12. Porto

Vahepeal ma olen teinud igasuguseid asju, lihtsalt mul pole olnud aega väga kirjutada, sest töö, olme ja trenn on võtnud väga palju aega ära ja pole nagu olnud väga hetke, et vot nüüd istun maha ja kirjutan. 

Kuna see 10 km ei andnud mulle ikka rahu, proovisin seda veel Tartus korra joosta, et no mis kuradi mõttes ma ei jõua joosta seda närust kümmet kiltsa. Mul oli seal enne starti kõik välja arvutatud ja mõõdetud, et saaks tunnile natuke lähemale. Enne starti kõndisin ringi seal ja tunne oli nii kerge, et ma mõtlesin, et no nüüd küll tuleb raudselt alla tunni aeg. Ja kui see jooks siis algas, oli mul ikka kogu aeg selline hea ja kerge tunne, aga kui ma kella vaatasin, siis km aeg muudkui kukkus ja kukkus, kuigi ma oma arust nagu jooksin kergelt ja kiirelt ja mis põhiline- samas tempos! Finišis oli kell kuidagi 1.06 ja ma pole fiksitud ajaga elus varem nii aeglaselt 10 km jooksnud. Isegi mitte siis, kui mul seal samal rajal jalg pooleks läks, suutsin minut kiiremini koju jõuda. Ei tea, kuidas sellist jama kommenteerida. Kui keegi oleks tahtnud intekat finišis, siis oleks tulnud üks-ühele Tujurikkuja kuulsa "kuhujäidneedminutidjatunnid" klipiga. See oli vist kõige arusaamatum jooks, mis ma üldse kunagi jooksnud olen. Ma olen selle peale mõelnud väga palju ja mul puudub igasugune idee, miks see nii pekki läks, sest ma ju tegin ikkagi kogu aeg trenni ka.

Murelikuks tegi mind kõige rohkem see, et kuna ma niimoodi poolsalaja plaanisin minna maratoni
jooksma ja see 10 km jäi viimaseks märgiks, siis see tõmbas enesetunde üpris õhukeseks. Sest maratoni limiit oli 6 tundi ja kui ma oma ajaloos tagasi lappan, siis sellel ajal, kui ma jooksin oma esimese maratoni ajaga 5.56, oli mu 10 km aeg 1.02 ja ma olin siis eee.. äää.. 12 aastat noorem ka ikkagi.

Vaade "koduaknast", umbes
täpselt 21.km peal

Aga rääkides asjast, siis jaa: Mitte kunagi kestis 5 aastat!  12. maraton sai joostud Portos, ookeanivaadetega (aga mitte ainult!) imeilusal päiksepaistelisel rajal. Kui mu jalg oli stardijoonel, polnud mul vähimatki ettekujutust, kas ma selle lõppu jõuan. Kas konstruktsioon peab vastu, kas vaim peab vastu ja mismoodi see pull üldse välja nägema hakkab. Ilm oli selline kahtlane. Enne starti sadas vihma, aga see jäi järele ja edasi oli ideaalne jooksuilm. Välja arvatud siis kaks viimast tundi, kui saabus mu lemmik lauspäike ja kuigi temperatuur vist oli 19 ainult, siis ikkagi oli veits palav. Esimene pool sellest maratonist oli üllatavalt kerge jooks, arvestades neid suremisi, mida ma siin viimased kaks kuud trennides teinud olen. Mul ei olnud küll veel sellist kiirust jalas nagu ma soovisin, aga see oli ikka oluliselt- oluliselt parem kui viimased mitu kuud. Poolel maal, ookeanivaatega joogipunktis ma teadsin, et ma jõuan igal juhul finišisse, ükskõik, mis edasi juhtub või ei juhtu ja seal ma lihtsalt pugisin apelsine, nautisin lainete vaatemängu ja kuidagi mõnulesin mõtte käes, et ma teengi selle ära, raisk. No nii tšill oli. Ja eks edasi muidugi juhtus ka seda ja teist, aga maratoni kontsekstis olid need kõik ikkagi pisiasjad. Kõik jäi terveks ja vanad asjad ka ei andnud kuidagi tunda. Aeg oli mingi 5.45 vist, a mu enda jaoks ei oma see mitte mingit tähendust. Kuna rekordi vormi ilmselgelt ei olnud, siis polnud mingit vahet, kas see on 5.10 või 5.50, ainult finiš oli oluline, seega suruda polnud vaja ja apelsinipausid kindlasti olid pikemad kui vältimatult vajalik oli. Ma lihtsalt võiks häid apelsine süüa umbes lõpmatuseni. Kergelt olid vahepeal krambid ja päike tegi liiga, a see oli kõik kuidagi kergesti talutav. Rada muidu ei olnud väga lihtne, tõusumeetreid tuli kokku 424 isegi. Aga rada jälle keerutas palju ja kohtusime Viigi ja Pillega pidevalt ja sai nö silma peal ka hoida, et mingit jama ei oleks.  Kui midagi häirivat otsida, siis minu arust peaks olema keelatud maratoni viimasel kilomeetril tõusud ja eriti veel ei tohiks finiš tõusu otsas olla. Lisaks oli finiš umbes 300 meetrit kaugemal, kui see minu arvestuste kohaselt pidi olema, aga lõpuks ta ikkagi tuli ja ma üle selle joone sain. Siukse laia naeratusega. Pärast vahtisime Pillega rannas lihtsalt laineid, medalid kaelas, ja selles hetkes oli nii mõnusat süüdimatut muretust ja rõõmu.

Paiva trepid

Ausalt öeldes ma ikka viimase hetkeni ootasin, et tuleb mingi mugav põhjus alt ära hüppamiseks, et ma ikka kuidagi saaks seda maratoni vältida, aga no ei tulnud ega tulnud ja lõpuks ma sain aru, et pean ise kuidagi oma tripi ka veel kokku panema, kuna ma juba mingid mugavad võimalused olin lasknud mööda lootuses, et midagi juhtub. Kõigepealt mõtlesin, et olen siis veel ühe päeva Portos ja võtan öise lennu, sest asi see üks öö siis enam üleval olla on. Kui ma siis otsima hakkasin ideid, millega oma päev Portos sisustada, alustades erinevatest muuseumidest ja kohvikutest, jõudsin kogemata avastuseni, et seal väga lähedal on üks imeilus org, kus ühtlasi on ka 516 meetrine rippsild ja mega vaated, ainut et sinna on vaja kõigepealt 4 km treppidest üles ronida. Ma pidin sinna lihtsalt minema, sest kui on mägi, siis sa pead sinna otsa ronima ja kui on sild, siis sa pead sealt üle minema, eks, sest need ei ole ju ilmaasjata seal!

Ja muidugi ma läksin ka. Ma ütlen ausalt, et esimesed 10 trepiastet  olid ikkagi kergelt ebamugavad ja kõhklustega, kas ma tõesti jaksan need trepid ära ronida. Aga esimese poole tunniga kadus see kangus ära kehast justkui poleks maratoni oludki. Lihtsalt nautisin vaateid ja see kõik oli seal nii õudselt ilus. Giid oli megatore ja ühtlasi sain kiire ülevaate kogu Portugali geograafiast ja ajaloost. Samal ajal olin 700 meetrit tõusumeetrit niimoodi märkamatult ära roninud mööda treppe, et ei saanud nagu arugi. No igatahes minul kõrgusega mingit probleemi pole ja ma oleks võinud seal sillal tuule käes vaikselt oru kohal kiikuda pool päeva, kui graafik poleks surunud :)

176 meetrit orupõhjani

Matkarada oli kokku 11 km, kuigi kirjade järgi pidi ta olema 8 ja kuskil 8 km peal ma tundsin siiski kerget väsimust ka juba. A no igatahes midagi ülejõu käivat ei olnud,  piltidel paistab hullem kui see tegelikult oli. 

Õnneks ma tegin need asjad just niipidi järjekorras. Kui ma oleksin teinud matka enne, oleksin kindlasti maratoni emotsioonidest palju kaotanud. Ja kui ma neid niimoodi koos vaatan, siis see org pakub mulle ikkagi palju rohkem kui asfaldil jooks ja ma tulevikku vaatavalt tahaks öelda, et.. haahaa, midagi ei ütle! :D

Ma olen juba näinud värskeid suusapilte internetis

Pole mingi sada aastat kirjutanud ja eks osalt ikka sellepärast, et asjad ei ole läinud ootuspäraselt ja meeltmööda, aga osalt ka seetõttu, et poolik asi on nagu valmis kirjutatud ja siis jäänud sahtlisse vedelma, sest pole olnud seda õiget kirjutamise tuhinat või on mingi asi vahele tulnud, mis pole lasknud seda punkti panna. Ma olen üldse vaadanud, et need tuhinad käivad niimoodi kordamööda. Et kui tahad joosta, ei viitsi kirjutada ja kui tahad kirjutada, siis ikkagist (selle sõnaga tervitaks Teemantliiga ja kossu EMi kommentaatorit, keda ma ilmselgelt liiga palju kuulanud olen) ei viitsi joosta. Aga igasuguse optimeerimisega läheb alati nii, et mõlemad osad kannatavad. No siin ta on siis, kiire pilk suvele, meeldiva tõdemusega, et see on nüüd möödas ja ma sain seekord tervena läbi sellest, mida võib omaette juba väikseks võiduks pidada

Sel aastal otsustasin ma lõpuks ikkagi proovida mingit comebacki laadset asja ja julgesin vaadata ka reaalselt numbritele otsa, et palju siis kaod ka on pärast pikki vigastusi ja mõningast vananemist. Parem ikkagi sitad jooksuajad kui vererõhutabletid või no palju sul ikka neid variante siis kokkuvõttes pikemas perspektiivis valida on.

Algatuseks jooksin ümber Viljandi järve. Viimati jooksin Viljandit 2016. aastal ja ma mäletan seda jooksu päris hästi. Et ma sellest ajast jään üpris kaugele, oli selge, aga kuna ma mõtlesin, et lähen jooksen ikkagi korraliku aja, siis tibakese tõmbasin trenniga ka üle ääre, nii et poolteist nädalat enne Viljandit pidin  taastuma hakkama juba ja pakun, et ära ei taastunudki päris sinna kohta tagasi, kus ma enne olin :) Aga noh, ära ma selle jooksin ja täitsa tore oli ja puha. Ja nii palju lahedaid juhuslikke taaskohtumisi ja rõõmsat itsitamist oli ka Viljandis, Milleks ma ei olnud valmis, oli see, et joogipuktides anti ainult vett ja oleks tahtnud spordijooki vist. Osasid tõusukesi ma üldse ei mäletanud, aga vist on rada natuke ka muudetud. Üldiselt suured tõusud olid samad nagu alati ja suuri üllatusi polnud. Minu arust oli mul sel korral esimest korda elus täitsa reaalne plaan, et jooksen 1.18, aga no ei jõudnud, neto aeg oli 1.19.11. Enda eelmisele Viljandi järve jooksule kaotasin peaaegu 9 minutit. Nooh.. ei ole vähe, ei ole, aga ma suudan sellega elada küll.

Ja siis ma jooksin Kõrvemaa kevadjooksu 16km. Ja vot see oli täielik üllatusvoor selle eest. Kui me sinna minekut alles planeerisime, siis Pille küsis, et päriselt 16 jooksed vä, seal on ju rämedad tõusud. Ja ta rääkis autos ka veel terve sõidu aja, et seal on rämedad tõusud, aga ma ei võtnud seda üldse tõsiselt. Ei ole midagi hullu, ütlesin mina. Sest ma olen seal käinud korra (aastal 2015!), olin kodutöö ilusti ära teimud ja lugesin üle, mida ma pärast jooksu olin kirjutanud tookord: "10.km kahest tõusust siiski kõndisin üles, aga muus osas oli täiesti meeldiv isegi, ma ütleks".  Ja üldiselt terve rajal viibitud aja olid mul silmad üllatusest ruudukujulised, et WTF?? Oli see tõesti seesama jooks või? Aastal 2022 ma ütleks umbes, et need kaks ainsat sirget lõiku rajal olid enamvähem meeldivad, ülejäänu oli täitsa kreisi :) No ikka täitsa kreisi. Esimene kauss oli kuskil 4. kilomeetril vist, kus ma otsustasin üles kõndida. Edasi oli minu arust ainult tõus ja tõus ja tõus jne. Ja kuskil metsavahel läks järsku eriti ebamugava astmevahega trepp kuristikku, siis edasi oli pikalt laudtee ja sama jälk trepp üles. Ma võin vanduda, et elus ma pole seda rada jooksnud. Selliseid treppe ei ole võimalik unustada ometi??!!

pilt on internetist leitud, 
aga tundub õige trepp olevat

Või keegi arvab, et on? Igatahes oli kogu see rada nii ootamatu, et kui alguses ma mõtlesin, et mis see 16 km siis ära pole ka visata (sealjuures khmm, olles ainult vist üks kord viimase 4 aasta jooksul pikema maa jooksnud, aga see ei loe!), siis reaalselt pole mul elus mitte kunagi nii raske olnud joosta.  Tuleb ausalt tunnistada, et ikka päris palju oli neid tõuse, kus ma otsustasin kõndida. Alguses ma mõtlesin, et üritan joosta sama aega, mis ma seal kunagi jooksnud olen, sest see aeg tundus 16 km kohta suht kehvake, aga õnneks ma taipasin üsna kiiresti sellest mõttest loobuda ja keskenduda rohkem looduse nautimisele  ja sellele, et see on lihtsalt pikk ja natuke kallim trenn :) Kui  ma juba hoo maha võtsin, oli tegelikult väga ilus seal metsavahel ja kui see pull lõpuks läbi sai, siis ma mõtlesin, et niimoodi kannataks veel tükk aega tiksuda. Enda 2015a ajale kaotasin 12 minutit.

Ma siiamaale juurdlen selle üle, kas rada on tõesti nii jube palju raskem kui 2015 või mu ise olen lihtsalt niiii palju kehvemas vormis. Eks pigem ikka see teine variant on tõenäolisem, aga jube kehv on seda fakti nagu tunnistada :) Kahjuks olen eelmine kord vana kellaga jooksnud ja see ei ole lugenud tõusumeetreid ja pole ka kaarti näha, kust joostud sai. 

Aga selle aasta jooksul oli 198 tõusumeetrit mu kella järgi. Ja kirja ma katsun selle kõik nii õudselt panna, kui see tegelikult oli, et enne kui ma sinna järgmine aasta uuesti regan mingite keeruliste mõttekäikude või mõistuse vaheaja tulemusena, oleks meeldetuletus, et see oli tõesti sigaraske rada ja ei, see ei kulgenud kuidagi küngaste vahel. Ja et võibolla peaks vähekse rahulikumaid asju üritama teha.

Ja et kaks ilma kolmandata ei jääks, jooksin ümber Harku järve ka. Polnud seal kunagi õnneks varem jooksnud. Rada oli ülikerge võrreldes kahe eelneva jooksuga, aga jooks ise oli nii õudselt jube raske ja võttis palju rohkem aega kui ma arvasin. Kahjuks kinnitas ka see pigem seda teooriat, et vorm ongi lihtsalt nii õudselt kehv. Nüüd sai see siis nagu ametlikult ka fikseeritud.

___________ 

Siis ma tegin suurema pausi jooksust ja sõitsin rohkem rattaga. Võibolla tegin veel midagi, aga kes seda enam mäletab, Kindlalt ma sõitsin rattaga ümber Saaremaa kolme päevaga ja see oli väga tore üritus. Kaardil nägi see välja umbes niimoodi

Pärast seda Saaremaa matka vedeles mu ratas kuu aega seal, kus ta maha jäetud sai, kuni ma ta siis ükskord koju sõidutasin. Ühesõnaga sai isu täis sellest. Ma kahtlustan, et ma pole pärast seda rattaga sõitnud. Või kui, siis lastega Piritale kiikuma korra vms. Aga ajalugu teab ka fakti, kuidas ma kunagi ratta kaheks aastaks sinna seisma jätsin, kuhu see bussist maha tõsteti, nii et teatavat arengut võib siiski nagu märgata.

Nii. Siis ma hakkasin uuesti vaikselt jooksma ja kohe tuli ka kuumalaine loomulikult, mistõttu oli kogu aeg nii raske ja vaevaline see jooks ja niimoodi ülejala, aga päris pikka vahet ka ikkagi sisse ei lasknud.

Tahtsin kindlasti  joosta paar ringi Heavy Metal Ultral ja see sundis natuke ikka harjutama.

Heavy Metal Ultra oli tore nagu eelmisel aastal. Ainult et ilm oli selline ligi 30 kraadine lõõskava päikesega, mis  tähendab, et mul oli max pulss juba teisel ringil 196, kuigi ma jooksin oma arust nii aeglaselt kui oskasin. Kolmandal ringil jooksin justkui kogu aeg sama tempoga, aga kilomeetri aega näitas kell nagu järjest kehvemat, mis oli imelik. Neljandal ringil see jätkus ja lõppes sellega, et neljanda ringiga ma ei mahtunud  enam napilt aega, mis oli hämmastav, sest ma ei tundnud end nagu nii kehvasti. Kokkuvõttes siis tabelisse sain kirja 3 ringi, mis on üks vähem kui eelmisel aastal, aga tegelikult jooksin täpselt sama palju, lihtsalt 3 minutit kehvemini. HMU-l lõhkusin ära jooksutossud ehk siis endale meeldetuletuseks, et ei ole vaja ikka sileda tossuga ronida sinna. Koperdasin iga ring mitu korda juurikate otsa ja kolmandal ringil käisin ikka täies pikkuses korra kõhuli ka, aga midagi ära ei lõhkunud. Pärast jooksu oli mul kaks päeva naturaalselt süda paha, milles ma süüdistan seda ilusat päikselist ilma.

Pärnus tahtsin joosta kiired 10 km Jaansoni jooksul, aga seal ma sain aru, et vot seda kiiret käiku pole lihtsalt olemas praegu. Kokkuvõttes sai selline jooks nagu joostakse umbes siis, kui üldse esimest korda 10 km joostakse ehk iga km oli aeglasem kui eelmine. Põhimõtteliselt oli see mu elu kõige aeglasem 10 km, ainult üks kehvem aeg on tabelis, aga siis ma sain vigastuse ja viimased kilomeetrid pidin kõndima, nii et see ei lähe arvesse. Ühesõnaga ei tule see jooksuvorm tagasi nii ludinal nagu mulle meeldiks. 

Tallinna maratonil jooksin 21 km. Ja kuna see Pärnu oli just tuurid alla tõmmanud, siis mõtlesin, et jooksen selle lihtsalt rahulikult 2.30ga läbi. Ja sellest tuli ka selline ülimõnus jooks. Esimesed 12 km oli lausa tore, edasi läks raskemaks, aga kuni lõpuni välja oli mõnus joosta. Aeg oligi vist 2.32 äkki ja jäi veidi varu ka, näiteks ei saanud ma lahti magneesiumit ja lõpuks joogipunktis üks tüdruk aitas, aga sinna läks kõvasti aega. Ja viimase kilomeetri alguses otsisin õiget lugu oma mp3-s, millega ma tahtsin üle lõpujoone joosta ja pidin ka selle jaoks korra seisma jääma:) Aga mis ma ütleks Tallinna kohta, et mega palju kaasaelajaid oli. Sõpru, tuttavaid, aga ka jumalast võhivõõraid ja polegi Eestis näinud varem näinud sellist möllu raja ääres. Täitsa nagu välismaal! Viimati jooksin ma poolmaratoni 4 aastat tagasi ja kuna see läks täiega pekki erinevatel põhjustel, siis seekord tuli isegi natuke normaalsem aeg.

No vaatame, mis nüüd saab siis edasi. Hetkel kõige rohkem häirib mind see kehv 10 km aeg, mida ma tahaks parandada, aga mis parandamise käigus on kaks aastat järjest läinud iga korraga kehvemaks. Muus osas tundub, et enesetunne hakkab minema vaikselt paremaks, aga see on võtnud ikka väga kaua aega. Eriti see osa, kus ma olen pidanud hakkama korralikult võimlema ja venitama, mis on tegelikult täitsa tore, kui seda koos teistega teha, aga mida ma üksi iialgi ei viitsi ülemäära korralikult teha. Aga tundub, et kasu sellest midagi on, sest jupid on ilusti praegu koos püsinud ja see teeb rõõmu.

Tartu rattaralli

Haah! Elus ma poleks arvanud, et siukse pealkirja kunagi kirjutan, aga siin ta on! Ja kuigi ma omaarust läksin sinna ikkagi üpris salaja ja isegi mitte oma autoga, juhtus ikka nii, et ma olin vist ainult ühe jala autost jõudnud välja tõsta, kui üle parkla kostus röögatus, et "C rattarallil,wtf?!!" No siuke wtf emotsioon vist on mul endal ka ikkagi selle ralli kokkuvõttev märksõna.

Alustades sellest, mida kõik küsivad, kuidas ma sinna üldse sattusin, siis see oli umbes nii, et Pille vist pressis, et lähme sõidame pool rallit ja ma ütlesin, ei iial! ja et kui ma üldse kunagi sõidan, siis pika. Pille ütles, et davai, teeme pika siis. Küll ma üritasin vingerdada hiljem, et mul pole ratast, aga Pille oli just uue ratta ostnud ja ütles, et laenab mulle vabalt oma vana ratast. Siis ma ütlesin, et klippidega ei sõida, Pille pani rattale pedaalid tagasi jne. Lõpuks mul nagu polnud enam ühtegi head põhjust keeldumiseks. Seda ratta laenamist lükkasin siiski kogu aeg edasi ja lõpuks esimest korda sõitsime kaks nädalat tagasi koos väikse tiiru sellega. Too päev oli veel mingi eriti jälk tuul ja ma mõtlesin,et ma pole midagi nii rumalat väga ammu lubanud ja kahetsesin juba kogu südamest. Siis ma lükkasin seda ratta harjutamist ka veel edasi, sest sain mingi tuumanohu ja ratas oli nii kuradi ebamugav jne nii et kokkuvõttes saingi vist kolm korda hädaga sõitmas käidud enne. 

Erinevalt Tartu maratoni teistest aladest, mida ma olen kõiki teinud ja mis on lihtsalt siuksed, et mine kohale ja naudi, siis rattarallil pidi ikka korralikult juhendi läbi lugema, kinnitama mingeid asju ja üldse mõtlema, kus sa oled ja mis sa teed. Põhimõtteliselt oli vist valida, kas startida oma vanusegrupist või siis kuskilt tagant tempogrupist. Kuna ma polnud elus ühtegi meetrit grupis sõitnud, siis selle grupi ma välistasin kohe. Lisaks startis see 15 mintsa hiljem ja ajalimiit oli kriitiline. Samas ma mõtlesin, et kõik need grupid sõidavad pärast mööda ja see mõte oli ka nagu õudne, Lõpuks ma ikkagi startisin oma vanusegrupist ja algul oli kõik väga tšill. Proovisin sõita ühe paari tuules ja  läks nagu ludin. Kuni mingi suur grupp tuli tagant ja sõitis nii lähedalt mööda, et see oli õudne. Päriselt ma ei saa aru, et kui sul on nagu terve maantee käes kus sõita, no misjaoks sa pead vastu õlga sõitma inimesele, eriti kui võiks ju arvata, et ta võib ka kukkuda sulle ratta ette selle liigutuse peale. Õnneks ei kukkunud, aga need kaks "minu inimest" said selle operatsiooni käigus eest minema. Tagumised grupid sõitsid normaalsemalt mööda. Või siis ma ei olnud ise enam nii paanikas, sest selleks ajaks ma olin juba migid õudsed laskumised ka ära sõitnud, kus ma kuskil 45 km/h kiiruse juures juba hirmust piduritele olin mitu korda hüpanud :) 

Kuni esimese joogipunktini oli kõik väga hästi. Aga edasi läks huvitavaks. Kui ma joogipunktist minema sain, nägin, et üks suurem punt just tuli sinna. Kütsin kohe veel mööda ühest naisest, ise rõõmustades, et ma olen ikka veitsa parem rattasõitja kui ma arvasin ja panin veits tempot juurde heast meelest. Olles sõitnud ära mingi ühiku aega, hakkasin mõtlema, et oot, a kus see grupp on, mis mu selja taga oli. Jõudsin ühte teeristi, kus näitas otse Tartu 22 ja siis ma sain aru, et midagi on valesti. Ühtegi rattaga inimest kuskil ei paistnud. Võtsin telefoni välja, rajakaardi ette, google mapsi ette ja sain aru, et olingi pannud mööda mingist pöördest. Kui see mulle kohale jõudis, kaalusin esimese mõttena otse Tartusse sõitmist. Esimese šokiga tundus mulle, et ma olen mingi 5 km mööda sõitnud, mis tähendab, et kui ma sõidan tagasi, on mul pool tundi aega juba läinud. A siis ma ikka arvutasin natuke nii ja naapidi ja mõtlesin, et hea küll, sõidan tagasi, võibolla ikka jõuan aega. Hiljem sain aru, et nii suurt ringi ei olnud ka, 6km ainult. Tõe huvides ma ütlen, et see oli ainus koht terve selle 128 km peal, kus ei olnud inimest, kes oleks öelnud, et ära peab keerama. Ülejäänud raja ulatuses oli kõik väga hästi sellega. Aga kirjeldatud sündmus leidis aset justnimelt suurel ja ohtlikul Jõhvi-Tartu maanteel.

Leidsin selle pöördekoha ülesse. See oli mäe otsas, pisikeste kollaste siltidega nooleke mõlemal pool teed liiklusmärgi küljes, suurusega 20x40 cm, keset laiuvaid kollaseid rapsi- ja võilillepõlde. Mõni ime, et ma seda tähele ei pannud. Tagasi sõites tuli selja tagant üks jalgrattur ja küsis, kas ma tean, kus me oleme. Ehk ma ei olnud ainus inimene, kes sealt mööda sõitis, aga ma taipasin seda veidi varem. Pärast seda, kui ma olin juba õigest teest ära keeranud, möödus minust veel üks rattur, järelikult oli tema ka valesti sõitnud ja tundub, et veel kaugemale. Ma olin ikka üsna traumeeritud sellest, et selline asi sai üldse juhtuda sellise kaliibriga üritusel. See võttis tuju ära. Edasi sõitsin 40 km täiesti üksi, kohtamata ühtki korraldajat ega sõitjat ega üldse mitte kedagi. Aga parasjagu olin just jõudnud selle ainsa tee peale, kus ma elus käinud ei olnud, mis oli pikk ja üksildane ja risti voortega. Polnud seal ei loomi ega inimesi ega ülepea mitte midagi. Iseenesest oli seal väga lahe tee, aga tõusud olid sellised, et käigud said otsa ja alla sõites pressisin hoolega pidurit, sest kogu aeg olid kurvid vasakule ja paremale. 

Mingil hetkel jõudsin Alatskivile ja seal olid kõik keeramiskohad ilusti inimestega märgistatud, kuigi ma selleks ajaks juba paaniliselt vahtisin kõike silte tee ääres ja poleks enam vist valesti läinud. Kui toidupunkti jõudsin, oli seal üks poiss ja kõik need viimast sõitjat turvavad kiirabid ja möllud. Ühesõnaga ma olin jõudnud järele viimasele võistlejale :D

Olime kõik võrdselt üllatunud seal punktis. "Kust teie tulete?" küsisid nad hämmastunult, sest kellegil polnud aimugi, et siuke asi võis ka juhtuda. Mul läks ikkagi inimesi nähes tuju paremaks ja raam ka polnud enam nii kange justkui. Kiirabionud küsisid, kas sõidame edasi ja ma kõhklemata ütlesin, et muidugi. See poiss, kellele järgi jõudsin, ütles ka, et paneme ikka edasi. Oli ikka lõbusam kahekesi sõita küll. Lisaks oli meil tohutu eskort sabas turvamas. Alguses sõitsime ilusti kordamööda ees ja sai selline paras õppesõit, mida normaalsed inimesed teevad tavaliselt enne kui nad rallile ronivad. A noh, millest sa siis kirjutad, kui sa elus kõiki asju õigesti teed, ahh? Mu tempo oli nats kiirem kui sellel poisil, eriti vastutuult ma kuulsin, kuidas tal oli raske, aga ma sain aru, et targem on ikkagi koos minna. Sellegipoolest kilomeetril 82 (minu järgi siis 88) sai mul järsku väga kõrini sellest rattast ja asfaldist ja kuna tempo vastutuules kukkus ja ajalimiit oli nii nibinnabin, siis ma plaanisin järgmises joogipunktis maha tulla. Kõik oli kange ja normaalset asendit enam ei olnud nagu kuidagi. Aga enne kui ma seal üldse jala maha toetasin ja jõudsin suu avada, teatas kiirabimees, et no nüüd on juba kohe lõpp, enam pole mingit varianti ka, et ei sõida lõpuni ja ma ei julgenud siis ka enam midagi öelda.  Mingid inimesed hoidsid mu ratast, keegi täitis mu joogipudeli, ma lihtsalt seisin ja sõin seal. Ja mõtlesin, et nüüd sai küll kõikide Tartu maratoni osalustasude eest söödud, kus ma kunagi käinud olen. Pärast vaatasin, et 20 minutit olen söönud kokku raja peal. Ok, seal sees on ka orienteerumise aeg paar minutit.

Kui ma seal uuesti jala pedaalile panin, siis ma juba teadsin, et ma jõuan lõpuni . Poisil oli veits raskem ja ta ütles, et ma sõidaks eest ära, aga ma ütlesin, et ei jäta teda maha, istugu lihtsalt seljataga. Viimases joogipunktis siiski jätsin, sest siis oli selge, et maha enam ei võeta ja mõtlesin ainult, et oi kurat, ma pean saama selle medali. Viimased 10 kiltsa oli päris tore, polnud enam neid lagedaid tuulevälju ja mulle hakkas kohale jõudma, et ma teengi selle päriselt lõpuni. Mingi suur maantee pandi mu pärast korraks seisma, see oli ka lahe :) Üks veidramaid hetki oli, kui avastasin, et olen Annelinna sillal, sõidan keset kaherealist autoteed vastassuunas ja mul polnud vähimatki aimu, kustpoolt ma tulin ja kuidas ma sinna sain. Aga noh, siis oli kohe finiš ja medal ja kõikvärk tehtud, suht napilt aga kindlalt ajalimiidis sees ilusti. Jube hea meel oli millegipärast!

Mida ma tahaks ära märkida, on kõik need inimesed, kes olid raja ääres ja viitsisid viimastele kaasa elada, see oli lihtsalt nii äge ja liigutav. Kõik need vabatahtlikud koolilapsed ergutasid ja plaksutasid, poe ees  õlut libistavad mehed Peipsi ääres, kaasaarvatud see teed mööda taaruv pidune tüüp, kelle ma oleks peaaegu alla ajanud, tee ääres istuvad vanaprouad, igaüks ütles mõne hea sõna. Väga kift!

Vot. Siuke lugu juhtus. 

Siuhti ja säuhti

Vahepeal on peaaegu täies tükis möödunud suusahooaeg ja ühe lausega kokku võttes võiks see kõlada nii nagu me kõik oleme harjunud tihti spordiuudistest lugema, et kõik oli kogu aeg õudselt hästi, aga siis kui tulemus pidi tulema, oli kuri saatus ja ennenägematu, minust mitteolenev ebaõnn ja välja tuli ikka nagu alati.

Vuokatti, märts 2022

LUND OLI KÕRIAUGUNI!!

Suusatada sai juba teist talve järjest igal pool, kus tahtmist oli. Erinevalt eelmisest talvest ma tegin suurema osa trenne ikkagi Tallinnas, sest samal ajal oli ka tööd kõriauguni ja viskas järjest peale sünkroonis lumega, nii et tuli ikkagi nuputada ja planeerida korralikult.

Sõitsin ka sel aastal Raplamaa suusasarja trenni mõttes ja see oli ka sel aastal ülimalt tore. Esimese etapi magasin maha, aga teistel käisin. Kui ma nüüd tagant järele mõtlen, mis seal halvasti läks, siis Pirgu klassika oli väga okei ja seal ei läinud muud valesti, kui et ma vaatasin jälle vale rajamärgistust nagu eelmisel aastal ja tegin paarisaja meetrise ringi, aga muidu suusk lippas ja ise jõudsin ja jube tore oli. 

Märjamaa vaba läks tulemuse mõttes untsu, sest oli sadanud 10 cm värsket lund ja ma ise olin ka eee.. kehvades oludes rajale sadanud ning tulemus ka vastas sellele. Igatahes oli see aeg kehvem kui klassikasuusaga sõidetud aeg. Aga ikka oli veel tore. 

Viimane etapp toimus Palukülas, see oli ka klassika, aga siis juba hakkas juhtuma rohkem. Nimelt oli eelmisel päeval see kuulus lumetorm. A no sa ei jäta ju sellepärast suusatama minemata, et päästeamet ütleb, et ärge sõitke kuskile (eriti kui loed, et rajameister ajas kell 4 ööselt jälje sisse uuesti). Muidugi otsustasin ikkagi sõita otseteed kuskilt ja lõppes see mõningase auto kaevamise, lükkamise ja poole kilomeetrise tagurdamisega, millele järgnes hiigelsuur tiir ümber selle suusakeskuse, siis jäin ma hiljaks sinna veitsa. Aga sain kiibi ja arvutati aeg ka välja ja kokkuvõttes sain tulemuse kirja. Seal oli rajal juba ikkagi reljeefi ka, lisaks värskele lumele, kus suusk väga ei pidanud ega libisenud, aga ikka oli kuidagi tore. Ma ütlen veelkord, et need väikeste kohtade üritused on ülitoredad ja teistmoodi ja seal tasub käia.

Ja siis hakkas kõik minema teadagi kuhu, suurel kiirusel ja hulgakaupa, heh..

Tamsalu maratoni sõitsin esimesena. Öösel oli sadanud järjekordselt maha 20 cm värsket lund ja sadu jätkus terve maratoni aja. Selline uhke sumpamine oli, põldudel kohati polnud mitte ühtegi suusajälge näha, sest tuiskas. Vahepeal oli muidugi natuke normaalsemaid metsavahesid ka, aga no nendest ei ole eriti põhjust jälle rääkida. Kuskil poolel maal tekkis meil viiene punt, leppisime kokku, et sõidame koos vaikselt lõpuni ja kordamööda sõidame ees. Ja sõitsimegi niimoodi mingi 10 km umbes, siis hakkasid kaks tükki maha jääma, üks kihutas minema ja jäime kahekesi ühe mehega kuni kuskil 3 km enne lõppu tõusul sõitis vahe sisse ja kuigi ma mõtlesin seal tõusul, et ma laskumisel sõidan järgi talle, siis tegelikult oli seal tõusu otsas hoopis selle maratoni tipphetk, kui mu suusasaapal tuli tald alt ära ja ma seisin seal juhmi näoga hetke ja mõtlesin, mida kuradit ma nüüd teen. Kuna lõpuni oli alla 3 km, siis ei olnudki muud teha kui astusin suusad näpus üle finišijoone. Poole meetrises lumes siukse pooliku suusasaapaga kõndimine oli üpris vaevaline ja ma kõmpisin seda mingi terve igaviku. Kõik kes mööda sõitsid, nö patsutasid õlale ja hüüdsid, et mine ikka lõpuni onju. Aga isegi siis oli veel tore, ehkki see ei läinud kõik üldse nii nagu ma olin mõelnud, et võiks minna.

Alutaguse maratoni hommikuks jäin ma moodsasse viirusesse, mis tähendas, et Tartu maratoni ajal olin ma jätkuvalt positiivne ja nädal hiljem, kui ma pidin olema Sakala maratonil, ei olnud mul veel sellist tunnet, et tahaks maratoni jagu suusatada. Aga tasakesi nagu kannatas metsas sõita küll.

Kuna edasi oli puhkus, piletid ostetud ja maratonile regatud, siis sõitsin koos Annikaga Vuokattisse, kus algse plaani järgi pidin sõitma suusavahetusega maratoni ehk 50 klassikat+ 50 vaba, sama ring kaks korda. Vuokattis selgus päev enne maratoni minu õuduseks tõsiasi, et lisaks hõredale vormile on mul ka kohutavalt halvasti määritud suusad ja kui ma midagi üldse suusatada tahan, pean ma midagi tegema nendega. Ja pärast võimalike variantide kaalumist, tundus kõige lihtsam need suusad ise ära määrida.

Teate ma ütlen kohe ära, et see ise suuskade määrimine on umbes sama nagu parandaks endal ise youtube järgi hambaid. Et nagu teed küll kõik nagu peab, aga tulemus nii erakordselt sitt, et pärast ei tea kas nutta või naerda. Igatahes ma tegin seal rajal mõlemat Kõigepealt nutsin, sest stardis oli -15 kraadi ja laskumisel võttis silma ikka märjaks, kuigi ma olin oma suusad niiii kinni määrinud, et kõik laskusid mööda. Ja pärast ma naersin, kui seisin keset laskumist suusajäljes. 

Tõehetk, et ma kahte ringi kindlasti ei jõua sõita, tuli tegelikult juba 20. km kandis, kui sõitsime seda mõnusat järvepealset sirget, kus paaristõugetega on tore uhada ja no see kuradi suusk üleüldse ei libisenud noh. Igatahes olin ma esimese ringi lõpuks nii sodiks sõitnud ennast, et sõitsin otse üle finišijoone ja suuski vahetama ei läinud. Muidugi oli oma osa otsuse tegemisel ka teadmisel, et ka teistele suuskadele panin ma ise määrde alla ehk midagi paremaks poleks läinud arvatavasti.

Siit on hea edasi minna. Ja ehkki ma saan aru, et vanus on kuidagi nagu märkamatult liikumas grupist "käime katuseid mööda" gruppi "käime matuseid mööda" jääb ikkagi lootus, et järgmine hooaeg läheb paremini. Juhei! :)