Huh!

Kas te teate kedagi, kes läheks Islandile ilma korraliku fotokata, tühja telefoniga ja mittetöötava telefonilaadijaga, aga selle eest korralikult määritud suuskadega? Jah, teate küll.
Ehk siis nagu tähelepanelik blogilugeja kindlasti märganud on, pole silpigi kirjutatud suusahooaja lõpetamisest ja lubatud klassikamaratonist. Need sündmused lihtsalt ei olnud veel toimunud.

Islandi reis on üks pikemalt unistatud, soojendatud ja lõpuks ka planeeritud asju mu elus üldse. See mõte hakkas mu peas aktiivselt keerlema, ja enam elada ei lasknud, umbes kolm aastat tagasi, kui Worldloppet selle maratoni oma kalendrisse lisas. Eelmisel aastal magasin maha aja kui punti kokku pandi ja seekord hakkasin juba eelmise aasta mais uurima võimalikke variante, augusti lõpus vist oli juba rahvas koos ja jutud lukus, septembris maratonile registreeritud ja lennukipiletid ostetud, edasi tuli ainult kannatlikult oodata.

Island on koht, millest võiks pikalt kirjutada, aga ma ei kirjuta vot.
Igatahes sai korralikult turistitatud ja ilusaid pilte on mu telefonis sadade kaupa. Kuna emotsioone on nii palju ja need on alles nii värsked, siis ma pean oma ajus ja pildikataloogis Islandi faile alles korrastama ja süstematiseerima hakkama.
Igatahes lühiresümee on, et Islandilt tagasi tulles oled vaene, aga õnnelik! :)

Kui maratonist rääkida, siis lund oli umbes meeter. Ilusat, valget ja puhast lund, kuhu kellegi kliistrine suusk ei olnud värvilisi triipe vedanud.

Stardis paistis päike ja puhus nii palju tuult, et lipud olid sirged, aga kuna me olime juba mitu päeva aklimatiseerunud, siis me juba nentisime rõõmsalt, et ilm on super.
Laias plaanis  võiks maratoni distantsi jagada kolmeks: esimene ots oli rada jäine ja umbes 2 kraadi sooja, ühtlasi olid seal ka suured tõusud, keskmisel osal olid korralikud miinuskraadid ja kohati värske lumi, samas olid juba ka mõned kiired laskumised ja kolmandal osal oli rada pehme ja vesine, miski +6 kraadi (?) ja palju kiireid laskumisi, sekka mõned pikad tõusud. Ühesõnaga sellist varianti, et sul algusest lõpuni hea suusk on, minu arust seal eriti võimalik ei olegi saavutada.
Tõusumeetreid selle 50 km peal on umbes kaks korda rohkem kui Tartu Maratonil, seega üsna sportlik rada :)

Mina läksin Islandile oma uute skinidega ja eks ma need tegelikult just selle maratoni jaoks ostsin ja testisingi. Kui esimsel kolmandikul ei libisenud mu suusk üldse ja ka pidamise suhtes oli natuke õrnake jäises rajas (rajast väljas muidugi super luks pidamine), siis teisel kolmandikul töötas mu suusk täitsa ideaalselt. Kahjuks 13 või 14 km laskumisel hoogu lükates kaotasin ma ära parema suusakepi kulbi /homeeriline naer/ ja seega ei õnnestunud mul seal heal osal sõita üldse nii nagu ma oleks tahtnud. Ma ei tea, mis värk mul nende suusakeppidega on.
Aga pärast aegu kõrvuti vaadates selgus, et tulin selles raja osas kiiremini laskumistelt alla kui mõni, kes määrdega suusaga sõitis, nii et skinid libisevad küll- vähemalt teatud tingimustes. Kuna lund oli umbes meetrine kiht, siis nii kui hetkeks oma katkise kepi unustasin, vajus see praktiliselt käepidemeni lumme. Korra kukkusin tänu sellele päris hea hoo pealt (lükkasin laskumisel hoogu juurde noh) ja esimest korda elus sain suusatades korraga huule veriseks ja silma ka kergelt siniseks.

Mida teha kui lõhud Islandi maratonil suusakepi? Esialgu mitte midagi. Tuled vaikselt edasi, naudid loodust, teed pilte.
Selliseid pilte

ja selliseid pilte

ja siis selliseid pilte

ja siis veel selliseid pilte

ja nii edasi..

Mega onju, tühja sest suusakepist!

Suusakepi lootus tekkis alles 35. km joogipunktis, kui onud hoogsalt hakkasid ühe suusakepi otsa lahti sulatama. Paraku see ots ei sobinud minu algelise suuakepiga sugugi. Aga nad vähemalt püüdsid.


Järgmisena pakuti mulle asenduseks üht keppi, aga kuna see oli mulle 20 cm liiga pikk ja lisaks oli tal rihm katki, siis ma otsustasin käigupealt, et see ei ole arukas vahetus. Enda kepi viin ma koju ja lasen sinna uue otsa panna, aga asenduskepp oleks tähendanud, et mu olukord poleks pruukinud olla grammigi parem, lisaks oleks pidanud ma niikuinii uued kepid ostma, sest pärast finišit panime ju kohe minema sealt külast ja poleks millaski oma invakeppi tagasi saanud. Ühesõnaga ratsionalist minus sel hetkel võitis. Pealegi oli lõpuni ainult 15 km lükata ja ma teadsin, et 7 viimast sellest on allamäge.
Viimasel kolmandikul mu suusk ei olnud enam nii hea, kui raja keskel. Laskumistel libiseti mööda, aga tõusudel sain sama seltskonna uuesti kätte ja enamvähem samas seltskonnas ma liikusin.
Viimased 7 km oli tõeline rõõm, sest seal olid tõesti ainult laskumised ja need olid väga nauditavad. Üks eesti tüdruk, kellel 8 km enne lõppu tõusul eest ära läksin kuskil paarisaja meetriga, libises minust pikal laskumisel mööda nagu postist ja finišiaegades oli vahe minu arust juba üle 2 minuti.

Ilus ilm oli lõpuni välja. See tähendab, et päike paistis ja midagi kaela ei sadanud. Tuul oli muidugi kohati metsik. Suusakepid lükkas ikka viltu ja kaks korda nägin rajal, kuidas tuul naise pikali lükkas. See oli muidugi selline kribal ca 45 kilone naine ka, aga sellegipoolest.
Ilm Islandil on üldse selline põnev teema, Kohalikud ütlevad selle kohta, et kui sulle ilm ei meeldi, siis oota 5 minutit. Ja tõesti, kõik muutub ja vaheldub nii kiiresti, et ei ole mõtet ilmast eriti midagi rääkida.
Järgmisel päeval oli mul sellest ühe kepi najal suusatamisest kange täpselt vasak pool kerest, mis oli üpris koomiline :)

Niisiis võib selle suusahooaja nüüd kokku võtta lühidalt tõdemusega, et lund ei olnud üldse, aga miski 530 km kanti õnnestus kuidagi ikka ära suusatada. Suurem osa sellest on sõidetud Alutagusel. Miinimumprogramm ehk üks klassika ja üks uisumaraton sai tehtud ja ega muud ei olegi öelda.
Järgmiseks hooajaks on ka mingid plaani moodi asjad olemas ja kuna need ei ole ka maailma kõige tagasihoidlikumad, siis tuleb hakata kohevarsti usinalt trenni tegema :D

Edit. Ups! Selgus, et tegelt sõitsin isegi kaks uisumaratoni, Alutaguse läks täitsa meelest. Nii et siis ikkagi üle miinimumprogrammi.