Tuesday, May 23, 2017

Rigas pooliks

Riiast pole viitsind midagi veel kirjutada, aga vist peaks ikka midagi arvama jooksuhooaja avastardist.
Riiga ma jõudsin jooksueelsel õhtul kl 22 kopikatega. Ja ma olin nii jube väsinud, sest pärast kurnavat puhkust (millest ma polnud päriselt taastunud) oli tegemata töö hunnik taevaani ja seda kaost oli vaja kiiresti ja tulemuslikult hävitada, lisaks oli veel sada miljon muud kohustust, mis vajasid kiiret reageerimist.

Peale muu väsitava tegin ma teisipäeval alla killer-trenni Nõmme tõusudel, millest olid kõik lihased laupäevani valusad. Ja boonusträkina oli  varvas ka valus, mis pani mind muretsema, kas ma üldse saan lõpuni joosta.

Niisiis oli hea stressivaba startida, sest ma teadsin, et rekordit joosta ma niikuinii ei jõua. Tuli lihtsalt minna nautima ja linna vaatama. Mitte et seda Riia linna vähe näinud oleks, aga Riia on lihtsalt lahe linn ja võib vaadata ikka aegajalt üle. Ööbimiskoht oli ka mõnusalt 60 meetrit stardist (ja see ei maksnud praktiliselt mitte midagi!), nii et väga mugav.

Kuigi start oli 8.30, oli stardis juba palav. Enam ei üllata asjaolu, et aasta kõige soojemad ilmad on parasjagu siis, kui ma olen plaaninud pikema jooksu teha. Noh, see juhtus jälle.
Kuna ma alguses eriti kihutama ei hakanud, ei väsinud ma ka väga ära. Varvas hakkas tundma andma esimest korda kuskil 7. km-l, aga läks üle ja lasi joosta. Uuesti andis endast märku kuskil 14.km-l, aga ka siis jäi valu varsti järgi. 19. km.st edasi oli üsna ebamugav, aga kannatas ikkagi joosta.
Ilm oli miski 22 kraadi ja päike lagipähe, mistõttu kallasin mütsi sisse palju kordi vett ja mõtlesin tänutundega Heikkile, kes mulle seda trikki tutvustas eelmisel kevadel.
Muidu oli üllatavalt mõnus jooks kevade kohta. Kannatas isegi väikse lõpuspurdi teha, kuigi see oli üsna valus. Aeg oli 2.17, sinna auku ma olen miski neli korda juba jooksnud, nii et "oma tulemuse" tegin ära. Viimati jooksin septembris 6 sekki kiiremini, nii et talvega pole jooksuvorm kuskile kadunud seekord. 6 sekki varu kindlasti oleks olnud, kui oleks mõnes joogipunktis apelsini söömata jätnud näiteks, a kust ma teadsin :)

Pärast finišit ei saanud ma selle eest üldse kõndida, võtsin tossud jalast ja koperdasin paljajalu ringi.
Igatahes tuleb minna uusi tosse jälle ostma, sest nende roosadega meil ei sujunud ikka üldse. Ei ole need üleni geeliga tossud minu jaoks. Millest moraal, et kui sa oled leidnud tossud, mis on okeid, siis jää nende juurde ja ära osta edevamat mudelit, ükskõik, mida sulle räägitakse. Isegi kui poes 15 minutit on nendega tore joosta, ei tähenda, et tegelikult ka tore on. Probleem on ainult selles, et samasuguseid nagu vanad olid,  enam ei toodeta.
Varbavärgiga läks vist seekord kergelt- tuli natuke teipida, tossud sajatuste saatel elegantse kaarega Daugava jõkke lennutada ja kõikidel kingadel kontsad alt ära saagida. Nii lihtne see oligi. Praeguseks on peaaegu korras ja kannatab tasakesi trenni teha. Hüpata veel väga ei taha, aga jooks läheb küll iga päevaga paremaks.

Riias ma jooksin maratoni aastal 2012 ja vahepeal on teinud üritus läbi suure arengu. Kui 2012 oli 20. km joogipunktis vesi otsas ja 30. km kandis olid teenäitajad kadunud ja linn tühi, siis nüüd Riias enam selliseid muresid ei ole. On suur jooksupidu, möllu kui palju, Tallinnaga täiesti võrdne või vat veel kraad uhkemgi juba. Üpriski meeleolukas. Maratonirada naaberriikidest kõige kergem, sildadele jooksud on ainsad tõusud ja need ei ole midagi erilist. Soovitan kindlasti minna sinna.
Kui te korraks oma kinesioteibi vedelema jätate, on teil pärast kodus sellised lapsed :)

Friday, May 5, 2017

Huh!

Kas te teate kedagi, kes läheks Islandile ilma korraliku fotokata, tühja telefoniga ja mittetöötava telefonilaadijaga, aga selle eest korralikult määritud suuskadega? Jah, teate küll.
Ehk siis nagu tähelepanelik blogilugeja kindlasti märganud on, pole silpigi kirjutatud suusahooaja lõpetamisest ja lubatud klassikamaratonist. Need sündmused lihtsalt ei olnud veel toimunud.

Islandi reis on üks pikemalt unistatud, soojendatud ja lõpuks ka planeeritud asju mu elus üldse. See mõte hakkas mu peas aktiivselt keerlema, ja enam elada ei lasknud, umbes kolm aastat tagasi, kui Worldloppet selle maratoni oma kalendrisse lisas. Eelmisel aastal magasin maha aja kui punti kokku pandi ja seekord hakkasin juba eelmise aasta mais uurima võimalikke variante, augusti lõpus vist oli juba rahvas koos ja jutud lukus, septembris maratonile registreeritud ja lennukipiletid ostetud, edasi tuli ainult kannatlikult oodata.

Island on koht, millest võiks pikalt kirjutada, aga ma ei kirjuta vot.
Igatahes sai korralikult turistitatud ja ilusaid pilte on mu telefonis sadade kaupa. Kuna emotsioone on nii palju ja need on alles nii värsked, siis ma pean oma ajus ja pildikataloogis Islandi faile alles korrastama ja süstematiseerima hakkama.
Igatahes lühiresümee on, et Islandilt tagasi tulles oled vaene, aga õnnelik! :)

Kui maratonist rääkida, siis lund oli umbes meeter. Ilusat, valget ja puhast lund, kuhu kellegi kliistrine suusk ei olnud värvilisi triipe vedanud.

Stardis paistis päike ja puhus nii palju tuult, et lipud olid sirged, aga kuna me olime juba mitu päeva aklimatiseerunud, siis me juba nentisime rõõmsalt, et ilm on super.
Laias plaanis  võiks maratoni distantsi jagada kolmeks: esimene ots oli rada jäine ja umbes 2 kraadi sooja, ühtlasi olid seal ka suured tõusud, keskmisel osal olid korralikud miinuskraadid ja kohati värske lumi, samas olid juba ka mõned kiired laskumised ja kolmandal osal oli rada pehme ja vesine, miski +6 kraadi (?) ja palju kiireid laskumisi, sekka mõned pikad tõusud. Ühesõnaga sellist varianti, et sul algusest lõpuni hea suusk on, minu arust seal eriti võimalik ei olegi saavutada.
Tõusumeetreid selle 50 km peal on umbes kaks korda rohkem kui Tartu Maratonil, seega üsna sportlik rada :)

Mina läksin Islandile oma uute skinidega ja eks ma need tegelikult just selle maratoni jaoks ostsin ja testisingi. Kui esimsel kolmandikul ei libisenud mu suusk üldse ja ka pidamise suhtes oli natuke õrnake jäises rajas (rajast väljas muidugi super luks pidamine), siis teisel kolmandikul töötas mu suusk täitsa ideaalselt. Kahjuks 13 või 14 km laskumisel hoogu lükates kaotasin ma ära parema suusakepi kulbi /homeeriline naer/ ja seega ei õnnestunud mul seal heal osal sõita üldse nii nagu ma oleks tahtnud. Ma ei tea, mis värk mul nende suusakeppidega on.
Aga pärast aegu kõrvuti vaadates selgus, et tulin selles raja osas kiiremini laskumistelt alla kui mõni, kes määrdega suusaga sõitis, nii et skinid libisevad küll- vähemalt teatud tingimustes. Kuna lund oli umbes meetrine kiht, siis nii kui hetkeks oma katkise kepi unustasin, vajus see praktiliselt käepidemeni lumme. Korra kukkusin tänu sellele päris hea hoo pealt (lükkasin laskumisel hoogu juurde noh) ja esimest korda elus sain suusatades korraga huule veriseks ja silma ka kergelt siniseks.

Mida teha kui lõhud Islandi maratonil suusakepi? Esialgu mitte midagi. Tuled vaikselt edasi, naudid loodust, teed pilte.
Selliseid pilte

ja selliseid pilte

ja siis selliseid pilte
ja siis veel selliseid pilte


ja nii edasi..
Mega onju, tühja sest suusakepist!

Suusakepi lootus tekkis alles 35. km joogipunktis, kui onud hoogsalt hakkasid ühe suusakepi otsa lahti sulatama. Paraku see ots ei sobinud minu algelise suuakepiga sugugi. Aga nad vähemalt püüdsid.


Järgmisena pakuti mulle asenduseks üht keppi, aga kuna see oli mulle 20 cm liiga pikk ja lisaks oli tal rihm katki, siis ma otsustasin käigupealt, et see ei ole arukas vahetus. Enda kepi viin ma koju ja lasen sinna uue otsa panna, aga asenduskepp oleks tähendanud, et mu olukord poleks pruukinud olla grammigi parem, lisaks oleks pidanud ma niikuinii uued kepid ostma, sest pärast finišit panime ju kohe minema sealt külast ja poleks millaski oma invakeppi tagasi saanud. Ühesõnaga ratsionalist minus sel hetkel võitis. Pealegi oli lõpuni ainult 15 km lükata ja ma teadsin, et 7 viimast sellest on allamäge.
Viimasel kolmandikul mu suusk ei olnud enam nii hea, kui raja keskel. Laskumistel libiseti mööda, aga tõusudel sain sama seltskonna uuesti kätte ja enamvähem samas seltskonnas ma liikusin.
Viimased 7 km oli tõeline rõõm, sest seal olid tõesti ainult laskumised ja need olid väga nauditavad. Üks eesti tüdruk, kellel 8 km enne lõppu tõusul eest ära läksin kuskil paarisaja meetriga, libises minust pikal laskumisel mööda nagu postist ja finišiaegades oli vahe minu arust juba üle 2 minuti.

Ilus ilm oli lõpuni välja. See tähendab, et päike paistis ja midagi kaela ei sadanud. Tuul oli muidugi kohati metsik. Suusakepid lükkas ikka viltu ja kaks korda nägin rajal, kuidas tuul naise pikali lükkas. See oli muidugi selline kribal ca 45 kilone naine ka, aga sellegipoolest.
Ilm Islandil on üldse selline põnev teema, Kohalikud ütlevad selle kohta, et kui sulle ilm ei meeldi, siis oota 5 minutit. Ja tõesti, kõik muutub ja vaheldub nii kiiresti, et ei ole mõtet ilmast eriti midagi rääkida.
Järgmisel päeval oli mul sellest ühe kepi najal suusatamisest kange täpselt vasak pool kerest, mis oli üpris koomiline :)

Niisiis võib selle suusahooaja nüüd kokku võtta lühidalt tõdemusega, et lund ei olnud üldse, aga miski 530 km kanti õnnestus kuidagi ikka ära suusatada. Suurem osa sellest on sõidetud Alutagusel. Miinimumprogramm ehk üks klassika ja üks uisumaraton sai tehtud ja ega muud ei olegi öelda.
Järgmiseks hooajaks on ka mingid plaani moodi asjad olemas ja kuna need ei ole ka maailma kõige tagasihoidlikumad, siis tuleb hakata kohevarsti usinalt trenni tegema :D

Edit. Ups! Selgus, et tegelt sõitsin isegi kaks uisumaratoni, Alutaguse läks täitsa meelest. Nii et siis ikkagi üle miinimumprogrammi.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...