Ronisin igasse torni
ja ujusin igas lombis
jaa.. murdsin veel ühe suusakepi, paraku juhtus see Jõulumäel rullimaratoni stardis mingi viienda paaristõukega ja maraton jäi sõitmata kahjuks või õnneks. No mis sa oskad öelda..
Ja punkti panin puhkusele suusalaagriga ehk rullisin Otepääl paar tiiru ja mõnus oli siledale maale vahelduseks mäest alla ka sõita. Laagris oli üks selline võimlemistrenn ka, mis oli meil koos lastega. Ja kui laste jaoks olid seal keerulised ainult mõisted "vasak","parem"ja "võtke maleruutu", siis vanainimese jaoks olid need enamvähem ainsad asjad seal, mis nagu käigupealt selged olid, kõik ülejäänu jälle kinnitas seda, et tasakaalust ja koordinatsioonist ei ole ikka mitte õhkagi olemas, isegi kui vahepeal mingi illusioon on tekkinud justkui midagi nagu oleks. Tühjagi. Null.
Ühesõnaga oli tore ja ma ei mäleta enam, millal ma viimati nii põhjalikult puhkasin. Ilmselgelt liiga ammu.
Esmaspäeva hommikul tagasitulek reaalsusesse oli selline ee.. ää.. ütleme siis karastav. 148 läbitöötamist vajavat kirja postkastis, veitsa uusi ja segaseid teemasid ja siis kirss tordil olid muidugi laagri videod, mis ma lolli peaga kohe hommikukohvi kõrvale lahti tegin. Õu hvaakk! :D Igatahes ehmatas see mind nii ära, et ma pole kolm päeva midagi süüa julgenud, mis oluliselt rohkem kaloreid annaks kui jääkuubikud. A noh, eks tasapisi see pilt mälus ilmselt tuhmub ja esialgu suuri panuseid ei julgeks teha sellele, et see shokiteraapia mõju väga pikaajaline on. Peaks ühe kaadri välja printima ja külmkapi peale riputama.
Põhimõtteliselt võib minu poolest nüüd kohe homme pool meetrit lund maha sadada. Isegi talverehv on all autol kuna kuskil vastu Kaliningradi oblastit läks rehv katki ja sai alla ostetud, mis kohalikust kalurikülast võtta oli :) Suuskadel on vist ka kliister all, ma kahtlustan :) Ehk siis Kodanikul Tartust oli peaaegu õigus arvates, et ma istun niikuinii koguaeg, tuttmüts peas ja suusad jalas, taburetil, et saaks kohe minna, kui esimene helves langeb.
No comments:
Post a Comment