Heavy metal forever!

Suvi on vahepeal otsa saanud, minu rõõmuks ja kõikide teiste inimeste kurvastuseks. Kas ma juba ütlesin, et oli erakordselt halb suvi? No ma võin veel öelda. Ei tea, kas ma kirjutan seda igal aastal, aga iga kord on justkui mingi enneolematu kuumalaine, mis kestab võimatult kaua, mida kunagi varem pole olnud ja nüüd jälle! Sellel aastal siis kuumalaine koos luumurruga. Räägime selle sõrmeteema siis kõigepealt lahti, sest inimestele üldiselt ikka meeldib lugeda, kui teistel ka midagi on halvasti. Sõrmega on seis hetkel selline, et kõiki asju saan vist iseenesest teha, aga osad liigutused on ikka veel valusad (3 kuud!) ja teatud asjades olen ikka kobam kui varem. Liikumisulatus on võibolla umbes 70%. Füsio tegi mulle lindi- ja pallikava, mida ma alguses isegi üsna korralikult tegin, aga siis kui ma käisin kirurgi juures kolmandat pilti tegemas ja ta ütles, et päriselt sõrme funktioon tõenäoliselt ei taastu kunagi, siis kadus vahepeal ka mott üldse võimelda. Hetkel ma olen kahevahel, kumba teooriat ma tegelikult tõestama püüan hakata ja eks tulemus kuigipalju kindlasti sellest valikust sõltub.

Aga sujuvalt sai selle jamaga seoses joostud palju rohkem kui ma muidu oleks jooksnud ja kuna organism ikka kahe probleemiga korraga tegeleda ei jaksa, siis jalg mul üldse sel suvel muret pole teinud. Väga lahedaid jookse sai tehtud tegelikult. Kuna nii palav oli, siis suurem osa jookse jäid varahommikusse või teisipidi päris öösse, mistõttu sain nautida loojanguid ja tõuse ja udusse mattuvaid metsi. Korra jooksin jupikese koos väikse rebasega (Harku metsas) ja korra hüppasin üle rästiku (Paljassaares).  Kilomeetrites kokku on jällegi üllatavalt vähe, isegi veel eelmise aasta numbritest nõks puudu, oleks arvanud, et olen kaks korda rohkem jooksnud.

Kuna mul juba siuke heavy metal outfit oli, siis läksin nuusutama sellist üritust nagu Heavy Metal Ultra. Mitmed mu sõbrad on mulle seda mitu aastat rääkinud, et see peaks täpselt minu jooks olema ja etteruttavalt võib öelda, et oli kah. Kahjuks see leiutati alles siis, kui mul juba kõik vigastused esimest ringi läbi käidud olid ja ei kiskunud enam hullu panema. Aga seekord oli täitsa stressivaba minna. Kuna seal joosti lõpmatuseni 6,8 km maastikuringi ja igale uuele ringile läks start täistunnil, siis kiiret polnud, nii et ma arvasin, et kolm ringi ma võin isegi ära joosta niimoodi. Tegelikult jooksin 4 ringi. Ilmselt oleks ma jõudnud joosta ka viienda ringi, aga kas oleks ka jõudnud aega, seda ei tea. Ise arvan, et pigem mitte, sest 4.ringi lõpus hakkasid kergelt krambid tulema ja kuna vihma sadas lakkamatult, muutus rada libedaks ja mul polnud sellise raja jaokse õigeid jalanõusid. Neljandal ringil tabas mind korduvalt ja korduvalt ja korduvalt mõte, et kui ma oma haige sõrme peale kukun, siis ma uuesti traumapunkti lähen. Ja mõte sellest ajas mul südame pahaks. Aga täitsa märkamatult ja probleemivabalt sai pool maratoni ju ära joostud, veidi peale ka, ilma et see oleks eriline kannatus olnud. Ja väga hea tunne oli rajalt ära tulla kuna teadsin, et häda pärast jakskas natuke veel, aga pole vaja rohkem praegu! Selle otsuse üle õigel ajal ära tulla, olin ma veel tükk aega uhke :) Midagi ära ei lõhkunud, taastuda polnud kaua vaja ja kõik oli hästi. No väga kift võistlus oli. Esiteks lahe formaat, teiseks tore seltskond täiesti segaseid inimesi ja kolmandaks muidugi toitlustuspunkt, kus oli mega valik ja ka ringide vahel aega mõnuga pugida :) See oli mu viimase nelja aasta pikim jooks.

Pärast seda ma mõtlesin, et ajan ikka 10 km jooksuvormi ka uuesti alla tunni ja tegin isegi spetsiaalselt selleks trenni, et Tallinna Maratonil saada see 59.59. Aga siis, kaks päeva enne seda jooksu oli juhuslikult imeilus ilm ja oli hädasti vaja teha 3 tunnine rattasõit koos Tabasalu tõusuga ja noh, sinna kogu mu täpselt ajastatud ja lihvitud kiirus läks, ma arvan. Igatahes see 10 km jooks oli kannatus alates 1,5 km tõusukesest, kus ma mõtlesin, et annan kohe otsad, aga tegelikult päris ikka ei andnud ja kokkuvõttes sain aja 1.03, mis oli mu jaoks selline "no okei siis". A samas oli see minut kehvem kui ma Tartus eelmine aasta jooksin, selles mõttes jälle ei olnud okei. Kuna see veidi häirib, siis ma võibolla proovin korra veel 10 km sel aastal joosta. Aga võibolla ei proovi ka.

Lasnamäe

Rattast rääkides: saan lenksust kinni hoida, aga äärekivid on valusad ja lasen alati käe lahti, kui  kuskilt on vaja üles või alla sõita, mis noh.. on kiirtee järgmise vigastuseni, sellepärast väga ei kipu ka sõitma. Sellegipoolest on päris lahedaid rattatiire jälle tehtud  ja mingi kuus sotti kopikatega peaks ikka koos olema, kuigi kaks kuud keset suve olid suht nullid sõrme pärast. Juurde eriti tulemas vist ei ole ka.

Vaikselt peaks hakkama harjutama, kuidas suusakepp kätte sobib. Esimene katsetus on tehtud, see polnud lootusetu.

Minu arust on juba veits sügise lõhna

 Nii. Noh, alguses ma pidin siia kirjutama kui laheda rattamatka ma tegin, no veinid-juustud-rabajärved- värgid ja palju rattakilomeetreid, aga juhtus hoopis nii, et värske soenguga tuli ilus hoopis emos olla. Polnudki mitmeid aastaid sinna sattunud enda pärast, nii et oli ka tagumine aeg tutvust värskendada.

Ma ei taha öelda, mis täpselt ja kuidas juhtus, las see jääb mulle endale läbitöötamiseks, ka ei hakka ma kirjeldama võikaid kaadreid, mida ma pidin nägema ja mille unustamisega ma siiani aktiivselt tegelen.  Ütlen lihtsalt lühidalt, et mul on nihkega kildmurd vasaku käe neljandal sõrmel. Ajalise indikaatorina- emos ma istusin parasjagu siis, kui käis Rootsi ja Ukraina mängu lisaaeg, mis tähendab, et sellest on juba peaaegu et 4 nädalat möödas. Kuna emos pandi sõrme ümber lahas ja keelati seda 3 nädalat ära võtta, siis noh, selge oli, et mingit rattamatka ei tule muidugi. 10 päeva hiljem käisin uuesti röntgenis ja siis ikkagi halastati ja teibiti lihtsalt sõrmed kokku ja mis eriti hea, lubati ka õhtul teleka ees juba ilma teibita natuke olla. Kuna tegevus toimus kuumalaine tipus, siis noh, igaüks võib ise ette kujutada, mida tähendab lahases hauduv sõrm ja milline rõõm on sellest vabaneda :) No lahasest siis ikka mitte sõrmest eks.

Repliigi korras veel tahaks ikkagi ära öelda, et emos on selles mõttes tore vahel käia, et seal kohtab nii värvikat kaadrit, et see ikkagi rikastab maailmapilti ja avab uusi vaateid elule.

Hetkel näeb sõrm välja üsna ebardlik, kas läheb ka sirgemaks kunagi- pole teada. Sõrmust sinna sõrme kunagi enam ei pane, see on igatahes fakt. Niisiis hakkab nüüd aktiivne taastusravi tasapisi pihta. Esimesed harjutused on siuksed kohvitassi tõstmised. Suusakeppe pole julgenud proovida veel, kuigi mulle tundub, et see võiks olla päris hea harjutus.

    Vot. Siuke lugu siis.

Aga kuna jalad on terved, siis on ikkagi nähtud siin ja seal.

Lähme edasi.

Kuumalaine Stroomi rannas!

Kuulsin jälle nurinat, et miks ei kirjuta. A vot pole old vaimu peal. Sellest ei maksa teha kaugeleulatuvaid järeldusi justkui kõik oleks halvasti. 

No ei ole kõik. Mingi umbes pooled asjad ainult või nii, kui sedagi. Vahepeal olen avanud kõik hooajad, mis suvel üldse avada on võimalik. Endale ma lubasin, et sel aastal ei tee mingid mahurekordeid, eriti mitte jalgrattaga, aga hetkel ma olen küll suure hooga selles suunas teel, mis absoluutselt vastupidist räägib. A samas on eelnev elu näidanud, et jalgrattast saab ikkagi väga järsku väga ääreni väga suur kopp. Kas see piir veel veidi liigub, eks see selgub sügiseks. Üks lahedamaid rattatiire, mis ma sel aastal teinud olen ja ühtlasi ka kõige pikem oli selline:

Jooksnud olen veel vähe, aga vaikselt ikka kilomeeterid koguneb. Siuke veider vorm on praegu, et joosta võiks nagu väga kaua, a tempot jälle pole ollagi ja paremaks ka pole midagi läinud esialgu justkui. Ja kohe saabuv kuumalaine paneb jälle hävitava jalahoobi sellele, mis vaikselt kuskilt nagu hakkaks tulema. 

Rullsuusaga oli hooaja esimene sõit täitsa kohe superhea. Jalg ei värisenud, tasakaal oli ja kiirus ka oli (no ikka oma kategooriates räägime, eks) ja väga kerge oli sõita kui oled talvel korralikult suusatanud.

Rulluiskudega panin ma sama uljalt ja hea enestundega Pärnu rannas ühe otsa, mis oleks peaaegu lõppenud halvasti, sest ajasin hoo nii suureks ja siis ootamatult vaatasin, et kuradi kurat, tee saab otsa ja ma ei jõudnud isegi väga mõelda, kuidas oleks kasulikum kukkuda. Et ma ilmtingimata kukun, see oli selgemast selgem, aga ma ikkagi üritasin võtta pööret millegipärast, kuigi ohutum oleks olnud otse murule välja sõita. Aga kuidagi mul õnnestus see pööre teha nii, et vastu maad ma panin ainult sõrmeotsad ja ainus kaotus oli üks murdunud küüs.

Orienteerumas olen ka paar korda käinud. Täitsa iseseisvalt ja ilma igasuguse kompassi ja muu asjata. Selle üle olen ma kõige rohkem uhke, sest ma hakkan päriselt aru saama, mis kaardil on kirjas ja need poel olnud  mingid mööda tänavaid jooksuasjad vaid nagu päriselt mets. Ok, mul võtab see kõik mega palju aega ja kaks korda ikka jooksen mingis 180 kraadi vastupidises suunas, a mingil hetkel ma olen ikkagi aru saanud asjadest ja järgi pole pidanud kedagi kutsuma. Varsti hakkab omama ka kompass juba mingit mõtet, sest ma umbes hakkan taipama, misasja sellega pihta hakata.

Vot. Aja peale ja teiste inimestega võidu olen teinud ainult trennis naljaviluks asju, a kuskil stardijoonel pole käinud. Noh, oleks kui TM leht poleks maas olnud ja ma oleks saanud oma nime rattarallile kirja panna. Uimerdasime seal Pillega läbi mingi lastesõidu, saime lükrameeste käest õiendada, et kergliiklusteel kõrvuti sõitsime ja nende keskmise kiiruse ära rikkusime, a meil oli sellest absoluutselt täiesti ükskõik. 

Ühesõnaga konditsioon on päris hea ja hakkame sättima vaikselt igast suuremateks projektideks.

Lumi! Lumi!

Oomaigaad kui lahe talv oli preemiaks, et ma ei mäleta enam mitu niru talve sai ära kannatatud.

Eile lõpetasin suusahooaja selleks korraks, sest kergelt hakkas ilmnema väsimusemärke ja +8 kraadiga on ikka maru palav suusatada ka.

Kui isiklikumast küljest otsa vaadata suusahooajale, siis oli see paksult täis väga lahedaid hetki, radasid, kus kunagi varem suusatanud pole, kõikvõimalikke ilmaolusid ja ehedat suusarõõmu. Kui kuidagi püüda kuskile mahutada, siis temperatuuride poolest vist kõige külmem oli -17 ja kõige soojem +9, aga kõige rohkem oli ikkagi sellist lahedat -2.. -5. Kõige lähem rada, kus ma sõitsin oli Järve mets ja kõige kaugem Otepää. Järve metsas sõitsin lugematu hulk kilomeetreid, või noh ma ei viitsi neid kokku lugema hakata. Nädala sees oli seal maru vähe suusatajaid ja seetõttu oli see tükk aega mu lemmik rada.

Aga sinna vahele käisin ma kohtades, kus mitte kunagi varem ei olnud suuskadega asja olnud. Ehk siis mu isiklik suusakaart täienes selliste radadega:

Märjamaa- sealt ma pilti ei teinudki, sest läksin sinna võistlusele ja telefon oli autos, pärast sõitsin jällegi kohe minema.

Pirgu 

Rapla- ka sealt jäi pilt tegemata, sest oli pime ja külm ja lihtsalt ei tulnud pähe

Jüri

Saku 

Keila

Hiiumaa  Paluküla suusasõit,
14 km uisku, sain seal 4. koha. Ülitore reis oli

Palivere

suvila :)

klassika :) 

Kolgaküla

Ja siis ükskord me sõitsime täiesti suusakauge sõbrannaga niisama Sütiste pargis puude vahel ja lobisesime maast ja ilmast.

No ja siis veel need rajad, kus varem ka suusad maha on pandud ehk siis Nõmme ülemine, Nõmme alumine, Nõmme Harkuga, Harku ilma Nõmmeta, Pirita, Elva, Otepää, Alutaguse, Valgehobusemäe. Mõedaku, Jõulumäe. Vist sai kõik kirja.

Ja siis kõik need eksklusiivsed trennikaaslased, kes muidu kogu aeg suusatamist vihkavad ja need ikka ka, kes armastavad. Suusapisikut sai igatahes külvatud kamaluga siia- ja sinnapoole ja selles suhtes oli küll lahe talv.

Maratonidest rääkides- sõitsin ühe maratoni, kohe kõige esimese Viru. Kuna mul viimased 4 km andis seal vana hea sidekirme tunda, siis ma finišiks otsusatsin juba ära, et ei tee rohkem maratone enne kui märtsis. Ja ma ei teinud ka. Märtsis jällegi jäid kõik maratonid ära. Eelnevast tulenevalt sai terve hooaeg läbitud vigastusteta ja suhteliselt mõistlikult, ma ütleks.

Aga et isu ei kaoks, elu liiga igavaks ei läheks ja silm ikka säraks, mõtlesin, et teen naljapärast ära Raplamaa suusasarja, mis pidi koosnema viiest võistlusest, millest päriselt toimus kolm: Märjamaal 6,3km uisku, siis Pirgus 7,6 km klassikat ja Raplas sprint. Novot seal sai nalja kõvasti, sest esimest korda elus suusatasin eraldistardist ja Märjamaal esimese saja meetriga sõitsin ennast täiesti sodiks, ülejäänud maa lihtsalt kuidagi kulgesin finišini keppide najal. Klassika läks vähe paremini, kuigi seal jällegi tekkis rajal olukord, kus pidin ootama konkurenti järgi hüüdmiskaugusesse, et teada saada, kumbalt poolt rada läheb. Sprint vääriks muidugi omaette postitust, sest see alles oli midagi. Esiteks oli mingi suvaline tööpäeva õhtu, väljas oli 15 kraadi külma, pime ja kuna väga palju varem ei õnnestunud töölt ära hiilida, siis ei olnud ka aega enne seda rada läbi sõita. Ehk siis eraldistardist 1,7 km (mis juhendis oli vist mingi 1,1 või 1,3), mis tundus nii õudselt pikk, et ma vahepeal kahtlesin, kas ma mingit valet rada ei sõida. Aga ei sõitnud. See pimedas võõral rajal täiskiirusega sprntimine oli üsnagi adrenaliinirikas, kuigi rada ei olnud raske. Siis selgus, et osalejaid oli nii palju, et tuleb finaal ja tuli see finaal ka ära sõita siis. Jätkuvalt oli -15 kraadi ja kahe stardi vahe mingi 40 minutit vist ja nii õudselt külm oli. Noh, kui sa muidu sõidad ikkagi maratoni, siis sprindifinaalis tahaks ikka võtta rahulikult koha tagareas ja tõsta kepid üles, et kõik minema läheks ja saaks rahulikult tulla sealt :) Aga tuli võtta ikkagi joonele ja vajutada nagu kannatas. Sprindijalga mul jätkus täpselt kuni tõusuni (mis oli umbes 300 meetrit), seal kõik kadusid eest, aga ma sain aru, et kui see tõus oleks tulnud natuke hiljem, siis ma oleks ikkagi tõusuni jõudnud tempos püsida. Ehk siis nõrgad kohad joonistusid üsna reljeefselt välja selles sarjas. Aga siis peatas valitsus võistlushooaja ja nüüd see on kõik pooleli, ilmselt nii ka jääb. Selles mõttes on kahju, et just pikad distantsid ja raskemad profiilid jäid ära, mida oleks tahtnud rohkemgi sõita. Hetke seisuga olen ma sarja kokkuvõttes vanade naiste arvestuses 3. kohal ja juhendi järgi peaks mulle see 3. koht ka jääma. Juhei!

Aa, ja siis märtsis tuli meile Pillega pähe siuke mõte, et teeks kaasa ühe virtuaalse challenge, ehk siis suusataks 5. märtsist 3. aprillini 220 km, mis alguses tundus täitsa okei, sest keskmiselt tegi see umbes 8 km päevas ja kui üks päev vahele jätta, on ka nagu okei. Aga siis läks järsku kohe jõle soojaks ja tuli hakata varuga ette sõitma, et lume peal ikka jõuaks ära teha. Ja andis ikka kangutada :) Eilseks jäi mul veel 19 km sõita ja läksin veits varem töölt ära, et see korraga ära sõita. Karistuseks töölt varem ära hiilimise eest oli esimene tund aega väga palav ja raske. Sõitsin mütsi ja kinnasteta, aga ikka higi tilkus suusale. Aga siis läks päike looja ja viimane kümps läks lahedalt ja mõnuga. Päris viimased 2 km kütsin veel võidu kahe tuttava tüdrukuga ja siis saigi kõik.

Ühesõnaga nautisin täiega kõiki 650 kilomeetrit. Osad olid ikkagi natuke armsamad kui teised.