Lund pole üldse olnud, aga kui väga tahta, siis suusatada on ikkagi ju saanud. No väga piiratud raamides ja valdavalt pluss kraadides, kuid siiski.
Sellel nädalavahetusel käisin Jõulumäel. Siuke üritus toimus seal nagu Võiste maraton. Ehk siis 17 ringi Jõulumäel, mis kõlab peaaegu nagu aspergerite kokkutulek ja eeldab kerget faasinihet ajus (mis mul kahtlemata on olemas), aga lisaks eeldab ka korralikku füüsilist vormi (mida mul nii palju siiski ei ole). Ühesõnaga panin nime kirja ja plaan oli sõita nii palju kui jõuan. Tegelikult algne plaan oli ikkagi sõita ribadeks ja kindlasti lõpuni, sest mine tea, millal jälle saab. Aga kuna vahepeal tekkis mõte ikkagi minna veel veidi kaugemale talve pikendama, siis stardi hetkeks oli juba plaan korrigeeritud ümber ja uus plaan oli sõita nii kaua kui viitsin, vormi hoida ja mitte ära tappa ennast :)
Jõulumäe rada on täpselt selline, kus see mõnus uisutamise osa puudub. Ainult üles ja alla ehk tõsine töörada, ei mingit funi. Pühapäeva hommikul oli rada alguses täitsa jääs, mistõttu laskumisel oli ikka tükk tegu, et mitte välja sõita kurvist. Ühe laskumise ajal märkasin, et fotograaf passis täpselt teise nõlva peal ja mõtlesin, et dziisas kraist, siit nüüd küll selle aasta parima spordifoto nominant tuli vist. A noh, tühja kah, jõuad sa kõige pärast muretseda. Alla ma igatahes tulin ja iga ringiga läks asend ka vähe normaalsemaks. Ja kordagi ei kukkunud ega sõitnud rajalt välja. Selles mõttes ikkagi tubli tüdruk :)
Tõusudega oli nii, et tõusumeetreid on selle 3 km ringi peal 87 nagu internet väidab ja need on just siuksed lühikesed teravad, kergete inimeste tõusud. Ühesõnaga oli algusest peale ikkagi raske ja läks järjest raskemaks. Esimest korda ma mõtlesin pärast 6. ringi vist, et rohkem ei viitsi, aga joogipunktis lasin ennast ikkagi veel ühele ringile rääkida ja siis veel ühele ja küllap oleks ka veel järgmisele ära räägitud, aga siis ma võtsin juba enne seda kohta suusad alt ära. Lihtsalt rada lagunes iga ringiga jala all, ühel lõigul jooksis peagi ojake üle raja, jääst sai järjest tumenev puder ja kohati kostus selline kriipiv hääl suusa alt, et lihtsalt kahju hakkas suuskadest. Ja hääled mu peas (võis see tõesti olla mõistuse hääl? hmm..?!) ütlesid, et ei ole vaja rohkem. Ja ma olin ikkagi täitsa väsinud ka. Ühesõnaga sõitsin 24 km ja aeg oli 2.05.
Tagant järgele hinnates tundub, et sai täpselt õigel ajal ikkagi ära tuldud. Selg on küll veits valus, aga see võib olla ka hoopis sellest, et Jõulumäelt läksin otse ühele sünnipäevale ja kuna tekkis väike möödarääkimine asukoha suhtes, pidin trampima kingitusega ebamõistlikult suure ringi enne kui selle üle sain anda. Aga see kingitus oli 24 kilone sangpomm.
.
Edit. siin siis suurepärane laskumisasend nimega Jõulumäe :D Pildi põhjal ei oskaks kahtlustadagi, et mitu aastat suusatrennis käidud juba. Üldse Jõulumäel ma vaatasin, et nii kui stardipauk käis, oli mu aju täitsa puhas kõigest, mis trennist oleks võinud külge jääda
No comments:
Post a Comment