Monday, October 5, 2020

Tartu

 Nii. :)

Millegipärast oli mul väga vaja joosta esimene jooks just täpselt seal, kus ma jala ära lõhkusin ehk siis niimoodi vaba käega Tammsaarele viidates: mida inimene teeb, kui ta on kaotanud sihi- läheb tagasi algusesse.  No esialgses ideaalses plaanis muidugi oli see umbes nii, et ühtlasi võiks joosta ka 10 km isikliku rekordi. Vähemalt sellise kontseptsiooniga ma spetsiaalselt harjutama hakkasin.

Kui algusest peale hakata, siis jooksuplaani lasin teha endale 31.augustil, sest siis mul tuli järsku tunne, et nüüd või mitte iialgi. Esimese nädala lõpus tegin esimese pikema jooksu ja see oli nii vaevaline, et  mõtlesin, et aisajumal, kuskohast see pool tundi aega küll maha peaks tulema ja täitsa ulme, et ma üldse nii kiiresti kunagi joosta olen jõudnud. Aga samas jalg elas selle ilusti üle, nii et treenisin edasi ja eesmärgi tõmbasin natuke allapoole, et üritaks joosta 59.59, kuigi ma sain aru küll, et see ka eriti reaalne ei olnud, a no see oli piisavalt hea eesmärk, et kannatas kõik trennid ära teha ilusti ja sundis ikkagi pingutama.

Kolmandal nädalal tegin ühe sellise trenni, kus hüppasin ja jooksin treppidelt üles ja alla ja seal sain  veelkord kinnitust, et põhiline vigastus on ikkagi mu peas ja kui ma haigele jalale ei mõtle, siis võin ma teha igasuguseid asju. Sain hüpata edaspidi ja tagurpidi ja üks külg ees ja teine külg ees ja mitte midagi ära ei lagunenud. Paar päeva hiljem sain lõpuks joostud ka esimest korda ühe kilomeetri alla 6 minuti, ok see oli 5.58, aga ikkagi alla 6! Samas kolmanda nädala pikk jooks oli jälle selline, et mitte mingit märki sellest, et võiks ligilähedalegi tunnile joosta, minu arust küll ei olnud.

Neljandal nädalal jooksin ühes trennis juba kolm kilomeetrit alla 6 minuti, a need olid niimoodi ühe kaupa ja pikkade pausidega, samal ajal silmad pahupidi õhku ahmides. Päris 200 pulss ei olnud, a üle 190 oli küll korduvalt :) Ja selle teadmisega ma Tartusse läksingi, sest aeg sai otsa. No, et ma tunniga ei jõua, see oli selge, aga kui palju üle läheb, see oli enda jaoks küll huvitav. Samas oli neljandal nädalal ka üks siuke trenn, kus ma oma arust jooksin mõned kiirendused, aga kuna jalg oli nii kange mingist eelmisest trennist, siis see oli täpselt nagu et vajutad lülitit, aga midagi ei juhtu. Nii et kogu aeg alla-üles virrvarr ja see lõi suure pildi täitsa segi.

Esimest korda mõtlesin ma kaks päeva enne starti, et a mis siis saab, kui läheb samamoodi kui eelmine kord, aga ma lõpuni seda mõtet ei mõelnud. Stardieelsel hommikul käisin ma hommikul  kl 7 jooksmas ja tagasi tulles esimest korda oli mul jalg valus üle pika aja. Siis mul ikkagi kergelt hakkas sees keerama ja terve see viimane päev ma üritasin aru saada, kas mul päriselt ka jalg  valutab või mul on lihtsalt närvid läbi.


Tartu. 

Tartusse jõudsime kohale 2 tundi enne starti, mis oli iseenesest tore kuna ma kogemata olin õele kirjutanud, et ta tuleks mulle kl 13 finišisse vastu, sealjuures mainimata, et start on kl 14 :) Ühesõnaga sai seal lobisetud ja kaasa elatud ja ei olnud aega igasugu lollusi eriti kokku mõelda. Mul oli tehtud strateegiline plaan, et jooksen esimesed 2km ajaga 6.30/km ja siis kus alles vajutan seal silla peal, kus linna poole tagasi keerab. Tegelikult jooksin ikkagi esimesed 2 km 6.00 enamvähem, sest kõik oli okei ja niigi oli tunne, et on varu küll veel. Nooh.. see Annelinna sild oli ka tegelikult alles 4,5 km peal, kuigi minu arust on ta varem küll eespool olnud, aga no hea küll siis. Sealt tagasi keerates ma sain aru, et ega juurde panna pole tegelikult tuhkagi. 5 km märgi juures näitas kell 30.01 ja siis ma hakkasin ootama seda kohta, kus ma päriselt enam ei jõua. See koht tuli umbes 6 km juures. Päris sellist hetke ei olnud, et kohe üldse enam ei jõudnud, aga tunni aja graafik libises käest ja edasi oli juba täitsa stressivaba jooks. Muidugi ma jälle mäletasin, et sealt pöörde kohast on ainult sile maa, sest rada läheb ju jõe äärest. Tegelikult seal ikka tõusis nii, et vähe polnud ja iga meeter ülespoole joonistas selle hõreda jooksuvormi reljeefselt välja. See on nii imelik, et tõusud ununevad.

Igatahes jõudsin ma joosta lõpuni, kell näitas 1.02 ja kõik jäi terveks. Jess! :) Siit on hea edasi minna, ainult et hetkel mul puudub visioon, et kuidas ja kuhu siis täpsemalt. 


Tuesday, September 22, 2020

Juunijuuliaugust

Kui vahepeal ei olnud nagu üldse kirjutamise vaimu peal, siis nüüd pole tükk aega keegi survestanud ja on kuidagi jälle siuke tunne, et täitsa tahaks kohe kirjutada. Nagu üks tuttav keka õps ütles, et kui ta tahab, et lapsed teeksid mingi kiire spurdi, siis ütleb, et jookske sinna postini rahulikult, kiiresti pole vaja. Siis on kindel, et läheb võidu spurtimiseks. Novat inimene tahab teha ikkagi nii nagu tahab, mitte nii nagu peab või keegi ütleb, et võiks.

Üsna omapärane aasta on olnud. Kui mingeid mahlakamaid ja sealjuures presenteerimist kannatavaid palasid välja otsima hakata, siis ühtteist siiski leiab  ka.

Nii. Jaanuaris tegime me sõbrannaga ekspromt nädalalõpu Vuokatti suusatama kuna lund ei tulnud vaatamata suurtele posimistele ja loitsudele millimeetritki ja inimene peab ikkagi suusatama saama, kui tal on vaja. Koroonat ei olnud siis küll veel leiutatud, aga ma jäin enne seda reisi mingisugusesse pre-koroonasse ja põhimõtteliselt hooaja ainus normaalsel lumel suusatamine oli selline suusakeppide najal haigena tuigerdamine meeldivalt soliidsetes miinuskraadides. Siis kui Eestis tuli maha lumi lõpuks kolmeks päevaks, olin ma parasjagu Pariisis hoopis ja sain pooltelt sõpradelt lumest ja suuskadest südamekeste ja kahjurõõmsate allkirjadega pilte kümnete kaupa. Nii nunnu. Noh ja siis tuli koroona, mis jättis ära mu ainsa kindlalt planeeritud suusamaratoni. Ühesõnaga suusahooaeg sai ikkagi olla hullem kui kunagi varem, kuigi seda oli peaaegu võimatu uskuda.

Koroona ajal hakkasin ma hästi ettevaatlikult tütrega jooksmas käima ja võimlesime tublisti, sest tundus ikkagi üsna debiilne täiesti tervena 24/7 korteris passida. Vaevalt jõudsin mingisse enamvähem minimaalsesse jooksuvormi, kui jalg hakkas tunda andma, mille peale ma ehmatasin kaameks ja rohkem ei jooksnud meetritki, a no siis oli juba soe ja valge ja muud trennid ka avatud, nii et sai sujuvalt vahetada ühe ala teise vastu välja. 

Suvel tegin igasuguseid asju, sealjuures sõitsin ma esimest korda sel aastal rattaga 1000 km. 1000 jah, mitte 100, minestage nüüd, vat.  Kusjuures ma sõitsin mingi virtuaalse rattaralli lühema distantsi ära ja lisaks käisin esimest korda elus rattamatkal Lõuna-Eestis, kus ma uhasin Haanjas 340 kiltsa rattaga. Rattamatk ise nõuaks tegelikult eraldi postitust, aga noh las best of jääb ikkagi kuskile õlle kõrvale, eks :). Igatahes ei kukkunud ma Haanjas ennast rattaga sodiks ja ma sõitsin sealt mägedest 50 kiltsa tunnis alla nagu naksti. Küll aga kukkusin ma Meenikunno rabas, kus ma sõitsin esiratta laudteel kahe laua vahele kinni ja lendasin üle lenksude näoli pehme sambla peale. See, kes mu seljataga sõitis, ütles, et olevat olnud 10 punkti vääriline kukkumine ja et kui ta kunagi elus peaks kukkuma rattaga, siis ta tahaks just samamoodi kukkuda.

Sellegipoolest pidin ma pärast natuke jalga ravima ja seoses sellega pidin tegema ümber augusti plaanid kõik. Alguses ma plaanisin ikkagi Bontidega sõita Tartus 42 km rulluisumaratoni, a pidin selle korrigeerima ümber rullsuuskadeks ja sõitsin hoopis Saku tee peal, kus asfalt on sile ja tõuse pole. Metsik teipimine eelnes sellele üritusele, a läbi ma selle ikkagi lükkasin, kuigi väljas oli mingi 30 kraadi kuuma ja kõik meie joogipudelid varastati ära. Vahepeal istusime ikkagi pingil ka mõlemas sirge otsas ja puhkasime jalgu. Selles mõttes see virtuaalvõistlus on ikka jama ja pool asja on puudu. Paraku just see pool, mis elevust ja emotsiooni tekitab, niisama trenn on ikka trenn. Medali üle ei tundnud ma vähimatki rõõmu. Mõtlesin, et rohkem neid virtuaalasju ei tee. Sama hästi võiks niisama stopperiga metsas trenni teha ja trenni lõpus 20 euri prügikasti visata.

Praegu mul on tunne, et ma olen leidnud mingid salarelvad, kuidas jalg koormusele vastu peab. Või noh, tegemist on spordi mõttes siiski aabitsatõdedega, milleni jõudmine on mul väga keerulisi ja valusaid teid pidi läinud. Põhiline pusimine on just näiliselt kõige lihtsamate asjade kallal. Kõige suurem probleem ongi, et pole aega ja pole kannatust. A samas ma olen aru saanud, et mõlemad on kuskilt ikkagi leitavad hea tahtmise korral. Töö käib.



Friday, September 11, 2020

Thursday, January 9, 2020

BT4 Hea uus aasta!

Lõppenud sporsdiaasta kokkuvõte ka veel tegemata. Polegi neid numbreid väga niimoodi sel aastal vaadanud, sest ega seal õigupoolest ei olegi midagi vaadata. Fookus oli paranemisel ja selles mõttes võib aasta lugeda küll õnnestunuks. Ühtki uut vigastust ei saanud ja vanadega on hetkel hästi. Sirgjooneline järeldus võiks olla, et kui sa midagi ei tee, siis sinuga midagi hullu ei juhtu ka. Samas on raske ka midagi igavamat ette kujutada kui nukra näoga lakke vaatamine, eksole.

Aastal 2019 jooksukilomeetreid kokku paramparapaa.. 127! :)

Viimati oli mul nii kehv jooksuaasta aastal 2009, a noh, loeb ikkagi see, et aasta lõpuks ma sain joosta täitsa vabalt. Kõige rohkem kilomeetreid  ehk siis 41 jooksin novembris. Jaanuar- märts null ja siis on veel neli kuud sellised, kus sai joostud  4-6 km terve kuu peale.
Aga aasta lõpus ma panin ikkagi esimest korda jala joonele ja jooksin ära ühe vahetuse teatemaratonil ehk siis miski 8,4 km  või mis ta oligi. Ja kui ma sinnani ei olnud aasta jooksul ühtegi kilomeetrit alla 7 minuti jooksnud, siis seal ma jooksin nii, et kopsud väljas ja kesmine kilomeeter tuli koguni 6.11. Sealjuures esimese kilomeetri jooksin isegi 5.25 ja teine kilomeeter oli ka alla 6 minuti, aga siis jõud rauges :)
Kuna mul polnud aimugi, et ma suudan siiski teha nii kiireid liigutusi hetkel, tegi rõõmu küll, et polegi lugu nii kehv. Ma ei taha väga öelda, mida ma pärast seda jooksu esimesena mõtlesin. Aga ma ütlen, et kõik lihased valutasid kolm päeva pärast seda, mis ilusti reaalsusse kohe tagasi tõi.

Suusakilomeetreid sain kokku aastal 2019 närused 270, mis võib olla ka viimase kümne aasta kõige väiksem number, aga vist siiski ei ole ka, sest kui parasjagu lund on olnud, on mul ilmtingimata midagi muud häda olnud. Samas praegu võiks muude komponentide pärast suusad vabalt suitsema tõmmata, aga ei tule seda lund ju kuskilt otsast. Detsembris ma suusatasin näiteks kokku 47 km, kõik Jõulumäel, eelmise aasta lumel ja lakkamatus vihmasajus. A noh, parem ikka kui päris null ja jube kift et inimesed viitsivad niimoodi vaeva näha ja möllata asja pärast, mis ratsionaalselt võttes kuidagi mõistlik ei ole.
Ühesõnaga sellest ei ole üleüldse midagi rääkida, välja arvatud võibolla detail, et ma ei võtnud esimesel korral ühtegi suusakeppi kaasa kogemata, sest ma teadsin, et kõik mu suusad on Pärnus, a Pärnus selgus, et suusakepid kõik on jällegi Tallinnas. Kuna igas  korralikus garaažis ikka midagi asenduseks leiab, siis nii ma sõitsin kellegi lapse suusakeppidega, mis olid umbes 20 cm liiga lühikesed. Oli veits imelik, aga ega eelmise aasta lume peal suusatada on iseenesest juba imelik, nii et lihtsalt oli ainult natuke rohkem imelik kui muidu oleks olnud.

Rattaga sõitsin kokku 673 km ja vot see omakorda on imelikum kui kõik muud imelikud asjad kokku. Aga sellest ma juba rääkisin.

Ja ongi kõik. Alguses mõtlesin, et kirjutan, et olen jube palju käinud dünamilises venituses sel aastal, a kui statistikat vaatasin, selgus, et 9 korda aasta jooksul ja ei ole nagu eriti palju. Selgus, et tegelikult olen ma isegi rulluiskudega rohkem sõitmas käinud, kuigi ma ise mäletan hoopis teistpidi.

Põhimõtteliselt on nüüd suusahooaeg ja mul on muidugi igasugu vahvaid plaane tehtud, natuke rohkem ja vähem hulle, aga kus kurat mu lumi on, ahh?! Ja et ei oleks liiga lihtne suusatada, kui lumi lõpuks kunagi ikkagi tulema peaks, sõin ma jõulude ajal igaks juhuks mitu kilo juurde kah suurest kurvastusest, et lund ei ole. Täpsemalt siis novembris +2 ja detsembris veel + 2. Juhhei!

Kusjuures ma ei mäleta, et kogu mu suusatatud elu jooksul üldse nii mõttetut talve oleks varem olnud.
Ja kui ma saaks iga kord ühe euro, kui keegi (kahju)rõõmsalt hõikab, "noh, ei suusatagi vä?" võiks varsti töölt ära tulla.



Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...