Marcialonga

Niisiis reede hommikul kl 5.15 olin oma kodinatega kenasti Tallinna lennujaamas. Rõõmsate nägudega suusatajad ootasid seal juba ees ja.. läksime.

Reis ise nägi välja nii, et lennukiga Münchenisse, sealt rendiautoga üle Alpide. Autoga sõidetav osa oli vist 400 km kanti. Ma ole seal kandis kunagi varem käinud ja vaatepilt oli muidugi võimas. Veidi enne Austriat hakkasid mäed ja järjest võimsamaks need läksid. Pisikesed Alpi külakesed, igas külas kirik, meeletud viinamarja- ja õunaaiad. Kusjuures osad kirikud olid ehitatud nii absurdsetesse kohtadesse, et lihtne pensionär sinna küll ronida ei jaksa. Ilmselt sellepärast telekas oligi usukanal olemas, et kehvas sportlikus vormis inimene jumalasõnast päris ilma ei jääks.
Itaalia külakesed olid samasugused nunnud nagu Austrias, ka kirikud olid sama imelikes kohtades. Aga mäed olid teistsugused. Võimsad Dolomiidid, suured kaljunukid, kuristikud ja täiesti kreenis asuvad viljapuuaiad mäenõlvadel. Tahaks täitsa näha, mismoodi nad seda saaki sealt koristavad.
Ühel hetkel keerasime kiirteelt maha ja keerutasime üles mägedesse. Mööda pisikesi külasid tiirutasime seal kuidagi ja lõpuks olime Val di fassas, kus terve punt eesti suusasõpru (ja ka minu suusad) juba kohal olid. Hotell oli selline pisikene majakene ja ainult meie eestlaste punt seal elas. Väga luks variant. Maja ees ja maja taga kõrgusid suured mäed ja praktiliselt akna alt jooksis läbi ka maratonirada. Asusime kuskil raja 8. km-l.
Et mägede faktorit ei saa alahinnata, sai selgeks kohe, kui esimesel õhtul läksime pizzat sööma. Pizza koht asus 800 meetrit meist eemal st kõrgemal ja no sinna andis ikka ronida. Kolme sammu pealt võttis hingeldama, kohale jõudes mõtlesin, et kurat, ei tea, kas ikka oli õige mõte siia tulla, et oleks äkki pidanud vaiksemalt võtma. Kergelt hakkas ikka hirmus :)

Järgmisel päeval otsisime üles peatreener Jaanus Teppani ja sokutasime talle oma suusad määrimiseks, töllerdasime seal finishilinnas canazeis ja nautisime ilma ja loodust. Tugevamad käisid trenni ka tegemas, aga kuna mul oli üks paar suuski ja need määrimises, siis ma käisin rahulikult shoppamas. Või no mis rahulikult, shoppamine eeldas ka head füüsilist vormi, sest see linnake asus samamoodi ikka tõusul. Marcialonga mütsi ostsin endale, mõtlesin, et kui untsu läheb, siis peidan sahtlipõhja ja kunagi vist pähe ei pane.
Õhtul olin täitsa rahulik, kuigi hirmutatud oli mind juba kõvasti juttudega keerulistest laskumistest. Öösel siiski paar korda ärkasin, aga jäin uuesti magama.
Maratonipäeva hommikul kl 6 oli hommikusöök, 6.30 startisime autodega minema ja kuskil 7 paiku olime stardipaigas. Suusad sain kätte, number selga ja edasi jäi üle ainult starti oodata.

Stardis oli 7 kraadi külma ja jube kaua pidin seal passima kuna reisikaaslased, suured suusaässad, startisid pool tundi varem. Külm oli. Õudselt külm oli enne starti. Jätsin ühe kihi riideid vahele panemata ka, sest lõpuks lubati 3 kraadi sooja ja targemad soovitasid mitte panna. Kokkuvõttes oli see õige otsus, aga enne starti oli külm. Start lükkus edasi ka üle 20 minuti, sest rada oli kitsas ja tekkisid suured tropid.
Lõpuks siiski sain üle stardijoone, viisakalt hoidsin oma grupi tagumisse otsa (mis tegelikult oli suur viga) ja igal tõusul seisin ja ootasin, et tropp eest natukenegi hargneks. Inimesed kukkusid massiliselt ja mida kilometer edasi, seda rohkem ma sain aru, et ma pole üldse enam maailma kõige kehvem laskuja.
Tõusud võtsid õudsalt hingeldama alguses, kuigi kiirust polnud ollagi. Võibolla isegi hea, et seal troppides nii kaua seisin, sai veidi kohaneda ja polnudki reaalselt võimalik üle pingutada.
Kuskil 20. km-l läks lihtsamaks, rahvast oli vähem, rada tuli allapoole, päike paistis ja lihtsalt nii ilus oli seal suusatada. Tõusudel ikka tekkis troppe ja laskumistel hoiti üleval kinni rahvast, et puntrasse sisse ei sõidaks.
No ja nii ma seal kulgesin mõnusas tempos, ilm imeline, mäed kahel pool suusarada, rahvas elas kaasa raja ääres ja muudkui hüüdis bravo bravo. Stardinimekiri oli näpuvahel ja lausa nimepidi hüüti. Kift!
35.- 45. kilometer olid kõige raskemad, sest kunstlumest rada oli muutunud ühtlaseks pudruks ja suht raske oli seal sõita. Eriti tõuse, kus inimesed jälle kukkusid nagu doominooklotsid. Päris tugev vastutuul oli kah umbes nendel kilomeetritel.
Edasi oli jälle tore suusatada, sest rada tekkis järsku uuesti, selge oli, et mingit ulmelist aega ei sõida, kellal oli aku tühi ja oma liikumiskiirusest mul enam ülevaadet polnud. Ei mingit stressi :) Lihtsalt nautisin igat kilomeetrit.
Ja suht kerge vaevaga olingi lõpuks lõputõusu all. Eelnevalt mulle öeldi, et lase seal kindlasti suuski määrida ja seda ma tegin. Ja üles ma sealt tulin, peaaegu 3 kilti otse mäkke. Rahulikult ja kindlalt, iga samm edasi pikendas millimeetri võrra suunurka tekkivat võidurõõmsat naeratust.
Finish. Medal. Fotograaf. Müts uhkelt pähe. Hüsteeriliselt sõnumeid piiksutav telefon. Õnnitlevad maratoonarid. Pidu.
Tehtud! Vägev!

Tänan kõiki kaasaelajaid ja pöidlahoidjaid, spordiklubi, treenereid ja trennikaaslasi, reisikaaslasi ja perekonda. Loodetavasti kaasatoodud šokolaadihunnikuga õnnestub edaspidisekski trenni jaoks vaba aega osta :)

Selle aasta suurprojekt

Kuna projekt on mulle omaselt suurejooneline, siis pole sellest ette palju pläkutada tahtnud. Aukartus ees ootava 70 km pikkuse maratoni ees on suur.
Kui ma käisin esimeses imika trennis Spartas, rääkisid terve see 2,5 tundi vanad maratonihundid oma maratonide kogemustest ja ma selle esimese trenni lõpus teadsin, et ma tahan kaa! Esialgu tundusid need mõtted siiski liiga utoopilised ja väga kinni nendesse ei jäänud.
Kui ma veebruaris sõitsin Tartu maratonilt tagasi maratoonaritega, siis uurisin vaikselt juba, et mis nad soovitaksid välismaratonidest algajale. Üksmeelne koor hüüdis: "Marcialonga". Ja et neil on see järgmise aasta kavas. Uhh, tahaks kaa, ütlesin ma seekord juba välja ja põhimõtteliselt sealsamas bussis saigi otsustatud, et tuleb minna.
Mais läksid asjad konkreetsemaks, kui tuli meil, et nüüd läheb regamiseks. Ja saigi nimi kirja pandud. Oli küll kõhklusi, et ei tea, kas on ikka äkki liiga pikk ja äkki peaks ikka veel aastakese ootama, aga rahustati ikka maha, et davai,davai, pole sul häda midagi :)
Muidugi oli plaanis palju paremini valmistuda, kui see reaalis välja tuli. Kaks korda tulid planeeritust pikemad treeningpausid, siis ei sadanud lumi maha ja kui ta lõpuks sadas, siis oli juba nii hilja, et põhimõtteliselt klassikat sõita ei jõudnudki ja targem tundus olla alatreenitud kui ületreenitud. Aga eesmärk polegi mingit kindlat aega sõita vaid lihtsalt nautida loodust ja suusatamist, saada kogemusi ja ühtlasi korralik trenn Tartuks :) Ja kui maraton untsu läheb, siis vahva puhkusereis ikka tuleb.
Õudusunenägusid sellest, kuidas mul on kadunud rinnanumber, lennukipilet või ma lihtsalt magan sisse, olen näinud juba alates novembrist. Muidugi on veits hirm, et mis siis saab, kui murran jala või suusad, mis siis kui.. ahh. Eks need mõtted käivad enne igat maratoni peast läbi, ses suhtes ei ole vahet, kas Itaalia või Tartu. Kui õnne ei ole, siis ei ole.
Mõnevõrra rohkem teevad muret laskumised, mida seal rajal just vähe pole ja teatavasti olen ma kehv laskuja. Ja kuna ma pole kunagi nii kõrgel käinud, siis ma ei tea, kas ma üldse kannatangi seda tiba hõredamat õhku. Ja põhiline- jube vähe on suusatatud, klassikat on napp 30 km läbitud, mis on ikka suht nutune. Hetkel väga kindel tunne nagu pole:). Pikka trenni pole juba ammu teinud ja pole teada, kas ma üldse jaksan nii kaua suusatada. Kõigele muule lisaks olen ma oma suuskade jaoks liiga kerge. Veits on õnnestunud küll kaalu juurde süüa, aga kiloke oleks vaja veel punnitada, muidu ma seda suuska küll kinni ei vajuta. Aga selle kaaluga on täpselt nii, et kui vaja oleks, sis ei taha ta maha minna ja kui vaja oleks, et juurde tuleks, siis tuleb ta väga vaevaliselt.
Ühesõnaga nüüd on see käes ja kõikide eelduste kohaselt olen ma pühapäeva hommikul stardis. Eesmärk on finišeerida, kas see teoks saab, selgub üsna pea.

Eile tegin siis veel 10 km klassikat, rahulikus tempos, keskmine pulss oli ilus 149. Suusk töötas ja tõeline rõõm oli suusatada.

Klassika. Katse nr 2.

Esimese klassika kirjelduse juures jäi lisamata detail, et suusakeppidel olid asfaldiotsikud alles vahetamata ja see ka asja kergemaks ei teinud kindlasti :)

Eile siis proovisin teist korda klassikat. Ja seda siis laenatud suusavarustusega. Ruthi nn "esimese lume" suusaga sõitsin. Teoorias on ta suusad mulle umbes 7 cm liiga pikad ja suusakepid ka veits pikad, aga reaalis ei olnud eriti häda midagi.
Suuska päris hästi pidama ei õnnestunud määrida, aga enamvähem täitsa pidas siledal maal. Ja libises see vana Visu ka veits paremini kui mu oma suusk. Aga laskumisel on minu suusk tunduvalt paremini juhitav.
Jõudu on mul rohkem kui eelmisel aastal, see on kindel. Palju sellest reaalselt kasu on, see selgub varsti.

Eile tuli täitsa suusatamise moodi välja juba. Sõitsin hästi aeglaselt ja rahulikult ja üritasin tehniliselt õigesti suusatada. No midagi nagu juba täitsa oli olemas.

Kokku suusatasin 9.8 km, aeg 1.09, keskmine pulss 137 (vau vau!), max pulss 165.
Asi pole lootusetu, ma ütleks.

Suusahooaeg kogub vaikselt tuure

Nii kiire on koguaeg, et pole aega kirjutada ju.
Eriti usinalt pole suusatamas käinud. Veidi olen teadlikult tagasi hoidnud, et mitte kohe uude auku ennast kukutada ja osaliselt on lihtsalt olme ja muud kohustused seganud.

Vahepeal sain ma aastakese vanemaks ja sellega seoses sain kingituseks kummilindid, mida ma nüüd hoolega tõmmanud olen, et natukenegi paaristõuget jaksaks sõita.
Suusalaagrisse seekord jälle ei jõudnud kuna lapsed korraldasid kodus võiduoksendamise just siis kui seda kõige vähem vaja oli. Aga noh, mine tea, milleks hea, et ei jõudnud.
Kirjas olin ka võistkonnas, mis pidi startima Xdreamil, aga hommikul kl 5 sain kõne, et üks võistkonnaliige oli ootamatult haigestunud ja et me ei stardi. Kuna ma just tunnike varem olin jõudnud koju firma jõulupeolt, oli mul ütlemata hea meel selle sõnumi üle:)
Suusatama olen vahepeal jõudnud neli korda.
x Eelmine teisipäev Nõmmel, 8,43 km, keskmine pulss 151, max pulss 178, aeg 53.39
x esmaspäeval Järvel 9,3 km, keskmine pulss 152, max pulss 173, aeg 1.09
x teisipäeval Järvel 9,51 km, keskmine pulss 151, max 182, aeg 1.02
x täna Järvel koos lapsega, kella unustasin maha, aga umbes 4 km :)

Sellest reast teine on siis selle aasta esimene klassikasuusa katsetus ja väärib pikemat kirjeldust. Esiteks ei saanud ma suuska pidama. Mingil imelisel kombel oli selle eest libisemine parem kui vabatehnika suusaga samal rajal on olnud, kuigi muidu selle suusa probleem siiani on olnud just kehv libisemine. Imelik. Teiseks oli tol päeval suusajälg suht kehvake ja ärasõidetud. Ja kolmandaks oli mu tunne nagu mul oleks esimest korda elus suusad all. Jeerum noh, ei mingit tasakaalu ega tehnikat, esimene ring lihtsalt ukerdasin kuidagi läbi. Õudne lihtsalt. Teine ring läks vähe paremini ja neljandal ringil vast hea fantaasiaga inimene oleks täheldanud mõningaid suusatamist meenutavaid elemente. Pärast oli selline nördimus, ma ütleks. No et terve suvi nagu nühitud klassikat ja kui lumi maha tuleb, siis ikka midagi ei oska teha. Igatahes see klassika katsetus tegi mind väga rahutuks. Vast läheb paremaks järgmiste kordadega.
Vabatehnika selle eest tuleb mul täitsa kabedalt välja. Arusaamatu. Kohe hea kerge on sõita, kuigi ma seda harjutanud pole ja varem pole kunagi osanud. Viimased trennid olen põhirõhu pannud paaristõukele, sest seda on mul praegu rohkem vaja kui uisutamisoskust.
Täna käisime rahvusvahelise lumepäeva puhul tütrega suusatamas Järve metsas, kus Marius lastele suusakoolitust tegi. Kuna tütrel alles esimesed suusakatsetused, siis oli pisaraid üksjagu, aga samas muudkui ajas ennast uuesti püsti ja rühkis kenasti ringi lõpuni ära ja nõudis, et tahab homme kaa suusatama. Vahepeal usaldasin lapse proffide hoolde ja tegin ise ka ühe kiire ringi. Ideaalne rada oli täna ja ideaalne ilm. Oleks tahtnud klassikat sõita, aga noh, küll jõuab.

Nüüd läheb andmiseks

Lõpuks ometi siis kauaoodatud lumi. HURRAA!

Eile hommikul ärgates oli lumi maas ja toimus suusatrenn. Hommikul oli küll lund veel suht vähe ja tõusudel tuli muru vastu paaris kohas, aga siis hakkas lund sadama nagu kotist ja päris kift oli sõita määrimata suusaga värskes lumesajus. Jälgisin pulssi ja sõitsin rahulikult, kuigi oleks tahtnud kiiremini.
laupäeval siis 14km vabalt, aeg 1.37, max pulsi viskas korra 180 peale, keskmine 159, kalorikulu 762.

Täna hommikul oli 7 kraadi külma, kui rajale jõudsin, päike paistis ja suurepärane ilm. Sõitsin jälle rahulikult. Oleks tahtnud kiiremini. Seega täpselt nii nagu pidi.
Kokku täna 9,78 km, aega läks 1.07, keskmine pulss 151 ja kaloreid läks 550. Max pulss 167 ainult täna.
Tundub, et kehale suusaliigutus siiski väga võõras pole. Ja eks tunda on kah, et see algus on sel aastal ikka hoopis midagi muud kui eelmisel. Tasakaal on kohe kindlasti parem. Lakumistel nii hirmus maas kinni pole enam, vajadusel saan ikka jalga tõsta sinna kuhu vaja. Lahe! Praegu mulle tundub, et vabatehnikat pole kunagi nii lihtne sõita olnud kui praegu. Alati on olnud raske mu jaoks, nüüd ei ole. Ei oskagi kommenteerida mis põhjusel see nii on. Ehk siis on mingi kehahoiak või jalaliigutus millegipärast õigemaks läinud.
Tahaks klassikat ka proovida juba. Sellises korralikus suusajäljes.
Mõnus on ikka trenn valgel lumel. Tahaks veel ja veel. Aga eks peab ettevaatlikult võtma esialgu. Iga kord, kui ma suusatamas tulen, mõtlen, et joosta küll enam ei viitsi meetritki. Jooksmine on sport. Suusatamine on puhas rõõm.

Adrenaliinilaks ehk suusakdel tehnikata

Päev võttis teised tuurid, kui tuli telefonikõne, et kus pagan ma olen ja miks ma trennis ei ole. Ja et üldse iga endast lugupidav suusataja hoiab suuski alati autos, sest kunagi ei tea, kus õnnestub suusk maha panna. Ja üldse oli eile näiteks Järve metsas vabalt suusatada saanud. Vat see oli küll ootamatu avaldus. No sadas jah midagi, aga pärast tuli ju vihma ja tänavad on kenasti puhtad.

Hiljem sain veel kinnituse meiliga, et Järve metsas on tõesti võimalik ka täna suusatada. Ega pikalt ei mõelnud kah. Suusad autosse ja tuld.

Ja oligi täiesti suusatatav. Kõrgematel kohtadel lõpuks hakkas muld vastu tulema, aga üldiselt ikka üllatavalt sõidetav. Kohutavalt libe oli muidugi ja laskumistel tulin alla nagu sööstlaskuja, selline kiirus, et ohohoo. Puhas jää muidugi ja veits konarlik, suusk võttis vägisi suuna puu poole ja peast käis mitu korda mõte läbi, et nüüd ma lendan. Aga kuidagi õnnestus ikka püsti jääda millegipärast. Viimastel ringidel (kui treener enam ei seisnud laskumise otsas) tulin ikka täitsa sahka alla. Ei julgend enam riskida. Nii jube oli :)

No vabatehnika on mul väga kehv koguaeg olnud ja seekord ei kannata üldse tehnikast rääkida. Käed- jalad laiali ukerdasin seal jääl :)Viimasel ringil hakkas isegi midagi vabatehnika moodi vist tulema, aga nii kui samm ilusti välja hakkas tulema, jäi suusk kinni kuskile vastu mulda ja rikkus rütmi. Korra oleks peaaegu põlve maha ka pannud. Umbes 5 cm jäi puudu.
Treener käskis vaikselt tiksuda ja seda ma tegin ka. Isegi Ruthile ei pressinud järgi:) Pulss läks siiski veits liiga kõrgeks tõusudel, aga eks see on tavaline kui esimest korda üle aasta suusad alla panna.
Kirjas siis 10,4 km, aega läks 1.22, keskmine pulss 156.

Aga nii lahe oli! Suusatamine on ikka emotsioon, ma ütlen. Naeratus püsib näol siiani :)

Head uut aastat!

Uus aasta hakkas sellega, et kaal näitas pluss 2 kilo, see tähendab, et tervis korras :) Kaal on väga hea indikaator mu jaoks. Kui ikka sööd rohkem kui peaks ja juurde ei tule, siis on selge pilt, et organism on kurnatud. Ja kui söögiisu on läind, siis ka pilt selge. Ühtki muud näitajat polegi vaja mõõta.

Uue aasta plaanid on suured. No nagu mul ikka on. Palju neist teostatud saab, eks see selgub hiljem. Laias plaanis on kolm põhilist eesmärki:
1. Tartu maraton alla 6 tunni suusatada
2. maraton alla 5 tunni joosta
3. esimene välismaraton ära proovida nii jooksus kui suusas ja mõlemad õnnelikult finišisse kulgeda.
Detailsemalt ei julgegi lahata. Eks oleneb sellest, kuidas taastumine läheb, kuidas töö- ja eraelu võimaldab jne.

Suusahooaja suhtes on küll tunne selline väga kahtlane. Esimese stardini on vähem kui kuu ja mul pole mitte ühtegi suusameetrit ette näidata. Aga ilmataat juba lubab ja küllap varsti saab suusatada ka.
Aitab logelemisest, trenni nüüd!
Ja saagu see aasta õnnelik.