraga. Samas jäid kohe ette esimesest grupist startinud ja kogu aeg tuli tempot ja trajektori muuta. Sellise hea jooksurütmi sa kuskil 4. km peal alles ja siis jäid ka ikka inimesed täiesti ootamatult ees kõndima, lihtsalt neid oli natuke hõredamalt ja nii palju ei seganud.

Tundub, et paljud inimesed ei adu üldse, mis tähendab mitu tuhat jooksjat, kes päriselt ka jooksevad. Ja mu sõnum on tegelikult, et kui sa ikka tead, et 200 meetri pärast tahad kõndima hakata, siis ei ole vaja esimesest reast startida. See tekitab troppe ja ohtlikke olukordi. Ja sealjuures ka seismajääjale endale. Ses suhtes võiks need stardigrupid ka ikka vähekse paremini organiseeritud olla. Aga noh, ilmselt sellise mastaabiga üritusel sellised asjad on paratamatud ega kao kunagi kuskile. Ja eks ma ise pean ka kuidagi harjutama ennast mõttega, et tuleb ikkagi tunduvalt eespoolt minema saada.

Aga selles mõttes oli lahe joosta, et võistlusvaim on küll tagasi ja ikka pingutasin nagu jaksasin. No enamvähem. Jooksin väga paljudest mööda ja see oli väga mõnus tunne :) Need kaks olematut tõusu, mis seal rajal on, olid ootuspäraselt rasked, aga muidu polnud tegelikult viga midagi. Polnud see kiirus ka nii maas midagi nagu ma arvasin. Aeg oli 37.29, mis tähendab, et kaotasin oma eelmisele korrale kõigest 34 sekundit. Sealjuures ma vaatasin, et kui eelmisel korral jooksin esimese km ajaga 4.52, siis seekord oli 5.56 ja järelikult ülejäänud rajal ei kaotanud ma tegelikult üldse mitte tuhkagi.
Mis tähendab, et kokkuvõttes samas kohas tagasi enamvähem ja võiks ju arvata, et trammi alt väljas. Uus võimalus teha teistmoodi vigu kui eelmisel korral.  Ja küllap ma teen ka. Ma veel ei ole otsustanud täpselt, et milliseid :)

Iroonilisel kombel nägin kohe finishis trennikaaslast, kes entusiastlikult kutsus mind Stockholmi maratonile, et tänaseni saab regada veel. Haahaa! :)



Tuesday, May 19, 2015

Esimest korda ei tule mul ühtki pealkirja pähe, mida siia panna

Eelmine nädal tegin kolm trenni. Üks rull, kaks jooksu, neist üks koos nende koledate harjutustega, kus sa iga harjutuse ajal saad aru, et tegelikult peaks kümme kilo vähem kaaluma. Seekord mul käed haigeks ei jäänudki enam. Ilmselt olen ma õppinud paremini viilima. Jalad pidasid ka selle Tartu ilusti vastu ja mingit jama ei järgnenud, mis on motiveeriv ja paneb jälle graafikuid joonistama, strateegiat koostama ja mõtlema kuidas saab, kui kuidagi ei saa.
Algselt oli plaanis joosta Tartu kevadjooksu 10 km, aga siis tuli plaan ümber teha ja sel nädalavahetusel ei startinud. Tiksusin niisama metsas ja kuidagi väga okei oli kõik.

Tartu asemel plaanin hoopis Maijooksu. Ma vist olen juba kaks korda öelnud, et ma seda enam kunagi ei jookse. Niisiis- starti! :) Viimati jooksin seal 2013, just enne seda kui kõik läks sinna, kus ta läks ja vorm oli parasjagu elu parim. Praegu mul sellist kiirust küll kuskilt võtta ei ole veel ja arvatavasti ei saa sellele ajale ligilähedalegi, mis ma siis jooksin.  Pole sel aastal ühtegi kiiret sprindiliigutust teinud veel ja saab päris huvitav olema. Tõehetk, kui suured siis reaalselt kaod on. Maijooks mulle jooksuna eriti ei meeldi, liiga palju rahvast ja liiga lühike distants, aga trenni mõttes tuleb kasuks natuke mugavast tiksumistsoonist välja tulla. Noh ja ega ühelgi muul jooksul ei saa nii paljudest inimestest mööda joosta, mis on ka vahelduseks täitsa meeldiv ju. Iseenesest oma eesmärki, et inimesed kodust välja tuleksid ja ennast liigutaksid, täidab see jooks muidugi ilusti ja eks ta ongi tore seni, kui sa ei lähe sinna aega taga ajama. Või siis et kui suudad nii kiiresti joosta, et saad kriitilise massi eest kohe minema.

Rattamaniakid on jälle aktiveerunud ja tahavad mind igale poole kirja panna :). Aga no kamoon. Kes see neid ulmedistantse nühkida jõuab. Esimest korda on võimalus TM sarjas neli ala nii ka ära teha, et ratast üldse ei puudutagi. Ja see mõte  tundub natuke atraktiivne isegi. Rulluisutamine ja jooksumaraton tuleks siis rattadistantside asemel teha. Aga tegelikult.. miks ka mitte? Pole küll kunagi rulluiskudega sõitnud, aga kui raske see ikka olla saab? Või saab?  Peaks proovima huvi pärast ükskord.

Ja punki ikka ka! :)





Monday, May 11, 2015

Tartu jooksumaraton

Eellooks nii palju, et kolmapäeval tiksusin metsa all vaikselt mingi 7 kiltsa. Väga mõnus oli.
Ja reedel läksin trenni, kus me jooksime ka umbes 7 km ja enamvähem samas tempos, mis mul plaanis Tartus joosta oli. Ja see reedene jooks oli küll nii vaevaline, et ma mõtlesin, et ei tea, kuskohast see 23 km küll tulema peaks. Lisaks sai tehtud nende rihmadega jälle harjutusi, põhiliselt kätele. Ja et  kindel olla, et käsi üldse liigutada ei saaks, oli vaja niisama eputada ja käte abil mööda redelit ka ronida natuke.
Noh kokkuvõttes olidki laupäeval käed haiged. Ja ka pühapäeva hommikul stardis olid käed täitsa valusad. Ja lisaks ka õlad. Kuigi eelmisel õhtul võtsime natuke veini Tartus (niimoodi kultuurselt, pokaaliga mitte veinivoolikuga 50 liitrisest pudelist ega joonud korraga kolme liitrit), lootuses, et äkki teeb kuidagi paremaks. Ei teinud. 

Alguses mul oli selline plaan, et sõidan autoga kesklinna, pargin selle Aura juurde ja lähen sealt maratoni bussiga starti. Aga Aura juures oli parkimisautomaat, kus oli kirjas, et seal parkimise eest ei saa maksta ei paberraha, pangakaardi ega mobiiliga vaid ainult müntidega :) Kellel on tänapäeval pühapäeva hommikul taskus münte? Ühesõnaga kui ma hindasin vahemaad bussini, vaatasin seda kaevetööd, mis paistis vasakut kätt ja silte, kus parkida ei tohtinud, siis oli selge, et ma vist täpselt ei jõua selle bussi peale. Ja mõtlesin, et ahh, vahet pole ja läksin autoga. Sõitsin terve tee ühe bussi taga. Nats enne Otepääd avastasin, et Sparta lipud lehvisid küljes :) Ühesõnaga sai mõnusalt enne starti loba ajada. Ühtlasi kuulsin, et mu jalgratas on endiselt alles seal kus ma selle eelmise aasta juunis jätsin :)

Loomulikult oli selle kevade ainuke soe ilm just siis, kui seda just kõige vähem vaja oli :) Kohe stardist alates hakkas päike lagipähe kõrvetama ja alates esimesest joogipuntist tuli hakata vett pähe valama, et ära ei sureks. Eelviimases joogipunktis viskas keegi kodanik ämbritäie külma vett kaela ja ma olin talle väga tänulik selle eest :) Muidu oli jooks võrreldes reedese trenniga nagu öö ja päev. Jõudsin ilusti ja enamvähem ühtlases tempos. Nagu suht muuseas tuli see jooks, isegi pulss jäi alla 170. Võibolla õige vähekse  viimased kilomeetrid olid aeglasemad, aga  mingit suurt ärakukkumist ei tulnud. Aeg oli 2.33 ja mitteametlik poolik maratoniaeg läks kinni, kui kell näitas 2.18 stardist. No käib küll kevade ja pika jooksupausi kohta. Ainuke mure oli see, et pärast jooksu oli vaja abi riietumisel, sest käed olid veel valusamad kui enne ja neid ei kannatanud tõsta nii kõrgele :)
Jalgadega on jätkuvalt hästi siiani.
Ühesõnaga esimene pool maratonist on olemas. Tuleb see teine pool ka kuidagi välja mõelda.
Aga kuidas?

Monday, May 4, 2015

Kevad

Niisiis kevad.
Eelmisel kolmapäeval käisin trennis ja puha. Ainult 12 minutit jäin hiljaks, mis on kindlalt selle aasta rekord :) Jooksin jupikese, tegin paar harjutust muu sotsiaalse loba vahele ja pärast olid jälle mitu päeva käed ja kõhulihased valusad. Mismoodi ja mispärast, on täiesti hämming. Võrreldes mingite muude trennidega, mis ma teinud olen (ja üldse mitte nii väga ammu), oli liigutamine ikka suhteliselt leebe ja rahulik.
Laupäeval pühkisin rullide pealt tolmu maha ja avasin hooaja. Nii nunnu ja nii äge oli jälle rulli sõita. Sõitsin 20 kiltsa paaristõukeid. Ei saa öelda, et tasakaal oleks talvega kuskile kadunud. Vähemalt mitte märkimisväärselt.
Niisama nalja pärast käisin Kõrvemaa kevadjooksul proovimas, kuidas jalg on. Viimasest pikast jooksust poolteist aastat möödas ja päris põnev oli, et kas jõuan või ei jõua. Mõtlesin, et 2 tunniga enamvähem ikka tiksun ehk läbi, isegi kui kõndida tuleb lõpp. Et siis eesmärk vähekse kiirem trenn eelkõige ja mitte päris ära tappa ennast. Ainult pooleldi või nii :)
Noh, kokkuvõttes võib öelda, et polnud hullu midagi. Panin tossud jalga, jala joonele ja hakkasin vaikselt minema. Nii lihtne see oligi. 10.km kahest tõusust siiski kõndisin üles, aga muus osas oli täiesti meeldiv isegi, ma ütleks. No kiirust pole ja massi on veel palju, aga aprill ka alles ikkagi.
Jalad valutama ei hakanud ega andnud isegi mitte tunda.1.48 lõpuaeg on täitsa unistamist võimaldav.

Sel nädalal käisin jälle kolmapäeval trennis. Ja pärast oli jälle raam kange, mistõttu ma jätsin vahele ka Viljandi järvejooksu ja läksin hoopis maale "talu pidama".
Maal avanes selline vaatepilt:

 ja selline :

mis tähendas, et tühjagi sa hernest maha paned, eks.
Seega keskendusin hoopis spordile. Tõin kuuri alt välja meeste kuuli ja mõtlesin, et teen kolm katset. Kruusatee oli nii pehme, et sinna jäi ilusti mõõdetav jälg. Paraku läks teisel katsel kuul käest lahti ja kukkus vähekse tee kõrvale

vot siia auku. Õngitsesin seda 10 minutit sealt mingi metallkonksuga välja ja loobusin kolmandast katsest. Esimese mõõtsin ära ja see oli 6.10. 
Sõitsin siis hoopis rattaga ja rullidega, käisin korra jooksmas ja see oligi kogu raske füüsiline töö seekord.





Koormustesti tegin ka mingi päev. Esimest korda elus tegin jooksulindil testi, mask peas ja laktaati lasin ka mõõta. Päris huvitav kogemus. See mask oli ebamugav ja kui see pähe pandi, oli juba tunne, et hapnikukraan on kinni. Tegelikult ei olnud asi vist nii hull, lihtsalt kergelt klaustrofoobiline ja haiglat meenutav element. No ja omaette elamus oli muidugi see, kui jooksed, pulss on kakssada ja sama ajal sõrmest verd võetakse. Õuden :) Testi tulemused olid sellised, et kõik funkab nagu peab, õhk käib sisse ja välja, pulss läheb üles ja tuleb alla nii nagu vaja, ainult kaalu peaks alla saama kuidagi. Justkui ma seda enne teadnud ei oleks :) A noh ikka hea kuulda, et ilmselt infarkti ei sure. Lisaks seletati ka mingeid numbreid lahti, mis on ja mis võiks olla ja mis mida tähendab. Ühesõnaga natuke jälle tean endast rohkem. Igatahes alla 5 tunni maraton joosta ei tohiks mu jaoks küll mingi ületamatu teema olla. Aga siiani on olnud. Seega numbrid on kõigest numbrid ja ei ole mõtet neid ületähtsustada.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...