Finlandia- Hiihto

Finlandiale panime koos ühe sõbraga kirja ennast siis, kui väljas oli 30 kraadi kuuma. No siis kui kõik oli veel hästi ja ma veel unistasin, et Tartu maratoni sõidan seekord puusuusaga mitte puujalaga nagu üks teine sõber tabavalt märkis. Ja siis kui Ozzy kontsert veel 24. veebruaril Helsinkis toimuma pidi, millest pidi saama tore after-party.
Et välismaal ära ei eksiks ja saaks mööda joont sõita, siis panime kirja 50 km klassikale, sest ega väiksema jupi pärast ei viitsi nii kaugele sõita, aga pikemat jällegi ei olnud valikus.

Diagonaallõikes  ja detailidesse laskumata (sest sellest on juba eespool juttu olnud) hakkas kõik suurel kiirusel ja hulgakaupa metsa minema ja lõpuks ma polnud üldse kindel, et see hea mõte on. Aga kuna lubatud sai, siis tuli ikkagi minna.
Tartu andis lootust, et mine tea, äkki saan lõpuni sõita, aga plaanid B ja C ehk siis katkestamine või mitte starti minemine olid ka ikkagi märkmikus kirjas.

Mingi kummaline rahu saabus maratonieelsel õhtul, kui ma oma suuski kilest välja lõikasin. Siis ma juba teadsin, et kõik on hästi ja öösel magasin nagu lapsuke. Hommikul oli ikka veel kõik hästi, stardis oli ka kõik hästi ja üldse kogu 50 kilomeetrit sõitsin debiilselt naeratades läbi, lehvitades igale fotograafile keda ma nägin. Millegipärast ei olnud ka üldse raske, kuigi pole trenni eriti teinud ja rada ei ole ka just päris Harku mets.

Kui rajast rääkida, siis lund oli üksjagu, aga näha oli, et veel rohkem on teda eelnevalt sulanud. Kui eelmisel päeval oli rada olnud üleni jääs, siis öösel oli sadanud päris arvestatav kogus värsket lund ja seega oli seal kõike. Finlandiale omaselt keegi väga pingutama polnud raja pärast hakanud ja oli nagu tuli. Ilm oli ka selline, et stardis vist oli isegi -1, aga siis hakkas kiiresti soojaks minema ja kui ma finišisse jõudsin. näitas staadioni kraadiklaas +4. Kui esimesed 20 km oli mul õudselt hea suusk, siis kuskil kilomeetrid 20-30 ei pidanud järsku üldse. Parasjagu tuli ka just pikk suusajäljeta põld, kus ma ukerdasin terve igaviku. Järgmises joogipunktis võtsin suusad alt ära ja vaatasin, et põhi oli jäässe tõmmanud. Kraapisin jää maha, aga sain aru, et midagi muud ei ole ka mõtet teha, sest  umbes analoogse ilmaga olen ma juba Soomes kunagi sõitnud ja kokkuvõttes tookord midagi paremaks ei saanudki. Seega panin suusad sama targalt alla tagasi. Aga edasi juhtus nii, et ilm läks veel soojemaks, rada muutus pehmemaks ja suusk hakkas järsku uuesti pidama. Klaasikajälg oli nii ära sõidetud ja loperdas igatpidi ja sinna väga ei trüginudki, aga kuna mul libises hästi ikkagi igal pool, siis ei olnud sellest jäljest ka eriti lugu.

Laskumistest võiks ka rääkida, sest Finlandial on need üpriski ägedad, kus põdeda ei tohi ja tuleb lihtsalt hoogu lükata, et teisel pool võimalikult kõrgele mäkke üles libiseda. Võrreldes Tartuga, kus kuus rada läksid nagu raudtee ülevalt alla, oli seal ainult sirgetel laskumistel jälg olemas , kus vähegi kurvi oli, oli kõik ära sahatatud. Ja ühel laskumisel, mis oli täiesti sirge ja kus oli ilusti suusajälg poole laskumise pealt olemas, oskasin ikkagi kõhuli käia, kusjuures ma ei saanudki aru, miks ma kukkusin. Liuglesin sealt nõlvast abitult alla lihtsalt ja läks tükk aega, et üldse jalad maa peale tagasi saada. Olin täitsa hämmingus sellest intsidendist, aga ühtlasi oli see ka kohutavalt naljakas.

Ühesõnaga oli õudselt lahe maraton. Ühtlasi võib taastusravi sellega lõppenuks lugeda ja olla lihtsalt vahelduseks õnnelik ja nautida hetke, kui vanad vigastused on paranenud ja uusi veel ei ole.
Õudse import-nohu sain ainult, mistõttu saan süüdimatult oma kabinetis suusa-MMi vaadata, ilma et peaks kartma, et keegi tülitama tuleb :)

Tartu Maratoni lastesõit

Comeback sai tõesti tehtud ja võib vist sissejuhatuseks kohe  öelda, et polnud väga  hullu midagi.

Kuigi lund oli vahepeal nii, et küll ja ülearugi, siis minu selle aasta kilometraažiks enne Tartut jäi 107 km. Ma kahtlustan, et väga palju inimesi stardis ei olnud, kes oleksid saanud vähem suusatada.
Suuremas osas läks kogu hooaeg vigastuse (ja siiski ka töö) nahka ja lõpus veits ka võibolla puhkamise nahka. Puhkuselt tagasi tulles oli selline tore "ah, ei viitsi täna" tunne ja viimase nädala panin lihtsalt laiska. Lõpuks suure hädaga sundisin paar päeva enne maratoni ennast jõusaali ja kui sellest muud kasu ei olnud, siis enesetunne läks vähemalt natuke paremaks. Samas puhkasin ühtlasi jalga ja seda oli ka vaja teha, sest kokkuvõttes sellest kuuest nädalast, mis arst mulle viimati paranemiseks lubas, on möödas alles kolm.
Aga tühja kah, mõtlesin mina, selle 32 kiltsa vana rasva pealt läbin ikka kuidagi.

Seekord tegin sellise liigutuse, et läksin bussiga otse kodust starti, stardis võtsin suusad ja läks lahti!
Heikki kaotasin juba enne starti silmist, isegi ei tea, kas ta oli minust eespool või tagapool.
Mina läksin umbes 15 minutit enne starti stardikoridori ja mitte kuskile ei olnud enam oma suuski panna. Panin lõpuks kuskile 3 tunni joone kõrvale, rajast väljapoole, mõttega, et küll topin ennast kuskile vahele.
Eelnevast võiks eeldada justkui stardis oleksid olnud päris sportlased, aga kui läks sõitmiseks, siis  kukuti vasakul ja paremal ja ees ja taga, millega seonduvalt pidin kohe mingil teisel laskumisel korraks maha istuma, sest mitte kuskile polnud minna.
Noh, tõusudel oli olukord parem ja alguses mul suusk natuke pidas ka, mistõttu sain natuke ettepoole trügida.
Rada oli mõnusalt jäine ja laskumised kiired, seega tuli palju rada vahetada, sest esiteks ma laskusin palju kiiremini alla kui teised mu ümber ja teiseks ees massiliselt kogu aeg kukuti ja sealjuures ka täiesti siledal maal. Samas see 40 km/h kiirusel raja vahetamine oli üsnagi mõnus adrenaliinilaks ja paar korda ma ikkagi tegin selliseid abituid tasakaalu otsimise liigutusi ka. Aga püsti ma jäin. Nii palju ikkagi on trennis käimisest kasu olnud. Juhei!

Suusk alguses natuke pidas ja siis ei pidanud kuskilt maalt üldse. Lõpus pidin ikka roomama tõusust üles, kui enam paaris lükata e jõudnud. Isegi kuuske astudes jalg lihtsalt libises. Aga kuna enamus niikuini oli paaristõukerada, siis eriti vahet ei olnud.

Igatahes ma ütleks küll, et Tartu Maratoni 32 km suusatamiseks on vaja rohkem tehnilisi oskusi kui 63 sõitmiseks, nii veidralt, kui see ka ei kõla. Lihtsalt ümberringi toimub nii ootamatuid liigutusi, millele tuleb jube kiiresti reageerida.

Heikkile kaotasin 6 minutit. Tagant järele on raske öelda, kui palju sellest jäi odavasse Tšehhi õllesse, kui palju (ja kas üldse) stardikohta ja kui palju (ja kas üldse) pidamismäärdesse. Fakt on mustvalgel protokollis kirjas ja tuleb kaotus väärikalt vastu võtta.
Aga ma sain lõpuni suusatada, jalg püsis enamvähem koos, ilm oli ilus ja kõik on hästi.
Aeg oli 2.48 midagi, aga see on hetkel üsna ebaoluline.

Kokkuvõttes olen ma nüüd lõpuks jõudnud punkti, kus 1) mul on aega ja 2) ma saan suusatada. Loomulikult on lumi selleks ajaks ära sulanud ja kõik uhkeldavad oma 800 suusakilomeetriga.
Võtab vanduma, eks.