Pool Võidupüha maratoni

Vahelduseks üks start ka. Seekord Pärnumaa Võidupüha poolmaraton. Pole varem seal käinud kuna 23. juunil on igal aastal must have järvejooks mu kodukohas, kus peab stardis olema ja ette kujutama, et oled endiselt noor ja äge :) Sellel aastal oli mul alguses ambitsioonikas plaan mõlemad järjest joosta. Ilmateade lubas ilusti 14 kraadi ja kerget vihmasadu, mis ju lubas igasugu asju.. :)

Sõitsin juba reedel Pärnu aklimatiseeruma ja nii. Üllatused hakkasid kohe laupäeva hommikul, kui ootamatult saabus suvi ja algatuseks tuli minna kaubandusvõrku aastaajaga sobivaid riideid ostma. No mis seal ikka, küll esmaspäevaks üle läheb, mõtlesin mina.
Aga ei läinud :) Esmaspäeva hommikul ärgates oli küll pilvine ja jahe, aga hakkas vaikselt kruttima ja päeva peale oli päike kõrgel pilvitus taevas ja temperatuur ka 20+. Njah.
Tegelikult oli mul kindel plaan joosta aeg 2.10. Aga loomulikult nii kui start anti, hakkasin natuke kiiremini kihutama kui 2.10 jaoks vaja oleks olnud. Tunne oli hea, joosta kerge, metsa vahel päike ei seganud ega midagi. Noh, see kerge jooks sai otsa kuskil 8. kilomeetril kui rada keeras linnavahele ja päike lajatas oma jõhkrad kiired vastu asfalti. Iseenesest ei olnudki nii hirmus jube palav, aga lageda peal kuidagi läks kohe väga raskeks. Igatahes siis ma kaapisin tempot kõvasti allapoole. 9. km joogipunktis juba kallasin vett pähe hoolega. 10. km piiksus kellal täis kui joostud oli täpselt 1.00 ja siis ma juba kahtlustasin, et kurat, vist ei jõuagi. Siis tuli just pikk jõeäärne lõik lagedal ja see oli mu jaoks kõige raskem osa jooksust. Eks liiga kiire alguse eest tuli maksta ja päike tegi selle veel raskemaks. Aga samas tuju oli hea ja inimesed ergutasid raja ääres ja nii need kilomeetrid tasapisi kulusid. Raske koht tuli veel 15. km-l, siis ma sain aru, et see kriipsudeta kukkumine rullitrennis ikkagi mu puusa vist natuke põrutas, sest see hakkas kuidagi tunda andma ja segama, pidin kõndima isegi vahepeal. Ise ka imestasin, et kas tõesti nii hull saab olla? Õnneks läks paremaks pärast. Kolledzi juurest õnnestus valesti ka joosta ühest kohast. Ajasime juttu ühe mehega ja jooksime mööda rajatähisest kuni sein vastu tuli ja hõigati, et tulge tagasi :)
Noh. Lõpuni sai ikka tiksutud ja aeg kirjas. 2.16 siis seekord. Nutmiseks pole põhjust, aga samas oleks võinud vähe paremini joosta, kui oleks natuke rahulikumalt võtnud ja poleks esimesed kilomeetrid ajaga 5.47 jooksnud. Ühesõnaga kui oleks plaani juurde jäänud. Imelik, et kogemusi justkui juba on, aga ikka tuleb mingi hullukas stardis peale :)
Toitlustuspunkte kiidaks ka. Mulle väga meeldivad võistlused, kus pakutakse apelsine ja kui Eestis neid eriti ei pakuta, siis Pärnus olid olemas. Lisaks oli seal veel kõike muud ka laias valikus, pakuti lausa tooli ja kohta laua ääres :) Aga noh, kahjuks olin ma niigi ajahädas.

Järvejooksu jätsin ära kuna puus oli ikkagi natuke valus järgmisel päeval ja ei hakanud riskima. Või neer. Või siis mõlemad. Päris täpselt ei saanud aru ka. Sörkisin hoopis niisama taastusravi mõttes lapse ratta kõrval tasakesi.
Hetkel tundub, et kõik on ok. Alkoholivabad pühad tegin esmakordselt vist ja üle ka ei söönud. Jõle hea tunne on seetõttu. Ma ütleks, et see on tugevam tulemus kui mingi tagasihoidlik 21 km jooks :)