Monday, August 14, 2017

No ei ole noh

No ei suju jooksuga sel aastal sugugi. Midagi nagu otseselt häda ei ole olnud, pole vigastanud ja muidu ka justkui võiks ju kõik olla, aga järg läks käest ära, võistlused olen kõik ära jätnud ja tegelikult pole ka erilist motivatsiooni. Kuigi võiks ju nagu olla. Aga ei ole seda õiget tunnet, ei ole noh.

Enne Rakvere jooksu kolmapäeva hommikul mõtlesin, et regan siis ära ennast ikkagi ja teen paar kiiret liigutust. Aga üllatuslikult oli regamine juba teisipäeval otsa saanud. Tavaliselt on ikka kolmapäeva õhtuni, vahel isegi neljapäevani, aga seekord siis nii. Tühja kah, mõtlesin, ja lambist kohale minema ka ei hakanud. Kuna mul oli üpris kummaline puhkus, mis reaalselt tähendas kohati hoopis raskendatud tingimustes töötamist, siis ei viitsinud hakata uut keerulist projekti aretama ja lihtsalt molutasin nädalavahetuse maha. Puhkasin!
Nuusutasin hoopis maal lilli ja vaatasin lähenevaid äiksepilvi, mis Pärnust valutult mööda sõudsid. Pärast  oli hea meel, et regamise maha magasin, sest see esimene tund aega kuumust oleks mu jaoks väga räige olnud :)
Kunagi mitu aega tagasi panin end SEB maratonile kirja, et no selleks ajaks ikka juba jooksuvorm on. Aga nüüd on sinna jäänud vähem kui kuu ja rekordiplaanidele olen nüüdseks juba käega löönud. Läbima võib-olla ikkagi lähen- trenni mõttes ja uus äge rada ka ikkagi vaja ära joosta.
Plaan B on, et 14 ja 33 km läheb rada üsna kodu lähedalt ja kui ikka jamaks läheb, lähen vaikselt koju ära :)
Finiš muidugi on kodule veel lähemal, seda fakti ei tohi ka unustada.



Aga ratta reksi tegin vahepeal ära! Ja tegin sellise elegantse kaarega, et kimasin  55 km jupi ühe jutiga otsa lõpetuseks. No ikka elu pikim distants ja puha.
Täis pumbatud rehvidega ei olnud protsess nii vaevaline kui veits tühjema rehviga, olgu tõe huvides öeldud. Kilomeetriaeg tuli ka vähe kabedam. Jõudsin Tundmatuksjäädasoovivalkodanikul kõrval sõita nii et ta eriti ei unnanudki :) Niimoodi oli hulka lõbusam muidugi ja tuules sõitsin ka mõnda aega.
Aga sellega nagu uudishimu on praeguseks rahuldatud ja rohkem ei viitsi endale midagi tõestama rattaga hakata. Tartu rattamaratoni stardis mind kindlasti ei ole, igaks juhuks mainin, et ei hakataks arvama kohe midagi :)

Üritaks nüüd kuidagi jooksulainele pihta saada natuke ja päästa veel, mis päästa annab.
Praegu mul on jala sees umbes 5.30, ma arvan nii tunde ja kogemuse järgi.
Täna jooksin trennis umbes tempoga, mis oleks vajalik 4.30 maratoni jooksmiseks ja selles tempos jõuan ma 8 kiltsa joosta, rohkem väga ei oleks tahtnud. Keskmise pulsiga 168 :) Kui just karu oleks taga ajanud, oleks ehk mõned kilomeetrid veel jaksanud.

A mingi 5.15 peale võiks veel äkki punnida?

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...