Monday, December 24, 2012

Ilusaid jõule!


Ma sain lõpuks terveks enamvähem.
Ma sain just uued klassikasuusad
Väljas sajab laia lund
Mul on 11 päeva puhkust
Imeline!

ahjaa, see pisiasi ainult, et uute suuskade jaoks ma ei tohi grammigi juurde süüa ja ideaalis peaks vähemalt 2 kg alla võtma. Noh, saab näha, kas iseloomu on või ei ole. Eile tegin Raekülas 5 km klassikat sissejuhatuseks ja nuh, ma võin kohe öelda, et see suusk libiseb tunduvalt paremini kui eelmine. Pidamine oli selline õrnake, aga sai hakkama küll. Raekülas on muidugi maailma kõige igavam suusarada, 5 km täiesti siledat maad, aga nendele, kes veel üles ei jõua ja alla ei julge, ideaalne koht ;)

Niisiis, järjekordsed trahviminutid ära istutud ja back in business.

Ilusaid jõule sulle, hää blogilugeja!

Monday, December 17, 2012

Hakkab looma

Kui keegi arvab, et ma rõõmsalt suusatan, siis.. arvake uuesti.
Kaks nädalat täiesti rivist väljas siis seekord.
Teadusele tundmatu viirus niitis jalust ja seekord siis kapitaalselt. Juhtub väga harva, et mõni viirus mulle külge hakkab, aga siiski vahel juhtub ja nagu minu asjadega ikka- kui juba, siis juba nii, et ikka on.
Eelnev nädal möödus suht kehvalt. Palavikku enam ei olnud, aga tunne oli nagu power nupp oleks maha keeratud, isupuudus ja iiveldus saatsid terve nädala.
Reedel lasin kõik analüüsid arstil teha ja õnneks midagi väga hullu ei ole. Miskid maksanäitajad on kõrged, aga muidu enamvähem okei. Ühesõnaga paranemine siiski toimub. Hurraa!
Nädalavahetuse magasin valdavalt maha. Nii palju ajasin end siiski püsti, et suusatajatega käisime teatris ja pärast ööklubisse ka siiski läksin, aga selle ööklubi osa lihtsalt kannatasin ära. Ei teinud olemist paremaks ei dzinn, ei topeltviski ega tequila ega ka mitte hea seltskond. Energiat ei olnud ega tulnud.
Noh, kokkuvõttes hullemaks olukord ei läinud ja täna hommikul oleks nagu jälle natukese parem tunne.

Arst arvas, et sel nädalal võiks mitte veel trenni teha ja lihtsalt taastuda, aga ma pean tunnistama, et ma juba natuke täitsa tahaks suusatada ja selge on see, et koos paranemisega on  suusanälg kasvamas varsti väljakannatamatuks ja ilmselt ma salaja mõne kilomeetri ikka varsti sõidan.
Ühesõnaga kaks nädalat ilusat suusalund on juba raisku läinud, millest on sügavalt kahju.
Aga noh, talv on veel ees ja küllap jõuab oksendamiseni suusatada sel talvel.

Positiivsest küljest rääkides olen kaotanud natuke kaalu, mida oli ka vaja teha. Loodetavasti terveks saades seda kohe tagasi ei söö.


Friday, December 7, 2012

Uus isiklik reks: 39,5

Suusalund on terve Eesti paksult täis, kuid suusatama olen jõundnud vaid korra, eelmisel reedel. Siis veel suusaradu ei olnud ja sõitsime Järvel rajapõhja alla. Nii lahe oli.

Paraku edaspidi olen suusalund ainult eemalt vaadanud, sest nädalavahetusel tabas mind miski kahtlane viirus. Esialgu oli niisama kehv olla veidi. Külmavärinad ja sees keeras. Panin isegi mütsi pähe, salli kaela ja kindad kätte, kuigi ainult 3 kraadi oli külma. No tööl käisin, aga trenni minna ei julgenud. Perekonnaliikmed hakkasid üksteise järel haigestuma ja kolmapäeval jäin ise ka täitsa haigeks. No nii haigeks nagu ma pole viimase 10 aasta jooksul olnudki. Palavik minu puhul on üldse üsna haruldane juhus, kuid viimastel päevadel on see pürginud lausa ulmelistesse kõrgustesse, mis tipnes neljapäevaõhtuse 39,5ga. Vau.
Lisaks palavikule valutasid kõik lihased ja liigesed. Eriti selg ja põlved. Peale selle jäid valusaks mandlid (ma arvan) ja lümfisõlmed (on olemas sellised asjad ju?). Kõrvad ka valutavad.
Ühesõnaga hädaorg.
Rist ja viletsus.
Stress lausa.
Ega mingid labased palavikualandajad kauaks palavikku ei langetanud. Tunniks ajaks ja siis oli jälle hullem kui enne. Lõpuks vanad head viinasokid pühkisid palaviku nagu võluväel ja öösel sain suht rahulikult magada.

Täna hommikul ärkasin jälle 38,5ga, päeva peale keris jälle 39ni, aga täna paracetamol mõjub juba umbes 4 tundi. Helgematel hetkedel tegin isegi tööd natuke.

Siiski kui Spartast tuli meil detsembri suusatrennide kohta, oli seda lugedes väga sürrealistlik tunne. Nagu suusatamine oleks kuskil eelmises elus olnud ja mul poleks sellega midagi pistmist. Selline kauge ja kättesaamatu.


Eile ma olin nii haige, et sonisin midagi sellest, et ma enam ei tee sporti.
Elame näeme.
Kohe saab 4 tundi viimasest rohust ja tunne on, et peab kiiresti horisontaali viskama.

Muidu on kõik hästi! :)

Monday, November 26, 2012

Lumetuisku oodates


Möödunud nädal oli jälle suhteliselt kiire ja pingeline. Selle eest sain nädalavahetusel korralikult puhata ja jõudsin ka trennidega mäele. No enamvähem mäele. Ideaalis oleks võinud korra veel jooksmas käia, aga küll jõuab.
Trennid:
T jõusaal 1h 50 min
L jõusaal 2h
P jooks 52 min, 6,8 km

Jõusaalis olen ma nüüd juba mõned korrad kenasti käinud ja jõudu tõesti on rohkem iga korraga. See on meeldiv. Teisipäeval oli meil isiklik instruktor jõusaalis ja mõndade aparaatide hingeelu saladused avanesid jällegi. Jõusaalis mulle praegu täitsa sobib ja meeldib. Siuke mõnus koht, kegi ei käse tagasi hoida ja saab teha nii palju kui jaksan :) Aeg läheb seal pagana kiiresti ja kõik, mis plaanis ei jõuagi teha.
Power Plate proovisin ära laupäeval. Suht kummalise tunde tekitas see vibratsioon minus. Häiriva tunde. Ei tekkinud sellist mõtet, et see kavva võtta.
Muidu mulle ergomeetreid sikutada meeldib kõige rohkem siiski jõusaali asjadest. Esiteks saab neid aja peale teha ja alati on lahe teha nats kiiremini kui eelmisel korral. Skiergo 1km aja olen sikutanud trennis alla 5 minuti. Paar korda olen mõelnud, et proovin 4.40 pressida, aga see tempo tapab mind endiselt 500 meetriga ära ja 600 meetri pealt ei jaksa enam üldse liigutada. Ometi on vahe ainult mõnes sekundis. Sõudekat tirin ka ikka nii et vaatan kella mitte pulssi. Sõudekaga on huvitav, et läheb raskeks korra 3000 meetri peal, siis on 500 meetrit nii raske, et mõtlen pooleli jätta ja edasi jaksab jälle. Huvitav. 5000 m aeg muudkui paraneb.

Jooksu kohta võiks märkida, et oli üllatavalt mõnus joosta. Oleks veelgi jooksnud, aga aeg hakkas peale pressima. Ei mäleta, et kunagi varem oleks olnud nii kerge joosta. Ometi oleks võinud eelmise päva kaks tundi jõusaalis kuidagi tunda anda, sest ega ma seal niisama ka ei seisnud ju. Selle eest magasin ma öösel äärmiselt halvasti ja hommik üllatas ming kilose kaaluplussiga, see tähendab ilmselt, et suurepärane tunne oli petlik ja tuleb paar päeva puhata.
Mõtlen heategevusmaratoni peale, aga kuna ma olen lubanud eelmisel õhtul vist ööklubisse minna, siis ma kohe ei teagi :D Peaks vaatama, mis see ajalimiit seal on.


Monday, November 19, 2012

Pole ilu valuta

Möödunud nädal oli seiklusrohke.
Esmaspäeval kriipisin ma auto rattakoopa ära vastu kodu parkla posti. Ma tegin seda kolmandat korda.
Teisipäeval jõusaalist tulles virutasin jalaga vastu riietusrumi plekist kapiust, niimoodi ilusti päkaga, verd lendas laias kaares. Adminnidel oli plaastrit õnneks. Pärast puhastasin kodus seda ja krt kui kibe oli. Kui ma kolmandal õhtul ka veel selle puhastamise peale nägu krimpsutasin, lugesin silti ka pudelil. "Mitte kasutada lahtistel haavadel". Oookei.
Pühapäeval käisime lastega messil ja pärast enam auto käima ei läinud ja sinna parklasse ta jäigi. Eelnevast tulenevalt tulin täna bussiga tööle ja teepeal läks buss katki. Nii et jätkuvalt on koguag närv must.

Trennid:
T jõusaal 1h 30 min
N jõusaal 1h 30 min
L imikas 1h 36 min

Teisipäeval ma tahtsin venttisse minna, aga see oli juba hommikul olnud täis bronnitud. Neljapäeval ma tahtsin ka minna venttisse, aga siis ma jäin ise munema ega jõudnud. Niisiis jõusaalis sai käidud selle asemel.Jõusaali vorm mul raudselt paraneb iga korraga. Vesiville jääb ka aina vähemaks.

Imikas toimus seekord Vooremäel. Täitsa kena metsarada seal, vahvaid tõuse täis. Imika trenni pole ma selgelt liiga ammu jõudnud ja see oli trennis kohe näha. Eks jõusaal oli ka kätes ja jalgades tunda alles. Tempo oli tibi kiire mu jaoks ja koguaeg tuli siuke väike vahe sisse. Oleks kuskil tuttavas metsas olnud, siis olekski võtnud rahulikult, aga kuna oli täitsa võõras mets, siis ma oma olematute orienterumisoskuste tõttu pidin hammastega sabas rippuma. Niisiis jooksin vahepeal järgi. Joosta oli lihtsam kui kõndida. Muidu oli väga mõnus õues trenni teha. Ühtki märki heast saabuvast suusavormist küll ei tuvastanud kahjuks.
Tartus käisime veel suusalaadal, kus toimus ergomeetrite võistlus, elasime omadele kaasa ja tuiasime niisama ringi. Kokkuvõttes oli vahva päev.

Nii. Eelneval nädalal kolis mu elamisse esimest korda köögikaal (kuna ma käkkisin viimane kord lapse sõõrikud ära silma järgi koostisaineid kokku segades). Mõtlesin, et kaaluks siis huvipärast, et mis ma söön ja nii. Tühjagi ma viitsin. Kaks korda kaalusin võileivad ära ja sellega asi siiani on piirdunud. Aga selle kahe kaalumisega ma fikseerisin siiski fakti, et ma panen liiga palju võid võileivale. Tasse, taldrikuid, pastakat, helkurit jne oli küll lõbus kaaluda, aga söögi kaalumine on ikka jõle tüütu. Sügav kummardus minu poolt kõigile, kes seda teha viitsivad.

Monday, November 12, 2012

Lumi tuli, lumi läks

Kahjuks.
Ja kui juba kord on suusad alla pandud, ei kutsu enam kuidagi jooksma. Õudne. Külm. Märg. Pime. Ebamugav :DAga suutsin ennast ületada ja selle esimese korra ära teha. Edasi peaks lihtsamalt minema juba.
Vahepealsed trennid:
T ventti 1h
N jõusaal 45 min
L 50 min spinni
P 55 min spinni+ 30min lihast
T 45min jõusaal
N 45 min jooks (5,5 km)+ 30 minlihas
R 41 min jooks  (5,6 km)
P 45 min lihas

Ettenähtud trennigraafik ei sobi mu muu graafikuga absoluutselt kokku praegu, millest on pagana kahju. Teisipäevasesse venttisse jõuan ma ainult siis, kui ma eelnevalt detailselt läbi mõtlen, kuidas ma liigun, mis ma süüa teen ja mis skeemiga lapsed transpordin sinna kuhu vaja. Ja siis, kui ma olen kõik täpselt välja arvutanud, mismoodi ja kuidas ja lähen väikse varuga isegi, siis a) on mingi ummik koduteel b) ei tööta raudtee ülesõit c) parkimiskohad on täis ja tuleb kaugemale parkida jne et kokkuvõttes ma jään ikkagi  hiljaks. Või siis tuleb miski ootamatu asi ja ma ei saa üldse minna. Aga kaks korda olen vähemalt juba kohale jõudnud. Reedesed ja laupäevased trennid tuleb praegu ohverdada. Niuks. Aga samas on motti küll, et iseseisvalt treenimisega hakkama saada ja see on tore.

Ventti oli tore jälle. Esiteks jäin ma minuti hiljaks ja seetõttu jäi esimene hüppamise harjutus tegemata. Ma olen varem ka vaadanud (krooniline hilineja, eksole), et kui seda esimest ei tee, on kogu trenn nagu oluliselt kergem. Kuigi vahe on ainult paar minutit. Hämmastav. Trennijärgsetel päevadel tunne seekord enam kangeks ei läinudki. No veidi ikka, aga esimese korraga võrreldes nagu öö ja päev.

Muudes trennides midagi ülearu märkimisväärset ei ole olnud. Muskel kasvab. Kaal kõigub kilo piires, aga mingist langusest rääkida ei ole põhjust. Oma osa on selles mardisantidel, kelle jaoks ma kilo komme varusin ja no lõpuks ei tulnud mitte mardisandipoegagi. Lapsed ei jõudnud piisavalt kiiresti neid komme ära süüa ja sain oma ahned näpud ikka vahele.

Muidu on kõik hästi.

Monday, October 29, 2012

Lumi! Lumi!

Jehuu, sadaski lumi maha. Ja mitte mingi dekoratiivne kirme vaid täitsa suusalumi. Lumevihkajate masenduse süvendamiseks ja suusasõprade rõõmuks panen siis faktid, et suusatada sai sel aastal 1. aprillil ja siis uuesti 27. oktoobril, mida eriti tihti just ei juhtu.

Eelmise nädala trennid siis:
T ventti 1h
N jõusaal 1h
L suusatamine 1h 42 min, 13,1 km


Ventti trennis käisin ma viimati 1. novembril 2011 nagu ma treeningpäevikust välja kaevasin, mis teeb siis peaaegu et uskumatu aasta. Nojah, kui ma järele mõtlen, siis võibolla tõesti. Kõigepealt oli vigastus, siis oli vigastus, siis oli suvi ja siis oli vigastus :) On ikka erikuradi aasta olnud kah :). Aga noh, nüüdseks on kõik kenasti paigatud ja lõpuks jõudsin ka kohale. Oli ootuspäraselt raske. Kuigi teistmoodi raske, kui ma arvasin olevat. Nimelt üllatuslikult paljude harjutuste tegemine ei olnudki raskeiseenesest, aga ma ei jõudnud neid ajaliselt nii kaua teha. 15 sekki enne lõppu nagu väga enam ei jaksanud. Eriti hüppeharjutusi, jõuharjutused nii vaevalised ei olnudki. Aga selline mõnus tunne oli üle pika aja niimoodi südamest pingutada.
Kolmapäeva lõunast jäid lihased väga valusaks. Ja jällegi mitte ootuspärased lihased vaid sellised, mis nagu varem pole nii hullud olnud. Reie sisemised lihased näiteks. Kõht ja käed olid enamvähem okei, aga neid ma olen stabiilselt mingil määral treeninud ka.

Neljapäeval olin endiselt paras buratino, aga läksin siiski jõusaali lootusega, et olukord läheb paremaks. Trenni ajal ei seganud kuskilt miski ja tore oli. Pärast trenni jäid lihased veel valusamaks kui enne olid ja kõndimine oli päris vaevaline.

Laupäeval algas suusahooaeg. Kuna talv nii järsku tuli, oli suht segadust tekitav, mis selga panna ja kinnaste otsimisega läks omajagu aega. Imelik oli õue astuda suuskadega kui paar päeva varem oli alles 8 kraadi sooja olnud. Aga suusatamine ise oli nii mõnus. Esimene ring oli tiba vaevaline, sest värske lahtine lumi, suusk tõmbas kinni ja suusatanud polnud ju ka tükk aega. Aga mida ring edasi, seda paremaks olime sõitnud raja, suusatamine hakkas meelde tulema ja ikka vägaväga fun oli.

Lisaks kirja pandud trennidele olen korralikult kõhulihaseid ja käsi kodus treeninud iga päev.  Ehk siis töö käib. Kaal ka tõusis uuesti natuke, mis on ebameeldiv, aga kuna muidu on tunne päris hea, siis hetkel ei muretse veel.

Monday, October 22, 2012

Tahaks suusatada juba

Kaks nädalat on vahepal märkamatult möödunud ja raport ka kirja.
Esimese nädala puhkasin, teisel liigutasin natuke rohkem.
N jõusaal 45 min
E jooks 31 min 4,1 km
K jooks 31 min  4,2 km
R jõusaal 45 min
P jooks 6,85 km
Niisama hantlite ja kummilintidega vehkinud olen kah, aga ei hakka neid kirja panema. Enamvähem igapäevaselt on hantlid käigus ja harjutused siis need, mida suusalaagris soovitati.

Sel aastal siis õnnestus maraton+ rogain teha nii, et enam lõhki ei tõmmanud ennast, haigeks ei jäänud ja muidu ka olemine igati vinksvonks. Ainult nii jube kiire on, ametlikesse trennidesse kuidagi ei jõua kahjuks ja tunnen nendest puudust. Vast läheb muu elu veidi lahedamaks varsti ja õnnestub inimesi ka näha.
Igatahes seni kuni kiire, katsun vähemalt jooksma vahel jõuda, et vormi hoida.

Kaks jooksu on tehtud hommikul kl 7 ja nende üle olen täitsa uhke. Paras eneseületus on minu jaoks end enne tööd jooksma vedada, aga samas jällegi raske on ainult välisukseni. Edasi on juba mõnus ja pärast on terve päev hea olla. Suudaks natuke varem välja vedada ennast ja mitte kohvitassi taha unustada, jõuaks tiba pikemaid otsi ka teha. Jooksuhooaega ma päris ära ei lõpeta kuni lumi maha sajab. Esiteks sellepärast, et see on kõige vähem aeganõudev trenn ja teiseks sellepärast, et jooksuvormi võimalikult kaua hoida ja kolmandaks sellepärast, et kaalule mõjub hästi. Hästi tähendab siis, et vähemalt ei võta juurde :) Igatajes seni kuni maraton on alla 5 tunni jooksmata, on mul motivatsiooni jooksmas käia küll. Edasi ei oska ennustada.

Selle nädala plaan on lõpuks jõuda venttisse ja teistesse ettenähtud trennidesse. Teoorias peaks tulema veidi lihtsam nädal, aga mine sa tea, elu on täis üllatusi ja eks nädala lõpus näha ole, kuhu jõudsin ja kuhu mitte.

Lund ootan.

Sunday, October 7, 2012

Lindora rogain

Nii, minu teine rogain siis ka tehtud.

Seiklus hakkas juba Tallinna bussijaamas, kui selgus,e t buss, millega ma tahtsin sõita sõbranna juurde, oli välja müüdud. Õnneks vedas ja pressisin end Tartu ekspressi peale ja istusin Tartus ümber samale bussile, millega ma algselt sõita plaanisin. Noh, igataehes reede õhtuks olin ma juba Põlva maakonna piiri lähedal ehk Tallinnast vaadates peaaegu kohal. Hommikul kl 7 startisime stardi poole ja seiklesime mööda Lõuna- Eestit. Jõudsime ilusti paraja varuga sinna, kus vaja.

Hommikul sadas vihma, aga tasapisi hakkas taevas selgemaks minema ja pärast starti tuli ainult kergElt natuke. Ega erilist vahet polnud muidugi, sest mets oli niikuinii märg.
Strateegia oli, et teeme rahulikult ja mõnuga ja lolliks ei lähe. Esiteks oli Anne ka seekord maratoni jooksnud septembris koos minuga ja nagu ta nentis, saab ta nüüd aru küll, mis tähendab maratonile väikse vahega rogain otsa teha. Pealegi oli Annel vaja minna täna kindlasti jooksma Paide-Türit, mis siis väga tähtis jooks talle ja kuna ajalimiit oli seal 2 tundi, siis oli selge, et ära tappa ei või :)

Niisiis seekord me esimese paari tunniga end pildituks ei jooksnud. Tõuse oli ka palju nagu eeldada oligi. Mulle seekord meeldis algusest peale kohe. Mõnus oli, tempo ei tapnud ja maratonist olin ka paremini ära kosunud kui eelmisel aastal. Mingil hetkel tegime veidi vale rajavaliku, mistõttu kaotasime oma arvutuste järgi umbes 12 punkti. Korra eksisime ära. Kolme punkti otsisime väga kaua taga. Tõenäoliselt oleks oluliselt kiiremini leidnud, kui meil oleks olnud kompass (ma loodan, et Anne oskab seda kasutada, mina loomulikult ei oska). Igatahes metsas ma jõudsin seekord jalgu tõsta, nii massiliselt enam oksade otsa ei koperdanud ( pärast 6. tundi siiski mitmeid kordi) ja olin üldse oluliselt kobedam kui eelmisel aastal. Isegi kaart oli mul lõpuks juba õigetpidi käes. Kuskil lõpus ma sain lõpuks aru, mis tähendavad pruunid jooned kaardil ja et see sirge joon on elektriliin jne :) Ühesõnaga jah, endiselt loll mis loll (kuigi natuke jälle targem) ja minu funktsioon on ainult järgi lohiseda ja vahepeal öelda "mhmh, ma arvan, et see on hea mõte". Ma arvan, et Anne siiamaale ei adu, et ma tegelikult ka mitte midagi aru ei saa.

Noh, igatahes metsast me välja saime. Punkte saime rohkem kui eelmine aasta ja üllatuslikult jäi seljataha jälle väga palju võistkondi, kuigi me võtsime rahulikult ja kohati ebaõnnestusime.
Kokkuvõttes oli väga tore päev metsas. Kella panin ka käele, aga 5 tunni pärast sai  aku tühjaks ja päris täpselt ei tea, kui palju läbitud sai maad. 5 tunniga olime läbinud 26,6 km igatahes ja mina olin kulutanud 2623 kalorit. Välja tulime metsast ajaga 7.38

Finišist kohe õnnestus end sokutada auto peale, mis mu ilusti maja ette tõi. Nii et õhtuks ilusti kenasti oma kodus tagasi. Tunne on hea (no kergelt mõni lihas ikka annab tunda) ja tuju on hea ja üleüldse.

Selle nädala trennid siis
T lihastrenn 40 min
K jooks 37 min, 4.8 km
L orienterumine 7h 38 min

Monday, October 1, 2012

Parem, palju parem.

Kaevasin blogist oma kevadel jooksuhooajaks püstitatud eesmärgid välja. Palun, väike mäluvärskendus:

1. MITTE VIGASTADA ENNAST!
2. võtta kaalust alla, sihik on praegu pandud 58 kg, eks elu näitab, kas reaalselt ka vanainimene sellise imenumbri saavutab või jääbki ainult plaaniks. Põhimõtteliselt 62 on ka okei, jäägem reaalsuse piiridesse :)
3. joosta maraton 4.30


:)
ühesõnaga feil, feil ja feil. A noh tühja kah, nüüdseks juba põetud ja unustatud ja täiskäik edasi. Kohe sajab lumi maha ja lõpuks ometi saab suusatada.

Kaaluga läheb esialgu ilusti. Kõigpealt lasin välja tõmmata ühe hambajuure. Tõenäoliselt see tuimesti, mis arst mulle sisse süstis, kaalus rohkem kui see hammas, aga kõigepealt kaks tundi ei lubatud süüa, siis mõned tunnid ei saanud süüa, siis ei tahtnud süüa ja pärast oli ka praktiliselt terve nädal kehv süüa, mistõttu ma võtsin peaaegu kilo alla hoobilt.

Trennid ka kirja:
K 1h14m jooks 9,3 km,
R 30 min hantlid und lindid
L 49 min jooks 6,03 km
P 52 min jooks 7,5 km

Trennidest esimese tegime koos Ruthiga ja niimoodi on lahe joosta, et ajad juttu ja nii. Ikka jõle kiiresti läheb aeg. Ülejäänud jooksud tegin üksi, laupäev rahulikult ja pühapäeval kiiresti. Oleks rullitama ka läinud, a koguaeg sadas vihma ju.
Ühesõnaga täitsa vinks vonks nädal sai.

Monday, September 24, 2012

Mitte just parimas konditsioonis

Kaks nädalat siis maratonist möödas ja ega ma ennast ülearu hästi ei tunne. Hinges vist on suurem mõra kui varbas :)

Algatuseks käisin Spartas kehakoostist mõõtmas. Tulemus siis siin
no ega midagi üllatavat iseenesest ei ole. Tulemust ka eriti ei ole. Rasvaprotsent on kõrge, kaal on suur, midagi uut ei ole. Okei, natuke on rasvaprotsent alla tulnud (kevadel oli 33), aga kokkuvõttes ikka paks. Põhimõtteliselt peegelpilt on üsna adekvaatne. Peab menüü kriitilise pilguga üle vaatama ja midagi ette võtma.

Kaks korda käisin jõusaalis. Põhiliselt tegin sõudekat (millest mul on seitse vesivilli), natuke jooksulinti ja ratast. Jõusaalis oli täitsa okei, üksi vaikselt nokitsesin.

Nädalavahetusel toimus meil suusalaager ja osaliselt olin kohal. Reedel oli rullitrenn. Väga kehvalt tundsin ennast rullidega. Tasakaalu polnud, tehnikat polnud, edasi liikusin, aga see oli selline paras kangutamine. Treener ütles, et enesekindlus on kadunud ja täpselt nii see oligi. Korra võtsin suusad alt ära kui oli vaja natuke allapoole sõita. Pikapeale läks natuke paremaks, aga sellist mõnusat kerget tunnet ei tulnudki. Varvas andis endast märku üllatuslikult kohe kõige esimesel tõusul juba. Kuskil pärast 10. km ma enam seda tähele ei pannud.
Laupäeva hommikuses trennis tehti väike võistlus, jooks+ rullsuusk (mis iseenesest oli väga lahe) ja ütleme nii, et võitlusvaim on mul küll kõvasti kannatada saanud. Jooksus panid kõik mööda nagu postist, mis pole muidugi üllatus, aga ma isegi ei üritanud järgi pressida, mis omakorda jälle on suhteliselt enneolematu. Suusaosas natuke ikka pingutasin ka, aga mitte nii palju kui võinuks. Tehnika oli endiselt olematu, aga vähemalt ma laupäeval enam ei kartnud mäest alla sõita. Pärast võistlust sõitsime veel niisama tunnikese rahulikult ja siis oli juba selliseid toredaid hetki ka kui tundus, et täitsa tuleb jälle välja.

Laupäeva õhtupoolikul oli imitatsioonitrenn ja esialgu oli see täitsa tore. Kuskil 1,5 tunni möödudes hakkas varvas järsku väga segama ja lõpu kõndisin lihtsalt rahulikult, et mitte väga liiga teha. Positiivne on see, et kohe kui enam seda suusaliigutust ei teinud, ei olnud ka valus.
Kokku siis laagris tegin umbes 6 tundi trenni. Muu osa laagrist tuli ohverdada muude kohustuste pärast. Ja noh, kokkuvõttes on ilmselt isegi hea, et see koperdamine seekord videost üle vaatamata jäi. Ilmselt oleks veel kehvemaks teinud enesetunde.
Vot nii siis praegu. A küll ma kosun. Suusahooajaks tippvormi.
Või noh, vähemalt järgmiseks traumaks olen tippvormis.

Sunday, September 9, 2012

Tallinna maraton 2012

Nüüd on see siis möödas.
Närv oli nädal aega sees ja kuigi ma üritasin endale selgeks teha, et aeg ei ole seekord oluline, siis sisimas ma ikka sellega päriselt leppinud ei olnud, et ei saa ka seekord alla 5 tunni aega. Lootsin ikka, et sünnib ime ja kuidagi õnnestub. Heh :)

Stardist jooksime ära koos sõbranna Annega ja Sirlega. Anne pani kohe minema, Sirlega jäime koos jooksma ja silmist kaotasin ta 20. km kandis. Ajasime juttu ja tuletasime üksteisele meelde, et tempo läheb liiga kiireks. Väga hea oli joosta niimoodi. Ühesõnaga esimene ring oli täitsa okei. Trennikaaslasi oli raja ääres kohe mitu ja tore on joosta kui kaasa elatakse. Ruth oli veel eriti heas kohas, enne ringi lõpu tõusu just joogipudeliga.

Teise ringi algus läks ka ilusti. Ja siis Kadriorus hakkas pihta. Kõigepealt krambid. Siis läksid jalad paiste, mis tähendas, et iga sammu ajal andis varvas tunda. 5 tunni omad jooksid mööda ja siis läks korraks tuju täitsa ära. Mõtlesin, et kurat küll, miks ma selle nõmeda trauma pidin saama. Nii valus oli vahepeal, et nutt oli kurgus kui nüüd lõpuni aus olla. Korra juba mõtlesin, et lööngi käega ja jalutan lõpuni. Aga siis tuli joogipunkt, kus panin peoga soola, banaani, jõin palju vett ja läks paremaks. Siis mõtlesin, et kurat küll ei anna alla. Niimoodi ma võitlesin krampide ja varbavaluga 34. kilomeetrini. 34. km ma mõtlesin, et ah, minge seenele oma maratoniga, rohkem ma kunagi enam ei jookse seda. Siis läks järsku paremaks. 38. km läks veel oluliselt paremaks ja viimased kilomeetrid oli täiesti talutav joosta.
Mul tegelikult oli üks magneesium, mille ma plaanisin rajale kaasa võtta, aga ma andsin selle eile õhtul sõbrannale, kes täna oma esimest maratoni jooksis. Poodi uue järgi ei viitsinud enam minna ja see oli viga. Oleks pidanud tulema selle peale, et 3 nädalat jooksupausi võib krampidega lõppeda. Pärast muidugi selgus, et Ruthil oli magneesium kotis, a siis mul polnud veel häda midagi ega taibanud küsida.

Ja finišisse ma jõudsin. Imede ime. Ja uue isikliku rekordi sain kah. 5.18.06 siis esialgne aeg. No peab rahul olema. Kuigi see ei olnud see jooks, mis ma oleksin joosta tahtnud, siis täna ma enamaks võimeline polnud. Imet ei sündinud. Trauma rikkus kõik ära ja emotsioonid ongi sellised seinast seina praegu. Ma olen täitsa kindel, et kolm nädalat tagasi oli 4.59 mul jala sees, aga noh, see kõik ei maksa enam midagi. Parematel hetkedel jälle mõtlen, et ülikõva, et ikka üldse ära kannatasin. Paremaid hetki on tegelikult rohkem. .

Tossu sain jalast kätte küll kääre kasutamata, aga varvas on väga paistes. Aga noh, nüüd on aega ravida küll.
Ega siis midagi.
Tuleb minna viiendale katsele :)

Sunday, September 2, 2012

Loetud päevad maratonini

Sel nädalal tegin kaks trenni.

Esmaspäeval siis plaanipärane trenn, kus seekord mängiti võrkpallilaadset mängu. Ühesõnaga nagu võrkpall, ainult et palli püüti ja visati. No ei olnud tore. Terve trenn mõtlesin ainult sellele, et keegi mu varba peale ei astuks, liigutasin nii vähe, et pall just varbale ei kukuks ja noh, selline pooleldi tehtud asi pole ikka see. Pärast tegin jõusaalis natuke sõudekat peale ja see tegi olemise vähe paremaks. Pärast esmaspäevast trenni ma mõtlesin üsna nukraid mõtteid. Et täielik ebaõnn ja nii. Ühesõnaga kuradi kurat. No ikka üksjagu kahju oli endast ikka.

Kolmapäeval käisin siis salaja jooksmist proovimas nagu terve internet juba kõva häälega pasundanud on :)
Kui tossud jalga panin, selgus, et tossudega ma normaalselt ikka käia ei saa vaid võtab lonkama. Huvitav oli see, et joosta sain päris ilusti. Ainult mäest alla joostes oli valus ja pidin kuidagi koperdama. Kokkuvõttes üpriski lootustandev. Jooksime 5 km ka ainult muidugi. Pärast tegin otsa sixbaci, kus ma jaksasin üllatuslikult hästi teha asju. Paar viimast harjutust pidin ainult ära jätma, sest seal oli kole palju varbaid vaja kasutada.
Igatahes kolmapäevasest trennist olid mul pühapäevani kõhulihased valusad.

Rohkem trenni ei teinud. Laupäev ja pühapäev harjutasin lihtsalt tossudega kõndimist. Pühapäeval oli juba päris okei.
Kift on see, et sõbrad- tuttavad on järjest uurinud, et mis seis on ja kas ma ikka jooksen ning rajale ja raja äärde lubanud toetama tulla ja see on mega lahe. 

Monday, August 27, 2012

Töö käib

Invasport ka kirja siis:
K 30 min kummilinte
N 40 min kummilinte
L 1h 10 min jõusaal

Noh, kõigil oli muidugi jube naljakas, eksole. Haidihaahaa :) Vat ei mängi malet, turvakingad jalas ja kiiver peas nagu te kõik soovitate. Pole plaaniski.
No tegelikult on mul endal ka veel naljakas. Aga ainult sellepärast, et mõte sellest, et ei tule maratoni, on kuidagi abstraktne ja ebareaalne. Varsti pole võibolla üldse naljakas. Esialgu ma ikka plaanin startida ja ka finišeerida. Alla 5 tunni ajast muidugi mõrase varbaluuga ei ole mõtet vist unistada. Aga kui ei proovi, siis ei saagi teada.

Muidugi oli vahepeal vaja restoranis sünnipäeval käia. Kurat kui nõme oli plätudega restos olla :) Õnneks oli see Ruthi sünnipäev ja sünnipäevalaps ainult itsitas. Ühesõnaga nalja kui palju jälle.

Igatahes siis uus generaalplaan näeb ette seda, et mitte kaalus juurde võtta, teha jõukohast trenni ja varsti tasapisi varvast proovida.

Laupäeval jõusaalis proovisin 10 minutit kiirkõndi lindil ja polnud häda midagi.See tähendab, et valus ei olnud. Paiste läks küll pärast, aga õhtuks tõmbas jälle tagasi.
Muidu laupäeval oli jõusaalis lahe. Täitsa tühi oli, ainult mõned päris sportlased ja mina oma katkise varbaga :) Tegin spinni, siis sõudekat ja skiergot. Päris meeldis kohe. Peaks rohkem käima täitsa..

Vat nii siis praegu.


Tuesday, August 21, 2012

EI OLE VÕIMALIK!!!

Praegu helistas mulle Pärnu haigla erakorralise meditsiini osakonnast radioloog ja ütles, et kuna nad vaatavad üle nädalavahetusel tehtud pildid uuesti kontrolli mõttes, siis nad leidsid ikkgi mu neljanda varba ülemisest lülist mõra.
Ma minestan praegu, ausõna.
Aasta ebaõnnestuja tiitel paluks mulle. Aitäh jah.

Monday, August 20, 2012

Rest. Ice. Compression. Elevate.

Siukse sildi sain kaasa Pärnu erakorralise meditsiini osakonnast :)
Aga esimesed asjad esimesena, nagu ütleb üks paksude prilliklaasidega mees mu autoraadios iga päev, kui töölt koju sõidan.
Kahe nädala trenniraport siis algatuseks:
T 57 min rullsuuska
N 30 min kummilinte
R 5,1 km jooks
E 30 min kummilinte
T 6,03 km jooks
N 25,5 km jooks
P 45 min spinn

No ütleme nii, et peaaegu plaanipäraselt läks. Rullsuusatrenniga oli nii, et kuna pikk jooks oli veel nädalavahetusst jalgades, siis mõtlesin, et tiksun paar kerget ringi ja ütlen, et sorry, ma täna rohkem ei jõua :) Reaalis juhtus nii, et trenn oli hoopis teises kohas seekord ja noh, muidugi ma ei viitsinud seda enne üle vaadata. Niisiis läksin sinna, kus alati ja sõitsin siis üksi, täpselt nii nagu tahtsin. Ja tahtsin teha ainult paaristõukeid, jalgu tõsta ei jõudnud. Õigemini ma isegi ei proovinud.. Lihtsalt tegin rahulikult 9 km paaristõukeid ja tulin koju tagasi. Päris mõnus oli.

Pikk jooks sai siis ka tehtud, mille üle ma olen uhke. No ok, tegelikult oleks ju võinud joosta 30 km ja ilmselt peaks ka kiiremini jooksma, aga minu kohta täitsa vinksvonks. Jälle uus trenni reks. Seekord siis 25,5 km ja aega läks 2.57. Jooks oli kergem kui see eelmine 23, mis ma hiljuti tegin. Seega justkui tasapisi miskit läheb paremaks. Selle jooksu tegin veel tööpäeva õhtul, seega väike varu justkui peaks veel olema. Raskeks läks kuskil 22. km, aga nii raskeks ei läinud, et oleks pidanud kõndimislõike tegema. No lõpuks oli jälle jooksust muidugi kõrini, aga kui oleks väga vaja olnud, oleks ikka veidi veel pressinud.
Nagu ikka häiris mind veepudel, üldse ei meeldi sellega joosta. Lihtsam on joosta pudel käes kui pudel seljas.

Trauma siis muidugi kah natuke enne tähtsat starti :) Järjekordne täiesti ajuvaba olmetrauma. Seekord siis lihtsalt laps hüppas jala peale kuidagi nii lollisti, et varvas ragises mis jube ja veits hiljem läks potisiniseks ja paiste kui poksikinnas. Ragin oli väga ebameeldivalt tuttav, ütlen ausalt. Hirmuhigi oli ikka otsa ees, kui erakorralisse lonkasin. Kõik see aeg, mis ma seal istusin, mõtlesin, et dziisas kraist, kui nõme oleks kirjutada siia, et mul on järjekordselt enne hooaja tähtsaimat võistlust varbaluumurd. Õnneks ma ei pea seda kirjutama. Luu on terve ja arvati, et vigastus paraneb kiiresti. Esialgu jääb muidugi õhku küsimus, kas piisavalt kiiresti ja et isegi kui paraneb, siis 30. kilomeetril võib see siiski segama hakata. Aga noh, eks näis, praegu siis kaks päeva möödas ja lühikese maa peal saan lonkamata käia juba. Üle saja meetrine lõik kipub ikka valulikuks  minema. Aga samas, pikki jookse rohkem niikuinii polnud plaanis ja saab rahulikult puhata.

Päev hiljem tegin spinni trenni, seda varvas õnneks kuidagi ei sega. Selline mõnus invatrenn :) Aga kohutavalt igav. Trenal olid patareid ka tühjad, seega küsisin lapse käest algul umbes iga kuue minuti tagant, mis kell on, lõpuks juba iga 2 minuti tagant :) Vanasti oli trena teleka ees, siis läks nagu lõbusamalt, nüüd on otsevaade naaberaia puulatvadele ja pole pooltki nii kütkestav.

Nojah. Eks vaatab siis. Teeb algul miskit muud rahulikult ja nädala pärast ehk saab joosta ka uuesti.
Loodame parimat. Ikka lõpuni optimist :)

Monday, August 6, 2012

Kahe trenniga nädal

T rullsuusk 1h 20 min
P jooks 3h 5 min
Kõik.

Esmaspäevase trenni jätsin vahele ja selle asemel käisin hoopis RHCP kontserdil, mis ka teatud määral võiks ju trenni alla kvalifitseruda. Ikkagi neli tundi püstijalu ja pärast sprintisin oma kangete jalgadega Lauluväljakult Kadriorgu viimase trammi peale.

Teisipäeval käisin suusatamas. Alguses lasti paar ringi sooja teha ja tundus, et tasakaal on sinna metsa jäänud. Kuidagi käed ja jalad üldse koostööd ei teinud millegipärast. Aga siis ütles treener, et sõida nüüd üks ring 70% maksimumist ja mu aju kohe tõlkis selle lahti, et lubatakse sõita peaaegu nii kiirsti kui jõuan. Ja üllataval kombel jaksasin ma selle ringi paaristõugetega läbi sõita. Muidugi ma sõitsin liiga kiiresti. Trennis ongi kõige keerulisemad sellised kohad, kus öeldakse, et tee 70% või et jookse kolmanda käiguga. Algul mul ainult üks käik oligi, teine variant oli, et ei jõudnud üldse joosta. Suusaga ka umbes sama. Nii hästi ennast ikka veel ei tunne, et teaks kuskohas see 70 täpselt on. Eks ma ikka kipun ennast üle hindama ja panen alati rohkem kui vaja on. Ühesõnaga treener ka arvas, et ma ikka liiga hullult kihutasin ja käskis teise samasuguse ringi veel sõita. Teise ringi ajal hakkasin natuke nagu ära väsima, aga pärast selgus, et kihutasin veel rohkem. Ja teise jõudsin ka paaristõukega läbi sõita. Pole varem kunagi jaksanud nii pikalt paaristõukeid teha. Ma ise arvan, et ei ole tegemist mingi hüppelise arenguga vaid mingi eufoorilise üleväsimusest tuleneva seisundiga, kus enam ei tunneta, kes sa oled ja mis sa jõuad, lihtsalt teed, sest koguaeg laksab nii ägedaid emotsioone peale ja väsimust lihtsalt enam ei tunne. Ühesõnaga selline ohtlik koht, kust on pisike samm pika vigastuseni.
Järgmise päeva lõunaks olid mul kõik vööst ülespoole jäävad lihased valusad. Ja nii oli see ka veel neljapäeval ja reedel. Igaks juhuks jätsin laupäeval ka veel trenni tegemata. Ega päriselt ei kujutanud ette ka kui suur see eelmise nädalavahetuse matka koormus ikkagi oli.

Pühapäeval oli mul tegelikult plaan joosta umbes 15 km. A kodus hakkasid ässitama, et jookse siis maale, et sõidame mööda ja võtame su peale. Leppisime ilusti kokku, kust kaudu läheme ja hakkasin tasapisi tiksuma. Plaan oli joosta hästi aeglaselt ja see oli väga lihtne kuna selgus, et jalad on täitsa kanged. Aga joosta kannatas küll. Muidugi kohe, kui esimene kilomeetr täis tiksus, kadusid pilved taevast kui nõiaväel ja päike lajatas lagipähe, mis eriti tore ei olnud, aga esialgu ei olnud ka väga hull. Kui linnast välja sain, oli üsna tugev vastutuul, mis natuke jahutas, aga samas jooksmise ikka raskeks tegi. No vahet pole, mõtlesin, rahulikult tiksun ja kella ei vaata. Kui 15 km täis sai, hakkas vesi otsa saama ja mõtlesin, et nüüd nad võiks mu juba auto peale korjata. Aga need ahvid ei tulnud kuskilt veel. Niisiis jooksin ja jooksin ja jooksin ja kui 21 km täis sai, oli mul juba päris tõsiselt kopp ees jooksmisest, kurk kuivas ja kirusin, et teist teed ei läinud, oleks saanud Audru poest juua osta. Sealt edasi tegin mõned kõndimise lõigud ka juba. Lihas läks järjest kangemaks, muidu polnud viga. Lõpuks siis saabus hooldetiim ja korjas mu peale kui kell näitas, et joostud on 23,92 km. Tiksusin seda 3 tundi ja 5 minutit. Uus trennirekord siis joostud. Ja no nüri, nii nüri on pikka maad üksi joosta. Kuskil 15-16 km on veel talutav, aga edasi ei ole enam üleüldse kohe tore.
Aga kust sa leiad endale jooksukaaslase, kes viitsib sinuga joosta 25 km ja sealjuures veel sellises tempos?

Maal viskasin korraks puu alla maha, jõin tassi kohvi ja edasi tegin korraliku tööpäeva maal. Kaevasin, juurisin, tassisin, tõstsin jne. Kokku vist umbes 7 tundi füüsilist tööd.

Vot. Rohkem polndki midagi.

Monday, July 30, 2012

Täitsa metsas

Pärast 21. km jooksu jätsin esmaspäevase trenni vahele.

Teisipäval käisin suusatamas ja selline hää minek oli sees. Nii lahe oli, mõned harjutused tulid enneolematult hästi välja. Kui vahepeal pilgu kellale viskasin, ehmatasin ise ka ära, sest ulmelisi kilomeetriaegu näitas kell, kuigi ma omaarust tegin nagu rahulikult. Kõrvalt tegelt öeldi juba varem, et kuule sa kihutad liiga kiiresti.Võtsin natuke tempot maha, aga ikka läks varsti jälle liiga kiireks. Siis oli selge, et adekvaatselt enam ei tunneta asja ja tuleb paar päeva puhata.
Kokku 1h ja 25 min rullsuuska.

Nädalavahetusel käisime suusatajatega metsas. Laupäeva hommikul vara startisime udusest Tallinnast rongiga, enne lõunat olime Põlvamaal ja läks trenniks kohe lahti.
Esimene jupp trennist oli matk, st siis kõnd ja jooks vaheldumisi, jooksulõigud olid kuskil 1,5 km pikkused, kõnnitavad lõigud justkui jäid järjest lühemaks :) Tegelikult läks vist ainult ilm järjest kuumemaks. Niimoodi matkasime seal metsas 2 tundi, siis tuli väike puhkepaus, mille veetsime ujudes ja kohe otsa läks matk edasi. Edasine matk oli Meenikunno rabas mööda laudteed. Rabas oli muidugi ilus, aga eriti seda ilu nautida ei jõudnudki, sest 190 cm pikkused tegid ees tempot ja mina oma lühikeste jalgadega jõudsin põhiliselt ainult laudteed vahtida :) No tegelikult ikka paar korda pidasime kinni ja imetlesime vaadet ja ilus oli seal tõesti.

Kui jalg juba parajalt vetrunud oli rabas, järgnes viimane osa trennist ehk siis tõukeratas. Ma tahtsin endale lapsena jubedalt tõukeratast ja nüüd, kui enda lapsele ostsin, mõtlesin, et ostaks endale ka, sellise suurte ratastega tõuksi. Aga kui ma olin läbinud selle tõuksiga esimesed 500 meetrit ja näinud ära ka esimese üle pea lendamise, siis ma mõtlesin, et ma vist ikka ei taha seda ratast endale. No jube raske oli, polnud mingit oodatud funi. Esiteks toimus tegevus kruusateel, lahtised kivid, osa teest oli päris liivane, mis ratta lahedalt kinni tõmbas. Ja teiseks igakord kui tõuksiga laskumisele jõudsin, lendas mulle seljale parm ja kuidagi seda sealt eemaldada ei saanud, sest kätt ei saa ju lahti lasta :) Kuna meil olid seekord lapsed kaasas, siis vahepeal nad sõitsid meist autoga mööda ja neile lehvitamine osutus ka vägagi keeruliseks ülesandeks. Ja järgi ma selle asjandusega teistele küll ei jõudnud. Vahepeal juba mõtlesin, et täitsa lõpp, kui kuskilt valesti keeran, siis mina sealt metsast enam välja küll ei tule. Mul oli küll kaart ka, aga tuntud topograafilse puudega inimesena ei oska ma seda õigetpidi kättgi võtta, rääkimata sellest, et selle järgi kuskile minna. Õnneks strateegilisetel ristidel olid omad ees ja metsa kedagi ei jäetud.

Pühapäevane hommik hakkas uuesti tõukerattaga ja siis oli juba toredam. Juba oli teada, mis ees ootab, illusiooni purunemine oli juba üle elatud ja kui ei üritanud teistele järgi sõita, oli täitsa kift juba. Jalg hakkas selle imeliku liigutusega harjuma ja isegi laskumised polnud enam nii hirmsad.
Edasi tuli kanuumatk mööda Võhandu jõge. Kanuus pole ma varem kunagi istunud ja kui instruktor viis läbi kiirkoolitust, siis see ei kõlanud üldse eriti toredalt. Aga reaalis sai nalja palju ja oli jälle väga tore. Meie kanuus oli jõudu rohkem kui mõistust (kuna mu jõunäitajad on väga kehvad, siis jääb üle ainult rõõmustada, et ükski peen masin ajus toimuvaid protsesse süvaanalüüsinud ei ole), siis selle kanuu me igatahes ümber lõpuks keerasime ja kiire suplus sai tehtud. Kanuumatka vahepeal oli kaldal söögipaus ja pärast seda pausi läks meil juba päris ilusti, koostöö sujus ja miskit erilist enam ei juhtunud.
Pärast kanuud tegime veel ühe tõukeratta otsa. Päike küpsetas lagipähe, väljas oli 34 kraadi sooja ja võttis ikka päris läbi. Lõpuks veel väike suplus ja rongiga koju.
Kokkuvõttes oli ikka megalahe üritus järjekordselt. Puhast trenniaega kokku tuli umbes 6 tundi laupäeval ja 4 tundi pühapäeval. Emotsionaalselt jälle selline positiivne laks.

Eraldi peatüki võiks kirjutada Tartu värskelt avatud vaksalist ja kõikidest nendest siltidest, mis andsid teada, mida neil kõike ei ole ja mis ei tööta, aga las ta jääb. Igatahes hoiatan, et vetsus käsi pesta ei saa (sest udupeened kraanid on, aga vett sealt ei tule) ja teiseks kui on juhtumisi vihma sadanud, siis perroonilt sinna alla tunnelisse minek on nii libe, et nii mõnigi sealt istuli alla kelgutab..


Monday, July 23, 2012

Mulgi maratoni 21 km kolmandat korda

Algatuseks teised trennid ka kirja.

Esmaspäeval oli meil trenn Kristeliga. Algul väike sörkjooksutiir, mis toimus jälle minu jaoks liiga kiires tempos, aga kuna maa polnud pikk, siis maha ka ei jäänud spordinaistest.
Pärast saalis erinevad lihasharjutused, mis olid jälle nii rasked nagu polekski trenni teinud kunagi. No ei tea, kas kunagi kergemaks ka läheb. Igatahes mingi harjutusega vigastasin veidi kõhulihast ja kui pärast kätekõverdusi pidin tegema, siis olid juba hambad ristis. Kristel lubas põlved maha panna, a ma inisesin läbi hammaste, et "eiii paneee" ja kannatasin ikka ära kuidagi.

Kolmapäeval oli plaanis teha testjooks. Kaevasin aastataguse jooksu välja, sest siis sai täpselt treneri soovituste järgi tehtud. Plaan oli samasugun jooks teha. Et siis 12 km, 6 km tempot järjest tõsta ja siis vaikselt allapoole tagasi lasta. Reaalsus oli see, et kiiresndasin tempo nii üles, et 6. km alguses näitas kell 4.59 ja siis olin kohe kutu kah :) Ja täitsa järsku tuli selline tunne, et ei jõua enam ühtki meetrit isegi mitte natuke aeglasemas tempos. Sörkisin lihtsalt koju tagasi ja mõtlesin, et ega vist väga vahet ei ole tegelikult.

Laupäeval Mulgi maratoni 21 km stardis olin siis kolmandat aastat järjest. Kuna see on mu nn kodujooks siis seal nagu peab olema, et moraalselt üritust toetada ja nii, mis siis, et enamus on seal ikka väga kõvad jooksjad ja viimasest kohast palju kõrgmale lootust jõuda pole. Kohalikke seal üldiselt stardis tegelikult polegi. Profiililt rada siis üsnagi sportlik ja neid künkaid, kust üles ronida tuleb, on üksjagu.
Kui kaks aastat järjest on seal olnud palav, siis seekord oli stardis 14 kraadi sooja ja tibutas vaikset vihma. Ja nii see ka jäi kuskil 17. km-ni, siis hakkas tasapisi päike välja tulema ja soojemaks minema.
Enne starti juhtus kõigepealt see, et avastasin, et kella jätsin vanemate juurde laadima. Kuna aega oli, siis jõudsin selle ära tuua. Mitte, et kellata joosta ei saaks, aga jõudu on lihtsam jagada kui enamvähem mingi ülevaade on, palju joostud on. Eelmistest aastatest tean, et mulgid kilomeetripostidega koonerdavad (ja nii oli ka seekord).
Kui stardipauku ootasin, tuli äkki meelde, et geel, mis ma rajale kaasa pidin võtma, ununes isa autosse. No tühja kah, mõtlesin. Jooksen, kaua jõuan ja eks siis näha ole, kus see haamer saabub. Ega mul oma vormist eriti ülevaadet ei olnud ka, sest pikki jookse viimasl ajal teinud ei ole ja testjooks läks ka metsa.

Stardist alates oli lihas veidi kange ja sellist kerget tunnet ei olnudki.Arvatavasti oli selles süüdi asjaolu, et elmisel päeval sai maal kõvasti tööd tehtud. Aga üllatuslikult hullemaks ka olukord ei läinud. Selline stabiilne kergelt kange seis oli terve see 21 km. Esimest korda tundsin, et jalg hakkab raskeks minema kuskil 14. km lõpus ühel tõusul, aga kohe kui tõus lõppes, oli parem jälle ja jaksasin ilusti. Korra oli veel raskem hetk siis kui jäi 2,5 km lõpuni, aga siis sain mööda ühest mehest ja kohe läks jälle paremaks.
Seekord jooksin üksi terve tee. Ei olnud sobiva tempoga jooksjat ja vahed olid pikad. Aga kohalikud ikka ergutasid raja ääres ja möödasõitvad autojuhid lehvitasid ja tegelikult ei olnud häda midagi. Geeli puudumise tõttu olin sunnitud joogipunktides sööma ja see rosinate närimine on ikka pagana tüütu ja aeganõudev. Katsu sa süüa 170 pulsi pealt midagi. No ei ole tore.
Aeg siis 2.12.03, millega ma olen ülirahul. Enne starti ma arvasin, et kuskil 2.18 kanti võiks joosta, aga näed sa siis, isegi nii hästi.
Kolmas kord siis 21. km jooks ja kõik samal rajal joostud. Areng siis selline:

2010    2.45.05
2011    2.23.22
2012    2.12.03

pole ju väga vigagi.

Tuesday, July 17, 2012

Veel üks nädal

Kui möödunud nädal lühidalt kokku võtta, siis täitsa okei nädal oli. Väljaarvatud see, et jooksukilometreid jäi ikka väheks.

E jooks + lihas 1h 15 min
T rullsuusk 1h 16 min
N jooks 5,1 km
L mitmevõistlus :)

Esmaspäevases trennis oli plaanis viilida ja metsa all vaikselt sörkida, aga teglikult tegime hoopis testjooksu uuesti. Jalg oli  siiski veidi raske pühapäevasest jooksust ja pulss ronis kiiresti kõrgele. Aga kuna mu testjooksu pulss ongi suhteliselt kõrge, siis päris kõndima ka ei pidanud. Testjooks on meil siis umbes 3 km, viimati ma jooksin seda mais. Ise aega ei võtnud, aga treener ütles, et umbes minut kiiremini jooksin. Noh, ei olnud rahul, oleks pidanud oma arvutuste järgi kiiremini jooksma. Aga noh, kokkuvõttes oli see lihtsalt trenn ja mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi selle põhjal ei tee. Väike häirekell ikka läks tööle, et tuleb rohkem trenni teha. Kokku sai jooksu 7,1 km, ülejäänud trenn siis lihasharjutused. Järjekordselt toimus see, et mõni ajaliselt lühike ja pealtnäha väga lihtne harjutus võttis stange märjaks ja osutus üllatuslikult keeruliseks.

Teisipäeval läksin üle pika aja suusatama. Osad suusatrennid olen teadlikult vahele jätnud, sest pärast suusatrenni on väga raske ennast uuesti jooksma motiveerida. Lihtsalt suusatamine on kordades ägedam endiselt. Treener pani mind tegema seda kõige jubedamat (mulle teadaolevalt) harjutust, mida tehakse suusakeppideta. No seda, kus peab puusa ette viskama ja siis hüppama suuskadega. Ja et siis sealt Järve metsa alt lennujaamani ja tagasi :) Ok, väike liialdus, päris lennujaamani seda teed veel valmis pole ehitatud, aga tubli 3 km kanti kisub edasi-tagasi juba küll. Jessas kui raske oli. Natuke viilisin ka ja keerasin veits varem tagasi, kui lõpuni aus olla. Igatahes pool trenniaega selle peale justkui läkski.
Pärast lasti veel teha kõrge puusaga mingit harjutust ja kokkuvõttes kui ma lõpuks suusad alt ära võtsin, olid jalad nii uskumatult kerged, et kõndisin nagu toonekurg :)
Ja kõhulihased olid mul nädal aega pärast seda valusad.

Neljapäeval käisin hommikul enne tööd jooksmas. Vaatasin, et üks hull käib hommikul 6.20 trennis ja rääkis mulle midagi et, kuidas sellega säästab elekrtit , päästab maailma ökokatastroofist ja kvaliiteetaeg perega jääb ka alles õhtuks. Mõtlesin, et proovin ka.
No kurat. Minu majas toimub hommikul kl 6 ja kl 7 ja ka kl 8 tavaliselt selline piinarikkas lahkumine
aga kl 8 suutsin ikka kuidagi püsti ajada ja jooksmas ära käia. Jooksin 5,1 km ja tegelikult oli mõnus küll ja päev otsa oli selline hea tunne sees, aga jah, see hommikune käimasaamine võtab mul ikka kõvasti aega.

Laupäeval toimus meil maal spordipäev. Spordi osa siis oli rohkem niisama fun. Kavas oli kuul, ketas, oda ja õhupüss. Tulemused jälle kinnitasid seda, et jõudu ei ole, aga panen nad siis kirja, pärast hea vaadata, kas mingi areng toimub või mitte.
meeste oda 13.24
meste ketas 12.04
5 kg kuul 6.14
6 kg kuul 5.60
Päris nukker värk. Ei jõudu, ei tehnikat. Aga eks tuleb siis instrumendid tihedamalt kuurialt välja tõsta ja trenni teha, muud keerulist ei olegi.

Monday, July 9, 2012

Suur suvi lahti

Eelnev nädal läks põhiliselt reanimeerumiseks tööstrssist ja puhkamiseks. Võtsin rahulikult ja mõnuga.


T jooksin 8 km, 51 min
L väike kiire lõigutrenn, 25 min
P jooksin 10,77 km, 1h ja 15 min

Ühesõnaga suht luuser. No natuke suplemist nii meres kui veekeskuses, natuke tsiklit, pallimängu ja batuuti ikka mahtus kah, aga trenni mõttes ikkagi tagasihoidlikult liikumist.
Ühtegi ettenähtud trenni ei jõudnud kuna jäin tööle liiga kauaks molutama ja autot ka polnud, mistõttu tavapärase distantsi läbimine võttis oluliselt palju rohkem aega ja minu viimse täiuseni lihvitud ajagraafikud lendasid kõik vastu taevast. A noh, uuel nädalal ehk tuleb paremini välja.

Teisipäeval tegin vahelduseks graafikujärgse jooksu omast arust. Plaan oli siis joosta 8km ajaga 6.40 km. Esimesed kilomeetrid tulid ilusti nii nagu vaja, siis läks iga km järjest kiiremaks. Joosta oli kerge ja mõnus ja tagasi ka ei hoidnud eriti. Pulss püsis ilusti seal kus vaja ja kõik oli hästi.

Nädalavahetuse plaanid läksid untsu kahel põhjusel:
1. VASTIKULT PALAV
2. Nuias avastasin, et olin oma jooksuvarustuse kõik Pärnus autost välja tõstnud ja noh, sellega oli kohe selge, et ümber Pühajärve ma plätudega ei jookse. Muidu ilmselt oleks läinud. Aga vedelesin siis lihtsalt vanemate aias, laps kallas kühvliga külma vett kõhule, teine laps tõi peenralt värskeid maasikaid ja päris muhe olemine oli. Nuia uut staadionit käisin vaatamas ja siis oli küll kohe eriti kahju, et tosse kaasas polnud. Lapsuke mul lidus ikka plätude ja kleidiga avaringi ümber stata ära, a kuna meil parasjagu toimus kooli kokkutulek ja kole palju lipsustatud kodanikke seal ringi luusis, siis ma jätsin selle nalja kaasa tegemata. Küll jõuab.
Seega siis ma ei sõitnud Otepääle ega läinud koolikokkutulekule vaid pakkisin kola kokku ja sõitsin tagasi Pärnu, et trennidega päris metsa ei läheks. Vat jah, väike kiiks on ikka täitsa olemas, eks.

Laupäeva õhtul siis tegingi Pärnus elektripostide vahel kiire lõiguka läbi poolde säärde ulatuvate porilompide. Palav oli, aga tunne oli, et jalg on päris terav.

Pühapäeva hommikul näitas kraadiklaas jätkuvalt 28 kraadi, aga kuna oli pilves ilm, siis esialgu eriti hull ei olnudki. Plaan oli joosta 12 km ja ajaga 8 min km. Ja jälle esimesed kilomeetrid püsisin ilusti tempos, siis vaikselt iga kilomeeter läks järjest kiiremini. Viimased 700 meetrit tegin lõpuspurdi ja jõudsin küll veel vajutada. Jooksin siiski veidi vähem kui plaanitud, sest lihtsalt palav oli ega näinud mõtet sellel praadimisel.

Üldiselt jah, selle nädala jooksud on kõik mõnusa enesetundega tehtud ja olemine on kuidagi kerge. Eks tuleb jätkata neid üldfüüsilisi trenne ja katsuda võimalikult palju kohale jõuda. Mulle tundub, et mul on neid rohkem vaja kui niisama tuima jooksmist (seda ütles mulle tegelikult treener kah, et mul on vaja teha rohkem lihast). Ja noh, lisaks on need ka põnevamad. Jooksmine, teadupärast, on üsnagi igav tegevus.

Rannainfot:
Reiu rand ujutav
Pärnu rand külmakartlikele
Valgerand talisuplejatele

Kaaluinfot:
65,8

Tuesday, July 3, 2012

Viimane kiire nädal

Nüüd siis kiire möödas ja saab rahuluikult suve nautima hakata. Hurraa!
Viimasesse nädalasse pressisin järgmised trennid:
E 30 min jooks+ 45 min saalihoki+ 15 min lihast
K 5,9 km jooks+ sixback+ 2,1 km jooks
R 5 km jooks
L batuut :)

Esmaspäevane Jaanuse trenn oli väga lahe. Kõigepealt siis väike sörkjooks metsas. Kuna mehed tegid tempot ja ma oma lühikeste jalgadega neile järgi sibasin (aga järgi ikkagi ei jõudnud), siis km ajad olid umbes samad nagu Jaanijooksul ehk ulme valdkonda liigituvad (5.30 umbes). Tunne oli väga hea, selline mõnus minek oli sees.
Edasi saalihoki seekord ja see oli ikka väga lõbus. Mina isiklikult pole elusees varem saalihokit mänginud. Ma ei tea, kas sellel mingid reeglid ka muidu on, aga me igatahes mängisime igasuguste reegliteta. Lihtsalt, kes pallile pihta sai, see virutas ja oligi kogu teadus. Nalja sai palju, sest see pagana pall on ju nii väike ja enamus lööke oli niisama õhku rapsimised. Igatahes see võttis ikka korralikult naha märjaks.
Lõpuks siis 15 min lihasharjutusi otsa. Iseenesest ei olnudki midagi tapvat, aga kustutas ikka väga ära lõpuks.
Kokkuvõttes olid mul teisipäeval kõik lihased valusad ja ka kolmapäeval ei olnud tunne sugugi parem.

Kolmapäevane Mariuse trenn ei olnud mul esialgu üldse plaanis. Kuna järjekordselt tegin 10 tunnise tööpäeva, siis mõtlesin, et lähen jooksen niisama rahulikult omas tempos 8 km. Aga suuna võtsin ikka Järve metsa poole. Nägin küll, kuidas nad seal metsa all harjutusi tegid, aga tegin näo justkui näeks esimest korda elus neid sportlasi ja mul pole nendega midagi pistmist :) Noh, kui metsaringilt välja tulin, sattusin ikkagi neile sappa ja mõtlesin, et hea küll, lähen teen selle sixbacki ka ära.
Sixback oli alguses ikka päris vaevaline. Lihased andsid esmaspäevast veel tunda. Aga tasapisi läks paremaks ja paremaks muudkui. Trenni lõpus oli enestunne ikka väga hea ja pärast trenni koju sörkida oli ülimalt mõnus. Selle, et pärast sixbacki on väga mõnus joosta, avastasin ma juba eelmisel korral tegelikult ja kavatsen selle ka edaspidi plaani jätta.
Üllatuslikult tegi see trenn mu lihased korda ja kuskilt midagi järgmisel päeval tunda ei andnud.

Reedene 5 km sai niisama uimerdatud, tööst olin nii väsinud, et lihtsalt niisama väikse sörgi tegin.36 minutit läks ja pulss oli 138.

Nädalavahetusel käisin maal ja kuna meie uus koduloom on iga maakodu kohustuslik element ehk batuut, siis muidugi mul oli vaja seda kohe testida. Sai seal päris hoolega hüpatud. Kuna lastele meeldis vaadata kuidas ema hüppab, siis sai igast nalja tehtud. Ma ei tea, kui palju ma seal kokku hüppasin, juppidena kokku tunnikese ehk, igatahes pärast oli tunne, et siseorganid on kuidagi veidi valesti ja kergelt oli süda paha :). Aga tundub, et batuut on üsna hea trenn, mingil määral ikka kõik lihased töös ja seda oli järgmisel päeval ka tunda.
Maal on muu füüsiline koormus ka niikuinii alati suurem kui linnas, seega maal nagu väga jooksma ei viitsigi minna, kuigi mul olid asjad kaasas ja puha. Ses suhtes enesedistsipliin mul praegu just kõige kõvem ei ole, aga üldine konditsioon on päris okei ja kiire aeg sai suuremate kadudeta üle elatud. Võib peaaegu et rahul olla.

Monday, June 25, 2012

Jaanijooks ja muud jutud

Kõigpealt siis tuleb kohe ära ölda, et mul on tööalaselt pragu kõige kiirem aeg, seega kõik muu veidi selle all kannatab. Aga noh, kes talvel suusatada tahab, peab suvel usinalt tööd tegema ja nii see lihtsalt on. Kohe läheb kiire mööda kah ja siis saab natuke rohkem muudele asjadele pühenduda.

Trennid siis vahpeal:
T rullsuusk 1h 30 min
L jooks, 3,6 km lõike
E  jooks 45 min, 6,9 km
K 30 min jooksu+ sixback+ 20 min jooksu
L jooks 4,5 km, 26:48

Vot. Veits hõre on jah, aga väga hull ka pole.
Ametlikku trenni siis rohkem ei jõudnudki kahe nädala jooksul kui korra rullsuuska ja korra sixbacki, aga mõlemad olid selle eest jube mõnusad trennid. Sixbackist tulin joostes koju ja selline hull hoog oli sees, et oleks ei tea kui pikalt vist jooksnud veel, kui ajagraafik poleks peale surunud.

Viimane jooks nimekirjas on Jaanijooks ümber Karksi-Nuia paisjärve ja sinna ma üldse selle mõttega ei läinudki, et paugutaks isikliku reksi. Esiteks sellepärast, et eelmise aasta jooksul jooksin ennast esimest (ja seni viimast) korda nö silmili maha ja päris kõva aja sain enda kohta. Sel aastal polnud aega selleks valmistuda ja kaks poolikult magatud ööd oli ka selja taga, mis teadagi kiiruse kohe maha võtab ja mõtlesin, et viimase vindi peal jooksu kindlasti ei tee sellises olekus. No ja ilm kah muidugi, sest kuna on maastikujooks osaliselt, siis märg rada tähendab, et on libe. Lolli peaga võtsin kaasa asfaldi tossu ka muidugi.
Noh, jooksingi sellise väikse varuga kuni viimase tõusuni. Tõusul juhtus väike intsident, mistõttu korraks seisma jäime ja minu ees jooksnud noormees aitas üle lõpujoone kokku kukkunud tütarlapse. Kuna noormees ise jooksis õllepurgiga, siis ma aitasin ta õlle finišisse, mistõttu viimased 300 meetrit tõusu siis kiirus veidi kannatas, et õlu maha ei loksuks. Lõpuspurt jäi igatahes tegemata seetõttu ja kuna palju sekundeid sinna intsidenti kadus, siis päris viimast ei pressinudki. Aga üllatuslikult oli aeg ikkagi 2 sekundit parem kui eelmisel aastal :) Ju siis ikka väike areng toimub. Võitjale (kes oli sama ka eelmisel aastal) kaotasin 12 sekki vähem ja seljataga nimekiri oli pikem kui eelmisel aastal. Tädipoega võitsin esimest korda, see on ka tähtis :)
Kokkuvõttes üllatavalt hästi.
Nüüd siis plaan hakata veidi pikemaid otsi ka lõpuks jooksma ja selline mõnus trennirütm vaja kätte saada. Ilm ei soosi muidugi, aga maraton läheneb hirmsa kiirusega ja peab süstemaatiliselt ja järjekindlalt hakkama tegelema selle teemaga.

Monday, June 11, 2012

Suvi algas Otepääl

Niisiis on logelemine jälle selleks korraks lõppenud, uued sihid silme ees ja treningplaanid paigas.

Juhtus selline enneolematu asi, et Tallinna maratonile sain nime kirja juba mai viimasel päeval. No eks surve oli ka muidugi. Ikka kergelt kahtlevate mõtetega regasin, sest pool aastat on nii jube pikk aeg, et jõuab juhtuda kõiksugu koledusi. Aga väike matemaatiline tehe andis tulemuseks, et eriti vahet polegi, kas regada vara ja loobuda või regada viimasel minutil. Niisiis nimi on kirjas.
Treeningplaani tegin ka Myasicsis endale. Ma ütlen kohe ära, et 100% ma ei ole sellest kinni pidada üldse kavatsenudki, aga enamvähem suunda katsun hoida. Kokkuvõttes ma jooksen siiski sellepärast, et suvel pole lund, eksole. Aga samas on suvel rullsuusad ja need mulle hirmsasti meeldivad. Seega on plaanis kombineerida.

Eelmise nädala trennid siis sellised:
E jooks 41 min, 5 km
R jooks 1h 3 min, 8 km
L rullsuusk 1h 30 min
P rullsuusk 1h 30 min

Jooksust pole midagi erilist rääkida. Ametlikesse trennidesse ei jõudnud ja see üksi jooksmine on selline igav asi, et mingit ilukirjanduslikku teksti on selle kohta keeruline kirjutada. Vaikselt tiksud, mõtled omi keerulisi mõtteid ja kogu moos. Reedene jooks oli küll selline enneolematult kerge, ma ütleks. Kohe täitsa tore oli.
Laupäevaks oli siiski lihas veidi kange.

Laupäeva hommikul pakkisin lapsed autosse, panin nad Pärnus maha ja kihutasin Otepääle. Nimelt toimus meil seal suusalaager ja kuigi ma juba reede õhtuks olin leppinud mõttega, et see tuleb seekord vahele jätta, siis pärast seda, kui need sealt laagrist panid üles terve hunniku pilte, tegin kõik plaanid ümber ja tuld. No igatahes laupäeva õhtuseks trenniks olin ma kohal. Ilma igasuguse sissejuhatuseta autoroolist otse suuskadele. Ja sealjuures sel aastal esimest korda rullsuuskadel.  Ja oli ikka tunda küll, et kõhulihased puuduvad ja käed on pehmed. Tasakaal oli isegi üllatavalt alles, ma ütleks. Aga väga mõnus oli. Ok, kui treener käskis suuskadega tõusust üles hüpata, siis oli ikka jube raske ka, aga noh, see käib asja juurde. Kokkuvõttes ikkagi puhas fun.

Pühapäevane trenn oli vähekse vaevalisem isegi, sest siis olid juba lihased valusad ja ee.. väsind ka ju :). Sõitsime rajal, kus oli päris mitu pikka laskumist ja kergelt ikka jalg väsises mõnel laskumisel, kui hoog liiga suureks läks. Aga alla ma tulin igalt poolt ja üles ma ka igast künkast ronisin, nii et polnud hullu miskit.
 Selles trennis toimus meil ka mitmeid kukkumisi, milles üks oli päris kole st kukkumist ennast ma ei näinud, aga tagajärgi nägin ja neid oli isegi vaadata valus. Tuleb ikka hakata harjutama kukkumist ja rajalt väljasõitu, muidu see asfalt rikub ikka koledasti kaubanduslikku välimust.

Pühapäeval lasin testi ka teha lõpuks. Mina ei tea, mis imemasin see on (Jaanus Teppanilt küsige, tema teab), aga külge laoti hunnik andureid ja pidi nendega veidi pikutama. See siis näitas sellist üldist asja, et mis tüüp sa üldse selline oled ja mis hetke seis on. Sain teada, et see pakett, mis mulle looduse poolt kaasa antud on, on üsna edev ja olengi selline tüüp, kes jaksab kaua kannatada. Aeroobne töövõime on väga hea ja üllatuslikult kiiruse pool ei olnud ka kõige kehvem sugugi. Kõige kehvemad on jõu näitajad, mis on igati loogiline. Sain terve rea soovitusi, mida teha rohkem, mida vähem ja treeningplaani tuleb veits muuta siis mulle sobilikumaks.

Ühesõnaga oli jälle megalahe üritus, nalja sai palju, akud laetud ja suvi alanud.

Tuesday, May 29, 2012

Esimene trenn tehtud

Eelmine nädal möödus nii, et null minutit trenni on raporteerida. Lihtsalt puhkasin, samas sai kõnnitud päris palju. Nädalavahetusel tuiasime lapsega tundide kaupa Vanalinnapäevadel ja õhtuks olin täitsa väsinud. Arvan, et oligi paras koormus algatuseks.

Eile siis pühkisin tolmu maha tossudelt ja käisin trennis. Esmaspäevane trenn on löödud kahte gruppi, nõrgemad varem ja tugevamad pärast järgi. Kuna tegemist on trenniga, kus joostakse, siis sättisin ennast alguses sinna nõrgemate punti kuna ma pole mingi jooksja ja tempo on ikka selline nagu ta on.
Aga eile läksin siis hilisemasse trenni kuna ajaliselt ei jõudnud varem. Ok, tegelikult oleks jõudnud, aga Ruth moosis mu siiski hilisemasse trenni, et nagu koos lõbusam ja nii. Trenn nägi välja selline, et algul tegime pool tunnikest sörki ja siis saali. Kuna Ruth oli ka just tulnud rattarallilt, siis me kahekesi vaikselt reanimeerusime metsavahel mingis olematus tempos.Ühesõnaga see osa mingeid kannatusi ei põhjustanud. Joosta ei olnud raske ja mingeid märke väsimusest ei olnud. Jooksime ka ainult 3,8 km.

Saalis siis harjutused topispalliga. Ja see topispall oli seekord küll tunduvalt raskem kui eelmisel korral (tegelikult muidugi ei olnud, ikka sama 3 kilone). Harjutusid kestsid nagu kauem (ma ei tea, kas tegelikult ka kestsid) ja käed väsisid ära. Harjutusi oli kindlasti rohkem kui eelmisel korral ja need, mis rohkem olid, olid ka raudselt raskemad. Kui asi läks hüppelt palliviseteni, siis ma vaatsin, et teised ka olid juba näost punased. Ühesõnaga trenni lõpuks olin ma üsna läbi mis läbi. Aga iseenesest oli väga kift trenn.  Järgmine kord jälle.

Tänasest hakkavad mu lemmiktrennid ehk siis rullsuusatamine. Näis, kas pärast talve püsti ka püsin nendega või saab asfaldimustri kohe tätoveeritud põlvedele. Eilsest trennist on topispalli jäljed küll kätel :)






Wednesday, May 23, 2012

Taastun

Paar päeva siis maratonist möödas ja võib öelda, et polnud hullu midagi.

Praegu lõin lahti selle lehe ja ehmatasin korralikult. Kellelegi ikka saatuslikuks saanud jooks. Päris hirmutav, et pidevalt keegi ennast teise ilma jookseb. Peaks vist igaks juhuks ka spordiarstile ennast näitama. Huvitav, kas tõesti on võimalik, et enesetunne on hea muidu, aga lihtsalt süda ütleb üles? Või mis neil siis ikkagi juhtub? Kuskil täpsemalt kunagi ei kirjutata, mis juhtus ja miks juhtus. Aga tahaks teada ju, mis siis ikkagi saatuslikuks saab.  Oskab keegi kommenteerida?

Järgmisel päeval jalalihased olid veidi kanged ja õhtuks väsis selg veidi ära, aga midagi hullu küll ei olnud. Tavaline olek pärast raskemat trenni. Ma ise arvasin, et pärast kolm tundi tagasisõitu võtab raami päris kõveraks, aga seda ei juhtunud. Uni tuli õhtul tunnikese varem vaid kui tavaliselt. Ülejärgmine päev ei saanud aru midagi enam.
Positiivne on see, et küüned jäid seekord kõik alles ehk siis suvalt tehtud tossu-ost on kogemata väga hästi õnnestunud.
Aga iga maraton sulle ikkagi midagi õpetab ja ikka mõni ootamatus tuleb. Seekord ei hõõrunud pulsivöö enam räigeid veriseid triipe, kuid seekord hõõrus kaelakett kaela nii lahedalt ära, et välja paistab nagu oleks keegi üritanud mu pead maha saagida :) Ja kuna ma seekord panin numbri natuke allapoole, siis numbri ääred on ka kehal veidi veriste triipudena näha. Üldiselt siiski igas elemendis kahjud iga korraga järjest väiksemad.

Katsun siis vaikeslt võtta ja mitte kohe lõhki tõmmata ennast. Kogemused sügisest on veel meeles, mis juhtub kui trenniga lolliks minna pärast maratoni. Seekord saab kõik tehtud targasti.
Keskendun algatuseks sellele, et kaalust alla võtta. Kui ma tänavapildis näen välja täitsa keskmine naisterahvas, siis maratonirajal oli paaris kohas üleval kaamera ja ma vaatasin, et  maratoonarite taustsüsteemis näen ma välja ikka täitsa paras pelmeen. No mitte et see nüüd oleks uudis või üllatus olnud, aga seal rajal kuidagi eriti teravalt tajusin, et tuleb alla võtta. Ja kiiresti. Võibolla taluks kuuma ilma ka paremini kui vähem kaaluks. Ja kes ütleb, et septembris ei või olla jälle 23 kraadi sooja.

Maratoni statistika siis selline
sept 2010 5.56
sept 2011 5.35
mai 2012  5.21
natuke ikka tuleb kopikaid sealt viie tagant maha.


Sunday, May 20, 2012

Rigas Maratons

Enne starti sai ilusti kokku lepitud, et numbreid ei aja taga, naudime Riia linna ja et poisid ootavad mu ilusti ära, ükskõik kui kaua ma jooksen.

Stardis sain ma kokku kahe eesti tüdrukuga ja koos jooksime esimesed 7 km. Jooksime 4.30 jänesele järgi. Ma teadsin küll, et see on liiga kiire mu jaoks, aga näha oli ka juba see, et tuleb väga palav ilm. Seega mõtlesin, et pärast niikuinii ei jõua, siis vähemalt on aega jalutamiseks.

Esimesed 7km olid täitsa okei. Selleks ajaks oli ilm juba nii soojaks läinud, et siis hakkas juba palav ja võtsin natuke tempot maha ja tiksusin 10 sekundit aeglasemalt järgmised kilomeetrid. 14km jäid jalad kangeks kergelt juba, aga midagi hullu veel polnud. Esimene raske hetk tekkis 19. km, siis tegin esimese lõigu kõndi. Lihas oli kange ja metsikult palav oli minusuguse pingviini jaoks. Kohe tuli 20. km joogipunkt ja seal oli vesi otsas. Eelnevates punktides vett küll oli, aga seda pidi ise kausist võtma tassiga. Spordijook oli enamus punktides otsas. Ühesõnaga 21. km vaheajapunktist läbi minnes käis korramõte läbi pea, et peaks katkestama. Aga otseselt midagi ju häda ei olnud ja otsustasin ikka edasi tiksuda. Kuskil 23. km lõpus pakkus üks jalgrattaga sõitev poiss, et kas ma tahan juua ja andis mulle pudeli spordijooki.. See mu raskest kohast üle aitas kah.
Edasi oli joogipunkte juba piisavalt (21. km jooksjad ju keerasid rajalt maha) ja kui varem nägi joogipunktis ainult apelsinikoori, siis edasi olid juba apelsinid ka täitsa olemas.
No ja nii ma vaikselt tiksusin. Teine pool oli selline, et kordamööda jooksin ja kõndisin. Mõnel kilomeetril jooksin rohkem ja mõnel vähem. Kuskilt mul valutama ei hakanud, ses mõttes oli kõik korras. Lihtsalt ma ei jõudnud joosta, aga see oli juba ette teada ja see hirmus päike lõi selle viimase naela veel kirstu.
GPS keeldus koostööst. Esimest korda pani pildi tasku kui jooksime kuskilt viadukti alt läbi, edasi iga kord kui jooksin läbi veekardina. Panin muudkui uuesti käima, et enamvähem mingi pilt oleks liikumiskiirusest.


Kui oli jäänud 6 km lõpuni, helises mu telefon ja tütreke teatas, et ma pean talle kleidi ostma Riiast. Ausalt öeldes väga virgutav kõne oli, kohe samm läks nagu pikmaks ja tuju rõõmsamaks.
5 km enne lõppu helises jälle telefon ja helistas seekord Heikki ja küsis, kas ma olen katkestanud. Lubasin ta maha lüüa, et ta mu Riiga vedas. Aga iga samm kodu poole läks sealt edasi nagu lihtsamalt ja üle joone ma igatahes jõudsin.
Aeg siis 5.21.03, mis on mu enda jaoks täitsa ootuspärane, ma teadsin, et kuskile 5.20 ja 5.40 vahele ma jooksen praegu. Sügisene jooks oli ikka tunduvalt kergem ja mõnusam, Kevadine oli selline kangutamine rohkem.
Järgmise maratoni ma jooksen alla viie tunni. Elu on näidanud, et kuskilt sealt 5 tunni pealt jookseb piir, kus jook saab otsa ja rada hakatakse üles võtma. Viimane jänes oli ka 4.30. Ja hotellist pidi välja buukima kl 13 ehk ka 4.30 joostes oleks jõudnud veel.
Ühesõnaga plaan on puhata ja siis hakkaks lõpuks trenni ka tegema. Septembris siis jookseks lõpuks ühe korraliku maratoni kah.

Friday, May 18, 2012

Tossud viksitud

Nonii, kohe ta siis ongi käes.
Viimane nädal on möödunud kergelt öeldes kummaliselt. Lapsel on tuulerõuged, mistõttu ma olen terve nädala kodus vedeledes telekat vahtinud lapsega ja öösiti tööd teinud. Pole just parim rütm, aga samas puhatud nagu on kah üksjagu. Tunne on selline.. lodev. ja vormist väljas. Eile tegelt jooksin umbes 2 km ja jalad ei olnudki rasked. Imelik.
Igasugu organisatoorse külje peale on päris ohtralt energiat kulutatud, ei õnnestunud ennast maratonile kuidagi regada, hotell ei kinnitanud broneeringut jne, aga lõpuks ikka kõik kuidagi millegipärast paika loksus tänu heade inimeste abile. Ju siis tuleb minna :)
Plaan on selline, et jooksen kaua jõuan ja siis enam ei jookse :D Eks siis näis, kas kannatab lõpuni tiksuda või istun maha ja hakkan nutma. Hetkel ei oska isegi arvata, mis rajal toimuma hakkab.
Hetkel toimub paaniline sokikide otsimine. Viimati sai spets jooksusokid jalga pandud Tallinna maratonil.

No vähemalt pähklitega lehmakommid toon ära Riiast Miirale :)

Monday, May 14, 2012

Natuke parem nädal

seekordsed trennid:
E 30 min jooksu (5 km)+ 30 min lihast+ 5 min jooksu
K 1h 30 min jooksu (6,7km) + sixback
P 50 min jooksu (6 km)

Esmaspäeval suusagrupi trenn Jaanusega. Kuigi trenniaeg tõsteti veel varasemaks, mis omakorda jõuab juba üliinimlikku pingutust, et õigeks ajaks kohale jõuda, jäin hiljaks ainult 5 minutit.  Juba seetõttu võib ennast liita :)
Päevakava on mul nii minutipealt paigas juba, et töölt tulles Tondi raudteeülesõidukohas, kus rong käib umbes samasuguse sagedusega kui Lasnamäe 9 kordse maja lift, pole ammu enam rongi taga ootama pidanud. Noh, esmaspäeval siis pidin, väike valearvestus ja sinna see 5 minutit läks.
Aga trenn ise oli mõnus. Jooksime alustuseks metsas paar ringi ja edasi läksime saali. Saalis loopisime topispalli.Harjutused olid lihtsad, muudkui hops ja hops, aga kuna nad kestsid päris kaua, siis lõpuks polnud see topispall üldse enam ülearu kerge.  Selline mõnus sotsialiseerumist võimaldav trenn. Sai itsitada ja puha. Ja järgmisel päeval andsid käed ja kõht (!) kergelt tunda isegi.

Kolmapäeval käisin Mariuse jooksutrennis. Ehk siis esimesed kiiremad liigutused sel aastal. Ootamatult oli kõige keerulisem osa selles trennis sörkjooks metsa, sest seda tehti kiirusega 5.48 km :) Kui esimene kilomeeter läbi sai, võtsin ikka tempo maha ja lonkisin vormikohases tempos järgi. Edasi siis harjutused, hüpped ja stardikiirendused jne. Ja siis teatevõistlused. Eelmisest aastast oli meeles, kuidas kaks esimest trenni lihaseid sai ära tõmmatud ja väike hirm oli, et ajalugu kordub. Aga järjekordne üllatus- ei vigastanud ühtki lihast ja isegi mingi kiirus oli juba jalas olemas. Teatekaid jooksin küll "elu eest" nagu kästi. Õudselt mõnus oli pingutada. Lõpus natuke viilisin ka ja neid jubedaid konnahüppeid tegin ainult pool tõusu. Sisetunne ütles, et pole vaja rohkem.
Sixback siis otsa ja vat seal ma tundsin küll, et kõhulihased on ikka jõle kehvaks jäänud talvega. No seal pidin ka ikka viilima. Aga enamvähem vastavalt võimetele ikka punnitasin. Hea küll, no vähemalt 70%. Seekord ma sauna pärast intensiivset trenni ei roninud nagu targad soovitasid. Päris surnud ei olnud järgmistel päevadel, aga.kui reede õhtul lapsega poodi läksime, siis laps hüüdis järsku: "jookseme!" ja pistis jooksu, ma jäin nagu naelutatult seisma, no ei tulnud seda jooksusammu kuskilt. Laps keeras ümber, pani käed puusa ja ütles: "noh, mis ootad, jookse! ise veel spordimees" . Naerdes olid kõhulihased ka ikka veidi valusad.

Pühapäeval oli emadepäeva-eri. Tütrega tegime koos trenni. Mina sörkisin ja tema sõitis jalgrattaga. Päris muhe trenn oli jälle.  Kuna ta vahepeal pidi lilli ja liblikaid vahtima ja laulma ja nina nokkima (mistõttu tuli käsi lahti lasta ja ta kolm korda kukkus), siis tempo oli umbes selline 9 minutit km keskmiselt. No selline mõnus hästi rahulik sörk. Oleks tahtnud nats pikemalt teha, aga lapsel läks isu ära :)
Vat. Rohkem polndki.
Kaal on 66,8

Monday, May 7, 2012

Veel üks viletsavõitu nädal

Nädal läks jälle nigelamalt kui plaanis. Eelkõige seetõttu, et tegemist oli palju ja ajakava kiire, Kui lõpuks tekkis aega, siis olin juba väsinud.
Kaks jooksu siiski kirja:
K 5,6 km, aeg 40.32, keskmine pulss 155
L 17,7 km, aeg 2.08.36, pulss 158

Kolmapäevase jooksu tegin kell 21.30 näiteks, muus osas oli selline tavaline tiksumine ja midagi põnevat ei toimunud. Päris kerge oli joosta
Laupäeval läksin välja plaaniga, et jooksen 20 km. Sellist väga kerget tunnet ei olnud, jalad olid algusest peale rasked, aga otseselt midagi häda ka ei olnud nagu. Reaalis sai mul 16 km peal vesi otsa, kõht läks tüjaks ja kui 17. km täis tiksus, siis ma väsisin plaksti järsku ära. Mingit motivatsiooni ei olnud ka edasi joosta. Neid pikki jookse on ikka jube nüri üksi teha. Ma ei kujuta ette, mismoodi inimesed viitsivad. Võibolla harjutades läheb paremaks. Mul siis järjekordselt oli pikim jooks trennis, mis ma kunagi teinud olen. Aga plaanist jäi ikka puudu, sest kuidagi lihtsalt ei viitsinud pingutada..
Positiivne on see, et ükski lihas kuskilt tunda ei anna pärast sellist jooksu ja tossud ka ei hõõru ega pigista ega midagi.

Noh. Mis ma ütlen. Midagi ei mõista öelda ega arvata.
kaal on 67 kopikatega


Wednesday, May 2, 2012

Kipub metsa minema

Noh, eelmine nädal, mis siis pidi olema kõva trenni nädal, läks täielikult aiataha.
Kokkuvõttes sai kirja üks jooks ja see oli kolmapäeval. Jooksin 10,7 km, aega läks 1.13.
Ja see oligi kõik.

Natuke rehabiliteerib, et pühapäeval tegin maal 5-6 tundi füüsilist tööd, kaevasin maad ja muud jõu- ja ilunumbrid, mis maal kevadel ikka tehakse. Aga jah, muud mul vabanduseks öelda polegi. Jõle kiire nädal oli ja lõpuks ma olin lihtsalt väsinud.

Positiivse poole pealt käisin eelmisel nädalal ühe tuntud ja tunnustatud ortopeedi juures oma varvast igaks juhuks näitamas ja see andis mulle maratoniks rohelise tule. Kahjuks see luba kuidagi ei kompenseeri puudulikku trenni.
Ja veel on positiivne, et teine trenn tõsteti kolmapäevale nagu ma lootsin, mis tähendab, et edsaspidi peaks saama täitsa trennis käia.

See nädal algas samas masendavas rütmituses kui eelmine läks. Esmaspäev trenni ei jõudnud, ümber Viljandi järve jooksma ei jõudnud.

Vat. Ja nüüd ma ausalt öeldes enam ei teagi, mis selle maratoniga teha. Hetkeks on selline loobumismõte peas. Aga ma arvan, et see läheb õhtuks üle.

Monday, April 23, 2012

Ainult neli nädalat veel

ja isegi juba vähem jääb maratonini. Päris kreisi kui kiiresti aeg läheb.
Möödunud nädalaga võib peaaegu et rahulgi olla.
Jooksud kirja siis:
E 1 h jooku+ harjutused 9,89km, pulss 156
K 42 min jooksu 5,37 km, pulss 146
L 1h 56 min jooksu 15,98 km, pulss 148

Vat.
Esmaspäeval ametlik trenn. Hästi mõnus trenn oli. Jooksime natuke, siis jooksime veel natuke ja pärast võimlesime. Selline täpselt paras oli mulle. Seekord polnud lihased ka kuskilt valusad. Väike ajaline märk sai ka maha pandud ja eks siis näis kuidas ja kas jooksuvorm sügiseks paranema hakkab.
Kolmapäevane trenn oli ka selline easy ja midagi põnevat ei toimunud. Lihtsalt nö kilometraazi kogumiseks.

Laupäevane trenn oli mitmes mõttes eriline. Esiteks ma praegu kaevasin oma gps ajaloos ja selgus, et ma ei ole mitte kunagi nii pikka jooksu teinud trennis. Endal ka raske uskuda praegu, aga nii see on. Teiseks tegin ma selle jooksu Tartus, kus ma käisin külas ja põhimõtteliselt oleks olnud ka kõike muud teha kui joosta. Ehk et see on selline trenn, mille kohta võib peaaegu et uhke olla :) Tartus oli seetõttu tore joosta, et jumala võõras koht mu jaoks. Eriti haagitada ei julgenud, sest pärast ei oleks osanud muidu tagasi minna. Ühesõnaga laias plaanis sai joostud Kivilinna Konsumi juurest Lõunakeskuseni pisikese haagiga ja tagasi. Riia mäest ei olnud raske üles joosta, täitsa kerge, tagasiteel alla joostes vaatasin, et opaa, ikka päris järsk mägi on. Jooksu lõpus polnud isegi väsinud eriti, tempo oleks veidi kiiremagi ehk võtnud, aga ootamatult oli Tartus alanud suvi ja mega palav oli, seega polnud mõtet tappa ennast. Järgmisel päeval midagi kuskilt tunda ei andnud, seega jooksuvorm on endiselt üllatavalt hea mingil arusaamatul põhjusel.

Eks alanud nädal saab otsustavaks maratoni mõttes. Kui õnnestub suurusjärgus 25-30 km jooks ära teha sel nädalal, siis ma olen kindlasti maratoni stardis. Kui ei, siis mitte.

Kaal 67,4.

Monday, April 16, 2012

Jääb Riia.

Niisiis sai plaan kinnitatud ja Riia on plaanis. Olenevalt asjaoludest siis vaatab, kas maraton või poolmaraton. Lõppenud nädal lõi järjekordse mõra mu treeningplaani, aga loobumismõtted ei ole veel ülearu tõsised. Nimelt tabas mind hirmus nohu, mistõttu ma pidin edasi lükkama pika jooksu, mis ma nädalavahetusele planeerisin.
Nädal kokku sai selline
E 45 min ametlik jooksutrenn
K 55 min kiire jooks 8,5 km
p 45 min rahulik jooks 5,5 km

Esmaspäevane trenn nägi välja selline, et algatuseks kõndisime väikse ringi, mis mul juba pulsi 170 peale viskas. Siis jooksime väikse ringi, mis oli jube raske. Eelmise päeva 10 km oli ikka selgelt jalgades. Lõpuks tegime mõned pealtnäha kerged harjutused, mis osutusid väga rasketeks ja kuigi ajaliselt ei kestnud see üldse kaua, olin ma täitsa läbi mis läbi.

Vahepeal ma võtsin ette maratonijooksu treeningplaani (myasicsist) ja avastasin, et tugev 5-6 nädalat olen juba maas. Seega mõtlesin, et panen "otse üle põllu" ja lõikan sisse plaani umbes sinna kohta, kus jääb kuus nädalat maratonini. Seega kolmapäeval oli vaja joosta 12 km, keskmise km ajaga 6.21. Nuh, proovime, mõtlesin. Panin kella käima ja jooksin oma arust üsna normaalselt, aga kell näitas jube kehva km aega. Tõstsin muudkui tempot ja mõtlesin, et issand küll, kas ma tõesti nii kiiresti jooksin eelmisel sügisel. Ikka nagu väga raskeks läks. 6.21 nagu ei olnud vanasti tappev tempo juu. Ühesõnaga jooksin ja jooksin ja kuskil teise km lõpus avastasin, et gps oli mingi mõttepausi võtnud, mistõttu ma lidusin 2 km tempos 5.20 hoopis :) Noh, mõnes mõttes oli kergendus, et ikka nii kiiresti ei olegi veel vaja joosta. Teisest küljest rikkus see kogu jooksuplaani ära. Edasi jooksin enamvähem planeeritud tempos. Viimased 2 km muidugi enam ei jõudnud tempos püsida tänu sellele killer-algusele. Vahepeal jäin korraks seisma, et värv näkku tagasi tuleks :) No ja oligi korras. Järgmine päev oli nohu platsis. Ja kokkuvõttes ma ei saanudki teada, kas ilusti ühtlase tempoga oleks jaksand selle 12 ära joosta või mitte.
Edasi kolm päeva laksasin sudafedi ninna ja trenni ei teinud.

Pühapäeval tegin taastusravi mõttes kerge jooksu. Higistasin mis hirmus, kuigi joosta raske ei olnud ja tempo ka kõndimisest eriti ei erinenud. Aga pärast seda suurt higivalamist läks olemine tunduvalt paremaks. Täna võib juba nohu enamvähem lõppenuks lugeda.

Kaal 68,1.

Monday, April 9, 2012

Peaaegu graafikus

Nädal kirja:
T jooksin 1h 15 min, keskmine pulss 138 8,5 km
R jooksin 1h 11 min, keskmine pulss 160 9,3 km
P jooksin 1h 21 min, keskmine pulss 148 10,4 km

Täitsa okei nädal trenni poolest. Veidi sai juurde ka võimeldud ja kontrollitud lihaste olemasolu. Lihaseid eriti ei ole, aga see ei üllata ammu enam kedagi.

Jooksmine ei ole raske sel kevadel. Ei teagi, kas asi on selles, et lihtsalt aasta jagu rohkem trenni tehtud või siis selles, et sai ju pikalt puhatud. Igatahes tagumik justkui ei ole nii vastu maad kinni kui eelmisel aastal. Ja eelmisel aastal ma mäletan, et ikka mitu esimest nädalat oli jooksmine vastik. Seekord ei ole vastik. Täitsa mõnus on algusest peale. Vaatasin ajaloost järgi, et tõepoolest, enne 1. maid 10 km veel ei jooksnud. Seekord 10 km ei ole mingi teema aprilli alguses. Tempo on kehv muidugi, aga läheb iga korraga paremaks, seega vorm tuleb.
Sportlyzerisse toksisin huvi pärast viimase kahe nädala jooksud sisse ja see teatas, et ei ole võimalik, et 20. mail maratoni alla 6 tunni ära jooksen. Hmm. No mis mõttes nagu? Ma esialgu olen küll üsna optimistlik. Ainus küsimärk mu enda jaoks on varvas. Ei saa öelda, et see oleks sada protsenti paranenud. Selle nädala lõpus plaanis üks pikem jooksuots teha, siis vast hakkab mingi ettekujutus ka tekkima.

Aga noh, eks näis. Plaan B, juhuks kui maratonile ei lähe on Tatu jooksumaraton ja plaan C on roheliste rattaretk mööda Mulgimaad. Kõik kattuvad ajaliselt loomulikult. Valikuid kui palju. Registreerunud kuskile veel ei ole.

Hea uudis on see, et üks suusagrupi trenn on lõpuks ometi esmaspäevale tõstetud, mis tähendab, et on lootust jälle teistega koos ka trenni jõuda.

Kaal 68,5. Nuh, pühad ikkagi ja nii :) Ei õnnestunud kartulisalatit ja lihapirukaid veel maha joosta.

Monday, April 2, 2012

Villaste sokkide lõhna

Nädal läks peaaegu täitsa kenasti.
T jooks 53 min
K jooks 45 min
R jõusaal 1 h
L suusatamine

Jooksuhooaeg siis sai ametlikult stardipaugu. Esimene jooks oli täitsa okei. Lihased olid laupäevasest jõusaalist haiged ja seega sai ilusti aeroobses tsoonis joosta. Kolmapäeval olid lihased veel valusamad ja jooksin veel madalama pulsiga (keskmine 132). Lihtsalt jalad ei võimaldanud kiiremini joosta. Kahe jooksuga seega on kuskil 10 km tehtud ehk siis rohkem selline niisama jala proov esialgu.

Kolmapäevase jooksu tegin uute tossudega ja esialgu tundub, et tossu ost läks kogemata õnneks. Sai siis seekord ostetud ekspromt jalga proovimata tossud :) Eelmine kord proovisin mitukümmend paari jalga ja lõpuks ostsin ikka pool numbrit väiksema kui oleks pidanud. Iga pika distantsiga on suurte varvaste küüned maas. Vaatame siis, mis uutega saab. Ostsin Asicsi seekord. Netist leidsin konkreetse mudeli kohta negatiivset vastukaja päris palju, aga hetkel ei oska sellest midagi arvata. Keegi kirjutas, et rasked tossud jooksmiseks ja et kõige ebamugavamad Asicsid ja mis seal kõik oli, aga esimese jooksu järgi küll miskit halba ei ütleks. Eks esimene pikem jooks annab mingi pildi.

Laupäeval oli ametlik suusahooaja lõpetamine Jõulumäel. Vahva üritus oli. Näidati päris suusatajaid ka lähedalt ja sai igasgu vahvaid teatevõistlusi teha. Lumeolud olid väga kehvad. Üldse ei libisenud suusk. Selline märg lumi, tõmbas suusa kinni ja ainult jõu najal sai edasi liikuda. Kokku ma kukkusin vist kolm korda. Pole sellel aastal kokku ka nii palju kukkunud varem. Vahepeal sõitsin läbi 2,5 km võistlusraja ja nentisin, et üsna korralik tõus on seal. Et kui peaks seal 4 ringi sõitma, siis oleks ikka suht julm. Õnneks ei pea :) Nalja sai palju ja kokku tuigerdasin suuskadel pea 3 tundi vahelduva eduga.
Õhtul sai maakera pöörlemisele veidi hoogu juurde lükatud ja poole aasta norm korraga ära pidutsetud. Ebaõnnestunud hooaeg on nüüd korralikult alla loputatud ja välja elatud, saab rahulikult selge pilguga maailma vaadata uuesti.

Selgem pilk on siis selline, et nüüd tuleb joosta nii palju kui võimalik. Vaatame, kuidas jalg harjub ja enesetunne on. Riia maratoni poole piilun. Treener küll ütles, et see on liiga vara ja jalg ei harju nii kiiresti põrutusega ja küllap tal on õigus. Aga ma vähemalt proovin, kui kiiresti jooksuvorm tuleb ja eks otsus tuleb viimasel hetkel kas lähen või mitte. Eelmise aasta esimesed jooksud olid küll väga vaevalised, ma mäletan. Eks näis.

kaal 68,0
tasapisi pekk väheneb. Naiss.

Monday, March 26, 2012

Suusahooaeg läbi selleks korraks

Ootamatult saabus kevad ja mulle isiklikult tundub nagu talv oleks praktiliselt vahele jäänud sel aastal.
Suusahooaja võib kokku võtta lühidalt: laias plaanis katastroof, ühe helgema hetkega.
Suusad müüsin maha.
Tuleb kevadele ümber orienteeruda ja hakata uusi sihte seadma.

Laias plaanis on kolm suuremat eesmärki:
1. MITTE VIGASTADA ENNAST!
2. võtta kaalust alla, sihik on praegu pandud 58 kg, eks elu näitab, kas reaalselt ka vanainimene sellise imenumbri saavutab või jääbki ainult plaaniks. Põhimõtteliselt 62 on ka okei, jäägem reaalsuse piiridesse :)
3. joosta maraton 4.30

Ülejäänud tegevus siis peaks toetama eelnevaid eesmärke.
Rullsuusatada plaanis
Joosta plaanis
Ujuda plaanis
Jõusaal plaanis
Rattaga sõita.. ee.. võibolla ka plaanin. Äkki isegi.

Eelneval nädalal sai kirja ainult kaks trenni. Osaliselt oli see teadlik, et mitte kohe üle treenida ja teisalt oli ka muu ajagraafik tihe.
Esmaspäeval käisin ujumas. Ujusin 40 minutit.
Laupäeval käisime jõusaalis ja ujumas. Jõusaalis ma eriti peale kättekõverduste midagi teha ju ei oska, aga kuna meil oli seekord vähe targem noormees ka kaasas, siis sai näpitud ka igasugu põnevaid masinaid. Kokkuvõttes on mul tänaseni lihased valusad. Kõik lihased. Muu hulgas proovisin ka jooksulinti ja tundub, et joosta saan küll. Vähemalt siis nö ideaaltingimustes. Lähiajal proovin õues ka ära, kuidas varvas on.
Pärast jõusaali ujumine oli rohkem niisama sulistamine, sest jõud oli kätest läinud ja aur kulus sellele, et mitte ära uppuda. Seega tuleb ikka eraldi trennidena teha neid, muidu kaob kasutegur ära ja niigi nullilähedane tehnika on veel viletsam.
Kokku siis 1.38 jõusaali ja 30 min ujumist.

Kaal 68,3.
Ventti trennist tunnen puudust.

Monday, March 19, 2012

Appi, pekk!

Eelmisel esmaspäeval näitas mu kaal 69,1 kg, mis on siis tubli 5 kg plussi :)
No ma tunnistan ausalt üles ka, et vist esimest korda elus tegelesin ma lohutussöömisga. See trauma lõi mulle ikka mõra hinge ja mõra oli vaja paigata. No mis inimene ikka teeb, kui tal liikuda eriti ei lasta- vaatab pikali telekat (laskesuusk, murdmaasuusk, suusahüpped, kiirlaskumine) ja sööb. Nii see kaal tuleb. A noh, kuna ohkimisest suurt tolku ei ole ja tervis ikkagi paraneb, siis läks käiku projekt "suveks saledaks" ja algatuseks tegin täitsa normaalse trenninädala ja menüü ka sai jälle täitsa normaalne.

Teisipäeval käisin suusatamas. Jõudsin (nagu ikka) siis, kui trenn juba peaaegu läbi oli, aga vähemalt treenerit ja trennikaaslasi korraks juba nägin :) Kella aku oli tühi, seega suusatasin niisama, rahulikult 1h ja 15 min. Keskmine pulss oli kindlasti väga normaalne.

Kolmapäeval käisin ujumas. Ujusin kilomeetri, mis võttis siis umbes 40 minutit. Käed on tugevamad kui vanasti, sellele sain ujulas küll kinnitust. Ujula on mu kontoora lähedal, seega ujumas käisin lõunaajal, mistõttu on parajalt kiire tempo peal ja mõnusam osa trennist (mullivann ja muu lebo) jääb veits lühemaks kui meeldiks, aga trenni jõuab ilusti ära teha täpselt tunniga.

Laupäeval käisin jälle suusatamas. Kuna üks elevant astus mulle enne trenni saapaga varba peale, siis läksid käiku jälle sidemed ja teibid ja tänu sellele intsidendile jäin ma jälle trenni hiljaks. Kuna teada oli, et Harku ringi sõidetakse, siis sõitsin vaikselt (keskmine pulss oli 144) järgi ja trenni lõpuks sain nad lõpuks kätte ka. Varvas valutas küll veits, aga hullu ka polnud. Trenni lõpus harjutati kukkumist ja kui ma muidu võin igasugu hookuspookusi teha, siis kukkuda ma vabatahtlikult ei taha. Mingi psühholoogiline tõrge on :D Ühesõnaga sai vaikselt lihtsalt suusatatud, kokku 1h ja 35 minutit.

Kummilinte olen ka tirinud.
Eelneva tulemusena võtsin nädalaga alla kõva 100 grammi ja täna kaalusin 69,0 :).

Logistikaülesanded mu elus on muutunud veel keerulisemaks ja asjad ajaliselt kattuvad, mistõttu tuleb oma elukorraldus jälle üle vaadata ja sisse viia mõningad muudatused. Kuidagi peab saama nii, et trenni jõuab. Aga mismoodi, seda ma pole veel välja mõelnud.
Üldiselt hakkab eluvaim sisse tagasi tulema.

Sunday, March 11, 2012

Valgehobusemäe. 21 km.

Nädalake jälle läinud nagu niuhti. Kolmapäeval käisin korra suusatamas Järvel. Õuduk, milline jääväli oli. Taha tõusudele ei läinudki, ajus häiresignaal hakkas karjuma, et "trauma! trauma! trauma!". Vat nii õrnake olen juba. Sõitsin siis seda laste ringi mingi arv kordi (lugemine läks kolmanda juures segi juba ja kellal kadus pilt eest). Ühesõnaga 40 minutit võitlesin igasugu füüsikaliste jõududega ja tulin koju ära. Pärast vaatasin, et postkastis oli meil ka, et Järvel pole mõtet praegu suusatada. Aga tagantjäegi oli sellest vähe kasu.

Laupäeval siis käisime Valgehobusemäel Swedi Perespordisarja sõitmas. Vabatehnika vol 2 siis minu jaoks. Kuna ma täpselt ei mäletanud, kus metsavahel see koht täpselt asus, siis sättisin ennast Ruthi autole ja sellega seoses pidin jälle poolmaratoni sõitma kuna ajagraafik surus peale ja polnud piiramatult aega loodust nautida.
Olud olid täisa võrreldamatud eelmise nädalaga. Ses suhtes, et eelmine nädal suusk ise libises, endal polnud nagu eriti midagi vaja teha. Sel nädalal oli natuke värsket lund, kerge plusskraad ja kerge lörtsike, mis poolel maal sujuvalt vihmaks üle läks. Ühesõnaga ei libisenud. Võrdluseks, et kui eelmisel nädalal sain laskumisel kiiruseks 36 km/h, siis seekord kõigest 30km/h, kuigi laskumised olid tunduvalt sirgemad ja lihtsamad. Muidu mulle see rada meeldis tunduvalt rohkem. Algul olid tõusud ja lõpus olid tõusud, vahepeal oli sile maa. Mulle sellised järsud tõusud meeldivad rohkem kui selline künklik üles-alla variant.

Seekordne 21 km oli 700m pikem kui eelmisel nädalal :) Lõpuaeg oli 1.48 ehk siis 4 sekki aeglasem km keskmiselt kui eelmisel nädalal. Võitja aeg oli ka 6 minutit kehvem kui eelmisel nädalal, seega igati okei sõit. Enesetunne oli tunduvalt parem kui eelmisel nädalal. Treenimatus ikka annab veel tunda, kuid mitte nii hullult enam. Kahju oli, et nii kiirelt otsa sai. See 21 on ikka liiga lühike maa, kuskil 15 km peal saab alles mootori tööle normaalselt ja siis on kohe läbi kah juba. See viimane tõusude osa mulle meeldis, ma sain seal kolm naissuusatajat kätte ja päris pikalt sain eest ära. Ühesõnaga päris viimane ma vabatehnikas enam pole, väike rõõm seegi.

Njah. Ei oska seda poolmaratoni sõita. Lõpus ikka mõtlen, et pagan, tahaks veel suusatada ja et seda maad oleks pidanud suts kiiremini pressima. Selline poolik rõõm kuidagi.

Varvas on endiselt paistes, aga üldjuhul ei valuta, kui keegi sinna parasjagu peale ei astu, kui ma seda kuskile vastu ära ei löö ja midagi sellele peale ei viska. No reeglina iga päev üks neist ikka korra vähemalt juhtub. Varbaots ei paindu endiselt, aga üldiselt laseb elada. Uuel nädalal plaanis trenni ka uuesti jõuda. Kummilindid hakkavad kergelt ära tüütama juba ja rahutus kasvab. Tahaks muud ka teha juba.

Sunday, March 4, 2012

Tallinna maraton. 21 km.

No ei pidanud närv rohkem vastu ja suusad sügelesid. Niisiis täna hommikul sättisin end Tallinna maratoni starti. Ma pole mitte kunagi startinud 21 km distantsile, seekord mõningase vastumeelsusaga seda siiski tegin. Tundus kuidagi imelik lühikest maad sõita, samas ei olnud kindel, et oma invasuusatamisega rohkem jaksan ja lisaks veel maraton vabatehnikas. Vabatehnika teadupärast on mul alles selline algeline ja puine, rohkem jõu pealt sõidan ja suuska korralikult libisema ei saa.

Vabatehnika stardis olen ma üldse olnud täpselt ühe korra ja siis katkestasin. See oli eelmise aasta Tamsalu maratonil. Seega mingi orientiir oli täitsa olemas, et eelmisel aastal 20 km sõitsin täpselt 2 tundi ja selle plaaniga rajale läksingi, et kui alla 2 tunni tulen, on tubli. Kuune treeningpaus ikkagi kah all ja ausalt öeldes varvas andis enne starti ikka veidi tunda kah.

Varba teipisin nii kapitaalselt kinni, et suusasokid ei mahtunud ja panin kõige õhemad sokid, mis kapist leidsin. Sõit ise oli täitsa muhe, päike paistis, ilm oli ilus. Õudselt ainult kukuti ja andis ikka mööda laveerida neist. Suusk oli hea ja rada kiire, ise olin ainult nõrk. Kuskil kolmandal tõusul sain aru juba, et tõusudel on raskem kui tavaliselt. Tõukamiseks kasutasin ainult vasakut jalga, aga tõusudel ikka "surusin varbad maasse" ja pärast tõuse natuke aega sõitsin klassikajäljes. Midagi hullu siiski polnud ja varvas lasi ilusti sõita. Ainult treenimatus andis tunda. Siledat maad väga polnud ka, muudkui üles ja alla. Alla mulle täna väga meeldis sõita. Pärast Itaaliat ma enam kurvilisi laskumisi väga ei kardagi. Kui on vaja alla saada, siis alla ma tulen pikemalt mõtlemata.
14. kilomeetril läks väga järsku väga raskeks. Siis oli see koht, kus oleks olnud vaja geeli, aga seda ma kaasa ei võtnud kuna distants tundus nii lühike ja arvasin, et ei lähe vaja. No oleks läinud küll. Parasjagu oli selline pikemate tõusudega jupp ka ja esimeste pikamaameeste käest sain ringiga sisse, mis tähendas, et pidi veel lisaliigutusi tegema, et mitte jalgu jääda. Kuskil 18. km kosusin natuke ära ja päris viimane kilomeeter oli jälle täitsa hea. Kui 13 km täis piiksus, vaatasin, et kui tempot hoian, jõuan ilusti 1.30 kanti, aga nii palju siis viimaste kilomeetritega andsin ära, et lõpuaeg oli 1.43. Kalorit läks 919 ja keskmine pulss 169.
Pole paha. Pole üldse paha. Elu esimene vabatehnika finiš siis, seega tähtis sõit :)
Ja mis põhiline- varvas pidas vastu. Väga kift.

Thursday, March 1, 2012

Kolm nädalat ja viis päeva kannatust ja piina

..on nüüdseks möödas sellest õnnetust jõusaalist.
Maailmalõpp on möödas- Tartu maraton sõidetigi ilma minuta ära, kuigi mul on seda siiani raske uskuda. Igasugu imelistes olekutes olen sinna starti end kohale vedanud, aga seekord siis mingi lollakas trauma rikkus kõik ära. Etv ülekande pilt oli sama masendav kui mu meeleolu tol päeval (ja ka järgmisel, kui terve internet täis riputati õnnelike finišeerijate pilte). Aga noh, elu läheb edasi ja mis läind see läind.
Tõe huvides mainin, et päev enne Tartu maratoni panin Nõmmel suusad maha, sest ma ei uskunud, et ma ei saa suusatada. Kaks nädalat oli siis luumurrust möödas ja see katsetus oli ikka väga lootusetu. Võtsin vabatehnika suusad, aga see vabatehnika osutus suuskadel lonkamiseks ja kobisin klassikajälge paaristõukeid tegema. Niimoodi rahulikult, kannad maas. 3,15 km oli siis see esimene katsetus. Kojusõites lendas autos kohe suusasaabas jalast ja sirutasin jala armatuurlauale. Vähemalt tagasitulles ma teadsin, et ma tõepoolest 63 km mingi valemiga pole võimeline läbima ja ses suhtes oli mõnevõrra kergem isegi.

Paar päeva hiljem läksin arstile varvast näitama, lootuses, et ta ütleb, et "mine ja suusata", aga arst ütles, et VEEL KUUS NÄDALAT. Ja et mida rohkem liigutad, seda kauem läheb. Et võib minna ka 8 või 10 või lugematu arv nädalaid. Oi appi, appi. No mis tunne on, kui on veebruar, väljas lumi, iga nädalavahetus maraton ja sina pead kodus jalga kõrgel hoidma? Umbes nagu lapsel kommipoes, kus maast laeni riiulid on komme täis, aga ema ei lubanud kommi osta. Iga normaalne laps salaja ühe kommi ikka ostaks. No ma kah salaja ikka läksin mõned päevad hiljem uuesti suusatamist proovima.

Teine katse oli siis 24. veebruaril, kui oli jälle miskine spordi promomise päev. Ja teine katse oli juba hoopis vingem. Kihutasin 12,7 km vabatehnikas. Varvas valusaks ei jäänud, küll jäi valusaks talla sisekülg. Ilmselt sellepärast, et kõndinud olen just välisküljel, et varvas võimalikult vähe liiguks. Jee, ma saan suusatada!
Pärast seda suusatamist varvas kuidagi eriliselt tunda ei andnud. Õhtul sai veel vabariiki tervitatud ja pärast mõningaid khmm.. tervitusnapse ma juba unustasin ära, et ma lonkama pean :)

Uus nädal on andnud veidike negatiivsemaid toone jälle kuna ma olude sunnil olen pidanud tegema keerulisi jõu- ja ilunumbreid 25 kg lisaraskusega (laps+ läpakas) ja ma pean ütlema, et need pole sugugi hästi mõjunud paranemisele. Mulle isiklikult tundub, et võrreldes sellega on suusatamine ikka väga leebe ja varbasõbralik.

Kätele olen kõvasti trenni teinud. Kummilindid on ikka üks väärt asi ma ütlen.
Mis siis veel?
Suusahooaeg pole veel kaugeltki läbi. Küll ma veel jõuan suusatada. Ei takista vallid, ei takista kraav.

Monday, February 13, 2012

Tõehetk

Kuni eelmise reedeni ma ikka veel uskusin, et lähen Tartut sõitma. Mõistus ei suutnud vastu võtta infot, et nüüd nii ongi ja et ongi pees.

Pärast mitmeid kõnelusi suusatajatega jõudis mulle siiski pärale, et sel aastal ei tule Tartu maratoni. 100% pakuti katkestamisprotsendiks nagu ühest suust. Ega ma päriselt neid ikkagi ei usu. No et mismõttes. Ega ma mingi nõrk ei ole.
Ma siiamaale usun, et ma koperdaks ära küll. Aga küsimus ongi, et mis hinnaga ja kas sellel on mõtet. Pika ja keerulise mõttetöö tulemusena jõudsin järeldusele, et tuleb siiski loobuda.

Hetkel on seis selline, et kaks päeva olen juba poes käinud pikad ringid maha ja eriti hullult enam ei lonka. Kiusatus on suuska proovima minna täna. Aga ilmselt siis vabatehnikat. Motoorne rahutus ei lase olla noh.

Ühesõnaga toimub 41. Tartu Maraton ilma minuta.
Vastik. Vastik. Aga sport ongi emotsioonid ja vahel sekka tuleb ebameeldivaid hetki ka. Nii see lihtsalt on.

Teisipäeval lähen jalga näitama, siis pilt mõnevõrra selgem, mis ja kas saab ülejäänud maratonidega või ongi selleks aastaks sõidetud kõik.

Oehh.

Thursday, February 9, 2012

Luuvalupäev

Täitsa mõnitav päev rahvakalendris :)

Ma pean tunnistama, et olen tugevalt alahinnanud igasugu varbatraumasid siiani. Tunduvad sellised mängutraumad rohkem. Aga ainult eemalt vaadates. Reaalis on tegemist üsnagi ebameeldiva traumaga nagu nüüdseks selgunud on.
Kõigepealt on ju totter võtta haige varba pärast haigusleht. No ma ei tea, tundus imelik. Niisiis läksin esmaspäeval ilusti tööle. Hommikul avastasin, et jalga ükski jalanõu ei mahu. Seega ärandasin lapselt saapad ja koperdasin nendega autoni. Autos selgus kohe uus probleem, et varbaga ei saa gaasi vajutada, tuleb rohkem tallaga pressida, mistõttu kaks numbrit suur jalanõu tahtis kinni jääda kuskile gaasipedaali juurde. Suht kiiresti sai selgeks, et tuleb sõitmiseks kasutada vasakut jalga.

Täna pressisin esimest korda oma tossud jalga ja käisin juba veits kabedamalt. Vähemalt ei lohistanud jalga enam niimoodi järel. Õhtul viisin lapse trammiga vanalinna laulma ja tagasitulles oli selline hetk, et tramm tuli, mina koperdasin trammini, see pani uksed nina ees kinni ja sõitis minema. Seisin keset tänavat autode vahel lolli näoga ja mõtlesin, et trammijuhid on igavesed ahvid ja vaesed vanainimesed, kes koguaeg niimoodi kõnnivad. No ei olnud seda trammispurti kuskilt võtta täna.

Muidu pole olukord eriti hull. Ühtegi valuvaigistit pole võtnud ja ega ta eriti ei valuta ka. Vahel ikka veits valutab ja liigutades annab tunda, aga midagi hullu pole. Ühe korraliku hambavaluga ei anna võrreldagi. Kui esimestel päevadel paistis teipide vahelt potisinine värv, siis nüüd on see juba rõõmsalt kollane. Järelikult paraneb.

Alutaguse jääb vahele. Tartu kohta ei raatsi veel öelda, kas jääb ära või mitte. Ma siiani kujutan ette, et varvas saab ilusti terveks selleks ajaks. Kuigi niipalju kui ma guugeldanud olen, mitte ükski allikas mu naiivset mõtet ei toeta. Räägivad neljast kuni kaheksast nädalast. Ulme. Mul nii palju kannatust küll ei ole, et 8 nädalat haige olla. Lumi sulab ära juu.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...