Monday, October 26, 2015

Hakkame lund ootama

Jooksuhooajale võib vist siinkohal joone alla tõmmata. Võistelda rohkem plaanis ei ole.
Kuigi mul on vorm hea praegu ja ilm on ka täpselt väga hea jooksmiseks. Selles suhtes väikse "võibolla" jätan õhku.

Kahjuks ma ei leia enam üles seda plaani, mis ma hooaja alguses tegin. Aga igatahes tegin ma kõike muud, kui ma sinna kirja pannud olin. Kui mälu ei peta, siis Tartu jooksumaratoni 23 km oli ainuke, mis oli kirjas ja mille ka tegelikult tegin.Ülejäänu on planeerimise  vaatevinklist täielik feil :) Aga muus osas oli hea hooaeg.
Tulemustele ülearu ei orienteerunud ja rohkem huvitas protsess ja põhjus-tagajärg seostest aru saamine. Jooksnud olen ma sel aastal rohkem kui kunagi varem ja vist ka targemini kui kunagi varem. Mõned piiridel balansseerimised ikkagi olid ja mõned hetked, mis eriti kriitikat ja analüüsi ei kannata, aga laias plaanis maandusin tervetel jalgadel ja muu ei lähe selles katgeoorias arvesse :) Seega õnnestus teha vigastustevaba hooaeg! Äge!
Kui tulemuste poole pealt vaadata, siis kaks distantsi, mida ma olen kiiremini jooksnud kui sel aastal, on Maijooks ja 21 km. Ülejäänud ringidelt vist tuli igalt poolt isiklik reks. Mitte et vorm oleks nii jube hea olnud,  vaid valisin sellised jooksud, mida ma ei ole ammu jooksnud või mida ma pole üldse jooksnud. Ses suhtes võibolla kõige adekvaatsem tulemus võrdlemiseks on SEB  21 km, mida ma olen jooksnud 9 minutit kiiremini ja see ülejäänud isiklike rekordite rida on rohkem konstrueeritud reaalsus ja ilus vale :)

Edasine plaan on jõusaalis kangi tõsta ja muid vigureid teha, mida ammu pole teinud ja võibolla natu joosta ka ikkagi veel kuni tuleb lumi ja saab lõpuks suusatada. Suusahoojaks olen endale motivatsioonipaketi kokku pannud ja see peaks nii kõva küll olema, et aitab trenni lohiseda ka kõige kehvema ilmaga.

Auto suhtes oli mu sisemine hääl õige ja katsed seda reanimeerida on siiani ebaõnnestunud. Ja nii ta seal teises linna otsas seisab. Seetõttu olen ma kaks nädalat ühistranspordiga liikunud, mis muidu on okei, aga tähendab pool tundi varem uksest välja astumist ja pool tundi hiljem koju jõudmist, rääkimata sellest, et kui muud trenni ikka saab kuidagi teha, siis rullitrenni küll mitte. Ja muidugi on kõik eluks vajalik ju autos. Näiteks korvpall ja kartulid :) Ja keegi ei viitsi neid sealt käe otsas ära tassida ometi. Aga peale kõige muu tähendab see ka seda, et kõnnin iga päev vähemalt 2 km rohkem kui muidu kõnniks ja halba see mulle kindlasti ei tee. No ja siis loomulikult tähendab see ka max kiirusega 100 meetrit sprinti kaks korda päevas. Kontsadega.



Tuesday, October 13, 2015

Viljandi Linnajooks



Pärast maratoni oli mul plaanis ainult puhata. Seega läksin teisipäeval lapse trenni ehk siis väikeste korvpallurite emade trenni. Nuh, mõnus lebo, saab juttu ajada ja kergelt liigutada, mõtlesin mina.
Paras koormus pärast maratoni.
Haahaa! Tegelikult toimus trenn koos noorsportlastega ja läks kohe esimesest minutist hulluks hüppamiseks ja see kestis kahe joogipausiga tund aega. Siis kõhulihased otsa. Sssa raks! :) Kokkuvõttes ei jõudnudki teiste emadega rohkem rääkida kui paar korda "dziisas kraist" karjatada ja ega need teised emad olid valdavalt veel vähem kontaktivõimelised. Kui ma Sparta trennidega võrdleksin, siis umbes nagu Marise jump fx (mida vist enam ei ole?) või siis nagu Mariuse ventti kõik hüppeharjutused järjest ilma pauside ja jõuharjutusteta.
Aga millegipärast ma jaksasin jube hästi hüpata, kuigi ainult paar päeva oli maratonist möödas ja ma pole sellist intensiivset trenni sada aastat teinud. Igasugune ettevaatlikkus, ja mõte viilimisest kadus esimese kolme minutiga. Päris hea oli üle pika aja sellist ägedat trenni teha, kuigi võibolla tiba valel hetkel, aga ikka oli lahe ja ega midagi tagasi ei hoidnud. Ja ma panin tähele, et mõnest noorsportlasest jaksasin ma isegi rohkem hüpata. Eelkõige arvatavasti sellepärast, et ma taolisi harjutusi olen ikkagi mõned korrad elus varem ka teinud.


Nii. Kuna jalg oli juba soe ja nädalavahetuseks lihased enam kanged ka ei olnud, siis tegin Viljandis ka väikse tiiru. Esiteks sellepärast, et eelmisel õhtul olin ma juba niikuinii õiges maakonnas sünnipäeval ja sünnipäeva kalorid oli vaja kiirelt minema ajada. Teiseks kuna ma seal eelmisel aastal käisin ja mulle meeldis. Ja kolmandaks mu õde lubas starti tulla ja ma tahtsin seda nalja näha, kuidas ta sealt Pikalt tänavalt üles roomab. Olgu öeldud, et roomas küll, tubli tüdruk!


Viljandi rada meenutas mulle sel aastal veel rohkem Marcialongat kui eelmisel aastal, sest seekord võeti ka eraldi Pika tänava läbimise aega ehk siis mäkketõus, mis on väga lahe mõte. Rada oli täpselt sama, mis eelmisel aastal ja mu arust on see üks äge rada.
Jooks oli kergem kui ma ootasin. Tõusudest jaksasin ilusti joosta, välja arvatud see viimane Pikk tänav, kus pool tõusu ikkagi kõndisin. Kui mälu ei peta, kõndisin eelmisel aastal terve tõusu. Tõusu koht oli mul 25 kohta tagapool kui finishikoht, ehk siis kaotust tuli seal kõvasti juurde. A noh, mõned M70 vanuseklassis osalejad tulid ikka veel kauem üles :)
Rada oli 10.4 km pikk ja aeg oli 1 h 01min, mis on umbes 2,5 minutit parem kui eelmisel aastal. Ühseõnaga hästi, ma arvan.

Täna ma mõtlesin, et nüüd on nagu jooksuga sotid selged selleks aastaks, täna ma lähen rulli sõitma. Arvake ära, mis juhtus? Väga õige: auto ei läinud käima. Ja isegi juhtmetest ei läinud. Mingi kuues või üheteistkümnes meel ütleb, et nüüd on päris jama majas ja kestev tulevik sõnast "Saab" on "saan". Või siis "ei saa". Tõlgendamise küsimus.

Tuesday, October 6, 2015

Tartu Linnamaraton

Pärast Tallinna jooksu tegin põhjaliku süvaanalüüsi, töötasin läbi kõik olemasolevad andmed, võrdlesin ja arvutasin. Lihtsustatud matemaatika näitas, et kui ma Pärnus jooksin 21 km ajaga 2.16 ja kolm nädalat hiljem maratoni ajaga 5.23, siis Tallinna 40 sekki kiirem poolik (ja samamoodi 3 nädalat enne maratoni) ei pruugi mulle ka palju paremat aega tuua kui suvel. Umbes poolteist minutit või nii. Gurat.
Ühesõnaga tuli midagi teha ja aega oli vähe. Nagu ikka.
Seega panin kõik segavad asjad silma eest ära ja keskendusin. Harjutasin vaikselt jooksu, kui ei viitsinud siis ei jooksnud, kui olin väsinud, siis ei jooksnud, kui keset trenni enam ei viitsinud, siis läksin koju. Ehk siis proovisin ennast mitte ära väsitada enne maratoni. Natuke sain kaalu ka allapoole suure surmaga, kuigi vähem kui meeldinud oleks. A noh, parem ikka kui mitte midagi.
Igatahes sain ma sellise mõnusa jooksutunde tagasi täitsa.


Starti ma läksin strateegiaga, et jooksen 4.45 jänesega seni kui jaksan no ja siis koperdan kuidagi lõpuni, sest kolme tunni peal tuleb kindel haamer.
Maratonihommikul sidusin just tossu paelu kinni kui aknast hakkas sisse paistma ilus kollane päike. Nonii, ilus päikseline ilm, absoluutselt! :) Õnneks oli vähemalt tuuline, mis natuke tegi asja kergemaks. Ja see oktoobri päike enam nii jube killer ikkagi ei ole.
Stardis oli terve ports tuttavaid ja jällenägemisrõõmu. Päike paistis, lind laulis, vahtraleht langes ja päris kena oli olla seal. Ja nii ta algas.


Noh, 4.45 jänese tempo sobis mulle tegelikult väga ilusti ja koos me läksime. Ses suhtes sai strateegia ilmselt õige võetud. Kui ma mingi jooksuvea tegin, siis võibolla 21 km vaheaja punktis, kus mina muidugi sõin :) ja jänes pani minema eest paarisaja meetrise vahega. Võtsin selle vahe kohe kinni, aga võibola poleks pidanud seda spurti tegema ja vaiksemalt võtma. Aga siis ma veel jõudsin. Ja grupis oli hea joosta. Päris mitmed jooksjad jäid jalgu ja kes juba jalgu jäi, see grupiga kaasa tulla ka ei jõudnud. Ja see oli kuidagi väga mõnus tunne, et saad maratonil juba inimestest mööda joosta :)


Haamer saabus 25. km märgi juures. Täiesti järsku ja lajatas nagu labidaga. Siis seisin natuke joogipunktis, sõin rahulikult :), panin kõrvaklapid pähe ja Metallica röökima ja hakkasin vaikselt edasi liikuma. Reielihased kiskusid  krampi (pole ühelgi maratonil sellist asja veel olnud vist), aga kannatas ikkagi joosta vaikselt ja vahepeal läks juba päris heaks uuesti. Kell sai muidugi jälle tühjaks ja kahjuks täpselt siis, kui oli 4.25 stardist ja kõige raskemad kilomeetrid ees, pupillid kuklal ja ajataju täiesti kadunud. Ma ei tea, kui palju ma oleks jõudnud rohkem punnida, kui ma oleks näinud kui palju kell on. Võibolla ei oleks. Aga võibolla natuke oleks viimases kahes joogipunktis vähem seisnud. Aga seda ma ei saa kunagi teada.


5 tunni jänes jooksis mööda, kui oli natuke alla 5 km lõpuni. Parasjagu oli selline koht, kus kergelt tee tõusis ja ma ei jõudnud järgi minna.
Ja siis kirss tordil oli muidugi see lõpp. Kõigepealt algas munakivitee, kus ma oleks peaaegu kõhuli käinud, sest ei suutnud jalga piisavalt kõrgele tõsta. Ja siis Toomemägi, kust ma kuidagi üles roomasin. "šveitsi jalgrattaga mees" lükkas mulle glükoositableti suhu ja ütles, et näri, kohe on joogipunkt. See "kohe" tundus küll kõige pikem "kohe", mis mu elus üldse olnud on :) A noh, siis sai see tõus otsa ja ülevalt alla oli natuke siiski kergem tulla, kuigi mitte märkimisväärselt.


Noh, ja siis oligi juba finiš ja puha. Tehtud! Aeg oli 5.05. Mis on 13 minutit parem kui mu eelmine isiklik rekord. Ja vist oleks imelik nutta, et parandasin isiklikku reksi 13 minutit, aga oleks tahtnud 19 :) Noh, eks järgmise (või ülejärgmise või jne) maratoniga lihvin selle 5 mintsa ka maha sealt lõpust. Küll jõuab. Mul enam ei ole seda "pean saama alla 5 tunni, muidu suren" tunnet.
Muidu mulle Tartu rada väga meeldis. Oli kruusateed ja metsa ja munakive ja parke ja kõike. Kui ma peaks näitama, kust ma jooksin, siis ma suudaks ainult esimesed 500 meetrit kindlasti paika joonistada. Edasi kratsiks juba kukalt. Täiesti tundmatu linn. Kaks korda Edeni juurest möödumist suutsin tuvastada, Prisma ringi ja no siis lõpp ülikoolist edasi oli ka nagu selge, aga muul ajal ei saanud ma üldse aru, kus ma olen või kuhupoole jooksen. Õnneks oli rada väga hästi tähistatud, muidu ma oleks küll ära eksinud seal.


Tartu kuubiku neli ala saingi kokku. Väga võimalik, et rohkem seda kunagi ei juhtu. Vähemalt hetke plaanide kohaselt mitte järgmisel aastal. Kui ma just rattaga sõitma ei hakka.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...