Wednesday, April 5, 2023

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta. 
Alguses läks mul palju lund raisku, sest töö vajas tegemist ja ainult vahel harva ja natukene jõudsin mõne tiiru teha, lihtsalt toss oli täiega väljas. Aga kuskil jaanuarist edasi sain ikkagi juba suusatada enamvähem nagu tahtmist oli, 
Sõidetud sai igasugustes oludes, alates paduvihmast lõpetades lumetormiga, selles mõttes oli vaheldus- ja seiklusrikas, sai kihutatud ja koperdatud . Kraadides mahtus see vahemikku  -20 kuni +9, hõlmates kõik muidugi, mis sinna vahele jääb.
 

Haanja, Kõrvemaa, Alausksta, Tallinn. 


Kui maratonidest rääkida. siis kõigepealt sõitsin Saksamaal König Ludwig Laufi. Soojenduseks oli plaanis 25km uisku, mis pidi olema selline kerge tore allamäge sõit, uskudes neid kes seda varem sõitnud on. Tegelikkuses oli lund vähevõitu  ja rada lühendati 21 km peale, mis tähendas, et seda lossi, mis seal kuskil raja ääres pidi olema, ma tegelikult ei näinudki. Stardis +2 kraadi ja tugev vihmasadu, suusk üldse ei libisenud, lõpus oli paks lumepuder ja veelombid. Visuaalselt oli küll näha, et rada langeb, aga seda oli ikka päris vaevaline lükata. 
Õnneks öösel külmetas ja järgmisel hommikul sõitsin sama rada klassikasuusaga ja kaks ringi. Esimene ring sellest oli kindlasti kõige toredam klassika, mis ma elus sõitnud olen. Ühtlasi ka ilmselt kõige kiirem. Laskumised olid toredad ja ma sõitsin neid üsna uljalt ka. Võibolla kihutasin isegi liiga uljalt  inimeste vahelt läbi, hinnates silmaga, et mahub, ehkki teades, et kui üks neist kasvõi ühe suusa natuke sahka tõmbab, siis kohe enam ei mahu. Teisel ringil oli juba tugev plusskraad, päike väljas, rada pehme ja osaliselt ka ilma klassikajäljeta, mistõttu enam ei pidanud ega libisenud ega olnud enam sugugi nii tore, a kuna see esimene ring sai peaaegu maailmarekordi graafikus sõidetud, siis vaatamata teise ringi mõningasele uimerdamisele, sain ma ikka päris viisaka ajaga finišisse ja laias plaanis oli see ikka väga lahe maraton. 

Siukse hea emotsiooni pealt sõitsin kohe Alutagusele, kus ma mõtlesin ka sõita elu parima "ringiaja", sest vorm oli hea ja sai just mägedest ju tuldud ja ilmselgelt pidi see veel parem aeg tulema kui Saksas. 
Aga seal oli öösel sadanud korraga poole talve lumi alla ja klassikajälge oli vist alguses 7 km ja lõpus ka umbes samapalju. Vahepealses osas oli lihtsalt, vähe sellest, et ühtlaselt pahkluuni lumi, lume all ka siuke libedaks sõidetud rajapõhi, mis tähendab, et suusad käisid üpris kaootiliselt lippadiloppadi ja rohkem segasid edasiliikumist. Esimeseks joogipunktiks oli sellist ilma rajata maastikku olnud juba mõned kilomeetrid ja kui ma küsisin, et kas jälg ka kunagi tuleb, siis öeldi, et jajaa, juba varsti tulebki. Tegelikult muidugi ei tulnud. Poolel maal joogipunktis küsisin sama küsimuse, et kus kurat jälg on?! ja seal öeldi, et põdrajälg tuleb varsti. Siis ma mõtlesin küll, et johaidii, saaks minema siit kuidagi! A noh, kes tuleb sulle sinna metsa järgi, eriti kui ei oska täpselt öelda, kus sa oled ja kas sinna mõni tee ka tuleb. A siis ma tegin kuidagi rahu sellega, et ei jõua sõita ja matkasin lihtsalt lõpuni, saades kirja siis hoopis kõige kehvema aja, mis ma seal kunagi sõitnud üldse olen. Tõe huvides olgu ära mainitud, et seal metsas oli ikka samal ajal pagana ilus ka. Mul vist Alutagusel ei ole ühtegi sellist maratoni olnud, millega ma ise oleks rahul olnud. Kõik maailma hädad on mind seal erinevatel kordadel tabanud, a seda ma küll ütlen, et kui ma mingi joogipunktide edetabeli peaks tegema, siis Alutaguse oleks seal päris kindlasti top kolmes. No ikka inimeste pärast, mitte et seal midagi eriti spetsiifilist süüa oleks.

Ma olin sellest finišiajast ikkagi üsna traumeeritud ja toibusin tükk aega, mistõttu ma õnneks Tartu maratoni jätsin vahele. Õnneks sellepärast, et seal oli täpselt samasugune ilm, aga see oleks veel mitu tundi kauem kestnud ja ma ei tea, kas ma teist korda oleks viitsinud samamoodi ukerdada kohe ja kas ma siis suusad koju ka oleks toonud pärast või kuskile Elva mändide vahele loopinud.

Kolmanda maratoni tegin veel ja see toimus Lätis. Selle nimi oli Apkart Alaukstam. Sinna ma sõitsin üksi ja vot see oli alles reis, mille vürtsikam ja detailsem kirjeldus nõuab ikkagi vähemalt klaasikest veini, et kogu ilu ja valu õiglaselt ja täies mahus presenteeritud saaks, nii et hetkel lepitagu järgneva lühikirjeldusega ja ülejäänu las jääb seda veini ootama. 

Muidugi algas öösel enne maratoni järjekordselt metsik lumesadu ja see jätkus terve maratoni aja. Maraton ise toimus ümber Alauksta järve ja profiili poolest on see vast üks toredamaid, kus ma uisusuusaga sõitnud olen. Oli tõusu, laskumist ja metsa ja muidugi oli ka 20 cm värsket lund, lakkamatu lumesadu ja 20m/s tuul. Täpselt nagu Alutagusel oli värske lume all libe (ja veidi keskelt üles sõidetud) rajapõhi, kus suusad jälle valisid ise rohkem, mis suunas neil parasjagu tuju liikuda oli. Sellega seoses kukkusin ma kahel mängu-laskumisel nagu esimest korda oleks elus suusatanud. Sellel maratonil oli veel selline huvitav start, et nii 22 kui 44km startisid korraga, sealjuures minu stardigrupp oli kõige viimane ehk ma pidin mööduma paljudest inimestest ja see oli väga keeruline. Kas ma juba ütlesin, et mitte midagi polnud näha, sest lund sadas korraga ülevalt, alt, vasakult ja paremalt nagu mingis halvas katastrooffilmis. Teisele ringile minnes oli ees täielik tühjus. Esimese tõusu otsas vaatasin, et  ohhoo, ühtegi suusajälge ei paista, kõik oli täis tuisanud, Seisin seal korraks ja mõtlesin, kas pöörata ümber või ikkagi üritada teine ring ära sõita. Aga siis mõtlesin, et  no misasja, ikka lähen lõpuni, kui juba tuldud sai,  Kuivõrd rada läks ümber järve, siis väga palju ju eksimisvõimalust ei olnud, Mõnes kohas siiski paistsid aeg-ajalt õrnalt mõned suusajäljed, mis kinnitasid, et olen ilmselt rajal. Joogipunktid olid ilusti püsti ja inimesed ootasid mind, vahepeal ei näinud terve teise ringi ajal mitte kedagi. Teisel ringil oli see tore, et rajapõhi polnud enam libe ja oli veits isegi lihtsam sõita, kuigi aeglasem. No igatahes millalgi ma jõudsin ikkagi finišisse ka ja seal selgus, et sain vanainimeste seas auhinnalise kolmanda koha. Mis tõestab jällegi seda, et kui väga nagu ei jõua, siis tuleb lihtsalt hoolikalt võistlusi valida ja seda kehva vormi vähemalt võimalikult samal tasemel hoida ja terve püsida, küll siis poodiumid tulevad. No mingi 20 aasta perspektiiv võiks küll üsna optimistlik olla ju, ahh? :)
Tegemist on muuseas Euroloppeti sarja kuuluva maratoniga, aga mina leidsin selle üsna juhuslikult. Samas sarjas on ka Vuokatti, mida ma olen kaks korda sõitnud ja mul on tunne, et seal on veel nii mõnigi maraton, mida ma tahaks sõita. 


Vot. Eksklusiivsetest kohtadest, kus ma veel suusatasin, võiks ära mainida maakodusse viiva kruusatee, mis minu rõõmuks oli teehooldusest puutumata ja kus sai kilomeetrite viisi uisku sõita. Ja siis muidugi lauluväljak. Sest kui ikka siuksesse kohta rada maha pannakse, siis ei ole varianti, et inimene ei lähe sinna hullama. Muidugi läheb! Sõitsin sealt alla vist 8 korda, kui triibud õigesti said kokku loetud, päike paistis ja väljas oli 9 kraadi sooja, adrekas oli mõnusalt üleval, sest lihtsat trajektori nagu polnud seal laskumisel, ükskõik kustpoolt tulid, ikka polnud lihtne. A minusugune osav suusataja kukub ikkagi enamasti ainult sirgel maal või siis mingitel laste laskumistel, kus pole ei hoogu ega nurka, ei stiili ega klassi, mitte mingites päris-kurvides, seega läks seal kõik ilusti. Tõus oli valus muidugi, a no alla ju ei saa sõita, kui üles ei lähe :)

Muidu ma vist suusatasin lõpuks kõige rohkem äkki Nõmmel. Viimased paar nädalat käisin hommikuti suht samal ajal ja leidsin sealt sama diagnoosiga inimesi, kes nühkisid seda halliks läinud rada kuni kannatas. Algul mõistvalt naeratasime, kuskilt maalt ütlesime tere, lõpuks sai pikalt juttu aetud ja sain veelkord kinnitust, et on hullumaid, palju hullemaid suusahaigeid :)

Edasi tuleks alla võtta kuidagi jõulupekk ja siis 1. mai jookseme ümber Viljandi järve pildituks. Ja siis vaatame edasi, kuhu me vaadata tahame :D

No comments:

Post a Comment

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...