Monday, February 27, 2017

Skinide test vol 3 ja vol 4

Kuigi ma Tartu Maratoni ei sõitnud, oli mu nädalavahetus otsast ääreni sporti täis.
Algatuseks istusin kogu valge ja päikselise aja umbses korvpallisaalis mürareostuse käes ja elasin kaasa noorsportlastele. Kuigi laias plaanis kukub korvapall mu lemmikalade järjekorras pidevalt tahapoole, siis ausalt öeldes oli üks mäng nii põnev, et emade fännklaab karjus üksmeelselt hääled ära ja emotsiooni oli oioi kui palju.
Aga see selleks. Siis kui oli enamvähem alles pime või juba pime, käisin suusatamas ikka ka.
Vabariigi aastapäeval sõitsin hommikul vara Harku metsas ja olin seal ainus inimene suuskadel. Kõik suusatajad olid ju maratonil. Oli väga nauditav suusatamine. Päike paistis ja puha. Isegi muru ei paistnud kuskilt lume alt välja. Inimesed jalutasid metsas ja kõik olid nii rõõmsate nägudega.

Laupäeva hommikul läksin klassikasuuskadega Nõmmele. Rajatraktor just lõpetas klassikajälje ajamist ja olin esimene, teine või äärmisel juhul kolmas, kes oma suusad värskesse klassikajälge asetas. -5 kraadi! Harvaesinev külmalaine sellel talvel! :) Jätsin seekord panemata suuskadele jäätumisvastase sprei ja mõtlesin, et vaatan kas läheb suusa karv jäässe nagu hoiatati. Ei läinud veel pooleteise tunniga, mis ei tähenda, et näiteks kolme tunni peal ka poleks läinud. Sõita oli väga hea. Suusk pidas ideaalselt lausa, libisemine oli ka justkui enamvähem, kui ma oma test-puu järgi arvestan. Üldse oli selline meeldiv trenn, kus ma tundsin esimest korda elus vist, et ma olen päris hea suusataja. See ebaadekvaatne emotsioon on põhjustatud samast asjaolust, et suusatajad olid kõik ju Otepääl ja Nõmme ringi olid vallutanud valdavalt inimesed, kes ei olnud just väga palju oma elus suuski näinud ja väiksed lapsed, keda lapsevanemad olid otsustanud väske õhuga karistada :)

Pühapäeval jõudsin Nõmmele kell jubapime, aga rahvas veel igatahes suusatas. Väljas oli +2 kraadi ja sadas tihedat vihma. Rada oli täiesti jääs, suusajälg oli kohati täiesti ära sõidetud ja seal, kus teda oli, lainetas koledalt. Sillalt alla sõites oleksin peaaegu kõhuli lennanud, sest jäljest polnud seal haisugi ja pimedas ei näinud ka tuhkagi. Ühtlasi jäi mul algul suure ähmi ja koperdamise tõttu fikseerimata kui kaugele suusk libises. Pärast ei läinud sinna laskumisele üldse enam kurja välja kutsuma.
Jäätumisvastast spreid seekord ka ei pannud. Alguses suusatasin lahedalt vahelduvat, suusk pidas täitsa ilusti. Pidamine jäi kehvemaks, aga ühesammulist paaristõuget (või mis selle nimi ongi) sai ilusti sõita, arvestades olusid oli mul täitsa okei suusk ja visuaalse vaatluse põhjal ütleks, et ikkagi vist platsi parima pidamisega suusk. Kui suusa ära võtsin, siis mingit jäätumise värki ei täheldanud.
Nii et lühema maa peal igatahes pole hullu, kui sprei ununeb panemata. Päris külma ilmaga muidugi ei tea ja see jääb sel talvel ka teada saamata. Vist.

Tuesday, February 21, 2017

Tartus ei sõida

Tartu maratoni jätan sel aastal vahele. Seega on plaanis kohe rikkuda rida, kus ma olen täpselt üle aasta saanud TM tulemuse kirja.
Esiteks ma ei viitsi seal Otepääl tiirutada. Terve see hädine talv on olnud üks suur tiirutamine olematutes oludes, sellest ilmselt kõige suurem vastumeelsus. Tagumises otsas tähendab see tiirutamine seda, et esimene ring on starditrügimine ja iga järgmise ringi ajal tahab ports inimesi sinust mööduda, mis on üsna ebamugav, sest kohati see rada ikkagi ei ole just ülearu lai.. Teiseks on puudu kõik Tartu maratoni olulised komponendid, alates ühisstardist lõpetades lumiste metsavaadetega. Ma saan aru, et aega ei fikseerita ja distants ei ole ka ju mingi eriline väljakutse.
Lisaks on Tartu maratoni regamistasu aetud nii kõrgeks, et alla enam teistele Euroopa maratonidele ei jää ja kokkuvõttes ei olegi rahaliselt eriti vahet, kas sõita Tartus või siis Soomes või hoopis Poolas näiteks. Ja kuna seal Otepääl on juba üksjagu sõidetud kah, siis ma otsustasin, et sel aastal sõidan mujal.
Noh, eks see on ka selline riskibisnis, sest ega seda lund pole ju õieti kuskil, aga no eks siis vahib niisama ilma ja inimesi, laenutab jalgratta ja võtab mõne mäevaatelise kurvastuse-veini :)

Sunday, February 12, 2017

Alutaguse maraton

Alutaguse maraton ei olnud mul sel aastal üldse plaanis tegelikult. Aga kuna ootamatult tekkis vaba auk mu tihedasse kalendrisse, siis tuli minna :)
tagasitulles klõpsasime Valastel ilukaadreid

Alutagusel olen ma varem käinud 4 korda ja alati, absoluutselt alati on mul seal kõik pekki läinud, kuigi see on vist üks mu lemmikradasid üldse. Küll on olnudud suusk kinni määritud või et ei ole üldse mingit pidamist olnud või siis ei ole suusa peal mitte midagi olnud.
Seega olin üsna põnevil, et mis võiks küll sel korral juhtuda.

Seekord oli maraton vabatehnikas ja ainult 30 km ehk 3x 10 km ringi ehk siis maratoni mõttes ikkagi üsna sprint. Kuna ma sel talvel olen juba kaks raksu seal vabatehnikasuuskadega hullamas käinud, siis oli tunne nagu läheks koduradadele sõitma, sest ega mujal rohkem kilomeetrid vist tiirutanud ei olegi.
Eesti maratonide stardid on lahedad, sest alati on rida inimesi, kellega ma olen kuskil suusarajal tutvunud ja kes mu üles otsivad stardikoridorist. Nii mitmegi välismaratoni idee on läinud kasvama just sellistest kohtumistest, kus keegi on rääkinud, kust ta parasjagu tuleb suurte emotsioonidega või kuhu ta järgmisel hooajal minna tahab.

Rada oli väga heas korras, arvestades käesolevat talve. Paar trikiga laskumist siiski oli. Üks oli viiendal kilomeetril, kust ma läksin paremast äärest ja vasak suusk oli oluliselt jäisemal kohal kui parem suusk, mistõttu ma ikka võitlesin gravitatsiooniga hullu moodi, kuid võitsin napilt ja jäin püsti. Ja teine oli vist kaheksandal kilomeetril, kus oli laskumise lõpus kurv paremale, sealt ma sõitsin esimesel ringil otse kuuskede vahele :D No ei keeranud välja, aga vähemalt nii palju jõudsin reageerida, et päris puusse ei sõitnud. Teisel ja kolmandal ringil tagumisel laskumisel probleeme enam polnud, kuid 5. km laskumisel olin pärast teise ringi õnnestunud laskumist juba jube äss ja kolmandal ringil tegin seal sellise kaerajaani, et olin mingil hetkel üsna suures segaduses, et kuidas mul küll õnnestus jälle lõpuks ikkagi jalgele jääda.
Ühe korra siiski kukkusin ja see toimus täiesti siledal maal, kui suusk jäi kinni mingi jääkamaka taha. Ja sellest on mul täitsa esmaklassiline sinikas põlvel.
Suusk oli jube hea ja sõita oli väga mõnus. Päris lumi (no enamvähem), päris mets ja -5 kraadi on ikka hoopis teine värk kui Nõmme kunstlume kilomeetrine ring. Ja mis põhiline- jõudsin sõita ka. Kui oleks olnud veel üks ring vaja sõita, siis ma oleks jõudnud selle ka sõita ilmselt. Võibolla oleks võinud alguses isegi natuke rohkem kihutada, aga see on selline tagant järele tarkus.
Igatahes oli mu lemmik koht  19. km tõusul, kus ma sõitsin korraga mööda viiest mehest. Ma ei pea ju ütlema, et nad olid kõik minust 20-30 aastat vanemad ja et laskumisel nad sõitsid kohe uuesti mööda  :)
Ühesõnaga oli väga nauditav maraton ja kõik läks hästi. Mõtlesin, et heal päeval võiks sõita äkki 2.30 ja sõitsin ka, isegi veits kiiremini. Lahe. Tuli kindlalt elu kiireim 30 km ja see teeb rõõmu.
Kuna midagi erilist ei juhtunud, siis lõpuks kallasin endale kausitäie suppi sülle, et midagi meeldejäävat ka ikka oleks :)

Thursday, February 9, 2017

Skinide test vol 2

Eelmisel nädalal testisin oma uusi suuski Valgehobusemäel. Ilm oli suht samasugune, rada kergelt plussis, aga see rada oli ikka tibakse vähem jääs ja rohkem päris lume moodi kui Nõmmel. Kuna mul oli seal umbes sada viiskümmend (hea küll, siin on kerge ilukirjanduslik liialdus ka vahel) tuttavat suuskadega inimest, kellega ma olen ka trennis koos sõitnud, siis oli päris hea võrrelda.
No need, kes pidid eest ära sõitma, sõitsid ikka umbes ootuspärase vahega eest ära. Tõusust üles läks suusk ilusti, siledal maal tundus, et teistel libiseb justkui paremini, aga laskumisel ma maha ei jäänud. Pigem ma ütleks, et laskumisest sain kiiremini alla kui teised klassikasuusaga. No kõigepealt muidugi massi tõttu :)
Küll aga vaatasin, et kui on kerge jõnks ülespoole ja siis läheb laskumine edasi, siis seal kergel tõusunukil tõmbab hoo veits rohkem maha kui määritud suusk. Mis tõestab veelkord seda, et Harimäelt laskumiseks ei ole see õige suusk.
Paar korda käisin ka kõhuli, kui panin jala natuke suusajäljega risti, mis tähendab, et nõuab üsna korraliku tehnikaga sõitmist ja väga aerutada ei või.
Aga pluss poolele kirjutaks selle, et nende suuskadega on kurvis jõle mõnus sahatada :D Just sellises järsus pehmes kurvis. Kohe ütleks, et nautisin kui kindlalt kurvis suusk tegi, mis tahtsin. Kui poleks teinud, siis ma oleksin tiiki ka muidugi sõitnud kindlapeale. Selles suhtes Valgehobusemäe rada on  põnev, et kunagi ei tea tegelikult, kas saad enne tiiki pidama või siis et ei saa. Ja et kui ei saa, siis kas tiigil on jää peal? Ja kui midagi jää sarnast justkui on, siis kas ka kannab?  :) No võibolla jah, et tegelikult võiks suuskadega kurvis astuda ja nii, aga olgem ausad: kui sa tahad väljaspool Eestit maratone suusatada, on õigupoolest palju olulisem, et oskaks suusaga normaalselt sahka tõmmata! Ja selleks, et osata, on vaja ikka ka harjutada :)
Kui ma nüüd järele mõtlen, oli mu elu esimene suusalaager just seal. Ei tea, kuidamoodi ma seal tiiki ei sõitnud?  Või läks siis rada üle tiigi, sest lund oli miljon? Või siis ei olnud seal veel üldse seda tiiki? Ei mäleta.

Ja muidugi suusa põhiboonus on see, et ei pea mõtlema, mida kuradit suusa alla määrida. Sest ilm on niikuinii kogu aeg plussis viimasel ajal. Ja siiani ma pole mitte kunagi pidava suusaga sõitnud plusskraadidega.
Ühesõnaga ma arvan, et ühed sellised suusad võiksid inimesel olla küll.

Aga üldiselt on talv kohal. Vähemalt korraks.
Täna õhtul käisin Nõmmel sõitmas ja ossa jutt, päris head tingimused olid. Polegi vist sellel talvel nii ägedat klassikajälge päris elus näinud veel. Pildi pealt ja Haanjas ainult. Kahjuks ei taibanud klassikasuuski kaasa võtta. Ma arvan, et mu ema julgeks ka sealt sillalt alla sõita sellise suusajäljega.
Üldiselt see -9 kraadi on väga mõnus ilm.  Rahvast pole enam nii jube palju, suusk juba ja veel libiseb ja palav ei hakka. Ja pulss ka nii madal. Mis nii viga suusatada.


Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...