Jaanijooks 2018

Üle pika aja tuli selline vallatu mõte, et jookseks jälle tiiru ümber kodukoha järve. See on ikka endiselt selline konkreetselt pildituks jooksmise jooks. Esiteks on see nii lühike (4,5 km), teiseks on rajaprofiil selline, kus alguses on 2 km siledat maad, siis tuleb joosta mäest alla järve äärde, siis on kilomeetrine lauge tõus kolme tamme juurde, siis korraks kergelt mäest alla ja siis viimane 300 meetrit on lossikate seinast üles, mis kirstu kaane korralikult kinni naelutab. No ja kolmandaks on emotsionaalne mõõde ka muidugi selline, mida mujal ei ole.  Aga ma olen seda kindlasti juba mitu korda kirjutanud, arvestades, et ma pole kuskil mujal nii palju startinud kui seal.

Viimastel aastatel pole mul sellist teravat tunnet olnud, et tahaks sealt üles joosta, aga seekord mõtlesin, et miks ka mitte! Jooks oli täpselt sama õudne nagu alati on olnud :D Lõpp oli nii raske, et kuidagi roomasin sealt tõusust üles ja langesin nagu niidetult. Aga ka lõbusam osa oli traditsiooniline: klassijuhataja oma teeotsas, naabritüdruk samas kohas, kus alati, hunnik klassikaaslasi, kes kõik kujutasid ette, et on 20 aastased :) ja terve rida muid tuttavaid, keda pole sada aastat kohanud.
Siis kui algas pikk lauge tõus, jooksis mööda üks klassivend, kes ütles, et veab mu hea ajaga ära, et istugu ma ainult tuules. Ja ma umbes sada meetrit pingutasin ka, siis vaatasin, et ikka veits on palju ( muidu oleks küll ilusa rajarekordi saanud, tõesti). Natuke enne kolme tamme läks üks klassiõde ka mööda ja temaga ma suutsin peaaegu viimase tõusu alguseni vahet hoida. Ja viimasel tõusul läks veel üks klassivend mööda ja krt talle ka järgi ei jõudnud minna. Umbes 100 meetriga läks 20 sekki eest ära :)

Nõudis päris hoolega kaevamistööd, et leida üles oma vanad tulemused ja vist peaks siis olema selline rida:
2008a 28.41
2010a 29.31
2011a 26.50
2012a 26.48
2013a 26.42
2014a 26.15
2018a 27.04

No ei ole viga. Päris lähedale parimatele päevadele. Kokkuvõttes olen ma vahepeal ikkagi mõnevõrra vanemaks ka jäänud. Kuigi 2014 aasta tulemus pani mind imestama, sest ma ei mäleta sellest suvest mitte tuhkagi, mida ma siis tegin või ei teinud. Blogis laiutab ka mitu kuud tühjust selles kohas. Ometi olen siukse aja jooksnud. Hmm. Igatahes 2014 on ainuke aasta alates 2010.a, kui ma ei ole jooksnud maratoni. Ega ka mitte poolikut maratoni. Aga lappasin huvi pärast läbi treeningpäeviku ja see ikkagi andis vastuse küsimusele, mida ma tegin 2014 aasta suvel pärast sellist jooksu: õige muidugi, ravisin jälle luukaid. Noh, valdavalt valede vahenditega :) aga lõpuks need ikkagi ära paranesid.

Tolkuse raba

Ühesõnaga tunne on tagasi, et võiks ju joosta küll natuke.

Järgmisel päeval käisime rabas jalutamas ja kui ma vaatetornist alla ronisin, siis tundsin, et reielihas on ikka kange mis hirmus :)

Eks vaatab vaikselt edasi.

Plaane ikkagi veel eriti ei ole, aga..

..jooksmine läheb juba palju lõbusamalt ja tundub, et hakkan oma laulu jälle üles leidma ja kuidagi kuskile järje peale tagasi saama.
Kui vahepeal oli selline imelik periood, kus kõik maailma asjad ajasid mind vihaseks (kõik olid nii halvad- peale minu!), siis suure viha väljaelamiseks läksin sinna jooksutrenni, kus ma käisin 2011 aasta suvel ja võibolla äkki 2012 ja kus ma peaaegu surin iga jumala kord. Ausalt öeldes oli see jube tark mõte, võib praeguse seisuga väita. Kuna ma lugesin huvi pärast üle oma 2011 suve postitusi, siis ma peaks mainima, et eriti midagi pole muutunud :)
 Algul oli jube raske ja kuna seal käivad inimesed, kes minust näiteks maratoni jooksevad tund kuni kaks kiiremini, siis lõikudes võis vahet mõõta ikkagi kalendriga, aga mul oli sellest niii mõnusalt absoluutselt ükskõik. Jooksin nagu jõudsin, aga pingutasin ikka nii, et tatt ripakil. Pärast tegin veel kõht-selg- küljed peale, siis lohisesin koju ja ei jõudnud isegi vihane enam olla. Toibusin nädal aega, ravisin haigeid lihaseid ning kogusin uut portsu viha ja siis järgmine kolmapäev tegin täpselt samasuguse trenni. Vist kuus nädalat järjest olen seal trennis käinud ja see on olnud päris teraapiline. Kuri pole enam kogu maailma peale :) Nüüdseks olen ma võimeline vähemalt kõiki harjutusi kaasa tegema vähem või rohkem korralikult ja viimased korrad pole ühtegi hüpet tõusul enam vahele ka jätnud. Ja veel ma olen märganud, et lõike joostes vahe ei ole nii issandjumalkuisuur vaid tasapisi väheneb, mis tuleneb sellest, et null vormi pealt on ju hea lihtne algul areneda. Ja kuna ma näen, et see vahe väheneb, siis ma jälle omakorda pingutan rohkem. Ja hea tunne on, kui olen viitsinud pingutada. Ehkki mul ei ole selget vastust, miks peaks inimene tahtma pingutada kui sama hästi võib ka mitte pingutada.

Kool sai läbi ja pooled kohustused on mitmeks kuuks maas, see on suve juures väga meeldiv aspekt. Ühtlasi hakkas ka jälle aeg, kui pool elu on maale kolitud ja Märjamaa bensukas enam ei küsita, mis kohvijook, mul seal topsis on. sest iga kord on sama ju. Aegajalt tuleb muru niita ja maltsa sikutada peenrast ja sel aastal ka metsikult kasta, sest kogu aeg on nagu mingi Sahara siin.

Eile ma võtsin välja rullsuusad ja tegin selle aasta esimesed suusakepijäljed asfaldile. Oi, ma seda rullsuusatamist ikkagi armastan väga ja isegi väga-väga. Ega ma vist ei ole seda kunagi öelnud ka.. :) Ja tuli välja kah enamvähem okeilt. Mitte nii kergelt nagu ma sügisest mäletan, aga mingi tasakaal oli täiesti olemas ja keha ikkagi mäletas, kuidas see vigur käis. Kergelt väsis triitseps ära lõpuks, aga need kohad, mis muidu iga aasta alguses kangeks jäävad, sel aastal tunda ei andnud kuidagi. Ja ühtegi vesivilli ka ei saanud. Imelik. Ühtlasi avastasin, et esimesed rullsuusad olen nüüdseks läbi sõitnud praktiliselt ja on aeg uued osta. 7 aastat ja lugematu hulk kilomeetreid hiljem.


Suusad tõin ka koju lõpuks, klassikamääre on all ilusti, et juhuks kui.. :)

Rimi Juunijooks

Nii. Pärast pikka elu üle järelemõtlemist hakkas mul lõpuks igav ja panin jala joonele. Viimati olin ma jooksuvõistluse stardis ee.. ää.. Paide-Türi äkki? Ühesõnaga sada aastat tagasi. Kuna tunne ei olnud eriti tugev, siis alustasin tagasihoidlikult Kadriorus 5 km jooksuga, sest selle ma olin ikkagi juba igaks juhuks ära testinud, et 5 km joosta ma jõuan. No et iseküsimus, mis ajaga, aga kindlasti ei pea vähemalt kõndima. Lisaks olen ma elus ainult ühe korra 5 km aja peale jooksnud ja see oli ka tegelikult 4,7 km, nii et eriti traumeerivat võrdlusmaterjali ei ole ajaloost ka kuskilt võtta.

Nädala alguses ma mõtlesin, et võiks mingi 26 mintsaga ära ju joosta. Pärast teisipäevast jooksu mõtlesin, et ok, 28 minutiga äkki. Pärast kolmapäevast jooksu mõtlesin, et kurat, üle 30 mintsa oleks ikka veits jama.
Stardis oli muidugi mingi 40-50 kraadi kuuma ja päike paistis lagipähe. Siis ma mõtlesin veel ainult, et faaaakkk! :)
Muidugi ma alustasin jälle kuskilt viimasest reast ja pidin hakkama kõvasti mööda jooksma, mis oli alguses üpris keeruline, sest jube kitsas oli. Peaaegu minut läks stardipaugust jooneni jõudmiseks, kuigi rahvast polnud justkui väga palju. Protokollist vaatasin, et stardijoonest sain üle 755. ja finišis olin 380 kopikatega, nii et trügimisvormiga on hästi. Psühholoogiliselt oli väga meeldiv mööduda inimestest, füüsiliselt- mitte väga  :)
Jooks oli algusest peale raske, aga kokkuvõttes sain alla poole tunni vähemalt. Vist oli umbes 28.30 kanti ja neto aeg 27.30 midagi ehk siis pole väga hädagi. Aga keskmine pulss oli 174 ka muidugi :)
Huvitav, et joostes oli mul selline tunne, et tegelikult jõuan ma natuke kiiremini joosta, aga ma lihtsalt ei taha praegu. Täpselt samasugust mõtet mäletan SEB 2016 poolmaratonilt, siis oli täpselt samasugune ilm ja mõlemal korral oli pärast finišit tunne, et oleks see finišijoon 500 meetrit hiljem olnud, siis vist oleks pilt läinud. Kuumus on ikka väga õudne ja ma saan aru, kui lihtne on kuumaga ennast tilgutite alla joosta, sest mingid radarid loobivad ajju täiesti moonutatud infot reaalsusest. Huhh. Läks jälle hästi.

Õnneks on see õudne kuumus nüüd läbi ja saab elama hakata jälle.
Mitte et ma oskaks öelda, mida see nüüd täpselt tähendama peaks.