Thursday, September 27, 2018

Lootus sureb viimasena

Siit ta nüüd siis tuleb, publiku tungival soovil:
maraton nr 12 toimub 4 nädala pärast.
See plaan on paigas juba tegelikult üpris mõnda aega, aga ilmselgelt käis see klõps mu ajus, kus mulle jõudis kohale, et selle jaoks peaks peale unistamise ka veel midagi tegema, veidike liiga hilja, mistõttu tuleb nüüd üsna kaugel mugavustsoonist elada ja päästa, mis päästa annab. No näiteks eile olin ma ainuke lollakas, kes Järve metsas jooksis. Suured männid paindusid kahel pool teed tuules nii et isegi õudne oli ja kogu aeg vahtisin ülespoole püüdes kaardistada kuhu poole puud kukkuda võiksid. Rääkimata kõigest sellest, mis samal ajal taevast alla sadas ja et tuul tahtis kõrvad peast puhuda. Iga sammuga ümisesin omaette, et jälk-jälk-jälk-jälk-jälk-jälk! Aga põhimõtteliselt kui juba tossudega uksest välja olen astunud, on trenn sama hästi kui tehtud, sest ebamugavam osa on möödas. Kuna mõnus hoog on praegu sees, siis on elevust palju ja omamoodi põnev, millega see kõik seekord lõpeb. Praegu mul ei ole sellist tunnet, et see võiks kuidagi väga hästi lõppeda :)
Veidike teeb mulle muret endiselt jalg, aga  jooksu mõttes saan asju ikkagi teha enamvähem nii nagu vaja võiks olla. Seoses sellega teen ma esimest korda elus korralikult venitusi, painutusi ja kõikvõimalikke ette-, üles- ja kõrvalehüppeid :)  No ma olen seda mõnikord varem ka teinud, aga mitte kõike korraga ja mitte nii korralikult.

Praegu ma arvan, et olenemata selle maratoni tulemusest ma rohkem kunagi enam maratoni ei jookse. Sest ma ei kujuta ette, et ma võiksin veel kuidagi rohkem olla võimeline end distsiplineerima ja organiseerima või siis ajaliselt tegema seda pikema aja vältel. Tundub üpris ebareaalne.
Aga ma jätan endale õiguse ja vabaduse vajadusel ümber mõelda :)

Niisiis kihlveokontorid on avatud ja parematele kohad esiritta broneeritud :)

Pakkumisi saab teha siin




Monday, September 10, 2018

Kuidas ma Tallinnas ei jooksnud

Kuigi ma alguses regasin maratonile ja seejärel tõstsin ennast ümber maratonilt poolmaratonile, siis paraku jäi ka see jooksmata.

Lühidalt kokkuvõttes jäi jalg ikkagi pärast eelmise laupäevast pikka trenni (mis toimus pehmel pinnasel ja valdavalt isegi mitte joostes vaid suusakeppidega kõndides) valusaks ja nii vähe, kui mul ka reaalsusega jamasid ennetavalt kokkupuuteid on, tabas mind selge teadmine, et mitte mingil juhul ei ole vaja asfaldil poolt maratoni joosta. Teeks üks kord elus ka midagi õigesti :)
Teip ja muu määdzik muidugi on olukorda tänaseks hüppeliselt parandanud ja.. aga.. Las paraneb rahulikult. Kaugemate ja põnevamate projektide huvides.

Kolmapäeval ma jooksin Järve metsas kohalikku sügisjooksu ja jalg lasi joosta küll, kuigi pärast ikkagi oli natuke valus. Aga laupäevasest trennist oli keha nii kange alles, et lihtsalt ei jõudnud joosta. Täitsa lõpp noh, nagu polekski kunagi trenni teinud. Millegipärast oli see mu jaoks väga naljakas. Kui esimene ring oli veel enamvähem, siis teise ringi ajal ma ikkagi ei jõudnud enam üldse. No päris ei kõndinud tõusust üles, aga palju puudu ka ei olnud. Aeg oli 28.30 umbes. Korra ma olen seda sama 2 ringi aja peale jooksnud ja siis jooksin 2,5 mintsa kiiremini :) Noh, siis toimus see laupäeva lõuna ajal, mitte kooli esimesel nädalal, kus sa üle kolme kuu oled ärganud kell 7 iga päev ja oled teinud pika ja väsitava tööpäeva ka alla. Ja see oluliselt kiirem jooks oli muidugi 5 aastat tagasi. A noh, fakt on, et vahe on 2,5 minutit, mis on jube palju. Hetkel see mulle erilist muret ei tee, lihtsalt vaatlen kui kuiva fakti.

Alguses ma mõtlesin, et lähen võtan vähemalt maratoni särgi välja, siis olen makstud raha eest midagigi saanud, aga selgus et kui olid maratonilt ümber registreeritud poolikule maratonile, siis särki ei saanudki. Mitte, et mul särke vähe oleks või et hirmsasti vaja oleks olnud, aga  nii põhimõtteliselt tekitas see minus hämmeldust. Sest matemaatiliselt algosadeks lahti võttes oli tehe selline: kõigepealt registreerisin ennast maratonile, mille hind oli pmst poolmaratoni hind+ särgi hind+ veel natuke. Siis registreerisin ennast ümber poolmaratonile ja maksin ümberregistreerumise eest veel 10 euri, mille tulemusel kaotasin särgile õiguse.
Kokkuvõttes kui tõmmata paralleel, näeb see välja umbes selline, et tellite endale näiteks hunniku telekanaleid ja maksate selle paketi eest teatud summa. Siis saate aru, et vajate poole vähem kanaleid ja palute paketi ringi teha. Teile öeldakse, et jah, muidugi, võtame teilt kanaleid poole vähemaks, aga selle jaoks peate maksma paketivahetustasu ja kuutasu ka ei muutu. 

A tühja temaga. Ärajäänud maratoni järgsel hommikul on üsna tore tunne peeglisse vaadata ja nentida tõsiasja, et saab enamvähem tervena (st trennivõimelisena) ikkagi uude nädalasse ja ei pea ravimise peale aega raiskama.
Sest aega praegu väga ei ole.

Šokolaadiga on hetkel jälle hästi, kuigi nõuab üpris kindlat otsust ja teadvustamist, kui printeri juures on kommikauss, köögis on kringel ja sa istud 8 tundi täpselt nende kahe koha vahel ning sooja kringli imal lõhn imbub ninasõõrmetesse ja kuskile oimusagarasse. Nii lihtne on käsi välja sirutada. Aga põhimõtteliselt pole raske ka mitte sirutada. Ja iga kord, kui suudan käe välja sirutamata jätta, kasvab millimeeter sellist muhedat rahulolu. Kuna aju mitme probleemiga korraga ei suuda tegeleda, siis ma saan aru küll, et see tuleb mul praegu seetõttu nii hästi välja, et ma mingeid muid keerulisi asju edukalt ignoreerin ja edasi lükkan. Aga samas ma suudan ka seda arusaamist praegu enamvähem edukalt ignoreerida :)




Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...