Monday, September 19, 2022

Ma olen juba näinud värskeid suusapilte internetis

Pole mingi sada aastat kirjutanud ja eks osalt ikka sellepärast, et asjad ei ole läinud ootuspäraselt ja meeltmööda, aga osalt ka seetõttu, et poolik asi on nagu valmis kirjutatud ja siis jäänud sahtlisse vedelma, sest pole olnud seda õiget kirjutamise tuhinat või on mingi asi vahele tulnud, mis pole lasknud seda punkti panna. Ma olen üldse vaadanud, et need tuhinad käivad niimoodi kordamööda. Et kui tahad joosta, ei viitsi kirjutada ja kui tahad kirjutada, siis ikkagist (selle sõnaga tervitaks Teemantliiga ja kossu EMi kommentaatorit, keda ma ilmselgelt liiga palju kuulanud olen) ei viitsi joosta. Aga igasuguse optimeerimisega läheb alati nii, et mõlemad osad kannatavad. No siin ta on siis, kiire pilk suvele, meeldiva tõdemusega, et see on nüüd möödas ja ma sain seekord tervena läbi sellest, mida võib omaette juba väikseks võiduks pidada

Sel aastal otsustasin ma lõpuks ikkagi proovida mingit comebacki laadset asja ja julgesin vaadata ka reaalselt numbritele otsa, et palju siis kaod ka on pärast pikki vigastusi ja mõningast vananemist. Parem ikkagi sitad jooksuajad kui vererõhutabletid või no palju sul ikka neid variante siis kokkuvõttes pikemas perspektiivis valida on.

Algatuseks jooksin ümber Viljandi järve. Viimati jooksin Viljandit 2016. aastal ja ma mäletan seda jooksu päris hästi. Et ma sellest ajast jään üpris kaugele, oli selge, aga kuna ma mõtlesin, et lähen jooksen ikkagi korraliku aja, siis tibakese tõmbasin trenniga ka üle ääre, nii et poolteist nädalat enne Viljandit pidin  taastuma hakkama juba ja pakun, et ära ei taastunudki päris sinna kohta tagasi, kus ma enne olin :) Aga noh, ära ma selle jooksin ja täitsa tore oli ja puha. Ja nii palju lahedaid juhuslikke taaskohtumisi ja rõõmsat itsitamist oli ka Viljandis, Milleks ma ei olnud valmis, oli see, et joogipuktides anti ainult vett ja oleks tahtnud spordijooki vist. Osasid tõusukesi ma üldse ei mäletanud, aga vist on rada natuke ka muudetud. Üldiselt suured tõusud olid samad nagu alati ja suuri üllatusi polnud. Minu arust oli mul sel korral esimest korda elus täitsa reaalne plaan, et jooksen 1.18, aga no ei jõudnud, neto aeg oli 1.19.11. Enda eelmisele Viljandi järve jooksule kaotasin peaaegu 9 minutit. Nooh.. ei ole vähe, ei ole, aga ma suudan sellega elada küll.

Ja siis ma jooksin Kõrvemaa kevadjooksu 16km. Ja vot see oli täielik üllatusvoor selle eest. Kui me sinna minekut alles planeerisime, siis Pille küsis, et päriselt 16 jooksed vä, seal on ju rämedad tõusud. Ja ta rääkis autos ka veel terve sõidu aja, et seal on rämedad tõusud, aga ma ei võtnud seda üldse tõsiselt. Ei ole midagi hullu, ütlesin mina. Sest ma olen seal käinud korra (aastal 2015!), olin kodutöö ilusti ära teimud ja lugesin üle, mida ma pärast jooksu olin kirjutanud tookord: "10.km kahest tõusust siiski kõndisin üles, aga muus osas oli täiesti meeldiv isegi, ma ütleks".  Ja üldiselt terve rajal viibitud aja olid mul silmad üllatusest ruudukujulised, et WTF?? Oli see tõesti seesama jooks või? Aastal 2022 ma ütleks umbes, et need kaks ainsat sirget lõiku rajal olid enamvähem meeldivad, ülejäänu oli täitsa kreisi :) No ikka täitsa kreisi. Esimene kauss oli kuskil 4. kilomeetril vist, kus ma otsustasin üles kõndida. Edasi oli minu arust ainult tõus ja tõus ja tõus jne. Ja kuskil metsavahel läks järsku eriti ebamugava astmevahega trepp kuristikku, siis edasi oli pikalt laudtee ja sama jälk trepp üles. Ma võin vanduda, et elus ma pole seda rada jooksnud. Selliseid treppe ei ole võimalik unustada ometi??!!

pilt on internetist leitud, 
aga tundub õige trepp olevat
Või keegi arvab, et on? Igatahes oli kogu see rada nii ootamatu, et kui alguses ma mõtlesin, et mis see 16 km siis ära pole ka visata (sealjuures khmm, olles ainult vist üks kord viimase 4 aasta jooksul pikema maa jooksnud, aga see ei loe!), siis reaalselt pole mul elus mitte kunagi nii raske olnud joosta.  Tuleb ausalt tunnistada, et ikka päris palju oli neid tõuse, kus ma otsustasin kõndida. Alguses ma mõtlesin, et üritan joosta sama aega, mis ma seal kunagi jooksnud olen, sest see aeg tundus 16 km kohta suht kehvake, aga õnneks ma taipasin üsna kiiresti sellest mõttest loobuda ja keskenduda rohkem looduse nautimisele  ja sellele, et see on lihtsalt pikk ja natuke kallim trenn :) Kui  ma juba hoo maha võtsin, oli tegelikult väga ilus seal metsavahel ja kui see pull lõpuks läbi sai, siis ma mõtlesin, et niimoodi kannataks veel tükk aega tiksuda. Enda 2015a ajale kaotasin 12 minutit.

Ma siiamaale juurdlen selle üle, kas rada on tõesti nii jube palju raskem kui 2015 või mu ise olen lihtsalt niiii palju kehvemas vormis. Eks pigem ikka see teine variant on tõenäolisem, aga jube kehv on seda fakti nagu tunnistada :) Kahjuks olen eelmine kord vana kellaga jooksnud ja see ei ole lugenud tõusumeetreid ja pole ka kaarti näha, kust joostud sai. 

Aga selle aasta jooksul oli 198 tõusumeetrit mu kella järgi. Ja kirja ma katsun selle kõik nii õudselt panna, kui see tegelikult oli, et enne kui ma sinna järgmine aasta uuesti regan mingite keeruliste mõttekäikude või mõistuse vaheaja tulemusena, oleks meeldetuletus, et see oli tõesti sigaraske rada ja ei, see ei kulgenud kuidagi küngaste vahel. Ja et võibolla peaks vähekse rahulikumaid asju üritama teha.

Ja et kaks ilma kolmandata ei jääks, jooksin ümber Harku järve ka. Polnud seal kunagi õnneks varem jooksnud. Rada oli ülikerge võrreldes kahe eelneva jooksuga, aga jooks ise oli nii õudselt jube raske ja võttis palju rohkem aega kui ma arvasin. Kahjuks kinnitas ka see pigem seda teooriat, et vorm ongi lihtsalt nii õudselt kehv. Nüüd sai see siis nagu ametlikult ka fikseeritud.


___________ 

Siis ma tegin suurema pausi jooksust ja sõitsin rohkem rattaga. Võibolla tegin veel midagi, aga kes seda enam mäletab, Kindlalt ma sõitsin rattaga ümber Saaremaa kolme päevaga ja see oli väga tore üritus. Kaardil nägi see välja umbes niimoodi


Pärast seda Saaremaa matka vedeles mu ratas kuu aega seal, kus ta maha jäetud sai, kuni ma ta siis ükskord koju sõidutasin. Ühesõnaga sai isu täis sellest. Ma kahtlustan, et ma pole pärast seda rattaga sõitnud. Või kui, siis lastega Piritale kiikuma korra vms. Aga ajalugu teab ka fakti, kuidas ma kunagi ratta kaheks aastaks sinna seisma jätsin, kuhu see bussist maha tõsteti, nii et teatavat arengut võib siiski nagu märgata.

Nii. Siis ma hakkasin uuesti vaikselt jooksma ja kohe tuli ka kuumalaine loomulikult, mistõttu oli kogu aeg nii raske ja vaevaline see jooks ja niimoodi ülejala, aga päris pikka vahet ka ikkagi sisse ei lasknud.
Tahtsin kindlasti  joosta paar ringi Heavy Metal Ultral ja see sundis natuke ikka harjutama.

Heavy Metal Ultra oli tore nagu eelmisel aastal. Ainult et ilm oli selline ligi 30 kraadine lõõskava päikesega, mis  tähendab, et mul oli max pulss juba teisel ringil 196, kuigi ma jooksin oma arust nii aeglaselt kui oskasin. Kolmandal ringil jooksin justkui kogu aeg sama tempoga, aga kilomeetri aega näitas kell nagu järjest kehvemat, mis oli imelik. Neljandal ringil see jätkus ja lõppes sellega, et neljanda ringiga ma ei mahtunud  enam napilt aega, mis oli hämmastav, sest ma ei tundnud end nagu nii kehvasti. Kokkuvõttes siis tabelisse sain kirja 3 ringi, mis on üks vähem kui eelmisel aastal, aga tegelikult jooksin täpselt sama palju, lihtsalt 3 minutit kehvemini. HMU-l lõhkusin ära jooksutossud ehk siis endale meeldetuletuseks, et ei ole vaja ikka sileda tossuga ronida sinna. Koperdasin iga ring mitu korda juurikate otsa ja kolmandal ringil käisin ikka täies pikkuses korra kõhuli ka, aga midagi ära ei lõhkunud. Pärast jooksu oli mul kaks päeva naturaalselt süda paha, milles ma süüdistan seda ilusat päikselist ilma.

Pärnus tahtsin joosta kiired 10 km Jaansoni jooksul, aga seal ma sain aru, et vot seda kiiret käiku pole lihtsalt olemas praegu. Kokkuvõttes sai selline jooks nagu joostakse umbes siis, kui üldse esimest korda 10 km joostakse ehk iga km oli aeglasem kui eelmine. Põhimõtteliselt oli see mu elu kõige aeglasem 10 km, ainult üks kehvem aeg on tabelis, aga siis ma sain vigastuse ja viimased kilomeetrid pidin kõndima, nii et see ei lähe arvesse. Ühesõnaga ei tule see jooksuvorm tagasi nii ludinal nagu mulle meeldiks. 

Tallinna maratonil jooksin 21 km. Ja kuna see Pärnu oli just tuurid alla tõmmanud, siis mõtlesin, et jooksen selle lihtsalt rahulikult 2.30ga läbi. Ja sellest tuli ka selline ülimõnus jooks. Esimesed 12 km oli lausa tore, edasi läks raskemaks, aga kuni lõpuni välja oli mõnus joosta. Aeg oligi vist 2.32 äkki ja jäi veidi varu ka, näiteks ei saanud ma lahti magneesiumit ja lõpuks joogipunktis üks tüdruk aitas, aga sinna läks kõvasti aega. Ja viimase kilomeetri alguses otsisin õiget lugu oma mp3-s, millega ma tahtsin üle lõpujoone joosta ja pidin ka selle jaoks korra seisma jääma:) Aga mis ma ütleks Tallinna kohta, et mega palju kaasaelajaid oli. Sõpru, tuttavaid, aga ka jumalast võhivõõraid ja polegi Eestis näinud varem näinud sellist möllu raja ääres. Täitsa nagu välismaal! Viimati jooksin ma poolmaratoni 4 aastat tagasi ja kuna see läks täiega pekki erinevatel põhjustel, siis seekord tuli isegi natuke normaalsem aeg.

No vaatame, mis nüüd saab siis edasi. Hetkel kõige rohkem häirib mind see kehv 10 km aeg, mida ma tahaks parandada, aga mis parandamise käigus on kaks aastat järjest läinud iga korraga kehvemaks. Muus osas tundub, et enesetunne hakkab minema vaikselt paremaks, aga see on võtnud ikka väga kaua aega. Eriti see osa, kus ma olen pidanud hakkama korralikult võimlema ja venitama, mis on tegelikult täitsa tore, kui seda koos teistega teha, aga mida ma üksi iialgi ei viitsi ülemäära korralikult teha. Aga tundub, et kasu sellest midagi on, sest jupid on ilusti praegu koos püsinud ja see teeb rõõmu.




Monday, May 30, 2022

Tartu rattaralli

Haah! Elus ma poleks arvanud, et siukse pealkirja kunagi kirjutan, aga siin ta on! Ja kuigi ma omaarust läksin sinna ikkagi üpris salaja ja isegi mitte oma autoga, juhtus ikka nii, et ma olin vist ainult ühe jala autost jõudnud välja tõsta, kui üle parkla kostus röögatus, et "C rattarallil,wtf?!!" No siuke wtf emotsioon vist on mul endal ka ikkagi selle ralli kokkuvõttev märksõna.

Alustades sellest, mida kõik küsivad, kuidas ma sinna üldse sattusin, siis see oli umbes nii, et Pille vist pressis, et lähme sõidame pool rallit ja ma ütlesin, ei iial! ja et kui ma üldse kunagi sõidan, siis pika. Pille ütles, et davai, teeme pika siis. Küll ma üritasin vingerdada hiljem, et mul pole ratast, aga Pille oli just uue ratta ostnud ja ütles, et laenab mulle vabalt oma vana ratast. Siis ma ütlesin, et klippidega ei sõida, Pille pani rattale pedaalid tagasi jne. Lõpuks mul nagu polnud enam ühtegi head põhjust keeldumiseks. Seda ratta laenamist lükkasin siiski kogu aeg edasi ja lõpuks esimest korda sõitsime kaks nädalat tagasi koos väikse tiiru sellega. Too päev oli veel mingi eriti jälk tuul ja ma mõtlesin,et ma pole midagi nii rumalat väga ammu lubanud ja kahetsesin juba kogu südamest. Siis ma lükkasin seda ratta harjutamist ka veel edasi, sest sain mingi tuumanohu ja ratas oli nii kuradi ebamugav jne nii et kokkuvõttes saingi vist kolm korda hädaga sõitmas käidud enne. 

Erinevalt Tartu maratoni teistest aladest, mida ma olen kõiki teinud ja mis on lihtsalt siuksed, et mine kohale ja naudi, siis rattarallil pidi ikka korralikult juhendi läbi lugema, kinnitama mingeid asju ja üldse mõtlema, kus sa oled ja mis sa teed. Põhimõtteliselt oli vist valida, kas startida oma vanusegrupist või siis kuskilt tagant tempogrupist. Kuna ma polnud elus ühtegi meetrit grupis sõitnud, siis selle grupi ma välistasin kohe. Lisaks startis see 15 mintsa hiljem ja ajalimiit oli kriitiline. Samas ma mõtlesin, et kõik need grupid sõidavad pärast mööda ja see mõte oli ka nagu õudne, Lõpuks ma ikkagi startisin oma vanusegrupist ja algul oli kõik väga tšill. Proovisin sõita ühe paari tuules ja  läks nagu ludin. Kuni mingi suur grupp tuli tagant ja sõitis nii lähedalt mööda, et see oli õudne. Päriselt ma ei saa aru, et kui sul on nagu terve maantee käes kus sõita, no misjaoks sa pead vastu õlga sõitma inimesele, eriti kui võiks ju arvata, et ta võib ka kukkuda sulle ratta ette selle liigutuse peale. Õnneks ei kukkunud, aga need kaks "minu inimest" said selle operatsiooni käigus eest minema. Tagumised grupid sõitsid normaalsemalt mööda. Või siis ma ei olnud ise enam nii paanikas, sest selleks ajaks ma olin juba migid õudsed laskumised ka ära sõitnud, kus ma kuskil 45 km/h kiiruse juures juba hirmust piduritele olin mitu korda hüpanud :) 

Kuni esimese joogipunktini oli kõik väga hästi. Aga edasi läks huvitavaks. Kui ma joogipunktist minema sain, nägin, et üks suurem punt just tuli sinna. Kütsin kohe veel mööda ühest naisest, ise rõõmustades, et ma olen ikka veitsa parem rattasõitja kui ma arvasin ja panin veits tempot juurde heast meelest. Olles sõitnud ära mingi ühiku aega, hakkasin mõtlema, et oot, a kus see grupp on, mis mu selja taga oli. Jõudsin ühte teeristi, kus näitas otse Tartu 22 ja siis ma sain aru, et midagi on valesti. Ühtegi rattaga inimest kuskil ei paistnud. Võtsin telefoni välja, rajakaardi ette, google mapsi ette ja sain aru, et olingi pannud mööda mingist pöördest. Kui see mulle kohale jõudis, kaalusin esimese mõttena otse Tartusse sõitmist. Esimese šokiga tundus mulle, et ma olen mingi 5 km mööda sõitnud, mis tähendab, et kui ma sõidan tagasi, on mul pool tundi aega juba läinud. A siis ma ikka arvutasin natuke nii ja naapidi ja mõtlesin, et hea küll, sõidan tagasi, võibolla ikka jõuan aega. Hiljem sain aru, et nii suurt ringi ei olnud ka, 6km ainult. Tõe huvides ma ütlen, et see oli ainus koht terve selle 128 km peal, kus ei olnud inimest, kes oleks öelnud, et ära peab keerama. Ülejäänud raja ulatuses oli kõik väga hästi sellega. Aga kirjeldatud sündmus leidis aset justnimelt suurel ja ohtlikul Jõhvi-Tartu maanteel.


Leidsin selle pöördekoha ülesse. See oli mäe otsas, pisikeste kollaste siltidega nooleke mõlemal pool teed liiklusmärgi küljes, suurusega 20x40 cm, keset laiuvaid kollaseid rapsi- ja võilillepõlde. Mõni ime, et ma seda tähele ei pannud. Tagasi sõites tuli selja tagant üks jalgrattur ja küsis, kas ma tean, kus me oleme. Ehk ma ei olnud ainus inimene, kes sealt mööda sõitis, aga ma taipasin seda veidi varem. Pärast seda, kui ma olin juba õigest teest ära keeranud, möödus minust veel üks rattur, järelikult oli tema ka valesti sõitnud ja tundub, et veel kaugemale. Ma olin ikka üsna traumeeritud sellest, et selline asi sai üldse juhtuda sellise kaliibriga üritusel. See võttis tuju ära. Edasi sõitsin 40 km täiesti üksi, kohtamata ühtki korraldajat ega sõitjat ega üldse mitte kedagi. Aga parasjagu olin just jõudnud selle ainsa tee peale, kus ma elus käinud ei olnud, mis oli pikk ja üksildane ja risti voortega. Polnud seal ei loomi ega inimesi ega ülepea mitte midagi. Iseenesest oli seal väga lahe tee, aga tõusud olid sellised, et käigud said otsa ja alla sõites pressisin hoolega pidurit, sest kogu aeg olid kurvid vasakule ja paremale. 

Mingil hetkel jõudsin Alatskivile ja seal olid kõik keeramiskohad ilusti inimestega märgistatud, kuigi ma selleks ajaks juba paaniliselt vahtisin kõike silte tee ääres ja poleks enam vist valesti läinud. Kui toidupunkti jõudsin, oli seal üks poiss ja kõik need viimast sõitjat turvavad kiirabid ja möllud. Ühesõnaga ma olin jõudnud järele viimasele võistlejale :D

Olime kõik võrdselt üllatunud seal punktis. "Kust teie tulete?" küsisid nad hämmastunult, sest kellegil polnud aimugi, et siuke asi võis ka juhtuda. Mul läks ikkagi inimesi nähes tuju paremaks ja raam ka polnud enam nii kange justkui. Kiirabionud küsisid, kas sõidame edasi ja ma kõhklemata ütlesin, et muidugi. See poiss, kellele järgi jõudsin, ütles ka, et paneme ikka edasi. Oli ikka lõbusam kahekesi sõita küll. Lisaks oli meil tohutu eskort sabas turvamas. Alguses sõitsime ilusti kordamööda ees ja sai selline paras õppesõit, mida normaalsed inimesed teevad tavaliselt enne kui nad rallile ronivad. A noh, millest sa siis kirjutad, kui sa elus kõiki asju õigesti teed, ahh? Mu tempo oli nats kiirem kui sellel poisil, eriti vastutuult ma kuulsin, kuidas tal oli raske, aga ma sain aru, et targem on ikkagi koos minna. Sellegipoolest kilomeetril 82 (minu järgi siis 88) sai mul järsku väga kõrini sellest rattast ja asfaldist ja kuna tempo vastutuules kukkus ja ajalimiit oli nii nibinnabin, siis ma plaanisin järgmises joogipunktis maha tulla. Kõik oli kange ja normaalset asendit enam ei olnud nagu kuidagi. Aga enne kui ma seal üldse jala maha toetasin ja jõudsin suu avada, teatas kiirabimees, et no nüüd on juba kohe lõpp, enam pole mingit varianti ka, et ei sõida lõpuni ja ma ei julgenud siis ka enam midagi öelda.  Mingid inimesed hoidsid mu ratast, keegi täitis mu joogipudeli, ma lihtsalt seisin ja sõin seal. Ja mõtlesin, et nüüd sai küll kõikide Tartu maratoni osalustasude eest söödud, kus ma kunagi käinud olen. Pärast vaatasin, et 20 minutit olen söönud kokku raja peal. Ok, seal sees on ka orienteerumise aeg paar minutit.

Kui ma seal uuesti jala pedaalile panin, siis ma juba teadsin, et ma jõuan lõpuni . Poisil oli veits raskem ja ta ütles, et ma sõidaks eest ära, aga ma ütlesin, et ei jäta teda maha, istugu lihtsalt seljataga. Viimases joogipunktis siiski jätsin, sest siis oli selge, et maha enam ei võeta ja mõtlesin ainult, et oi kurat, ma pean saama selle medali. Viimased 10 kiltsa oli päris tore, polnud enam neid lagedaid tuulevälju ja mulle hakkas kohale jõudma, et ma teengi selle päriselt lõpuni. Mingi suur maantee pandi mu pärast korraks seisma, see oli ka lahe :) Üks veidramaid hetki oli, kui avastasin, et olen Annelinna sillal, sõidan keset kaherealist autoteed vastassuunas ja mul polnud vähimatki aimu, kustpoolt ma tulin ja kuidas ma sinna sain. Aga noh, siis oli kohe finiš ja medal ja kõikvärk tehtud, suht napilt aga kindlalt ajalimiidis sees ilusti. Jube hea meel oli millegipärast!

Mida ma tahaks ära märkida, on kõik need inimesed, kes olid raja ääres ja viitsisid viimastele kaasa elada, see oli lihtsalt nii äge ja liigutav. Kõik need vabatahtlikud koolilapsed ergutasid ja plaksutasid, poe ees  õlut libistavad mehed Peipsi ääres, kaasaarvatud see teed mööda taaruv pidune tüüp, kelle ma oleks peaaegu alla ajanud, tee ääres istuvad vanaprouad, igaüks ütles mõne hea sõna. Väga kift!

Vot. Siuke lugu juhtus. 

Monday, March 14, 2022

Siuhti ja säuhti

Vahepeal on peaaegu täies tükis möödunud suusahooaeg ja ühe lausega kokku võttes võiks see kõlada nii nagu me kõik oleme harjunud tihti spordiuudistest lugema, et kõik oli kogu aeg õudselt hästi, aga siis kui tulemus pidi tulema, oli kuri saatus ja ennenägematu, minust mitteolenev ebaõnn ja välja tuli ikka nagu alati.

Vuokatti, märts 2022

LUND OLI KÕRIAUGUNI!!

Suusatada sai juba teist talve järjest igal pool, kus tahtmist oli. Erinevalt eelmisest talvest ma tegin suurema osa trenne ikkagi Tallinnas, sest samal ajal oli ka tööd kõriauguni ja viskas järjest peale sünkroonis lumega, nii et tuli ikkagi nuputada ja planeerida korralikult.

Sõitsin ka sel aastal Raplamaa suusasarja trenni mõttes ja see oli ka sel aastal ülimalt tore. Esimese etapi magasin maha, aga teistel käisin. Kui ma nüüd tagant järele mõtlen, mis seal halvasti läks, siis Pirgu klassika oli väga okei ja seal ei läinud muud valesti, kui et ma vaatasin jälle vale rajamärgistust nagu eelmisel aastal ja tegin paarisaja meetrise ringi, aga muidu suusk lippas ja ise jõudsin ja jube tore oli

Märjamaa vaba läks tulemuse mõttes untsu, sest oli sadanud 10 cm värsket lund ja ma ise olin ka eee.. kehvades oludes rajale sadanud ning tulemus ka vastas sellele. Igatahes oli see aeg kehvem kui klassikasuusaga sõidetud aeg. Aga ikka oli veel tore. 

Viimane etapp toimus Palukülas, see oli ka klassika, aga siis juba hakkas juhtuma rohkem. Nimelt oli eelmisel päeval see kuulus lumetorm. A no sa ei jäta ju sellepärast suusatama minemata, et päästeamet ütleb, et ärge sõitke kuskile (eriti kui loed, et rajameister ajas kell 4 ööselt jälje sisse uuesti). Muidugi otsustasin ikkagi sõita otseteed kuskilt ja lõppes see mõningase auto kaevamise, lükkamise ja poole kilomeetrise tagurdamisega, millele järgnes hiigelsuur tiir ümber selle suusakeskuse, siis jäin ma hiljaks sinna veitsa. Aga sain kiibi ja arvutati aeg ka välja ja kokkuvõttes sain tulemuse kirja. Seal oli rajal juba ikkagi reljeefi ka, lisaks värskele lumele, kus suusk väga ei pidanud ega libisenud, aga ikka oli kuidagi tore. Ma ütlen veelkord, et need väikeste kohtade üritused on ülitoredad ja teistmoodi ja seal tasub käia.

Ja siis hakkas kõik minema teadagi kuhu, suurel kiirusel ja hulgakaupa, heh..

Tamsalu maratoni sõitsin esimesena. Öösel oli sadanud järjekordselt maha 20 cm värsket lund ja sadu jätkus terve maratoni aja. Selline uhke sumpamine oli, põldudel kohati polnud mitte ühtegi suusajälge näha, sest tuiskas. Vahepeal oli muidugi natuke normaalsemaid metsavahesid ka, aga no nendest ei ole eriti põhjust jälle rääkida. Kuskil poolel maal tekkis meil viiene punt, leppisime kokku, et sõidame koos vaikselt lõpuni ja kordamööda sõidame ees. Ja sõitsimegi niimoodi mingi 10 km umbes, siis hakkasid kaks tükki maha jääma, üks kihutas minema ja jäime kahekesi ühe mehega kuni kuskil 3 km enne lõppu tõusul sõitis vahe sisse ja kuigi ma mõtlesin seal tõusul, et ma laskumisel sõidan järgi talle, siis tegelikult oli seal tõusu otsas hoopis selle maratoni tipphetk, kui mu suusasaapal tuli tald alt ära ja ma seisin seal juhmi näoga hetke ja mõtlesin, mida kuradit ma nüüd teen. Kuna lõpuni oli alla 3 km, siis ei olnudki muud teha kui astusin suusad näpus üle finišijoone. Poole meetrises lumes siukse pooliku suusasaapaga kõndimine oli üpris vaevaline ja ma kõmpisin seda mingi terve igaviku. Kõik kes mööda sõitsid, nö patsutasid õlale ja hüüdsid, et mine ikka lõpuni onju. Aga isegi siis oli veel tore, ehkki see ei läinud kõik üldse nii nagu ma olin mõelnud, et võiks minna.

Alutaguse maratoni hommikuks jäin ma moodsasse viirusesse, mis tähendas, et Tartu maratoni ajal olin ma jätkuvalt positiivne ja nädal hiljem, kui ma pidin olema Sakala maratonil, ei olnud mul veel sellist tunnet, et tahaks maratoni jagu suusatada. Aga tasakesi nagu kannatas metsas sõita küll.

Kuna edasi oli puhkus, piletid ostetud ja maratonile regatud, siis sõitsin koos Annikaga Vuokattisse, kus algse plaani järgi pidin sõitma suusavahetusega maratoni ehk 50 klassikat+ 50 vaba, sama ring kaks korda. Vuokattis selgus päev enne maratoni minu õuduseks tõsiasi, et lisaks hõredale vormile on mul ka kohutavalt halvasti määritud suusad ja kui ma midagi üldse suusatada tahan, pean ma midagi tegema nendega. Ja pärast võimalike variantide kaalumist, tundus kõige lihtsam need suusad ise ära määrida.

Teate ma ütlen kohe ära, et see ise suuskade määrimine on umbes sama nagu parandaks endal ise youtube järgi hambaid. Et nagu teed küll kõik nagu peab, aga tulemus nii erakordselt sitt, et pärast ei tea kas nutta või naerda. Igatahes ma tegin seal rajal mõlemat Kõigepealt nutsin, sest stardis oli -15 kraadi ja laskumisel võttis silma ikka märjaks, kuigi ma olin oma suusad niiii kinni määrinud, et kõik laskusid mööda. Ja pärast ma naersin, kui seisin keset laskumist suusajäljes. 

Tõehetk, et ma kahte ringi kindlasti ei jõua sõita, tuli tegelikult juba 20. km kandis, kui sõitsime seda mõnusat järvepealset sirget, kus paaristõugetega on tore uhada ja no see kuradi suusk üleüldse ei libisenud noh. Igatahes olin ma esimese ringi lõpuks nii sodiks sõitnud ennast, et sõitsin otse üle finišijoone ja suuski vahetama ei läinud. Muidugi oli oma osa otsuse tegemisel ka teadmisel, et ka teistele suuskadele panin ma ise määrde alla ehk midagi paremaks poleks läinud arvatavasti.


Siit on hea edasi minna. Ja ehkki ma saan aru, et vanus on kuidagi nagu märkamatult liikumas grupist "käime katuseid mööda" gruppi "käime matuseid mööda" jääb ikkagi lootus, et järgmine hooaeg läheb paremini. Juhei! :)





Wednesday, October 6, 2021

Heavy metal forever!

Suvi on vahepeal otsa saanud, minu rõõmuks ja kõikide teiste inimeste kurvastuseks. Kas ma juba ütlesin, et oli erakordselt halb suvi? No ma võin veel öelda. Ei tea, kas ma kirjutan seda igal aastal, aga iga kord on justkui mingi enneolematu kuumalaine, mis kestab võimatult kaua, mida kunagi varem pole olnud ja nüüd jälle! Sellel aastal siis kuumalaine koos luumurruga. Räägime selle sõrmeteema siis kõigepealt lahti, sest inimestele üldiselt ikka meeldib lugeda, kui teistel ka midagi on halvasti. Sõrmega on seis hetkel selline, et kõiki asju saan vist iseenesest teha, aga osad liigutused on ikka veel valusad (3 kuud!) ja teatud asjades olen ikka kobam kui varem. Liikumisulatus on võibolla umbes 70%. Füsio tegi mulle lindi- ja pallikava, mida ma alguses isegi üsna korralikult tegin, aga siis kui ma käisin kirurgi juures kolmandat pilti tegemas ja ta ütles, et päriselt sõrme funktioon tõenäoliselt ei taastu kunagi, siis kadus vahepeal ka mott üldse võimelda. Hetkel ma olen kahevahel, kumba teooriat ma tegelikult tõestama püüan hakata ja eks tulemus kuigipalju kindlasti sellest valikust sõltub.


Aga sujuvalt sai selle jamaga seoses joostud palju rohkem kui ma muidu oleks jooksnud ja kuna organism ikka kahe probleemiga korraga tegeleda ei jaksa, siis jalg mul üldse sel suvel muret pole teinud. Väga lahedaid jookse sai tehtud tegelikult. Kuna nii palav oli, siis suurem osa jookse jäid varahommikusse või teisipidi päris öösse, mistõttu sain nautida loojanguid ja tõuse ja udusse mattuvaid metsi. Korra jooksin jupikese koos väikse rebasega (Harku metsas) ja korra hüppasin üle rästiku (Paljassaares).  Kilomeetrites kokku on jällegi üllatavalt vähe, isegi veel eelmise aasta numbritest nõks puudu, oleks arvanud, et olen kaks korda rohkem jooksnud.

Kuna mul juba siuke heavy metal outfit oli, siis läksin nuusutama sellist üritust nagu Heavy Metal Ultra. Mitmed mu sõbrad on mulle seda mitu aastat rääkinud, et see peaks täpselt minu jooks olema ja etteruttavalt võib öelda, et oli kah. Kahjuks see leiutati alles siis, kui mul juba kõik vigastused esimest ringi läbi käidud olid ja ei kiskunud enam hullu panema. Aga seekord oli täitsa stressivaba minna. Kuna seal joosti lõpmatuseni 6,8 km maastikuringi ja igale uuele ringile läks start täistunnil, siis kiiret polnud, nii et ma arvasin, et kolm ringi ma võin isegi ära joosta niimoodi. Tegelikult jooksin 4 ringi. Ilmselt oleks ma jõudnud joosta ka viienda ringi, aga kas oleks ka jõudnud aega, seda ei tea. Ise arvan, et pigem mitte, sest 4.ringi lõpus hakkasid kergelt krambid tulema ja kuna vihma sadas lakkamatult, muutus rada libedaks ja mul polnud sellise raja jaokse õigeid jalanõusid. Neljandal ringil tabas mind korduvalt ja korduvalt ja korduvalt mõte, et kui ma oma haige sõrme peale kukun, siis ma uuesti traumapunkti lähen. Ja mõte sellest ajas mul südame pahaks. Aga täitsa märkamatult ja probleemivabalt sai pool maratoni ju ära joostud, veidi peale ka, ilma et see oleks eriline kannatus olnud. Ja väga hea tunne oli rajalt ära tulla kuna teadsin, et häda pärast jakskas natuke veel, aga pole vaja rohkem praegu! Selle otsuse üle õigel ajal ära tulla, olin ma veel tükk aega uhke :) Midagi ära ei lõhkunud, taastuda polnud kaua vaja ja kõik oli hästi. No väga kift võistlus oli. Esiteks lahe formaat, teiseks tore seltskond täiesti segaseid inimesi ja kolmandaks muidugi toitlustuspunkt, kus oli mega valik ja ka ringide vahel aega mõnuga pugida :) See oli mu viimase nelja aasta pikim jooks.

Pärast seda ma mõtlesin, et ajan ikka 10 km jooksuvormi ka uuesti alla tunni ja tegin isegi spetsiaalselt selleks trenni, et Tallinna Maratonil saada see 59.59. Aga siis, kaks päeva enne seda jooksu oli juhuslikult imeilus ilm ja oli hädasti vaja teha 3 tunnine rattasõit koos Tabasalu tõusuga ja noh, sinna kogu mu täpselt ajastatud ja lihvitud kiirus läks, ma arvan. Igatahes see 10 km jooks oli kannatus alates 1,5 km tõusukesest, kus ma mõtlesin, et annan kohe otsad, aga tegelikult päris ikka ei andnud ja kokkuvõttes sain aja 1.03, mis oli mu jaoks selline "no okei siis". A samas oli see minut kehvem kui ma Tartus eelmine aasta jooksin, selles mõttes jälle ei olnud okei. Kuna see veidi häirib, siis ma võibolla proovin korra veel 10 km sel aastal joosta. Aga võibolla ei proovi ka.

Lasnamäe

Rattast rääkides: saan lenksust kinni hoida, aga äärekivid on valusad ja lasen alati käe lahti, kui  kuskilt on vaja üles või alla sõita, mis noh.. on kiirtee järgmise vigastuseni, sellepärast väga ei kipu ka sõitma. Sellegipoolest on päris lahedaid rattatiire jälle tehtud  ja mingi kuus sotti kopikatega peaks ikka koos olema, kuigi kaks kuud keset suve olid suht nullid sõrme pärast. Juurde eriti tulemas vist ei ole ka.

Vaikselt peaks hakkama harjutama, kuidas suusakepp kätte sobib. Esimene katsetus on tehtud, see polnud lootusetu.


Monday, July 26, 2021

Minu arust on juba veits sügise lõhna

 Nii. Noh, alguses ma pidin siia kirjutama kui laheda rattamatka ma tegin, no veinid-juustud-rabajärved- värgid ja palju rattakilomeetreid, aga juhtus hoopis nii, et värske soenguga tuli ilus hoopis emos olla. Polnudki mitmeid aastaid sinna sattunud enda pärast, nii et oli ka tagumine aeg tutvust värskendada.

Ma ei taha öelda, mis täpselt ja kuidas juhtus, las see jääb mulle endale läbitöötamiseks, ka ei hakka ma kirjeldama võikaid kaadreid, mida ma pidin nägema ja mille unustamisega ma siiani aktiivselt tegelen.  Ütlen lihtsalt lühidalt, et mul on nihkega kildmurd vasaku käe neljandal sõrmel. Ajalise indikaatorina- emos ma istusin parasjagu siis, kui käis Rootsi ja Ukraina mängu lisaaeg, mis tähendab, et sellest on juba peaaegu et 4 nädalat möödas. Kuna emos pandi sõrme ümber lahas ja keelati seda 3 nädalat ära võtta, siis noh, selge oli, et mingit rattamatka ei tule muidugi. 10 päeva hiljem käisin uuesti röntgenis ja siis ikkagi halastati ja teibiti lihtsalt sõrmed kokku ja mis eriti hea, lubati ka õhtul teleka ees juba ilma teibita natuke olla. Kuna tegevus toimus kuumalaine tipus, siis noh, igaüks võib ise ette kujutada, mida tähendab lahases hauduv sõrm ja milline rõõm on sellest vabaneda :) No lahasest siis ikka mitte sõrmest eks.

Repliigi korras veel tahaks ikkagi ära öelda, et emos on selles mõttes tore vahel käia, et seal kohtab nii värvikat kaadrit, et see ikkagi rikastab maailmapilti ja avab uusi vaateid elule.

Hetkel näeb sõrm välja üsna ebardlik, kas läheb ka sirgemaks kunagi- pole teada. Sõrmust sinna sõrme kunagi enam ei pane, see on igatahes fakt. Niisiis hakkab nüüd aktiivne taastusravi tasapisi pihta. Esimesed harjutused on siuksed kohvitassi tõstmised. Suusakeppe pole julgenud proovida veel, kuigi mulle tundub, et see võiks olla päris hea harjutus.

    Vot. Siuke lugu siis.
Aga kuna jalad on terved, siis on ikkagi nähtud siin ja seal.
Lähme edasi.


Thursday, June 17, 2021

Kuumalaine Stroomi rannas!

Kuulsin jälle nurinat, et miks ei kirjuta. A vot pole old vaimu peal. Sellest ei maksa teha kaugeleulatuvaid järeldusi justkui kõik oleks halvasti. 
No ei ole kõik. Mingi umbes pooled asjad ainult või nii, kui sedagi. Vahepeal olen avanud kõik hooajad, mis suvel üldse avada on võimalik. Endale ma lubasin, et sel aastal ei tee mingid mahurekordeid, eriti mitte jalgrattaga, aga hetkel ma olen küll suure hooga selles suunas teel, mis absoluutselt vastupidist räägib. A samas on eelnev elu näidanud, et jalgrattast saab ikkagi väga järsku väga ääreni väga suur kopp. Kas see piir veel veidi liigub, eks see selgub sügiseks. Üks lahedamaid rattatiire, mis ma sel aastal teinud olen ja ühtlasi ka kõige pikem oli selline:


Jooksnud olen veel vähe, aga vaikselt ikka kilomeeterid koguneb. Siuke veider vorm on praegu, et joosta võiks nagu väga kaua, a tempot jälle pole ollagi ja paremaks ka pole midagi läinud esialgu justkui. Ja kohe saabuv kuumalaine paneb jälle hävitava jalahoobi sellele, mis vaikselt kuskilt nagu hakkaks tulema. 

Rullsuusaga oli hooaja esimene sõit täitsa kohe superhea. Jalg ei värisenud, tasakaal oli ja kiirus ka oli (no ikka oma kategooriates räägime, eks) ja väga kerge oli sõita kui oled talvel korralikult suusatanud.

Rulluiskudega panin ma sama uljalt ja hea enestundega Pärnu rannas ühe otsa, mis oleks peaaegu lõppenud halvasti, sest ajasin hoo nii suureks ja siis ootamatult vaatasin, et kuradi kurat, tee saab otsa ja ma ei jõudnud isegi väga mõelda, kuidas oleks kasulikum kukkuda. Et ma ilmtingimata kukun, see oli selgemast selgem, aga ma ikkagi üritasin võtta pööret millegipärast, kuigi ohutum oleks olnud otse murule välja sõita. Aga kuidagi mul õnnestus see pööre teha nii, et vastu maad ma panin ainult sõrmeotsad ja ainus kaotus oli üks murdunud küüs.

Orienteerumas olen ka paar korda käinud. Täitsa iseseisvalt ja ilma igasuguse kompassi ja muu asjata. Selle üle olen ma kõige rohkem uhke, sest ma hakkan päriselt aru saama, mis kaardil on kirjas ja need poel olnud  mingid mööda tänavaid jooksuasjad vaid nagu päriselt mets. Ok, mul võtab see kõik mega palju aega ja kaks korda ikka jooksen mingis 180 kraadi vastupidises suunas, a mingil hetkel ma olen ikkagi aru saanud asjadest ja järgi pole pidanud kedagi kutsuma. Varsti hakkab omama ka kompass juba mingit mõtet, sest ma umbes hakkan taipama, misasja sellega pihta hakata.
Vot. Aja peale ja teiste inimestega võidu olen teinud ainult trennis naljaviluks asju, a kuskil stardijoonel pole käinud. Noh, oleks kui TM leht poleks maas olnud ja ma oleks saanud oma nime rattarallile kirja panna. Uimerdasime seal Pillega läbi mingi lastesõidu, saime lükrameeste käest õiendada, et kergliiklusteel kõrvuti sõitsime ja nende keskmise kiiruse ära rikkusime, a meil oli sellest absoluutselt täiesti ükskõik. 



Ühesõnaga konditsioon on päris hea ja hakkame sättima vaikselt igast suuremateks projektideks.


Friday, March 26, 2021

Lumi! Lumi!

Oomaigaad kui lahe talv oli preemiaks, et ma ei mäleta enam mitu niru talve sai ära kannatatud.

Eile lõpetasin suusahooaja selleks korraks, sest kergelt hakkas ilmnema väsimusemärke ja +8 kraadiga on ikka maru palav suusatada ka.

Kui isiklikumast küljest otsa vaadata suusahooajale, siis oli see paksult täis väga lahedaid hetki, radasid, kus kunagi varem suusatanud pole, kõikvõimalikke ilmaolusid ja ehedat suusarõõmu. Kui kuidagi püüda kuskile mahutada, siis temperatuuride poolest vist kõige külmem oli -17 ja kõige soojem +9, aga kõige rohkem oli ikkagi sellist lahedat -2.. -5. Kõige lähem rada, kus ma sõitsin oli Järve mets ja kõige kaugem Otepää. Järve metsas sõitsin lugematu hulk kilomeetreid, või noh ma ei viitsi neid kokku lugema hakata. Nädala sees oli seal maru vähe suusatajaid ja seetõttu oli see tükk aega mu lemmik rada.

Aga sinna vahele käisin ma kohtades, kus mitte kunagi varem ei olnud suuskadega asja olnud. Ehk siis mu isiklik suusakaart täienes selliste radadega:

Märjamaa- sealt ma pilti ei teinudki, sest läksin sinna võistlusele ja telefon oli autos, pärast sõitsin jällegi kohe minema.


Pirgu 

Rapla- ka sealt jäi pilt tegemata, sest oli pime ja külm ja lihtsalt ei tulnud pähe

Jüri



Saku 


Keila


Hiiumaa  Paluküla suusasõit,
14 km uisku, sain seal 4. koha. Ülitore reis oli


Palivere

suvila :)





klassika :) 




Kolgaküla

Ja siis ükskord me sõitsime täiesti suusakauge sõbrannaga niisama Sütiste pargis puude vahel ja lobisesime maast ja ilmast.

No ja siis veel need rajad, kus varem ka suusad maha on pandud ehk siis Nõmme ülemine, Nõmme alumine, Nõmme Harkuga, Harku ilma Nõmmeta, Pirita, Elva, Otepää, Alutaguse, Valgehobusemäe. Mõedaku, Jõulumäe. Vist sai kõik kirja.

Ja siis kõik need eksklusiivsed trennikaaslased, kes muidu kogu aeg suusatamist vihkavad ja need ikka ka, kes armastavad. Suusapisikut sai igatahes külvatud kamaluga siia- ja sinnapoole ja selles suhtes oli küll lahe talv.

Maratonidest rääkides- sõitsin ühe maratoni, kohe kõige esimese Viru. Kuna mul viimased 4 km andis seal vana hea sidekirme tunda, siis ma finišiks otsusatsin juba ära, et ei tee rohkem maratone enne kui märtsis. Ja ma ei teinud ka. Märtsis jällegi jäid kõik maratonid ära. Eelnevast tulenevalt sai terve hooaeg läbitud vigastusteta ja suhteliselt mõistlikult, ma ütleks.

Aga et isu ei kaoks, elu liiga igavaks ei läheks ja silm ikka säraks, mõtlesin, et teen naljapärast ära Raplamaa suusasarja, mis pidi koosnema viiest võistlusest, millest päriselt toimus kolm: Märjamaal 6,3km uisku, siis Pirgus 7,6 km klassikat ja Raplas sprint. Novot seal sai nalja kõvasti, sest esimest korda elus suusatasin eraldistardist ja Märjamaal esimese saja meetriga sõitsin ennast täiesti sodiks, ülejäänud maa lihtsalt kuidagi kulgesin finišini keppide najal. Klassika läks vähe paremini, kuigi seal jällegi tekkis rajal olukord, kus pidin ootama konkurenti järgi hüüdmiskaugusesse, et teada saada, kumbalt poolt rada läheb. Sprint vääriks muidugi omaette postitust, sest see alles oli midagi. Esiteks oli mingi suvaline tööpäeva õhtu, väljas oli 15 kraadi külma, pime ja kuna väga palju varem ei õnnestunud töölt ära hiilida, siis ei olnud ka aega enne seda rada läbi sõita. Ehk siis eraldistardist 1,7 km (mis juhendis oli vist mingi 1,1 või 1,3), mis tundus nii õudselt pikk, et ma vahepeal kahtlesin, kas ma mingit valet rada ei sõida. Aga ei sõitnud. See pimedas võõral rajal täiskiirusega sprntimine oli üsnagi adrenaliinirikas, kuigi rada ei olnud raske. Siis selgus, et osalejaid oli nii palju, et tuleb finaal ja tuli see finaal ka ära sõita siis. Jätkuvalt oli -15 kraadi ja kahe stardi vahe mingi 40 minutit vist ja nii õudselt külm oli. Noh, kui sa muidu sõidad ikkagi maratoni, siis sprindifinaalis tahaks ikka võtta rahulikult koha tagareas ja tõsta kepid üles, et kõik minema läheks ja saaks rahulikult tulla sealt :) Aga tuli võtta ikkagi joonele ja vajutada nagu kannatas. Sprindijalga mul jätkus täpselt kuni tõusuni (mis oli umbes 300 meetrit), seal kõik kadusid eest, aga ma sain aru, et kui see tõus oleks tulnud natuke hiljem, siis ma oleks ikkagi tõusuni jõudnud tempos püsida. Ehk siis nõrgad kohad joonistusid üsna reljeefselt välja selles sarjas. Aga siis peatas valitsus võistlushooaja ja nüüd see on kõik pooleli, ilmselt nii ka jääb. Selles mõttes on kahju, et just pikad distantsid ja raskemad profiilid jäid ära, mida oleks tahtnud rohkemgi sõita. Hetke seisuga olen ma sarja kokkuvõttes vanade naiste arvestuses 3. kohal ja juhendi järgi peaks mulle see 3. koht ka jääma. Juhei!

Aa, ja siis märtsis tuli meile Pillega pähe siuke mõte, et teeks kaasa ühe virtuaalse challenge, ehk siis suusataks 5. märtsist 3. aprillini 220 km, mis alguses tundus täitsa okei, sest keskmiselt tegi see umbes 8 km päevas ja kui üks päev vahele jätta, on ka nagu okei. Aga siis läks järsku kohe jõle soojaks ja tuli hakata varuga ette sõitma, et lume peal ikka jõuaks ära teha. Ja andis ikka kangutada :) Eilseks jäi mul veel 19 km sõita ja läksin veits varem töölt ära, et see korraga ära sõita. Karistuseks töölt varem ära hiilimise eest oli esimene tund aega väga palav ja raske. Sõitsin mütsi ja kinnasteta, aga ikka higi tilkus suusale. Aga siis läks päike looja ja viimane kümps läks lahedalt ja mõnuga. Päris viimased 2 km kütsin veel võidu kahe tuttava tüdrukuga ja siis saigi kõik.

Ühesõnaga nautisin täiega kõiki 650 kilomeetrit. Osad olid ikkagi natuke armsamad kui teised.









Ma olen juba näinud värskeid suusapilte internetis

Pole mingi sada aastat kirjutanud ja eks osalt ikka sellepärast, et asjad ei ole läinud ootuspäraselt ja meeltmööda, aga osalt ka seetõttu, ...