BT2 ehk TRM 40

Kuna ma juba ratta ostsin, siis loomuliku jätkuna sai ässitajate tagantõhutusel kirja pandud ka Tartu rattamaratonile. Ma regasin sinna umbes 3 päeva enne toimumist, olles eelnevalt valmis saanud keerulise logistilise plaaniga, skeemitades ja leppides igast asju kokku. Ja nii kui ma "maksma" nupu ära vajutasin, hakkas igasugu imelikke asju juhtuma, mis kõik mu eelnevalt läbimõeldud plaanid ära rikkusid. Aga keskendudes asjadele, mis vaatamata kõigele ikkagi juhtusid, kihutasin pühapäeval otse kodust starti.

Otepää staadionile jõudes istusime veits aega autos ja ootasime, et vihm jääks vähe hõredamaks ja saaks numbri ära tuua. Mingil hetkel see juhtuski ja väljas oli ikka nii ebameeldiv, et tõsimeeli arutasime, et läheks hoopis Aurasse või siis Tartusse sünnipäevale ja pugiks mõnusasti kooki. A lõpuks jõudsime otsuseni, et sõidame 10 km ära ja kui on ikka jälk, siis keerame ümber ja tuleme tagasi.

Startisin kuskilt eelviimasest reast ja Heikki hüüdis seljatagant, et kui on sitt, siis sõida otse läbi! Ja kõik see 40 km ma seda püüdsin ka teha, sest suuremas osas ainult sitt seal oligi :)
Alguses nagu ei osanud kartagi, et see rada nii kehv on, mõtlesin, et kui saab selle heinamaa sealt läbitud, siis hakkan kihutama, ühtlasi mõtlesin, et Heikki teeb tempot ja sõidan ta tuules kuskile 2 tunni lähedale. Aga tühjagi, pärast heinamaad hakkas üks suur ja lõpmatu raskesti läbitav mülgas, mis minusuguse suurepärase rattasõitja jaoks oli ikkagi enneolematu ja käsitlematu kogemus. Kuidas pagan sa sõidad seal, kui sa ainult linnavahel ja siledal teel sõitnud oled, ahh?
10. km vaheajapunktis näitas kell 50 minutit stardist ja ma mõtlesin, et issand, siin läheb neli tundi niimoodi ju! Teine 10km oli kõige lõbusam ja seal ma ikkagi püüdsin sõita natuke kiiremini, isegi laskumisel lasin pidurid lahti ja kiirus läks üle 40, kuigi see kruusatee seal oli mõnusalt treppis ja käed olid krampis varsti laskumistest. Kolmas 10 km oli vist olude mõttes kõige kehvem, seal tuli ikka rattaga vahepeal jalutada pikki lõike ja samal ajal jälgida, et jalanõud kinni ei jääks mülkasse. Ja viimane 10 oli vist natuke parem, aga siis ma väsisin ära ja kuigi ma plaanisin teha lõpuspurdi, keerasin viimasel kahel kilomeetril muudkui käike allapoole ega jõudnud kuhugi spurtida.
Ja aega läks veits üle 3 tunni ehk siis täpselt tund kauem kui ma olin nagu arvestanud :)

Üldiselt ma pean ikkagi ütlema, et kaht asja, mis tavaliselt rattasõidu ajal on, seekord tõesti ei olnud: palav ei olnud ja igav ka ei olnud! Ja oli kohe päris lahe ja huvitav. Jälgisin, mismoodi inimesed sõitsid, kuidas kukuti külili vasakul ja paremal. Hoidsin silmad lahti, jälgisin mängu, sain päris kiiresti aru, kust on parem sõita ja kuhu ei maksa väga trügida. Õppisin, õppisin.. :) Ma ise kordagi külge maha ei pannud. Oma ratta vastu koperdasin paar korda küll kui oli vaja kõndima hakata. Tõenäoliselt sellest on mul mingid arusaamatult suured sinikad, sest mingeid muid intsidente minuga ei juhtunud.

Ajaa, mööda ma sain väga palju sõita ja võibolla mul sellepärast on ka selline hea emotsioon. Vaatasin, et koht on ka ilusti paranenud iga vaheajapuntiga, kuigi ma lasin viimase kilomeetriga vist 10 inimest mööda uuesti. Lisaks sain ma aru, et ma olen endale kogemata ja sõprade abiga päris hea ratta ostnud.
Ühesõnaga tegelikult oli täitsa tore! :)

Boonusträkk. Ehk mida ma siis suvel tegin

Hellõu!
Publiku tungival soovil lisalugu ehk kas ma päriselt ka ei jookse ja misasja ma siis teen ja et ma võiksin ikkagi kirjutada, isegi kui mul pole millestki kirjutada. Novat jah eksole.

Alustuseks ütlen kohe ära, et terve suve peale kokku olen ma jooksnud umbes 52 närust kilomeetrit ja mul ei olnud ka sellist tunnet, justkui peaks väga jooksma. Ja õudselt mõnus suvi oli kuna mingit maratonisurvet ei olnud. Paranesin rahulikult vigastusest, liigutasin natuke, tegin kodus remonti, kohtusin meeldivate inimestega, veetsin toredasti aega ja tõmbasin töökoormust ka alla kõvasti, et natuke hinge tõmmata ja kohe siis uue lauluga üle võlli kütma hakata.

Jalg paraneski korralikult ära 10 kuuga nagu alguses EMOs kohe öeldi. Ma poleks seda oma kõige halvemas unenäos ka uskunud, et päriselt nii ongi. Noh, tehniliselt paranes see võibolla ära siiski 6 või 7 kuuga, ülejäänud aeg oli selline psühholoogiline hirmust vabanemine, et issand, kohe läheb kõik katki ja appi ma ei julge jalga maha panna korralikult.

Orienteerumas olen käinud lapsega ka suve jooksul vist 9 korda nagu kokku sai loetud ja on olnud väga tore. Alustasime sinisest rajast ja poole hooaja peal kolisime üle rohelisele rajale. Tallinnas saab orienteeruda esmaspäevast neljapäevani iga päev, terve suvi ja meie valik lähtuski sellest, mis koha poolest oli enamvähem meeldiv ja ilm pidi ka ilus olema. Lapsele meeldib metsas rohkem, aga metsas peab jällegi jagama asjast palju rohkem ja nii oleme rohkem siiski linnaorienteerumisi teinud. No lihtne on, kui kaardi ühes ääres on meri või raudtee :D

Ehk siis lühiresümee on, et suve lõpuks olen ma terve, aga selle eest jube kehvas vormis. Ehkki mitte enam nii kehvas kui kuu aega tagasi, kui ma mingi paari päeva jooksul kaks korda olin sunnitud fikseerima kui jube allakäik minuga toimunud on. Esimene kord ma jooksin ühes trennis koos teiste inimestega samas tempos, millises ma eelmisel aastal tegin selliseid kergeid sörke ja mu pulss oli seekord stabiilselt 187. Ehk siis korralik võistlus :) Ja teine kord oli rullsuusatrennis, kui vile peale koos teistega kihutama pidi. Faakk. Ma arvan, et see oli mu selle suve kõige halvem hetk üldse :) Teisest küljest mulle jälle meeldib, kui põhjus-tagajärg seos on loogilised. No et kui sa ei tee trenni, siis sa ei jõua ka. Selles mõttes on jälle kõik lihtne ja õige. Võibolla selliste pikkade vigastuste suurim väärtus ongi see, et õpid mitte võrdlema vaid võtma asju nii nagu nad parasjagu on.

Nii. Aga aasta spordiuudis on see, et murdusin lõpuks surve all, ostsin endale jalgratta ja olen sõitnud oma maailmarekordi laia kaarega üle. Hetkel peaks olema 605 km ja see ületab mu senise hooajareksi rohkem kui kaks korda.

kõige esimene pilt rattast

Mul on olnud paar päris vahvat rattasõitu, mida ma olen päriselt ka nautinud ja minu suhted rattaga on paranenud veidike. Kohe on tekkinud ka mingid uued probleemid, mida ma varem pole märganud. Nimelt kurvides olen ma väga koba ja teiseks lendavad igasugu putukad silma pidevalt.
Aga ebakindlus rattaga on ikkagi selline, et näiteks rulluiskudega olen ma sel aastal kiiremini mäest alla sõitnud kui rattaga. Selles mõttes mingist erilisest tuhinast ka nagu rääkida ei saa.

Kui rulluiskudest rääkida, siis see on omakorda sportlikus mõttes selle suve kõige lahedam teema.
Kõigepealt ma käisin sõitmas Pärnus poolmaratoni rulluiskudega. No niisama, et korraks söögilauast

eemalduda ja et oleks tore ka ikkagi. Aga kohe kui start anti, sadas taevast alla selline äiksevihm, et laine loksus ikkagi pahkluuni ja ringteed, mida rajal tuli ohtralt läbida, olid jube libedad. Ehk siis oli üpriski adrenaliinirohke üritus. Aga püsti ma jäin ja finišisse ma sain, isegi päris viimane vist ei olnud, kuigi mul olid ainsana seal sellised eelajaloolised uisud.
Pildil on vist minek kolmandale või neljandale ringile, vahepeal oli finiš kokku kukkunud seoses keeruliste oludega.


Eelnevast lähtudes tekkis mõte, et peaks rulluiskudel rattad ära puhastama, ei kurat lausa vahetama, või suuremad rullid ostma või.. millest keeruliste mõttekäikude järel jõudsin lahenduseni, et vahetasin uisud üldse välja edevate Bontide vastu, millega ma esimese hooga õieti püstigi seista ei osanud. A mis siis, perspektiiv loeb, onju :) Bontid on madalad uisud ehk jalga miski ei toeta ja tegevus sai ikka hoopis teistsuguse tähenduse ja kõik eelnev rulluisutamine ei lähe enam üldse arvesse. Kõigepealt käisin ma neid katsetamas Saku kergliiklusteel. Kui esimene ehmatus oli üle läinud, sain ma aru, kui lahe nendega sõita on. Lihtsalt karta ei tohi. Ja ma sõitsin ja sõitsin ja nii tore oli. Tegevus toimus 4 päeva enne Tartu rulluisumaratoni ja ma mõtlesin, et vuhisen selle Tartu  pooliku distantsi nagu niuhti läbi.

esimene Bonti katsetus

Aga tegelikult oli algatuseks Tartus jube palju tõuse, teiseks oli jälgilt palav ilm ja  kolmandaks olid mul Tartus mingi teise või kolmanda tõusu ajal jalad jumala väsinud juba ja hakkasid sissepoole vajuma, mistõttu ei olnud mingit viuhti ja siuhti juttu enam :) Kui see suur laskumine tuli, olid mul jalad juba täiesti kanged ja pidin ikka korraks mõtlema, et hoian kaks jalga maas, hoian kaks jalga maas.. Aga alla ma sain ilusti ja see tunne seal laskumisel oli ülilahe, kuigi ma hetkeks vaatasin, et kui see poiss, kes seal pikali on, nüüd natukene ennast valele poole liigutab, siis on pekkis. Aga see poiss tegi kõik õigesti. Edasi läks aga järjest hullemaks, sest tõusudest ei jõudnud üles sõita ja need kuradi uisud ainult segasid liikumist. Lõpuks ma lihtsalt seisin kuskil tõusu peal ja mõtlesin, et kurat, ma ei viitsi kannatada.. ja katkestasin, kuigi ma olen endale varem lubanud, et kunagi enam ei katkesta ühtegi võistlust kui väga vaja pole. Ilmselt oleks punninud lõpuni, kui mul poleks olnud nii mugav katkestada ja kui mul poleks olnud sellist muhedat dialoogi meditsiinipunktis, mistõttu ma jõudsin mõtteni, et ma võin seda katkestamist endale lubada küll, sest kokkuvõttes oli mõte ikkagi selles, et tore oleks. Ja tore oli selleks korraks juba ära olnud.

Järgmine aasta õpin ma nendega sõitma ja siis vaatame uuesti.
Vat nii.
Muud polegi olnud väga.