Sunday, July 24, 2011

Mulgi maraton 2011

Veel reede õhtul polnud kindel, et ikkagi stardin. Väiksed probleemid vaevasid ja lubati ju jälle kuuma ilma. Hilisõhtuks ilmateade väitis hoopis, et tegelikult tuleb vihma, äikest ja rahet ja siis mõtlesin, et oo, lahe, teeme ära.
Nii ma ennast laupäeva hommikul stardist leidsingi. Tund enne starti näitas vanemate juures kraadiklaas 23 kraadi juba. Äiksepilvedest polnud muidugi märkigi ja kokkuvõttes oli väga palav. Õnneks oli kohati tugev vastutuul, mis tegi kuumuse talutavamaks. Ja Kullast Abjani lõpp oli kohati üsna pilvine. Asfalt siiski tossude külge kleepus.
Stardis kohe nägin üht tuttavat tütarlast ja haakisin talle sappa. Kuna ma talle aasta tagasi maratonil üle tunni kaotasin, siis selge oli, et tema tempos ma joosta ei jõua. Tegelikult jõudsin küll. Vähemalt sinna 9. km joogipunktini. Siis hakkasid mind kimbutama esimesed kuumuse tundemärgid ja lisaks mingid kõhuhädad ja võtsin tempo maha ja otsustasin rahulikult lõpuni joosta. Tuttav tütarlaps oli veel kaua aega nägemisulatuses, aga lõpuks siiski said jõuvahekorrad paika.
Viimastel kilomeetritel hakkas pihta traditsiooniline vasaku suure varba küüne probleem, mis lõpus muutus vägagi teravaks. Kuna ma lõpus jooksin koos ühe pikalt maalt tulijaga vist mingi 6-7 km ja me ajasime pikalt juttu, siis lõpus ta ikka utsitas mind veits pingutama ja üle olema oma varba-teemast.
Korraldajad olid tublid ja kõik eelmise aasta kriitika oli kenasti arvesse võetud ja seekord paremini tehtud. Joogiprobleemi ei tekkinud seekord ja need välidushid ja autod veekanistritega olid väga head.
Muidu oli enesetunne üllatavalt hea. Terve jooks sai tehtud väikse varuga, sest teadsin, et kuuma ilmaga läheb lõpp väga raskeks. Aga tegelikult oli lõpus selline mõnus kerge tunne veel, et oleks olnud vaja, oleks võinud 5 km veel joosta.
Arvestades suht kergelt võetud jooksu, oli lõpuaeg täitsa üllatavalt kabe. 2.23.22 siis ametlik aeg. Eelmise aasta aeg oli 2.45.05

Friday, July 22, 2011

Kuumalaine rikub jälle kõik ära

Mõned jooksusammud ka siis tehtud. Selle nädala kava siis vastavalt treeneri soovitustele, et päris ei kooleks laupäeval.
Teisipäeval tegin 12 km jooksu ja täpselt nii nagu soovitati, et suusk jalast välja saada. Esimesed kilomeetrit tõstsin tempot, siis mõni km enamvähem ühtlaselt ja viimased kilomeetrid lasin tempo alla uuesti.
km ajad siis 7.59, 7.28, 6.54, 6.44, 6.13, 5.54, 6.13, 6.36, 6.36, 6.48, 7.12, 7.33
Huvitav oli joosta nii. Kui esimese km 7.59 oli tunne, et kiiremini nagu väga ei tahagi, siis viimase kilomeetri 7.33 oli tunne, et palju aeglasemalt enam ei saagi :)
Keskmine pulss tuli 160, max pulss 177. Aga pärast jooksu jäi mul põlv nii valusaks, et koduni lonkasin.
Kolmapäeval siis otsa sörk. Kella ei pannud isegi käele, aga trennikaaslasega koos sörkisime ja samal ajal ajasime juttu. Kokku kaks ringi Järve metsas ja siis jupid Spartast metsa ja tagasi. Kuna ma seda maad olen kellaga palju jooksnud (suusatanud), siis umbes täpselt 6,1 km kokku peaks olema. Teised samal ajal samas metsas hüppasid konnahüppeid tõusul ja ma mõtlesin, et issand kui hea, et sinna end tapma ei läinud.
Sixpacki pärast läksime. Seekord oli Katrin jälle ja väänas ikka viimase välja vaestest harrastussportlastest. Ma veidi viilisin ka, et laupäevaks ikka ära kosuks.

Homme siis 21 km. Hetkel ma veel kindel pole, et stardin. Vaatan, kuidas olukord on. Praegu on Pärnus +34 kraadi ja kuskil pole hea olla. Ok, toisupoes oli mõnus. Mul on selline tunne, et see suvi ei saa iialgi otsa, muudkui 30 kraadi ja 30 kraadi ja jälle 30 kraadi.

Monday, July 18, 2011

Puujalad ja seitse vesivilli

Kus ma jäingi.
Eelmine teisipäev käisin ujumas ja pärast vehlisin veits hantlitega. Kokku sai umbes 40min+ 20min.
Kolmapäeval käisin pärast mitme nädalast pausi Mariuse jooksutrennis. No raske on, kui pausid sisse jäävad. Esimene metsa jooksmise jupp oli okei, aga kui läks edasi sääre- põlvetõstejooksuks ja muuks naljaks, oli pulss laes ja süda kurgus. Ühe põlvetõsteringi jätsin vahele. Ma üldiselt ikka teen kaasa nii palju kui vähegi jaksan ja kui ma midagi vahele jätan, siis mul on ikka vääga raske.
Muidu sai joostud pikemaid lõike ja enda üllatuseks suudan ma ennast veidi kiiremini liigutada küll lühiajaliselt kui ikka väga vaja on.
Jooks oli kokku 1.20 seekord, distantsiliselt 6,96 km, max pulss 179 kõigest (kuigi ma olin peaaegu suremas) ja kalorit läks 880.
Pärast siis sixback otsa ja see oli ka jube raske. Ses suhtes on mõnus trenn, et ega ei kordu eriti miskit. Iga kord on uus ja huvitav. Seekord vehkisime kõvasti topispalliga ja korra õnnestus sellega vastu hambaid ka saada, mistõttu huul oli järgmisel päeval veits paistes. Aga see oli mu muredest väikseim. Neljapäevane päev meenutas mulle elu esimesi ventti trenne, kui järgmisel päeval jäid kõik lihased järjest valusamaks ja õhtuks olin tõsine puujalg. Reedel polnud olukord sugugi parem. Eriti valusad olid kõhulihased. Ja need kõhulihased andsid pühapäevani tunda.
Seega nädalavahetuse lasin lõdvalt. Natuke sõitsin rattaga, aga see oli rohkem niisama reanimeerimise mõttes mitte trenni eest.

Täna hommikul käisin tiiru ujulas (klassika juba 1km ja umbes 38 minutit) ja õhtul Lillepis rullsuusatamas jälle. Lõpuks sain suusakeppidele asfaldiotsikud ka installeeritud ja kõik oli lõpuks nii nagu peab. Trenn oli Jaanus Teppaniga seekord üle pika aja. Tundsin end täna seal rajal paremini kui kunagi varem millegipärast. Käed polnud ujulast sugugi väsinud, kannatas paaristõuget teha ja puha. Enamvähem juba käed ja jalad käivad sünkroonis, nii nagu peab. Vahepeal ikka tasakaal kaob, aga midagi on tehnikast ikka külge jäänud ja tõepoolest muutub rullsuusk järjest nauditavamaks mu jaoks. Ajaliselt ei sõitnud kaua 1.12, kilomeetreid kokku 12,45, kalorit läks 810. Nii kiireid kilomeetreid pole varem sõitnudki. 4.50 siis kiireim kilomeeter. Keskmine pulss oli kõrge muidugi (162), aga see on tavaline sellise välistemperatuuriga. Kuum ilm ei ole minu teema.
Tänasest trennist sain kätele seitse vesivilli. Aga tehnika, kuidas nendega ringi käia, et nad elu ei segaks, on ka juba sujuvalt omandatud.

Nüüd siis plaanis paar kerget jooksuotsa teha ja laupäeval Mulgi maratoni 21 km. Otse loomulikult lubatakse jälle 30 kraadi sooja. Eelmisel aastal oli 28 nii et tingimused on samad. Väga hea võrrelda pärast, mis aastaga juhtunud on.
Väiksed terviseprobleemid siiski on ja eriti suurte lootustega sinna starti ei lähe. A no kurat, eelmise aasta aja jooksen ikka üle vast.

Tuesday, July 12, 2011

Kiiver olemas

Eelmist nädalat sobib iseloomustama laulujupp, et "kaunis sõna logelema kõlab kui itaalia keel".
Teisipäeval käisime ühe trennikaaslasega ujulas. Kuna tal ääriveeri lühikese triatloni mõtted peas, aga ujumine siis see nõrk koht. Noh, kui rattas ja jooksus kaob eest kui tuul, siis ujulas saan ma eest ära. Püüdsin talle veits õpetada, kuidas puhata vees ja kuidas vähem väsitada, aga kuna ma ise olen ka kehv ujuja, siis oli see umbes nagu et pime aitaks jalutul teed ületada. Aga ujuda oli muidu mõnus nagu ikka.
Ülejäänud nädal mööduski põhimõttesliselt spordivabalt. Üks ulmeaeglane poole tunnine sörk (viiene vänderdas jalgrattaga kõrval) ainult, mis üldse trennina minu jaoks kvalifitseerus. Muidu sai liigutud küll palju, aga see oli selline suvaline ja kaootiline, et tunne oli nagu poleks midagi teinud.
Pühapäeval käisin tiiru ujumas veel. Raeküla rannas. Vesi oli jube soe ja laine kõrge. Üllatuslikult jaksasin veidike isegi vastu lainet ujuda.

Eile siis rullsuusk. Pärast tööd kimasin läbi spordipoest ja soetasin endale kiivri, autos kiskusin sildid küljest ja otse Lillepisse (20 minutit jäin ainult hiljaks seekord). Kesklinna jõudes selgus, et seal on vihma sadanud ja päris suured loigud olid maas. Pirital oli ka sadanud ja seoses sellega olid seal ainult mõned üksikud uisutajad. Meeldiv. Märg asfalt oli minu jaoks esmakordne kogemus ja on ikka veits libedam sõita küll, aga midagi hullu ka polnud tegelikult.
Trenn oli seekord Mariusega ja kuna meid oli nii vähe, siis sai lihvitud tehnikat ja eriti tõusutehnikat. Oma suusakeppide otsad olen juba asfaldil täiesti ära kulutanud ja Mariuse keppidega sõitsin. Kuna ta on minust peajagu pikem, siis nende keppidega andis ikka uhada, aga sai sõita küll põhimõtteliselt. Vähemalt ei libisenud otsad asfaldil. Kõhulihased andsid trenni lõpus täitsa tunda, samuti seljalihased. Nii et sai vist siis korralikult tehtud. Trenn kokku 1.35, kilomeetreid 13,3 ja kalorit läks 915, keskmist pulssi ei tea täpselt kuna mul oli algul pulsivöö veits halvasti kinni ja mingil hetkel trenni lõpu poole avastasin, et pulss oli 47 :),

Tuesday, July 5, 2011

Et kuidas ja mismoodi


Salalugejad on minult küsinud korduvalt mõningaid küsimusi ja lubasin, et kirjutan neist kunagi. Täna ongi kunagi :)
1. Mismoodi 30 kilo alla saab? Mis veel peale trenni?
Ega mul mingit võluretsepti pakkuda pole. Kaalu langemise trikk on minu arust korrapärases eluviisis ja eesli järjekindluses. Ja äärmuste vältimises. Kindlad söögiajad, kindlad trenniajad, kindel uneaeg ja kindel menüü. Põhimõttelistest muudatustest söön võimalikult vähe nisujahu, võimalikult vähe kartulit, võimalikult vähe transrasva, võimalikult vähe E-sid ja võimalikult vähe magusat. Ühesõnaga algul panin ikka suht silmad kinni ja paar kuud väljas söömas ja sõprade sünnipäevadel ei käinud kuni keha enamvähem kohanenud oli. Algul muidugi pingutasin üle nagu mul ikka tavaks. Kaal oli suur, pulss kõrge kui trenni tegin ja samal ajal ajasin süsivesikud menüüs liiga alla ja valgu liiga kõrgeks. Tulemuseks oli see, et trenni tehes ei higistanud vaid kõik see higi jäi naha alla ja üle kere tekkisid nahaalused mädased punnid. Olgu see hoiatuseks kõigile Atkinsi ja Kremli jälgijatele. Menüü peab olema vastavuses elustiiliga. Mida rohkem liigud, seda rohkem vajab keha süsivesikuid. Karistuseks võtsin kohe vist mingi 4 kilo juurde ja sinna jäi kaal seisma mitmeks kuuks, kuigi vajalikud korrektiivid menüüs sai kiirelt tehtud. „Jooksja tarkvaras“ on terve pikk peatükk sellest, mis koormustega mis vahekorras peaks süsivesik-valk-rasv olema ja ma ei hakka seda siinkohal ümber trükkima. Aga tasub teha endale lihtsad reeglid selgeks. Kaloreid ja punkte pole ma kunagi lugenud, selleks olen ma liiga mugav, aga menüüd kirjutasin alguses iga päev üles päris kaua ja kaalusin ennast ka iga päev kuni enamvähem said põhjus-tagajärg seosed selgeks.
Tahtma peab. Jubedalt peab tahtma, siis on kõik võimalik.

2.kuidas ma viitsin trenni teha koguaeg?
Trennist on saanud harjumus, nüüd tekib juba üsna kiiresti motoorne rahutus, kui mingil põhjusel trenni ei saa teha. Trennist tuleb energia, enesekindlus ja elurõõm. Pärast keerulist päeva saab trennis ikka tuju heaks. Katsun vältida ületreenimist ja kui olen väsinud, siis trenni ei lähe. Mõõdukat joont katsun ajada, pulssi enam lakke ei aja, mistõttu ei teki ka seda „ei viitsi“ tunnet. Nüüdseks ajab trenni ka juba seltskond, kus on mõnus kamp samasuguseid spordisõpru, kellel on samamoodi juulikuus autos alati suusasaapad. Ja põhiline- suusatamine mulle kohutavalt meeldib ja ma annan endale aru, et selleks, et paremini suusatada, tuleb vaeva näha ja regulaarselt tegeleda asjaga. Ehk siis motivatsioon on mu enda jaoks olemas. Ja nüüd on juba sportlik huvi, et kusmaal piirid vastu tulema hakkavad.
Kunagi muidugi ei saa kindel olla, et asjad nii jäävadki. Väga võimalik, et sport kaob mingil põhjusel mu elust sama järsku nagu see sinna tuli, aga hetkel on nii ja mulle see hetkeseis väga meeldib ja sobib.

3. miks mul on vannitoas peegliäärel suusamääre?
no mis küsimus? Et siht oleks igal hommikul silme ees.


Kronoloogiast siis puudu 96 kilo pilt aastast 2009, aga sellest ajast pilti ei leidnud. No põhimõtteliselt täpselt sama mis esimene pilt.

Monday, July 4, 2011

Suusahulluse laienevad dimensioonid

Täna siis on see päev, kui ma sain endale elu esimesed rullsuusad. Siiani sõitsin Sparta omadega, mida hääd inimesed oma auto pagassis alati kaasas viitsivad vedada õnneks. No hull ost jah, tean ise kah. Oleks olnud palju mõistlikumaid kohti, kuhu raha paigutada. Aga nii äge on sõita nendega ju. Ja emotsioon ongi see, mis loeb. Tühja sest mõistlikkusest. Ja tsiteerides kaasaegset klassikat "kes suvel ei harjuta, see ei jõua talvel sentimeetritki suusatada!"
Esmatutvus sai ka sobitatud ja Lillepi pargis mõned ringid tiirutatud. No kift oli sõita küll. Muidugi pole mul endiselt kiivrit ja see viga tuleb kiiremas korras parandada. Esiteks on Lillepi pargis palju inimesi, kes rajal jalutavad ja silt lugeda ei oska/suvatse/viitsi ja teiseks on üsna palju algajaid rulluisutajaid, kes vaevu jalgel püsivad ja on laskumisel ülimalt ohtlikud. See ainus väike laskumine, mis seal on, on täpselt sellise kurviga, et ei näe, kes sealt vastu võib tuisata. Viimasel ringil näiteks oli seal proua toidukotiga, kes hetkeks ei suutnud otsustada kummale poole ta astub ja ma pidin ikka päris imelisi liigutusi tegema, et talle mitte otsa sõita. Aga läks hästi.
Täna oli Lillepis muidu imelikult hõre. Ilmselt suurem osa uisutajaid toibus eilsest maratonist või siis puhkuste aeg on raja puhtaks löönud, igatahes oli meeldiv sõita.
Mingid kinnaste moodi asjad peaks ka muretsema, sest erilise siidikäena sain vesivilli jälle pöidlale.
Kokku sõitsin 1h ja 9 mintsa, maad sai 10,96km ja kalorit läks 776. Keskmine pulss 153. Pulss veits kõrge, aga süüdistan selles pingelist ja pikka tööpäeva seekord.

Juuni ka lukus

Sel nädalal ma eriti väärikalt ei vananenud. Ikka nii nagu suvel ikka juhtub, asjad lähevad käest vahel. Aga trenni sai natuke ikka tehtud, promillidega ja ilma, kui tõele silma vaadata.
Eelmine nädal siis
E jooks 4,98 km, keskmine pulss 135
N ujusin 30 mintsa Raekülas, siis tuli äike ja rikkus mu pika ujumisplaani ära
R jooks 6,66km, keskmine pulss 145 (aeglane jooks, aga 30 kraadi kuumust tõstis pulsi kohe kõrgele)
L 2 tundi võrkpalli ja 30 mintsa ujumist, seekord Valgerannas.
Mõningaid sporti meenutavaid liigutusi sai veel tehtud. Näiteks meeste kuuli tõugatud ja ketastki korra käes hoitud. Jalgrattaga ei olnud aega sõita rohkem kui paar korda lõkkeplatsi ja toa vahet, aga mingit treeningrida selle kohta ei kannata märkida.

Võrkpall väärib küll märkimist. Nimelt kuna menüü muutusega osutus kartul suhteliselt mõttetuks toiduaineks, siis sügisel külvasime oma kartulipõllule muru. Sel nädalal said postid maasse ja võrk vahele. Nädalavahetusel sai siis plats pidulikult avatud ja esimesed mängud tehtud. Võrk oli mängu alguses 2.40 kõrgusega ja lõpus 2.20 võibolla, nii et veidi tuleb miskit veel tuunida. Platsi tegime 8x8 ehk rannavolle mõõtmetega ja mängisime 3/3. Rohkem polnud mängijaid ja sellises konditsioonis ja mänguoskustega seltskonna puhul oleks võinud juba ohtlikuks ka kujuneda :)
Üllatuslik moment oli see, et kümnest servist üheksa läks kenasti üle. Pole mitmeid aastaid palli puutunud, kuid varem pole nii ilusti läinud. Kaugel sellest, kümnest kaks vast läks sinna, kus vaja. Võibolla siis tõesti, et kätesse on mingid lihaste moodi asjad tekkimas lõpuks.

Juuni raport siis selline, et kokku sai tehtud
26 trenni
20 tundi ja 25 mintsa
jooks 44,55 km
ujumine 3h 43 min, distantsi ei oska avaveekogus üldse hinnata
ratas 14,63 km
rullsuusk 22,3 km
kalorit kulus 7250

Nuh. Pole kõige hullem. Hea on see, et ajaliselt trenni on 6 tundi rohkem kui mais ja et rohkem on just sellist madala pulsiga trenni. Ja et trenne on olnud arvuliselt rohkem. Selle eest on olnud palju lühikesi trenne. Ei oskagi öelda, kas see on halb või hea. Paha on see, et tegelikult oleks tahtnud rohkem teha, aga olme rikkus plaane veidi. Ilm ka muidugi, sest 30 kraadi kuumus on ausalt öeldes ikka rõve sportimiseks. Jooksin ka vähem kui plaanis oli, sest igasugu muid huvitavaid asju oli vaja kaa teha ja jooksmine üksi on suht igav mu jaoks. Aga noh, nii see kuu sai ja eks punnitab tasapisi vaikselt edasi.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...