Monday, December 31, 2018

Apdeit

Nüüdseks olen ma olnud vigastatud nii kaua, et suurusjärk vist hakkab liginema kolmele kuule. Ei ole olnud lihtne :) Alates umbes 5. nädalast väga ei jaksa enam nädalates järge pidada. Kuskil 7-8 nädala peal tuli ikka hirmus auk ka korra, kui ma arvasin, et see jama ei lõppe enam mitte kunagi ära ja siis ma ei teinud mitte midagi, ülejäänud aja olen ikkagi pingutanud natuke, ennast kodust välja vedanud ja püüdnud mingit konditsiooni hoida, et pärast ei peaks alustama päris nullist ja + 10 kiloga. Õnneks on olnud ka piisavalt suunavaid jalahoope, mistõttu laias plaanis ei ole olukord väga hull.
Kuni detsembri keskpaigani hakkas jalg valutama kangi tõstes ja jalutades ja üleüldse. Samal ajal õnneks oli jube palju tööd ja eriti ei olnud aega ennast piinata mõtetega lähenevast lumest, suuskadest ja mingitest loomingulistest asjadest. Mis omamoodi oli üpris meeldiv ja muretu aeg :)

Kui lõpuks suusarada valmis sai, ei olnud ma sugugi esimene rajal vaid kogusin nädal aega vaprust, et katsetama minna, sest ma umbes arvasin, kuidas see lõppeda võib. Täpselt nii see lõppes ka nagu kartnud olin. Ehk siis esimene siiras rõõm kadus 1,5 km-ga ja 3 km peal andsin valule alla ja lonkasin koju.
See ei takistanud järgmisel päeval minna proovima klassikasuusaga ja see katsetus oli ainult õige natuke parem. Nende suuskadega koperdasin 5 km ikka ära. Ma isegi ei oska öelda, mis ühikutes oleks seda pettumust õige mõõta või millega võrrelda. Igatahes oli see suur.

Aga siis käsin ma füsioterapeudi juures, kes mind veidike retsis ja andis paar head trikki, mis ma ise natuke teistmoodi saaks teha kui ma sinnani teinud olin. Ja kui ma sealt uksest välja astusin, siis mul oli tunne, et maailm on muutunud.
Ja asjad hakkasidki tasapisi muutuma. Mõned päevad hiljem sõitsin klassikasuusaga (kuni valuni) 7km. Jõuluks võtsin endale aega, magasin neli päeva, olin natuke rebel ja lõhkusin natuke traditsioone, st kohandasin nii nagu mulle sobis ja see kõik mõjus väga tervendavalt.

Tagasi linna jõudes võtsin kõigepealt vabatehnikasuusad ja uhasin 13 kiltsa nagu naksti ilma et kuskilt midagi häda oleks teinud. Pärast muidugi veidi andis jalg endast märku, aga see ei ole enam tähtis, sest suusatada oli nii hea. Kuigi tõe huvides ütlen ka, et sellest järgmine kord suusakdel ei olnud enam nii lootustandev ja maratonidest me ikkagi veel ei räägi.

Kui veel tagasi vaadata aastale 2018, siis kuigi jooksmise mõttes läks kõik untsu ja valesti, siis suuskadega sai ikkagi pööraselt lahedaid asju tehtud ja nuriseda pole põhjust. Uuel aastal kõigepealt vaja ravi lõpetada ja eks siis näha ole, kas ja millised hullud mõtted pähe tulevad. Karta on, et küll nad lõpuks ikka tulevad! :)

Wednesday, November 7, 2018

Õnneks lund ei ole

Vigastus tähendab tegelikult kaugelt rohkem kui tühipaljas fakt, et maraton jäi jooksmata.
Alustades juba sellest, et haiguslehte ei võta ju, kui sisuliselt on töötamiseks kõndida vaja ainult autost oma lauani. Aga tegelikult ikka koperdasin kohvi järele ja tõin printerist pabereid ära ja kõndisin oluliselt rohkem kui niisama kodus vedeledes. Ja et olmemöll on ka niikuinii, sest mingil määral  käisin ikka poes, pesin nõusid ja saatsin last kooli, ükskõik kas ma sain jalga maha panna või siis et väga ei saanud. Mis kõik eriti paranemisele kaasa ei aita.

Konkreetselt selle vigastuse puhul tegin ma parasjagu kuus korda nädalas jooksutrenni ja järsku enam ühtegi meetrit joosta ei saanud. Ega ka mitte kõndida. Mis tähendab, et kogu see rutiin, mille ma olin just ilusti sisse saanud, oli hoobilt läbi. Samas keha oli just ära harjunud koormusega ja terve esimene ja ka teine nädal ma tundsin, et mul on jube hea vorm ja läheb aina paremaks, aga ma ei saanud seda mitte kuidagi proovida või realiseerida, mis tekitas sellise kummalise konflikti, millega ma ei osanud suurt midagi peale hakata. Aga sain aru, et põhimõtteliselt oli kõik õigesti ajastatud. Välja arvatud pisiasi, et ei võtnud seda traumat piisavalt tõsiselt ja ei lasknud sellel korralikult ära paraneda.

Kui füüsilisest poolest rääkida, siis emost sain kaasa sellise jutu: "Kodus 2-3 päeva külmaaplikatsioone (jää peale panek) 10-15 min x iga 3-4 tunni tagant. Valu korral tbl. Paracetamoli maksimaalselt 1g x 4 öp, millele võib täiendavalt juurde võtta tbl. Ibuprofen maksimaalselt 400 mg x 4 öp. Rahu jäsemele, hoida kõrgemal, vältida jäseme rippuvat asendit. Verevalumitele Lioton geel. 3-4 nädalaks vähendada koormus jalale, vajadusel käimine abivahenditega, selle järel taastusravi. Raske füüsilise koormuse piirang 5-6 nädalat. Vajadusel töövõimetusleht perearsti juures."
Kõik. Siit edasi läheb tegelikult üsna huvitavaks, sest keegi sulle eriti väga ei ütle, millises vormis ja mismoodi ja kus ja kuidas sa peaksid taastusravi saama.
Õnneks aitavad sõbrad ja google. Ja aitab ka see, et ise tahaks hirmus kiiresti terveks saada, sest kohe tuleb lumi ju. See tähendab, et sa leiad ikkagi kõik need inimesed üles, keda sul vaja on asap .


Õhh. Natuke üle nelja nädala on nüüd sellest Tartust möödas ja  eelmisel nädalal käisin ennast arstile uuesti näitamas.  Arst võttis stoilise rahuga juba tuttava loomasüstla ja lükkas selle mulle seekord kanda. Mille peale ma jälle peaaegu pildi tasku oleks visanud, mitte niivõrd valu pärast, aga lihtsalt need süstlad on nii jäledad. No miks mul ei võiks olla selline vigastus, mille ravimiseks saab pikutada, jalg välja sirutatud pehme padjakese peale ja mingi aparaat tasa uinutavalt surisemas, ahh? Mis valusse puutub, siis valutama hakkas kogu värk alles korralikult pärast ja jõudis õhtuks umbes staadiumini "ahh, minge persse, ma ei taha kunagi enam joosta". Nooh, hommikuks oli see jälle taandunud staadiumini "kunagi ei taha maratoni joosta" ja eks ülejäänud arengud on teadagi pöördvõrdelises seoses valu ja mäluga. Tuhmub, tuhmub.. Igatahes mõned päevad hiljem hakkas valu tõesti tasapisi kaduma ja nädalavahetusel käisin kaks päeva järjest jalutamas juba. Minu arust ma isegi ei lonka enam. Või ma siis olen juba sellega harjunud.

Mis puudutab muid aspekte, siis jah, kindlustus küll katab suurema osa kulusid, kuid siiski maksad oma osa ärajäänud reisi ööbimiskuludest ikkagi kinni, sest sa oled ju lubanud, maksad emos, maksad arsti vastuvõtul, maksad apteegis, maksad taastusravi jne. Lisaks pead ignoreerima kõiki koledaid mõtteid, mis pähe tulevad (ja muidugi nad tulevad, sest aega on nüüd ju laialt käes), alates sellest, et sa ei ole eriti tore sõber ja et vat kui too päev oleks jätnud selle tegemata, siis vist oleks-poleks. Nagu mul üks hea tuttav ütles- see on nagu osaline identiteedi kaotus. Ja vot trenni tegemine on sellega võrreldes ikkagi väga lihtne. Vigastustest taastumine on advanced level.

Aga kuna ma olen ikkagi peaaegu et professionaalne vigastatu, siis ma olen suutnud üpris ratsionaalselt ja emotsioonivabalt paraneda ja teinud üpris teadlikult asju, millest võiks kasu olla ja mis on väga erinevad nendest asjadest, mida ma muidu teen. Niisiis olen ma käinud esimest korda elus vesiaeroobikas, õppinud vees vestiga jooksma, venitanud, painutanud, veel venitanud, leidnud veel ühe trenni, kus nagu mitte midagi ei tehtagi eriti, aga trenni lõpus on debiilselt hea olla. Hetkel olen ma valdavalt seisukohal, et ma elan üle selle vigastuse. Aga kohe hakkavad sõbrad jagama suusapilte ja selleks ma valmis ei ole, sest see sunnib otsa vaatama tõsiasjale, et tõenäoliselt jäävad sel talvel maratonid sõitmata.

Aga Amsterdami maratoni särgi tõi sõbrants ära ja ma lubasin, et panen selle selga, kui esimest korda jooksma lähen. Kahtlustan, et see on kõige kallim särk, mis mul kunagi olnud on :)



Monday, October 15, 2018

Läks nagu alati

Pakkumisi pole mõtet rohkem teha, sest hetkel on selge juba, mis õige vastus on (ülearune on vist lisada, et tegelikult on seda ka kõige rohkem pakutud).

Aga ok, kuna ma esiritta kohad lubasin, siis ma justkui peaks ka seletama, miks etendust ei toimu, kuigi mul ei ole seda üldse tore teha.
Lühidalt läksin ma Tartusse kiiret 10 km jooksma (esimese kilomeetri jooksingi kiiresti), aga keset seda jooksu jalg ikkagi otsustas, et nõup, mingit kiiret jooksu ei tule. Lonkisin üle valu lihtsalt lõpuni selle. Õhtul jäi jalg juba päris valusaks ja siis ma juba suhtlesin paaniliselt tarkade inimestega ja uurisin, mis kuradi värk minuga on ja kuidas ma saaks ikkagi maratoni joosta. Vastused tulid sellised.. ärevaks tegevad, ütleme.
Kui ma järgmisel hommikul voodist välja astudes röögatasin nii, et kõik lapsed tõusid voodites istuli, siis ma sain aru, et tuleb ikkagi minna arsti juurde ja fikseerida olukord ja võibolla isegi ravida.
Arst keelas kõik ära muidugi terveks igavikuks või nii, aga esialgu ma sellesse ikkagi ülemäära tõsiselt ei suhtunud. Sest ega sa ei jäta ju maratoni sellepärast ära, et arst ütleb, et ära jookse :) Plaan on ju tehtud ja puhkus graafikus kirjas! Konsulteerisin veel tarkade inimestega. Üldiselt kiskusid vastused ikkagi ühte auku, aga paar optimistlikumat ikkagi oli ka ja esialgu ikka oli lootus, et.. ahh..
Ühesõnaga täna seda lootust enam ei ole ja see maraton jääb jooksmata.

Ja kokkuvõttes sai kõik alguse sellest, et ma lõin surnuaias jala vastu äärekivi. Ei ole olemas noh!
Värske pilt minust

Thursday, September 27, 2018

Lootus sureb viimasena

Siit ta nüüd siis tuleb, publiku tungival soovil:
maraton nr 12 toimub 4 nädala pärast.
See plaan on paigas juba tegelikult üpris mõnda aega, aga ilmselgelt käis see klõps mu ajus, kus mulle jõudis kohale, et selle jaoks peaks peale unistamise ka veel midagi tegema, veidike liiga hilja, mistõttu tuleb nüüd üsna kaugel mugavustsoonist elada ja päästa, mis päästa annab. No näiteks eile olin ma ainuke lollakas, kes Järve metsas jooksis. Suured männid paindusid kahel pool teed tuules nii et isegi õudne oli ja kogu aeg vahtisin ülespoole püüdes kaardistada kuhu poole puud kukkuda võiksid. Rääkimata kõigest sellest, mis samal ajal taevast alla sadas ja et tuul tahtis kõrvad peast puhuda. Iga sammuga ümisesin omaette, et jälk-jälk-jälk-jälk-jälk-jälk! Aga põhimõtteliselt kui juba tossudega uksest välja olen astunud, on trenn sama hästi kui tehtud, sest ebamugavam osa on möödas. Kuna mõnus hoog on praegu sees, siis on elevust palju ja omamoodi põnev, millega see kõik seekord lõpeb. Praegu mul ei ole sellist tunnet, et see võiks kuidagi väga hästi lõppeda :)
Veidike teeb mulle muret endiselt jalg, aga  jooksu mõttes saan asju ikkagi teha enamvähem nii nagu vaja võiks olla. Seoses sellega teen ma esimest korda elus korralikult venitusi, painutusi ja kõikvõimalikke ette-, üles- ja kõrvalehüppeid :)  No ma olen seda mõnikord varem ka teinud, aga mitte kõike korraga ja mitte nii korralikult.

Praegu ma arvan, et olenemata selle maratoni tulemusest ma rohkem kunagi enam maratoni ei jookse. Sest ma ei kujuta ette, et ma võiksin veel kuidagi rohkem olla võimeline end distsiplineerima ja organiseerima või siis ajaliselt tegema seda pikema aja vältel. Tundub üpris ebareaalne.
Aga ma jätan endale õiguse ja vabaduse vajadusel ümber mõelda :)

Niisiis kihlveokontorid on avatud ja parematele kohad esiritta broneeritud :)

Pakkumisi saab teha siin




Monday, September 10, 2018

Kuidas ma Tallinnas ei jooksnud

Kuigi ma alguses regasin maratonile ja seejärel tõstsin ennast ümber maratonilt poolmaratonile, siis paraku jäi ka see jooksmata.

Lühidalt kokkuvõttes jäi jalg ikkagi pärast eelmise laupäevast pikka trenni (mis toimus pehmel pinnasel ja valdavalt isegi mitte joostes vaid suusakeppidega kõndides) valusaks ja nii vähe, kui mul ka reaalsusega jamasid ennetavalt kokkupuuteid on, tabas mind selge teadmine, et mitte mingil juhul ei ole vaja asfaldil poolt maratoni joosta. Teeks üks kord elus ka midagi õigesti :)
Teip ja muu määdzik muidugi on olukorda tänaseks hüppeliselt parandanud ja.. aga.. Las paraneb rahulikult. Kaugemate ja põnevamate projektide huvides.

Kolmapäeval ma jooksin Järve metsas kohalikku sügisjooksu ja jalg lasi joosta küll, kuigi pärast ikkagi oli natuke valus. Aga laupäevasest trennist oli keha nii kange alles, et lihtsalt ei jõudnud joosta. Täitsa lõpp noh, nagu polekski kunagi trenni teinud. Millegipärast oli see mu jaoks väga naljakas. Kui esimene ring oli veel enamvähem, siis teise ringi ajal ma ikkagi ei jõudnud enam üldse. No päris ei kõndinud tõusust üles, aga palju puudu ka ei olnud. Aeg oli 28.30 umbes. Korra ma olen seda sama 2 ringi aja peale jooksnud ja siis jooksin 2,5 mintsa kiiremini :) Noh, siis toimus see laupäeva lõuna ajal, mitte kooli esimesel nädalal, kus sa üle kolme kuu oled ärganud kell 7 iga päev ja oled teinud pika ja väsitava tööpäeva ka alla. Ja see oluliselt kiirem jooks oli muidugi 5 aastat tagasi. A noh, fakt on, et vahe on 2,5 minutit, mis on jube palju. Hetkel see mulle erilist muret ei tee, lihtsalt vaatlen kui kuiva fakti.

Alguses ma mõtlesin, et lähen võtan vähemalt maratoni särgi välja, siis olen makstud raha eest midagigi saanud, aga selgus et kui olid maratonilt ümber registreeritud poolikule maratonile, siis särki ei saanudki. Mitte, et mul särke vähe oleks või et hirmsasti vaja oleks olnud, aga  nii põhimõtteliselt tekitas see minus hämmeldust. Sest matemaatiliselt algosadeks lahti võttes oli tehe selline: kõigepealt registreerisin ennast maratonile, mille hind oli pmst poolmaratoni hind+ särgi hind+ veel natuke. Siis registreerisin ennast ümber poolmaratonile ja maksin ümberregistreerumise eest veel 10 euri, mille tulemusel kaotasin särgile õiguse.
Kokkuvõttes kui tõmmata paralleel, näeb see välja umbes selline, et tellite endale näiteks hunniku telekanaleid ja maksate selle paketi eest teatud summa. Siis saate aru, et vajate poole vähem kanaleid ja palute paketi ringi teha. Teile öeldakse, et jah, muidugi, võtame teilt kanaleid poole vähemaks, aga selle jaoks peate maksma paketivahetustasu ja kuutasu ka ei muutu. 

A tühja temaga. Ärajäänud maratoni järgsel hommikul on üsna tore tunne peeglisse vaadata ja nentida tõsiasja, et saab enamvähem tervena (st trennivõimelisena) ikkagi uude nädalasse ja ei pea ravimise peale aega raiskama.
Sest aega praegu väga ei ole.

Šokolaadiga on hetkel jälle hästi, kuigi nõuab üpris kindlat otsust ja teadvustamist, kui printeri juures on kommikauss, köögis on kringel ja sa istud 8 tundi täpselt nende kahe koha vahel ning sooja kringli imal lõhn imbub ninasõõrmetesse ja kuskile oimusagarasse. Nii lihtne on käsi välja sirutada. Aga põhimõtteliselt pole raske ka mitte sirutada. Ja iga kord, kui suudan käe välja sirutamata jätta, kasvab millimeeter sellist muhedat rahulolu. Kuna aju mitme probleemiga korraga ei suuda tegeleda, siis ma saan aru küll, et see tuleb mul praegu seetõttu nii hästi välja, et ma mingeid muid keerulisi asju edukalt ignoreerin ja edasi lükkan. Aga samas ma suudan ka seda arusaamist praegu enamvähem edukalt ignoreerida :)




Wednesday, August 29, 2018

Ülemiste

Trenni mõttes jooksin ümber Ülemiste järve ka, ehkki ma polnud sugugi kindel, kas jalg joosta kannatab. Aga kuivõrd seal ikkagi 90% on pehme pinnas, siis riskisin. Ja jalg kannatas. Väga kergelt andis korra tunda 5. km kandis ja siis kuskil 9,5 kandis, aga ei hullu midagi.
Jooks ise oli selles mõttes mõnus, et jooksin rahulikult, Uulu jooksuga vahe oli nii väike, et väga nagu ei tahtnud kiiremat liigutust teha, kuigi ma sain aru, et teoreetiliselt oleks isegi alguses võinud joosta õige natuke kiiremini.
Igatahes ma jooksin enamvähem ilusti kuni rada metsa keeras ja tõusud hakkasid, siis sai aur otsa ja tõusud kõik jalutasin rahulikult üles. Tõusudel läks mööda sada inimest vist umbes, mis ei olnud üldse tore. A noh, mitte kõik maailma inimesed siiski.
Kell näitas keskmist pulssi 143 :), mis ei ole eriti reaalne, aga kindlasti ei jooksnud ma ka väga kõrge pulsiga. Aeg oli 1.31.38 vist ja võrrelda saab seda näiteks 2015. aasta ajaga, siis sellele kaotasin täpselt 2 minutit. Üks kord olen ma veel jooksnud ümber Ülemiste järve, see oli aastal 2008 ja sellest ajast jooksin ma jälle 2 minutit kiiremini. Nii et isiklikus statistikas selline keskmine tulemus.
Kui natuke vasakule ja paremale vaadata, siis 2015 jooksin poolteist kuud hiljem senise parima maratoni. Seega põhimõtteliselt on kõik peaaegu graafikus. Ainult mingeid jälke olmejamasid ja bürokraatiat on nii palju, et nende peale läheb jube palju närve ja energiat, mida ma omakorda taastan šokolaadiga ja see omakorda mõjub mulle umbes nii, et 50 grammi šokolaadi on +100 grammi kaalunumbris kohe. Mis omakorda teeb jälle jooksmise raskemaks ja ühtlasi rikub tuju.
Seega peaks natuke koomale tõmbama šokolaadiga ja justkui võiks olla kõik hästi.

Ainult et hetkel puudub idee, kuidas šokolaaditsüklist välja saada. See lüliti on ajus kuidagi kinni kiilund.

Üks suur sündmus juhtus suvel veel: nimelt pesamuna õppis abiratasteta sõitma,  kuigi ma arvasin juba, et seda mitte kunagi ei juhtu. Aga sellele eelnevalt ja eriti järgnevalt olen üpris mitu korda sõitnud rattaga ja kokkuvõttes olen väga lähedale vändanud oma elu rekord-ratta-aastale (filoloogid võivad selle kokku-lahku käki siin õigeks parandada :)). Ehk siis kui ma eelmisel aastal sõitsin 253,23 km rattaga ja arvasin, et seda ma mitte iialgi üle ei sõida enam, siis sel aastal on mul sellest puudu veel umbes 25 km, nii et vist ikkagi sõidan võibolla.
Ma ei saa jätta mainimata, et minu suhted rattaga pole grammigi paranenud.

Thursday, August 23, 2018

Juba teist korda ei tule mul ühtegi sobivat pealkirja pähe

See õudne suvi on nüüd lõpuks otsa saanud ja oleks aeg vist kaod kokku võtta ja uued eesmärgid püstitada.
No seda kuuma ma ei talunud ikka üldse, aga see oli kohe algusest selgemast selgem. Ja mida päev edasi, seda väljakannatamatumaks kuumus muutus. Eluks vajalikud organid läksid ükshaaval ja mitmekaupa ellujäämisreziimile ja kui ma vahepealse 5 või 6 nädalat kokku võtan, siis trenni mõttes ei teinud ma praktiliselt mitte midagi. Ja mitte midagi muud ma ka eriti ei teinud. Ainus, milles ma hea olin, oli tööl käimine, saabusin esimesena ja lahkusin viimasena, sest tööl konditsioneer armsalt surises kõrva ja sai mõnusalt ignoreerida kuumalainet. Seda hullem oli šokk ja masendus muidugi kontorist väljudes.

Kuhu ma siis pooleli jäingi. Ajaa.. selle 21 km ma siiski jooksin läbisin ja see oli ikka päris jube kannatusterada. Enam ei mäleta, mitmes nädal Aafrikat parasjagu oli, aga igatahes oli väga palav. Jooksin Lilli piiripunktist Ruhja ehk siis sulav asfalt ja palju tõuse lõõskava päikse all. Joosta suutsin 6. km postini, sealt edasi ma lihtsalt jalutasin lõpuni. Vahepeal tegin mõned jooksusammud, aga pea hakkas ringi käima ja pilt virvendama, seega ikkagi kõndisin. Ja aeg oli ka sellele vastavalt nii õudne, et ei tahaks väga kirja pannagi, aga olgu pealegi: 2.45 midagi, mis ühtlasi oli mu elu kõige aeglasem 21 km. Juhei! Noh, eks oli muidki tegureid, mis tol päeval jooksmise raskeks niikuinii oleks teinud, aga jään praegu selle juurde, et põhiliselt ikkagi tegi kuumus liiga. Kõik ülejäänu nõuaks natuke laiemalt lahtikirjutamist, pikemalt ajas tagasiminekut ja taustainfo lahkamist, aga ega ma mingi kirjanik ei ole.
Pärast seda nn jooksu, sõitsin kodukülla ja veetsin mitu tundi kohalikus järves ja lihtsalt jahtusin ja ujusin. Ühtlasi oli ka ootamatut kohtumisrõõmu ja loba pikemaks ajaks. Lõpuks sain sellise jalakrambi, et vedas, et järvest välja sain. Üpris ehmatav oli. Eriti ehmatav oli, et järgmisel päeval järgmises lombis ujudes lõi jalga samasugune kramp. Ja kõige ehmatavam oli arusaam, et vees ei kuule sind mitte keegi, kui jamaks läheb.

Pärast seda jooksukatset jätkus samasugune leitsak ja ma enam isegi ei üritanud joosta. Vedelesin teleka ees kõik õhtud, silmad pahupidi. Kuni ühel päeval juhtus nii, et laps sai oma treenerilt jooksukava trennivabaks perioodiks ja kuna ta üksi eriti ei viitsinud minna, siis ma lubasin, et lähen koos temaga, aga mitte enne kui kl 23. Kuna lapsuke kannatlikult ootaski kella 23ni, siis mul ka taganemisteed enam ei olnud ja läksingi temaga jooksma. Kava oli selline mõnus, lühikesed kerged jooksud ja ma otsustasin need üle elada. Elasin ka. Ja kuidagi sain mingisuguse rütmi natuke tagasi ka.

Ega ei ole veel head jooksusammu, aga tasapisi tuleb mingi tunne uuesti ja lühikestel lõikudel olen päris kiireid liigutusi teinud. No enda kohta kiireid ikka, eks.

Kuna tükk aega ei olegi midagi eriti imelikku juhtunud, siis siinkohal pakuks ka värskemaid ideid, kuidas ennast vigastada võib. Nimelt käisin ma laupäeval kalmistule küünalt viimas ja astusin ühe kivi peale natuke valesti, mistõttu jalg läks viltu ja lõin selle hüppeliigese muna (kurat teab, mis selle jupi anatoomiline pealkiri on) vastu äärekivi serva, mistõttu verd natuke nirises ja jalg läks siniseks. Noh, esialgu oli üpriski valus, aga järgmisel päeval tunda ei andnud.
jooks ise oli päris lahe, paduvihma üle ei kurda :)

Ülejärgmisel päeval jooksin Uhlast-Rotikülla lakkamatus paduvihmas ja kuskil 8. kilomeetril hakkas jalg valutama. Ja üpris häirivalt. Lõpuni sain ikka joosta, aga samal õhtul jalga enam maha panna ei saanud. Ja ka mitte järgmisel päeval, kuigi ma lubasin siis suure suuga tõusu jooksma minna trenni. Haahaa!  Selle jamaga seoses olen rattaga tööl käinud, et võimalikult vähe kõndida.
Muidu oli selline päris lootustandev jooks, julgeks öelda. Paremate päevadega ei võrdle muidugi ja pole vajagi. 10,4 km ja aeg oli 1.06 ehk siis peaaegu rahuldav, arvestades, et osa rada oli metsas ja porilombid olid põlvini. Või õigupoolest teeb selle rahuldavaks asjaolu, et ei jooksnud päris viimase piiri peal ja põhimõtteliselt oleks jaksanud ikkagi veel joosta vajadusel.

Tallinna maratoni ma kindlasti ei jookse, kuigi ma enne kuumalainet panin ennast sinna kirja. Aga uus plaan on juba olemas, peaasi et jupid koos püsivad.

Ongi diagonaalis vist kõik.

Friday, July 20, 2018

Meie muusika on minoor!

Kui vahepeal läks jooksuga juba päris kenasti ülesmäge (mis pigem tundus nagu allamäge.. heh, eesti keel on ikka ilus!), siis nüüd on kohal jälle see Aafrika ja rikub kõik mu plaanid ära. No ei taha joosta, kui 29 kraadi on. Pole lihtsalt mõtet tappa ja mingit rõõmu ka ei tunne ju sellest. Solberdad niisama vee ääres ja eks muid suviseid tegemisi on ka piisavalt palju, millega jooksmisele kuluvat aega saab kenasti täita.

Näiteks laupäeval käisin ma Metro Luminali kontserdil ja no vat see ikka oli midagi. Kõik, kes üheksakümnendatel avatud meeltega tudengid olid, on ilmselt selle muusika saatel õlut joonud, liimi nuusutanud või kuskil äärel seistes elu mõttetuse üle juurelnud.
Noo, Metro Luminal oli veel parem kui vanasti, sest lisaks Jancisele, kes on niikuinii geenius, on neil uus laulja ja sealjuures tunduvalt rohkem minu maitsele vastav kui eelmine. Lihtsalt nii nauditav on kuulata kui inimene oskab laulda. Ja Robin Juhkental oskab ikka kohe väga hästi laulda. Kõik vanad hitid laulis täpselt nii nagu vaja oli ja uued laulud olid juba tema nägu, mis mulle ka väga meeldisid. Uued laulud on natuke vaoshoitumalt depressiivsed ja peenemad, ma julgeks väita. Soovitan sajaga kuulama minna. Hingel hakkab hea.

Sinna otsa kuulasin praktiliselt sama soojaga ära ka GNR-i, mis ei ole nüüd just mu lemmikbändide top kolmekümnes ja Axli poster ei ole kunagi mu seinal rippunud, aga ikkagi päris tore kogus nostalgialaksu, lisaks oli tore ilusa ilmaga (haahaa!) lauluväljaku murul õlut juua. Kuna mina kuulun ka nende inimeste hulka, kellel soojendusbändid rohkem hinge soojendasid kui põhibänd, siis ma väga suuri sõnu selle põhilise vokaalinstrumentaalansambli kohta ei teeks. Aga Slashi kitarrisoolode pärast ikkagi tasus juba minna.

Noh ja sinna see trenniaeg sujuvalt ümber paigutub.

Homme ma tahaks joosta 21 km esimest korda sel hooajal, aga pilk ilmateatele viib tuju ja motivatsiooni. Viimase tõsise trenni tegin poolteist nädalat tagasi. Kuumus tapab. Vorm langeb. Motivatsioon langeb kõige kiiremini hetkel.
Eile hiilisin pimeduse varjus korraks jooksma. Higi mitte ei tilkunud vaid jooksis nagu kraanist. kui ma umbes 8.30/km tempoga tiksusin. No misasi see on, ma küsin? Kas nii saab elada? Mis elu see on?
Eks ma korjan põllu ääres lilli vahepeal ja püüan ajalimiiti ära mahtuda, no juhul kui päris käega ei löö enne.
Appi, kui palav on!
Aga õnneks tuleb kohe 10 kuud normaalset ilma.
Kannatame ära.

Tuesday, June 26, 2018

Jaanijooks 2018

Üle pika aja tuli selline vallatu mõte, et jookseks jälle tiiru ümber kodukoha järve. See on ikka endiselt selline konkreetselt pildituks jooksmise jooks. Esiteks on see nii lühike (4,5 km), teiseks on rajaprofiil selline, kus alguses on 2 km siledat maad, siis tuleb joosta mäest alla järve äärde, siis on kilomeetrine lauge tõus kolme tamme juurde, siis korraks kergelt mäest alla ja siis viimane 300 meetrit on lossikate seinast üles, mis kirstu kaane korralikult kinni naelutab. No ja kolmandaks on emotsionaalne mõõde ka muidugi selline, mida mujal ei ole.  Aga ma olen seda kindlasti juba mitu korda kirjutanud, arvestades, et ma pole kuskil mujal nii palju startinud kui seal.

Viimastel aastatel pole mul sellist teravat tunnet olnud, et tahaks sealt üles joosta, aga seekord mõtlesin, et miks ka mitte! Jooks oli täpselt sama õudne nagu alati on olnud :D Lõpp oli nii raske, et kuidagi roomasin sealt tõusust üles ja langesin nagu niidetult. Aga ka lõbusam osa oli traditsiooniline: klassijuhataja oma teeotsas, naabritüdruk samas kohas, kus alati, hunnik klassikaaslasi, kes kõik kujutasid ette, et on 20 aastased :) ja terve rida muid tuttavaid, keda pole sada aastat kohanud.
Siis kui algas pikk lauge tõus, jooksis mööda üks klassivend, kes ütles, et veab mu hea ajaga ära, et istugu ma ainult tuules. Ja ma umbes sada meetrit pingutasin ka, siis vaatasin, et ikka veits on palju ( muidu oleks küll ilusa rajarekordi saanud, tõesti). Natuke enne kolme tamme läks üks klassiõde ka mööda ja temaga ma suutsin peaaegu viimase tõusu alguseni vahet hoida. Ja viimasel tõusul läks veel üks klassivend mööda ja krt talle ka järgi ei jõudnud minna. Umbes 100 meetriga läks 20 sekki eest ära :)

Nõudis päris hoolega kaevamistööd, et leida üles oma vanad tulemused ja vist peaks siis olema selline rida:
2008a 28.41
2010a 29.31
2011a 26.50
2012a 26.48
2013a 26.42
2014a 26.15
2018a 27.04

No ei ole viga. Päris lähedale parimatele päevadele. Kokkuvõttes olen ma vahepeal ikkagi mõnevõrra vanemaks ka jäänud. Kuigi 2014 aasta tulemus pani mind imestama, sest ma ei mäleta sellest suvest mitte tuhkagi, mida ma siis tegin või ei teinud. Blogis laiutab ka mitu kuud tühjust selles kohas. Ometi olen siukse aja jooksnud. Hmm. Igatahes 2014 on ainuke aasta alates 2010.a, kui ma ei ole jooksnud maratoni. Ega ka mitte poolikut maratoni. Aga lappasin huvi pärast läbi treeningpäeviku ja see ikkagi andis vastuse küsimusele, mida ma tegin 2014 aasta suvel pärast sellist jooksu: õige muidugi, ravisin jälle luukaid. Noh, valdavalt valede vahenditega :) aga lõpuks need ikkagi ära paranesid.
Tolkuse raba


Ühesõnaga tunne on tagasi, et võiks ju joosta küll natuke.

Järgmisel päeval käisime rabas jalutamas ja kui ma vaatetornist alla ronisin, siis tundsin, et reielihas on ikka kange mis hirmus :)

Eks vaatab vaikselt edasi.

Wednesday, June 13, 2018

Plaane ikkagi veel eriti ei ole, aga..


..jooksmine läheb juba palju lõbusamalt ja tundub, et hakkan oma laulu jälle üles leidma ja kuidagi kuskile järje peale tagasi saama.
Kui vahepeal oli selline imelik periood, kus kõik maailma asjad ajasid mind vihaseks (kõik olid nii halvad- peale minu!), siis suure viha väljaelamiseks läksin sinna jooksutrenni, kus ma käisin 2011 aasta suvel ja võibolla äkki 2012 ja kus ma peaaegu surin iga jumala kord. Ausalt öeldes oli see jube tark mõte, võib praeguse seisuga väita. Kuna ma lugesin huvi pärast üle oma 2011 suve postitusi, siis ma peaks mainima, et eriti midagi pole muutunud :)
 Algul oli jube raske ja kuna seal käivad inimesed, kes minust näiteks maratoni jooksevad tund kuni kaks kiiremini, siis lõikudes võis vahet mõõta ikkagi kalendriga, aga mul oli sellest niii mõnusalt absoluutselt ükskõik. Jooksin nagu jõudsin, aga pingutasin ikka nii, et tatt ripakil. Pärast tegin veel kõht-selg- küljed peale, siis lohisesin koju ja ei jõudnud isegi vihane enam olla. Toibusin nädal aega, ravisin haigeid lihaseid ning kogusin uut portsu viha ja siis järgmine kolmapäev tegin täpselt samasuguse trenni. Vist kuus nädalat järjest olen seal trennis käinud ja see on olnud päris teraapiline. Kuri pole enam kogu maailma peale :) Nüüdseks olen ma võimeline vähemalt kõiki harjutusi kaasa tegema vähem või rohkem korralikult ja viimased korrad pole ühtegi hüpet tõusul enam vahele ka jätnud. Ja veel ma olen märganud, et lõike joostes vahe ei ole nii issandjumalkuisuur vaid tasapisi väheneb, mis tuleneb sellest, et null vormi pealt on ju hea lihtne algul areneda. Ja kuna ma näen, et see vahe väheneb, siis ma jälle omakorda pingutan rohkem. Ja hea tunne on, kui olen viitsinud pingutada. Ehkki mul ei ole selget vastust, miks peaks inimene tahtma pingutada kui sama hästi võib ka mitte pingutada.

Kool sai läbi ja pooled kohustused on mitmeks kuuks maas, see on suve juures väga meeldiv aspekt. Ühtlasi hakkas ka jälle aeg, kui pool elu on maale kolitud ja Märjamaa bensukas enam ei küsita, mis kohvijook, mul seal topsis on. sest iga kord on sama ju. Aegajalt tuleb muru niita ja maltsa sikutada peenrast ja sel aastal ka metsikult kasta, sest kogu aeg on nagu mingi Sahara siin.

Eile ma võtsin välja rullsuusad ja tegin selle aasta esimesed suusakepijäljed asfaldile. Oi, ma seda rullsuusatamist ikkagi armastan väga ja isegi väga-väga. Ega ma vist ei ole seda kunagi öelnud ka.. :) Ja tuli välja kah enamvähem okeilt. Mitte nii kergelt nagu ma sügisest mäletan, aga mingi tasakaal oli täiesti olemas ja keha ikkagi mäletas, kuidas see vigur käis. Kergelt väsis triitseps ära lõpuks, aga need kohad, mis muidu iga aasta alguses kangeks jäävad, sel aastal tunda ei andnud kuidagi. Ja ühtegi vesivilli ka ei saanud. Imelik. Ühtlasi avastasin, et esimesed rullsuusad olen nüüdseks läbi sõitnud praktiliselt ja on aeg uued osta. 7 aastat ja lugematu hulk kilomeetreid hiljem.


Suusad tõin ka koju lõpuks, klassikamääre on all ilusti, et juhuks kui.. :)


Tuesday, June 5, 2018

Rimi Juunijooks

Nii. Pärast pikka elu üle järelemõtlemist hakkas mul lõpuks igav ja panin jala joonele. Viimati olin ma jooksuvõistluse stardis ee.. ää.. Paide-Türi äkki? Ühesõnaga sada aastat tagasi. Kuna tunne ei olnud eriti tugev, siis alustasin tagasihoidlikult Kadriorus 5 km jooksuga, sest selle ma olin ikkagi juba igaks juhuks ära testinud, et 5 km joosta ma jõuan. No et iseküsimus, mis ajaga, aga kindlasti ei pea vähemalt kõndima. Lisaks olen ma elus ainult ühe korra 5 km aja peale jooksnud ja see oli ka tegelikult 4,7 km, nii et eriti traumeerivat võrdlusmaterjali ei ole ajaloost ka kuskilt võtta.

Nädala alguses ma mõtlesin, et võiks mingi 26 mintsaga ära ju joosta. Pärast teisipäevast jooksu mõtlesin, et ok, 28 minutiga äkki. Pärast kolmapäevast jooksu mõtlesin, et kurat, üle 30 mintsa oleks ikka veits jama.
Stardis oli muidugi mingi 40-50 kraadi kuuma ja päike paistis lagipähe. Siis ma mõtlesin veel ainult, et faaaakkk! :)
Muidugi ma alustasin jälle kuskilt viimasest reast ja pidin hakkama kõvasti mööda jooksma, mis oli alguses üpris keeruline, sest jube kitsas oli. Peaaegu minut läks stardipaugust jooneni jõudmiseks, kuigi rahvast polnud justkui väga palju. Protokollist vaatasin, et stardijoonest sain üle 755. ja finišis olin 380 kopikatega, nii et trügimisvormiga on hästi. Psühholoogiliselt oli väga meeldiv mööduda inimestest, füüsiliselt- mitte väga  :)
Jooks oli algusest peale raske, aga kokkuvõttes sain alla poole tunni vähemalt. Vist oli umbes 28.30 kanti ja neto aeg 27.30 midagi ehk siis pole väga hädagi. Aga keskmine pulss oli 174 ka muidugi :)
Huvitav, et joostes oli mul selline tunne, et tegelikult jõuan ma natuke kiiremini joosta, aga ma lihtsalt ei taha praegu. Täpselt samasugust mõtet mäletan SEB 2016 poolmaratonilt, siis oli täpselt samasugune ilm ja mõlemal korral oli pärast finišit tunne, et oleks see finišijoon 500 meetrit hiljem olnud, siis vist oleks pilt läinud. Kuumus on ikka väga õudne ja ma saan aru, kui lihtne on kuumaga ennast tilgutite alla joosta, sest mingid radarid loobivad ajju täiesti moonutatud infot reaalsusest. Huhh. Läks jälle hästi.

Õnneks on see õudne kuumus nüüd läbi ja saab elama hakata jälle.
Mitte et ma oskaks öelda, mida see nüüd täpselt tähendama peaks.



Monday, May 21, 2018

XT Kevadrogain

Sel aastal jõudsime ka Kevadrogainile, kuigi ma püüdsin teha kõik, et ei peaks minema, sest ma nägin juba kaugelt, et ilmateade lubab 25 kraadi sooja ja päikest lagipähe. Aga Anne käratas peale, et istume kasvõi puu all 4 tundi, aga metsa me lähme. No ma ei julgenud vastu hakata, kuigi ma tean juba ammu, kuidas me tegelikult puu all istume. Lisaks oli ta mul kl 8 hommikul konkreetselt ukse taga, mis tähendas, et mul ei olnud põgenemisvarianti.

Seekord olime enne starti justkui juba natuke rohkem kohal kui eelmine kord. Vähemalt kaarti vaadates natuke oli huvi täitsa ja isegi panime mingi enamvähem plaani paika, mis me teeme. Noh, kuna rada oli all- ja ülevalpool Soodla veehoidlat, siis mina umbes silma järgi mõõtsin, et kui hullult litsume, siis võime jõuda tiiru peale teha veehoidlale ja võtame natuke punkte alt ja natuke ülevalt.
Samas, ma ei tea, kuidas ma üldse hetkeks nii suurelt mõtlesin, sest enne rogaini oli Annet hoitud kolm nädalat suletud ruumis kinni :) ja mul endal on parasjagu siuke motivatsioonivaba periood, kui  eriti ei ole suurt ja selget pilti, mida üldse teha või kuhupoole joosta ja sellest tulenevalt olen ma rohkem Aivazovski maale vaadanud ja veini joonud kui trenni teinud. Seega mingist erilisest vormist polnud nagu kummagi puhul eriti mõtet unistada.
Aga mõned kilod talvepekki on samal ajal ikkagi kuidagi õnnestunud maha saada ja see natuke jälle kompenseeris seda tegemata trenni poolt.

Igatahes- seekord valis Anne tempo ja mul oli selline mõnus rahulik chill metsas. Vähemalt esimesed kaks ja pool tundi, siis hakkas päike ikkagi oma tööd tegema ja edasi oli lihtsalt palav ja vastik. Mõtlesin, et peaks Anne iga kord enne rogaini paariks nädalaks isoleerima kuhugi, et oleks mõnus koos joosta :) Ma arvan, et umbes 100 meetrit olime stardist joosta jõudnud, kui oli selge, et ümber veehoidla me kindlasti ei jõua ja lisaks peab olema ettevaatlik ja vara tagasi tulema, sest kuuma me kumbki ei talu ja see võib meid jalapealt maha niita. Noh, ja nii enamvähem tegimegi. Võtsime järjest punkte mingile maale, algul jooksime, mingist hetkest valdavalt kõndisime. Aga vahepeal natuke jooksime ka mõnusas rahulikus tempos. Üpriski joostav maastk oli tegelikult, jalad said märjaks ainult poole sääreni ja see oli ka pigem meeldivalt jahutav ja kuivas väga kiiresti. Kuna mul oli aega ja pulss ei olnud kogu aeg 200 seekord, siis ma isegi vahepeal sain aru, kus me oleme ja rohkem kui kaks korda oli kaart õigetpidi käes. Raja valik sai selles mõttes üsna halb, et tagasi tulles lõpus oli 3 kiltsa puhast tühja jooksu lauspäikse käes. Samas teisest küljest, kui oleksime valinud ülemise kaardi poole, poleks arvatavasti kuigipalju võitnud, sest seal oli tunduvalt soisem ala. Ja kokkuvõttes oli meil suhteliselt ükskõik ka tulemusest, eesmärk oli eelkõige muust elust veidi eemal olla  ja see sai tehtud. Ja tegelikult oli täitsa tore ka. Kokku trampisime maha umbes 22,8 km (minu ja Anne kella aritmeetiline keskmine), päris viimased ei olnud ka ja õigeks ajaks saime koju kenasti. Ehkki me arutasime, et kohe kui tuleb selline päev (juhul, kui siuke muidugi üldse kunagi peaks tulema), et meil on mõlemal korraga hea päev, siis me ilmselt ahnitseme ennast ajaliselt lõhki ka.

Aga kui üldisemalt rääkida, siis ühtegi head plaani hetkel pole. Samas halba plaani ka ei ole :) Ootan oma mõtet number üks. Küll ta tuleb.
Võibolla siis, kui kuumalaine ära lõpeb ja aju millalgi sobiva temperatuurini maha jahtub. Novembris? Juunis?

Thursday, April 19, 2018

Tere kevad!

Tundub, et lund rohkem ei saja ja suusahooaja võib selleks korraks vist lõppenuks lugeda.
Kokku ma vist suusatasin umbes 520 km ehk siuke keskmine number vist. Aga samas suurema osa sellest märtsis ehk suhteliselt lühikese aja jooksul, mistõttu saabus isegi lõpuks hetk, kus mul sai suusatamisest isu täis korraks. Ja seoses sellega ma ei oska isegi öelda, kas ma olen hooajaga rahul või mitte. Üsna kange kontsentraat sai emotsioonidest kokkuvõttes, aga eks nüüd on oktoobrini muretult jalad seinal ja aega seda kokteili lahjendada ja seibideni välja analüüsida nii et vähe pole.

Suusahooaja lõpetasin seekord maratoniga Murmanskis. Sõbrad ja tuttavad olid enamuses väga imestunud selle üle, kuigi ma ei mõista, miks? Sest kui sa suusatad Islandil ja öösel Rootsis, siis Murmansk on üpris loogiline jätk sinna ritta. Kus siis veel?
Kahjuks tabas mind kolm päeva enne lennukile minekut mingi kahtlane tõbi ja see ei olnud mingi nohu ega köha või muu titelalin vaid mingi kapitaalsem error, mis segas suusatamist. Väga mures olin ja kahtlesin kõvasti, kas üldse minna, sest olgu sul neid kindlustusi kuipalju tahes, sellises kohas ei pruugi sellest kõigest mitte tuhkagi tolku olla, kui jamaks läheb. Ja tagasivaatavalt võib nentida, et ega seal vist ei oleks olnudki, sest nagu hotelliadminń teatas, neil päästeamet ja kiirabi töötavad ainult kaheksast viieni :) Õnneks kõik jupid püsisid hädaga koos täpselt nii kaua kui vaja oli.
Igatahes otsustasin ma ikkagi minna lootuses, et maratoni stardiks on kõik vinks-vonks (sest sinna oli ikkagi mitu päeva aega), sõidan seal jube kiiresti ja naudin kahesajaga.
Tegelikkuses olin esimesel päeval trennis esimesel tõusul peaaegu surnud ja ega väga palju paremaks ei läinudki. Kuigi ilm oli imeilus, päike paistis ja kõik oli nagu hästi, siis suusk ei libisenud üldse,  õhku ei olnud, jõudu ei olnud ja andis ikka kangutada.

vaade esimese tõusu otsast, kus ma olin juba väsinud
kusjuures see ei ole veel päris tõusu lõpp 
Maraton ise oli täpselt selle trenni koopia. Suusk ei libisenud üldse, ise olin esimese tõusu otsas täitsa kapsas ja pidin endale mitu korda meelde tuletama, et läksin sinna nautima mitte kannatama. Vahepeal õnnestus see isegi üsna veenvalt. Rada oli raske ja muidugi ma polnud elus kunagi varem 50 km uisku sõitnud ka. Kindlasti ei olnud see kõige arukamalt valitud koht just esimest korda proovimiseks, aga noh, eks mul selle arukusega ongi keeruline kokku-lahku suhe.

Lisaks kõikidele muudele hädadele kukkusin ma kuskil 16. km kandis laskumisel. Just oli üks äge kiire laskumine, lükkasin veel hoogu ka ja mõtlesin, et oi kui tore, polegi vist nii kiiresti kunagi mäest alla sõitnud. Ja täpselt siis lendas üks mees mu ees millegipärast kõhuli, ta suusad tulid jalast ära ja üks suusk lendas mulle täpselt vasaku suusa alla, mistõttu ma ei jõudnud enam mitte midagi teha ja maandusin enamvähem sama mitteelegantselt kõhuli, käed-jalad laiali. Selle vahega, et mul jäid suusad jalga ja kõik terveks, selle mehe maraton seal laskumisel lõppes, sest udupeenest suusaklambrist osa oli ta suusasaapa küljes.
Ausalt öeldes ma olin ikka päris šokeeritud, et minusugune osav laskuja nii labaselt maha tõmmati. Ja eks ma sain ikka päriselt veits haiget ka. Sealt edasi oli mu maraton ikkagi maratoni nime vääriline. Ma isegi ei oska tagant järele analüüsida, kas rohkem segas mind kokkupõrge maaga või kokkupõrge reaalsusega. Kokkuvõttes läksin ma ikkagi hoopis teistsuguste plaanidega. Aga lõpuni ma ikkagi kuidagi oma maratoni koperdasin. Ühesõnaga ma sõitsin umbes tund aega kauem, kui ma arvasin.

Järgmisel päeval sõitsin sama ringi korra läbi klassikasuusaga ja see oli kordades inimlikum. Suusk oli ka muidugi selline määritud, et sellega oleks võinud seinast ka otse üles astuda. Puhas rõõm. Kahjuks olin ennast eelmisel päeval selle uisuga sodiks sõitnud ja ega ei jõudnud liigutada väga. Aga mingi plõks käis kuskil 2 tunni juures ja kuskilt enam ei valutanud ja sealt edasi viimased 5 km ma tõesti nautisin iga meetrit ja kahetsesin, et lühikese klassika ja pika uisu valisin. Täpselt vastupidi oleks tulnud teha.

Venemaast võiks muidugi ka pikalt ja laialt kirjutada,  sest juba riiki sisenemine on sündmus omaette, muust rääkimata, sest seal ikka juhtub ja juhtub. Aga vot ei kirjuta. Minge vaadake ise :)

Ühesõnaga oli väga kurnav puhkus ja pärast läks kaks nädalat vaja veini- ja meditsiiniekspertide abi, enne kui enamvähem jalad alla võtsin uuesti. Praegu ma olen juba peaaegu valmis oma suuskadele järgi minema sinna, kus ma nad vedelema jätsin. Sporti ei teinud vahepeal mitte millimeetritki.

Aga üleeile- minestage nüüd- tegin väikse tiiru jalgrattaga.


Thursday, March 22, 2018

XT Talverogain

Seekord sõitis talverogain täiega suusahooaega sisse ja ma ei olnud selle üle üldse õnnelik. Jooksnud muidugi ei olnud tuhkagi. Nii et läks vana rasva pealt tegemiseks ja seda vana rasva on meil kahepeale kokku küll ja ülearugi :)
Enne starti oli juba päris ilus ilm. Väike miinuskraad ja päike paistis. Ehk siis ma sõin nukralt autos shokolaadi ja mõtlesin kui ilus suusailm läheb raisku lihtsalt. Ja see häiris mind üsna tugevalt.
Kui kaardid lahti teha lubati, siis ma vaatasin üpris lamba näoga seda kaarti ja ma ei suutnud üldse mõelda ega aru saada, mis vahemaadest me üldse räägime ja ei suutnud isegi punkte liitma hakata, mis kuskilt äärest tuleksid. Anne oli ka umbes samasuguse juhmi olekuga ja kehitasimegi õlgu, et ah, ükspuha, lähme vasakule ja eks siis töö käigus vaatame, mis ja kuidas.
Kuna ma ei olnud oktoobrist saadik jooksnud, siis startisime mõnevõrra vähem sildu põletavas tempos kui tavaliselt. Ka ei jooksnud me kõige tagumise punktini nagu me tavaliselt teeme (mis seekord oleks olnud tark tegu) vaid alustasime ettevaatlikult vasakust äärest.

Millegipärast oli jooksusamm täitsa olemas, kuigi tempo oli alguses kuskil minut kuni poolteist kehvem kui eelmisel kevadel, kui ma olin terve talv jooksnud. Samas viimasel tunnil ei olnud mitte mingit vahet eelmise aastaga, võib-olla isegi liikusime tiba paremini. Seega kokkuvõttes mingit väga drastilist vahet ikkagi ei olnud.
Lisaks veel fakt, et eelmisel kevadel sai joostud puhta maaga, seekord oli lumi ja väga jäine metsavahe. See jäine tee tekitas minus õudusvärinaid ja pool ajast, mis oleks võinud olla fun, läks muretsemisele, et jumala eest ei kukuks katki ennast.  Ainult idioot jookseb keset suusahooaega sellise jää peal, no ma mõtlen, et kui ta plaanib veel tükk aega suusatada. Õnneks ei pidanud kindlustuspoliisi seekord siiski käiku laskma.
Esimesed kaks tundi oli sellegipoolest täitsa tore. Siis hakkas ikkagi väsimus vaikselt tulema ja lisaks jooksime parasjagu üle Harku suusaraja, kus inimesed suusatasid. Hiljem söögilaua ääres tüdrukud rääkisid, et ilmselt jooksime me ainsast suusatatavast kohast üle, mis seal oli ja see Harku mets, kust nemad jooksid, küll ei olnud suusatatav. No ei tea. Igatahes ma oleks hea meelega kellegi suusasaabastest välja tõstnud seal.

Kokkuvõttes tegime sellise tubli enda tulemuse, ülearu väsinud ei olnud ja emotsioon ka pigem ikkagi positiivne. No minul isiklikult on alati hea meel, kui metsast õiges kohas välja saab :) Protokollis olime küll tavapärasemast tagapool, aga see info on rohkem ikkagi ainult statistilise väärtusega. Küll aga juhtus esimest korda selline asi, et ühes TP-s ei olnud ma punkti ära piiksutatud ja sellega kaotasime 8 punkti. No laias plaanis ei oma see erilist tähendust, sest ma ise tean, et ma seal tegelikult olin, tean, kus ja kuidas see juhtus ja järgmine kord olen targem. Võib-olla :)
Läbisime 23,39 km, eelmisel aastal samal üritusel 24,8. Kusjuures huvi pärast vaatasin ka veel tahapoole ja 2014 oleme isegi 27,2 km läbinud ja aastal 2013 samal üritusel 23,79 km, nii et puht kilomeetrite poolest kõige kehvem talverogain meie poolt.

Vot. Jooksmine protsessina ei olnud enam vastik, erinevalt viimastest kordadest, kui ma jooksmas käisin. Ma nüüd natuke mõtlen ja seedin seda jooksu-värki.
Aga kõigepealt tuleb veel viimased meetrid lund ära suusatada.

Tuesday, March 6, 2018

Nattvasan

Selle maratoni sissejuhatuseks tuleb ajas tagasi minna eelmise aasta märtsi, kui olime Šveitsis just trenni ära teinud, istusime kuskil puhvetis, jõime päikse käes õlut ja ajasime suusajutte. Seal üks Tartu poiss rääkis, et ta sõitis just läbi öise ja päevase Vasaloppeti. Oot-oot mis öise? uurisin mina ja tema rääkis pikalt-laialt mis ja kuidas. Ja oligi korras. Edasi oli mul täiesti kindel teadmine, et see tuleb ära sõita.
Öövasa sõidetakse täpselt samal rajal kus klassikaline Vasaloppet. Lihtsalt start on õhtul kl 20.00. Rajale lastakse turvalisuse huvides paarikaupa, tuleb koos sõita ja koos finišeerida. Juhul kui üks katkestab, kumbki finišaega kirja ei saa.
Ühesõnaga oli vaja leida inimene, kes oleks nõus öösel suusatama ja peale selle viitsiks ka minu tempos sõita. Ja seda ei olnudki vaja kaugelt otsida- Annika, kellega me koos oleme käinud erinevatel mitte just mainstream suusamaratonidel, kirjutas sellele ideele kohe suure rõõmuga alla.

Etapp nr 2 oli saada pihta regamisele, sest Vasa regamine on selline vahva nobedate näppude voor, kus 4 minutiga müüakse välja 16 000 kohta nagu naksti. Ma tegin arvutis 5 akent korraga lahti ja tuletasin meelde oma refreshimisoskusi ja tegelikult sain kohe esimese laksuga ära registreeritud, rahad makstud ja edasi oli ainult aasta aega vaja oodata suurt päeva. See tähendab ööd.

Etapp nr 3 oli teha kõvasti trenni, aga see jäi sujuvalt vahele nagu ikka. Kõigepealt polnud lund ja siis ma olin keset suusahooaega 5 nädalat täitsa surnt ja sinna ta läks. Õnneks Annika ei olnud jõudnud ka eriti suusatada ja seetõttu ei pidanud ta ka tegelikult päris ümber minu lisatiire sõitma.

Etapp nr 4 oli kohale jõudmine ja sellega läks üldiselt ka päris libedalt. Kuigi kohapeal selgus, et läbi bookingu võetud ööbimisega olime seekord saanud korraliku perseka, sest lubatud wifi, vets ja duširuum olid küll olemas, kuid teises majas. Lisaks oli pesemine tasuline! Ja väljas oli 23 kraadi külma.
-23 kraadi ehmatas ikka ära küll, kuigi lubati, et maratoniöö tuleb soojem. Sellegipoolest tulid ka juba hoiatusmeilid, et juhul, kui ei lähe soojemaks, tehakse pool distantsi ja tuleb sõita 90 km asemel 45.
Ja et kuna igal juhul tuleb külm öö, siis sellega seoses pannakse mõned joogipunktid juurde
 Aga kui väljas on külm, siis saab teha ilusaid pilte ja neid me ka klõpsutasime nii et vähe polnud.
Ei mäletagi, millal ma viimati üldse sellist temperatuuri õues kohtasin. Igatahes oli see väga ammu.

Suure külma kartuses mõtlesime väga hoolikalt läbi, mida ja kui palju rajale kaasa võtta. Täpselt nagu enne Tartu maratoni 2011 hakkas jälle see jutt pihta, et segane, õhukeste kinnastega sul kukuvad näpud küljest ära jne mille peale mina jälle lõin vedelaks ja ostsingi igaks juhuks paksud kindad. Kaks paari, et juhuks kui on vaja vahetada ikka kaa. Ühe termose ostsin ka juurde igaks juhuks.
Seljakotti sai seega pakitud kaks termost, akupank, kella laadija, telefoni laadija, varupatareid pealambi jaoks, kolm paari kindaid, müts, käte ja jalgade soojendajad ja siis veits süüa ka. Kokkuvõttes kaalus see päris palju, aga maha ka ei julgenud midagi jätta.

Stardi hetkeks näitas staadioni kraadiklaas -10, kõik muud kraadiklaasid väitsid -12. Ühsõnaga täiesti okei. Rajal oli kindlasti külmem. Võib-olla selline -15, kohati võis olla veidi veel külmem, arvaks põskede järgi. Aga päris -20 ka kindlasti ei olnud ikkagi.
Start oli väga ülev ja elev, muusika, tõrvikud ja põnevil pealampidega suusasõbrad. Võimas!
Ja nii ta algas.
Suusk pidas nagu oleks naelad all olnud. Kui 500 meetrit olime sealt esimesest tõusust üles trampinud, oli selge, et need krdi paksud kindad on täiesti ülearused ja võimatu on sõita siukstega. Kuskil 2,5 km peal vahetasingi kindad normaalsete vastu tagasi ja sain aru, kui loll ma olin, et jälle uskuma jäin seda "sõrmedkukuvadära" juttu. Mitu korda inimene teeb ühte sama viga?

Üldiselt oli esimesed 40 km täielik nauding. Klassikajälg oli ideaalne, suusk pidas (libisemist selle eest polnud ollagi, aga kellel see suusk ikka nii väga sellise temperatuuri juures libiseb), palju rahvast oli koos ja rada oli päris kenasti valge. Täiskuu ka natuke piilus pilvede vahelt. Arutasime omavahel, et sõitsime nii ilusa tehnikaga, et iga suusatreener kiidaks kui näeks. Kiiret polnud, rahulikult tulime.
Joogipunktides läks kõvasti aega kaotsi, sest kinnaste ära võtmine oli juba üpris aeganõudev tegevus. Rääkimata sellest, et seljakotis olid asjad ju kogu aeg kohti vahetanud ja midagi üles ei leidnud.
Pärast 40. km väsisin ma järsku ära ja kohe ikka väga ära. Kuna ma teadsin, et 45 km on pannkoogi- ja kohvipunkt, siis ma lugesin kilomeetrimärke selleni. Aga üllatus-üllatus (tegelikult tegemata kodutöö) - see punkt oli alles 2 km hiljem. Selleks hetkeks olin ma täitsa kutu ikka. Punktis võtsin suusad jalast ära ja kaanisin mingi liitri spordijooki sisse. Annika tõi pannkoogi ja kohvi kuskilt ja ma ei jõudnud seda pannkooki isegi närida. Lõpuks aitas Annika mul selle ära ka süüa :)
Kallasin sisse veel ühe geeli ja kohvi ja edasi oli minuga jälle kõik korras. Nagu oleks nupust uuesti sisse lülitatud.

Selleks ajaks Annika pealamp oli andnud otsad ja selgus, et minu pealambiga näeb ette umbes 3,5 meetrit, ei enam :) seega püüdsime sõita teiste lampide kulul ja päris suures osas see ka õnnestus. Kohati siiski jäime laskumistele ka üksi ja kuna midagi ei näinud, oli adrenaliinilaks selline, mis pani paar korda kiljuma. Minul oli kaks sellist napikat laskumistel, kus juba mõlemad jalad maast lahti olid, aga kuidagi õnnestus mitte kukkuda.
15 km enne lõppu sõitsime läbi külakesest, kus oli rada kahelt poolt tõrvikute ja tuledega pikalt ääristatud, kohalikud unetud ergutasid raja ääres ja pakkusid mustikasuppi. Sealt edasi oli veel mitmeid külakesi, kus olid lõkked, tõrvikud, valgusmängud ja mõnes kohas oli nii ilus, et tuli lihtsalt hetk seista, vaadata, nautida ja salvestada mällu, sest see oli lihtsalt nii kift.
Kuskil seal hakkasime ka juba arutama, kuidas ilusat finišipilti teha :)

Kaasa võetud seljakotis olevad asjad osutusid 90% ulatuses täiesti mittevajalikeks. Näiteks akupank teatas mulle, et temperatuur on liiga külm laadimiseks, kuigi ma toppisin selle ühe mõttetu paksu kinda sisse :)

Päikesetõus oli ka ilus muidugi. Päike tõusis üllatavalt kiiresti ja pärast seda sai lõpuks ometi täie lauluga laskuda. Ainult et siis polnud enam arvestatavaid laskumisi :)
Viimasel kilomeetril ütles Annika, et nüüd teeme lõpuspurdi ja saame need neli võistkonda kätte, kes meie ees on. Ma kiunusin veits vastu,et ah las lähevad, sest minu arust olid nad ikka väga kaugel, aga Annika pani gaasi ja ma pidin järgi minema, sest finišsse pidime ju koos jõudma. Ja me saime neist kõigist mööda. Tagant tuli küll veel üks paar meist omakorda mööda, aga ikkagi 3 kohta parandasime lõpuspurdiga.
Finiš! Tehtud! Jee!!


Aega läks 10 tundi ja 47 minutit
 
Tulemuse väärtus hakkas meie enda silmis järjest tõusma, info valguses, mis järjest meieni jõudis. Näiteks üle poole registreerunutest lõid juba enne vedelaks ega tulnud startigi ja iga kolmas startinud paar katkestas. Lisaks avastasime, et oleme vist esimesed ja ainsad Eesti naised, kes selle maratoni läbi teinud on ja selle valguses saab nüüd aasta aega oma ego soojendada, jalad seinale visata ja niisama nina nokkida.




Tuesday, February 27, 2018

Vahepeal on hästi ikka ka

Lõpuks on siis saabunud päriselt talv. Üle mingi saja aasta saab Järve metsas jälle suusatada. Ehk siis ma ootasin kaks aastat seda päeva, kui ma sain kontorist otse suusatama minna lõuna ajal. Seda suurem oli rõõm, kui see lõpuks saabus. Ja rõõm oli eriti suur, sest Järve metsas oli ülihea uisku sõita võrreldes Harku metsaga, kus oli keskelt rada üles sõidetud või võrreldes Nõmmega, mis on nii ülerahvastatud.
Esimest korda tegelikult käisin Järve metsas üks õhtu kl 21 ja seal ei olnud mitte kedagi, samas oli super rada. Ma lihtsalt nautisin ja naeratasin seal üksi.
Ma ei tea, miks see Järve mets mind nii õnnelikuks teeb.

Nädalavahetusel käisin Kõrvemaal ja sõitsin seal Tallinna maratoni lühikese distantsi ehk siis 19 kiltsa. Vot ja see oli ka 19 km naeratust ainult. Väljas oli kümme kraadi külma ja sadas kergelt lund ehk siis imeilus postkaardi sõit. Suusk oli mega hea ja tunne oli sellega võrdne.
Ja muidugi need Eesti sõitudele iseloomulikud hetked, kui enne starti näed samasuguse suusadiagnoosiga "palatikaaslasi" ja laskumisel enne kurvi keegi selja tagant hüüab "sada kilo vasakult!" ja sa saad aru, et pead võtma natuke paremale :) Mulle tuli pähe, et ilmselt on analoogseid asju hüütud ka mujal maratonidel, näiteks selges tšehhi keeles, aga ei ole osanud reageerida.

See neljane rong jõudis mulle järgi täpselt enne joogipunkti. Mina jõin, nemad ei joonud ja järgi enam ei jõudnud neile. Ehk siis kuskil 6 km enne lõppu vist.
Noh, tõusud lõpus kustutasid ikka, sest ega see Kõrvemaa on ka siuke 50 kiloste rada rohkem, aga kuna ma olin esimese otsa nii kiiresti kihutanud, siis viimased tõusud astusin väga rahulikult ja ei üritanudki enam uisusammu teha seal, kuna ma sain aru, et ma saan igal juhul enda kohta jube hea aja :)
Aga vaatasin, et väga pikalt nad eest ära ka ikkagi ka ei sõitnud ja finišis oli umbes minut vahe ainult.

Sellegipoolest tegin elu sõidu ja 1.22 läks finišaeg kinni. Kell näitas vahepeal selliseid kilomeetriaegu, mida minu silmad varem näinud ei ole. Korra olen varem ka seda ringi sõitnud aja peale, see toimus 5 aastat tagasi ja siis oli aeg 1.43. Nii et uisutamisoskus on kõvasti paranenud seoses klassikat mittesoosivate talvedega.
Ühesõnaga vahepeal on ikka asjad hästi ka.
Näiteks hakkab mul kohe puhkus ja see tõotab tulla üpris seiklusrikas.
Muidugi on plaanis natuke suusatada, aga saabuv külmalaine, millega ilmateade ähvardab, tähendab, et alustuseks tuleb klassikaliselt naiselik karjatus, et "issand jumal, mul pole midagi selga panna!" Kahtlustan, et viimati sai külma ilmaga sõidetud aastal 2011. Ja ma mäletan, et ainsad paksud kindad, mis mul elus olnud on, kaotasin ma Tartu maratonil tookord ära.

Monday, February 19, 2018

Oijah..

Ega ei ole tore kirjutada, et kogu suusahooaeg on läinud täiesti pekki siiani. Aga nii see täpselt on olnud.
Kurat küll noh!
Algusest alustades tahtsin ma soojenduseks sõita Suusahullude öömaratoni, aga see jäi ära kuna lund ei olnud. No enne seda jäi niikuinii kõik ära, sest lund ei olnud.
Pärast seda jäin ma haigeks ja seoses sellega ei saanud minna  Tamsalut sõitma ega ka mitte Alutaguse maratoni ja lõpuks umbes kaks päeva enne Tartut oli mul peaaegu okei olla jälle. Ja see peaaegu täendab ka ikkagi ainult peaaegu. Aga selleks ajaks olid kõik rongid juba läinud, trennid tegemata ja polnud mõtet ega ka tahtmist lõhkuma minna. Seega vaatasin Tartu maratoni telekast ja netist. Kuna rajal oli väga palju tuttavaid, siis oli see ka päris tore tegevus iseenesest.
Siinkohal tervitused Tartusse, kodanikule, kes elegantse kergusega jälle 9 tunnise tööpäeva rajal tegi, jumal teab, mitmendat korda. Minu lugupidamine ja kummardused maani!

Kui nüüd lõpuni enda vastu aus olla, siis paranemine arvatavasti oleks läinud terakese kiiremini, kui ma poleks kohe suusatama läinud, kui natuke parem oli, sest kokkuvõttes suusatada ma ikkagi ei jõudnud kohe üldse ja pärast iga katsetust oli paar päeva veel hullem olla kui enne. Aga kuidas sa siis ei suusata, kui pool aastat lund oled oodanud. Ikka ju proovid :) Ja see nõiaring kestis umbes neli nädalat järjest. Vahepeal tekkis juba üpris lootusetu tunne, aga tasapisi ja suure vaevaga läksid ringid ikkagi üha pikemaks ja viimased korrad on juba natuke unistamist lubavamad olnud. Klassika kilometraaž ei ole ka enam null päris.
Talv veel kestab ja vaatame, mis teha annab.

Selle eest olen ma ära vaadanud peaaegu kogu olümpia ja lugenud läbi mõned raamatud. Eile lugesin vanu olümpiamängude raamatuid ja niimoodi ajalise distantsiga lugedes üsna muhe kirjandus pooleks murduvatest suusaabastest ja ka dopingust. Aastatest 1976, 1984 ja 1988. Lugege!

Monday, January 8, 2018

Ette- ja tahavaated

Kui natuke vaadata järgi aastale 2017, siis ei teinud see mind sendi eesti targemaks (küll aga vanemaks). Jooksukilomeeterid sai kokku rohkem kui kunagi varem ja jooksutrennid oleks pidanud ka olema justkui sihipärasemad ja loogilisemad kui kunagi varem, aga välja kukkus üks ajaloo kehvemaid hooaegu. Võibolla ma kunagi viitsin välja mõelda selle põhjuse, miks nii läks, aga hetkel ma laiutan küll endiselt käsi ainult.

Selle eest suusavorm oli täitsa tipsen-topsen, kuigi mul väga pole seda millegagi tõestada. Aga ma ise tean, et suusatada oli hea kerge ja täpselt sedasama võin ma öelda ka alanud hooaja kohta, et need paar korda, kui ma suusa lume sarnase asja peale olen saanud panna, on tunne olnud väga hea. Kuigi keset rohetavat metsa vihmasajus eelmise aasta kunstlumel 1,3 km ringil tiirutamine ei ole päris see, mis ma alguses mõtlesin suusahooaja all, on see ikkagi parem kui üldse mitte midagi. Selles suhtes teeks küll suure kummarduse Jõulumäele, kus on ikka hullult punnitud, et inimesed natukenegi suusatada saaks. Aga no ei sõida ju sinna Tallinnast iga päev.

Joosta endiselt ei taha. Võibolla hakkan ma lihtsalt vanaks jääma. Aga võibolla võtan ma ainult natuke hoogu ja küll ma siis jooksen. Hetkel pole motivatsiooni, sest ma saan aru, et ma peaks rohkem panustama, et selle maratoniga lõpuks üks null teha, aga samas ma ei taha jälle rohkem panustada, sest mul pole ajalist ressurssi kuskilt väga võtta ja ma peaks hakkama juba ebamugavaid valikuid tegema. Aga need ei oleks jälle eriti mõistlikud. 
Niisama maratonide kogumine kui eesmärk omaette, ei paku mulle ka ideena midagi.  Noh ja kui maratoni ei taha joosta, siis võib väga vabalt kevadeni mitte joosta. Ühesõnaga ma poole jalaga olen ikkagi otsustanud juba loobuda.
Üleeile jooksin üle saja aasta esimest korda 10 minutit jooksulindil ja see oli üsna nüristav tegevus. Millegipärast on spordiklubis jooksulint niimoodi paigutatud, et otsevaates on suur kell ainult, mis üldse edasi ka ei liigu.  Samal ajal kui sõudekat tõmmates saab telekat vaadata, kusjuures sõudeka ajal ei ole kõrvaltegevus nagu vajalik eriti. Aga võibolla see ongi sellepärast nii, et inimesed ei unustaks ennast liiga kauaks jooksulindile, sest normaalne inimene peaks ikka õues jooksma.

Suusahooajaks on mul igasuguseid plaane, aga kisub vägisi sinnapoole, et need maratonid, mida ma kindlasti sõita tahan, ilmselt toimuvad, aga need on kõik klassika  maratonid ja klassikat saab meil siin ju hullult harjutada..:) Minul isiklikult on sel hooajal 0 km klassikat sõidetud. Aga eks seiklusjutud sellest ainult muidugi võidavad, sest mida sa ikka kirjutad, kui kõik on sujuv ja selge kui laul. Ikka kannatusest sünnib looming.

Tuesday, January 2, 2018

Hea uus aasta

Uue aasta puhul tervitaks kõiki suusasõpru pildiga jõululaupäevasest Jõulumäest
 
 
ja siis pildiga 1. jaanuarist 2018
 
Ehk siis new day- same shit.
 


Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...